Nüüd kuulete salvestust 2018. aasta oktoobris toimunud kuulsuste koja kohtumisõhtult, mis leidis aset Eesti levimuusika näituse ruumes. Maarjamäe tallihoones kolme kitarristi Tiit Pauluse tiit, kõrvitsa ja bassimängija Raul Vaiglaga vestleb stend pan. Kohtumisõhtu salvestas Kaspar Garner, heliinsener Anton Ventsel saate toimetaja Maian Kärmas. Head kuulamist. Tere õhtust, on väga, väga hea meel teiega siin kohtuda paljudega esimest korda tõenäoliselt sellel sündmusel ja sellises kohas mõnega ehk oleme kohtunud varem ka, igal juhul on tegemist kuulsuste koja järjekordse kohtumisõhtu, kui ma ei ole kokku lugenud, kui mitu neid on olnud. Aga Ma olen siiralt õnnelik selle üle, et me saame eesti muusikaloos vähemalt ühe lehekülje jälle täis kirjutada. Seda me oleme püüdnud siin ikka oma külalistega teha. Ja seekord siis lehekülje, mille pealkirjaks võib panna kitarr või siis või siis bass või kitarristid. Igal juhul veel kord, palun soe soe aplaus meie tänase õhtu peategelastele kaugemalt alustada stiid, Paulus. Mina olen Sten ja tegelikult, kui teha lühikokkuvõte sellest, kes meie tänase publiku moodustavad, siis pilt on aukartust äratav, tekkis isegi mõte, et võiks pika laua siia tõmmata, tellida kohale rosolje süldi, mõned karastusjoogid. Ja see õhtu saaks väga uhke nende meenutuste poolest, sest tõesti inimesi, kes asja tundjatena ja, ja kitarrist nii mõndagi teavad, neid on siin hästi-hästi palju. Ma küsin Sissejuhatuseks muljete kohta, rahul võib olla, sinust alustades. Ma loodan, sa oled põgusa ringi siin näitusel jõudnud ka teha, tegemist on ju kitarristide või kitarride kuuga. Ja siin on, mida vaadata, et üks, mida ma tähele panin neid pille uurides on see, et et suur osa neist omanikele endile väga olulistest pillidest on kas lausa nullist ehitatud ise kellelegi abiga või siis on neid väga tugevalt modifitseeritud või kohendatud kuidagi nii, et nendega kõlbaks mängida ka. Sa oled kolleegidega võrreldes müks noorema põlve mees, kas sinu esimene pill oli ikkagi juba niisugune poest ja valmis mänguks? Ja? Vähemalt selles mõttes on mul südametunnistus puhas, et ma ei ole ühtegi telefoniputkat ära lõhkunud, mitte kunagi, et pillide helipäid saada. Ja peab ütlema, jah, ma olen pärit nagu Jõgevalt, kus ma alustasin oma bänditegemist ja seal oli tõesti selle aja kohta tundus, et väga hea tehniline park olemas. Meil olid lausa Tšehhoslovakkia kitarri rüpes kitarrid. Pea keegi oli vist kas Ungari või Ungari ja. Et enam-vähem parim, mis sellises sel ajal oli saada. Nii, Tiid, kes istud keskel, sinu lugu vist on hoopis midagi teistsugust, sina, kes ma lugesin Vello Salumetsa raamatust olid juba aastal 1969 rokkstaar niisugust sõna kasutatigi mis tähendab seda, et mõne aastaga õnnestus sul ikkagi ennast juba nii pildile mängida. Et, et oli mängitud, missugune sinu esimene pill oli? No ma ütleksin kõigepealt, et ma olin juba varem varem, sest mul fännid saatsid koolikirju See oli siis umbes aastatel 66 Maitse asi, kus ma olen mingi 13 14, et esimest pilli, Enda pilli kindlasti ma pidin väga ootama, sest et pillidega ju kohutavalt keeruline oli muidugi, loomulikult oli vanemate vendade pillid Tõnise Toomase pillid, mis olid juba ka ikka päris Saksamaad ja nagu päris õiged pillid. Aga aga enda pilli jah, ma mäletagi, millal see päris õige enda pill tuli, siis, tavaliselt oli see, et mängisime kuskil klubide all, siis oli ju pillid olid kallid, neli saada ja siis klubi sai pillid osta, siis saitidele kasutada, musima oli millegi omamist. Musimadel luks oli see, mille, mis oli vist mu käes kõige kauem, mingi periood. Tiit Paulus, nüüd on sinu loo kord, kas telefoniputkad kapiuksed ja muud taolised jäid sinust puutumata või missugune see algus oli? Nojah, me peame ühes asjas kõigepealt kokku leppima, kas kitarrist ennem biitleid või pärast pildid väga oluline, sellepärast pärast biitleid oli väga lihtne kappi kapp, jõustest saeti välja ja nii tegid kõik. Aga ma olen sedavõrd vanamees, et ma olin ennem biitleid juba muusikast võetud. Ja see oli raadiojaam, valitseva mörikad, jää saue skoolagalüsaade. Nii et sealt tuli minu informatsioon. Ja kui biitlid tulid, siis minu jaoks tõid nad kaasa lihtsalt pikad juuksed. Vaata sellest teda. Ehk siis tuleme tagasi selle juurde, mida sa kunagi enda kohta oled öelnud. Sina olid svingi poiss. No ja nii võib anda küll. Aga esimene pill ikkagi, mis iganes selle saamislugu, siis oli. Kapi ukses Me pille veel ei näinud, siis aga ma mäletan, et, Majas, kus ma elasin oli paljudes korterites ja ilmselt ka mujal roosa või hele senise paelaga seina peal. Seitsmekeeleline kitarr. Neid vist ikka poes mööda ja tegime neist ümber kuuedelsed. Värvisime mustaks ja tegime valged jutid. Vaat see oli tolle aja mall. Siin hakkab täna õhtul ridamisi kõlama asjatundmatuid küsimusi, aga külalised on nii lahked küll, neelavad alla ja teevad kannatlikult selgeks mulle esiteks selle, miks pidi kitarrile ühe keele vähemaks. Tol ajal räägiti, et seitsmekeelne on nii-öelda vene häälestus, Kingissepa manalasse vene kitarr ja kuuekeelne on siis nii-öelda hispaania häälestusega kitarre, et see, see oli, see vahe pidi olema kuuekeelne. Ja kujundus sinna juurde oli iseenesestmõistetavalt sama tähtis. See oli no see oli väga tähtis umbes nii nagu biitlite ajal, pikad juuksed ja laiad püksid. Valimuse määrab. Kui sa mõtled tiit tagasi sinna algusaegadesse, siis millise loo peal mäletad sa oma esimesi võtteid õppivat? Mis lugu sul heliseb, millega saab, pusisid siis piisavalt palju või mis sulle emotsionaalselt nii palju korda leks, et sul praegu meelde tuleb? Ega seda punkti nüüd täpselt mäleta, alguses naabripoisiga me mängisime raadiot, Luksemburgist, kuulasime head muusikat. Ja afizeme järgi. Noh, see on praegune terve seitsmeaastane kooli solfedžo kuulmise järgi pidi ju kõik hoobilt teada saama. Lugu sai läbi, siis ootasid võib-olla nädal aega, sama lugu tuli Ivo Linna, laulab neid lugusid praegu seal Marina, Marina ja õnnestunud, aga me paneme siis kohe nädal. Saatsime skitarridega. Aga kuskohast ta kihk tekkis, Did kihk üldse pillimängu osas? Võib-olla see on oletus, minu onu, onu Konstantin kostja temale hästi lõbus sell ja alati, kui olid perekondlikud koosviibimised sünnipäevad, sest tema laulis sääraseid jumalavallatuid laulukesi happeid kleidis kitarriga, siis. No ma olin siis mingisugune kolme nelja aastane, viieaastane poiss ilmselt jättis minule ses sügavam kui artist. No ma oletan seda, kes seda täpselt teab, seda seda armumise lugu. Teate, seda on nii raske öelda, küsige mõne poisi või tüdruku käest, miks just see Jüri Mari sulle meeldib, miks sa just selle, miks tema silmad ja ega ta ei oska vastata. Nats protsess. No vot, võib teistmoodi minna ka, et või kas läks teistmoodi, Raul, ma küsin sinu käest. Sul oli selle oma esimese äratundmisega või õige juurde sattumisega, ma räägin üldse muusikainstrumentidest tükk tegemist, sest sinu unelmad mängisid hoopis teisel laval hoopis teiste inimeste hoopis teist pilli. Esimene instrument, kui me hakkasime ka niinimetatud koolibändi tegema, siis see kuskil seitsmendas klassis mingi 13 ja siis seal olid vanema klassi poisid, kes, kes muidugi olid juba ka juba kitarride kõik ära võtnud, aga nad teadsid, et ma õppisin muusikakoolis klaverit, et kuule, tule bändi, hakka klaverit mängima või noh. Ja siis keegi olla kunagi käis minu juures siis ta mäletas, kuidas ma mingeid horoskoobi laule klaveriga mängisin ja ühesõnaga mängisin klaverit, laulsin seal hoo, see väike neiu ikka põhilaulud. Ja, ja hakkan laulma ka, noh. Eks ma siis hakkasin. Aga mingil hetkel siis tuli välja ka Alo Mattiisen, kes õppis aasta eespool minu arust Jõgeval ja me käisime koos koolis temaga. Kuule, tema võiks hoopiski orelit mängida ja klahvpille ja siis ma jäin ainult lauljaks, eks ole. Ja, ja siis see viimane hetk oli kuidagi ma ikka mängisin seda kitarri ka niimoodi kodus ja harjutasina või noh, neid käike siis olid ju põhiasi, oli mingi mingi bändi siis kitarririff maha võtma, Ta ütles, kui sa said, siis oli, said sellega hakkama, siis olid tegelikult kõva mees. Ja minul oli üks esimesi, olid ikka deeply ja Led Zeppelini sellised lihtsamad rehvid ja ja, ja kuidagi see asi läkski niimoodi, et ühel hetkel selgus, et Tallinnas on Georg Otsa nimeline muusikakool. Ja siis ma juba sattusin siiani, et üks asi viis teiseni sujuvalt. Et ma olen siin haridusele, kooli asja kohe ära, et Tiit Paulus mis suhe sinul kooliga oli või olemata üldse jäi ning küsimus sinna otsa, miks? Nojah, kui mina teismeline olin ja tahtsin muusikakooliastmel, aga säärast pilli nagu kitarr ei saanudki eestlast õppida. Aga ma mängisin juba ja no tuli mingisugune nipp leiutada, kuidas kooli sisse saama, siis kontrabassi ei tahtnud keegi minna. Siis oli üks vasaraheitja, Kalju Poljakov. No mina, loodustandav punt. Mängin mängime seda. Moodsate TTÜ TTT leeri, aga keegi ei osanud poogna kanditum. Tuli kõigepealt esimesena läheb, lihtsalt ei julge minna. Poljakov osalejaid tuleb sisse ja seltsimees Poljakov, mis ta siis mängitele. Tung nast järgmine, Ülo vats läksis Ülot, Ani, no mis te mängite? Lähen sisse mängida pole vaja. Vanus. Koolis? Kontrabassi. Aga sellega pulli lõppenud pool aastat tõesin, kontrabassid tunni, isegi istunud see asi kuidagi jah. Aga koolis? Praeguses reaalkoolis olin ma publi orkestris mänginud juba trompeti. Matsin, läheb poole aasta pealt. Trompeti, too võib küll kombeks pettuda. Tolad tuleb kätte ja nüüd siis esimesel korrusel APU asendamine ja Tšaikovski. Kontsertmeistriga kõiki aastal nagin ära istunud. Minul nägu punane, tead, häbijad, komisjon, seitsmendas paukus saate veel ühe võimaluse. Seltsimees paus, pelu kusagil mujal kindlasti parem kui meie koolist. Ja nii olin ma siis oma muusikakooli lõpetanud. Teine Tiit, kes kõrvitsa oled nii, seltsimees seltsimees, oli see õnn või õnnetus, oled sa vahel niimoodi mõelnud? Perekond ja vennad, kuhu sa sündisid? Sest ühest küljest on ju tore, kui kõik võimalused on olemas ja ise väga palju leiutama ei pea. Mida oma eluga peale hakata. Teisest küljest lõhnab see justkui ka valiku puuduste või valikuvõimaluste puuduse üle. Et muid ideid nagu ei kaalu ja ei paista kusagilt, sest kõik on ette ära otsustatud. Ja rada on ette antud. Mis versioon sulle rohkem sobib või endale paistab, parem või sa pakud midagi kolmandat juurde? Ei, no tegelikult oli, see kitarrismis oli hobi ja no tegelikult me mängisime tšellot kaheksa aastat. Ja siis meil oli hirmus kihk tegelikult astronoomiks saada. Ja seda ma tahtsin, hirmsasti läksin isegi nõu kooli katsetel, aga õnneks või kahjuks ei pidanud seda mängima, ma saan aru, jah, jah, aga Salumäe vaatas, järgijad, kui ma oleksin Nov keskkooli sisse saanud, kuhu bändi ma siis oleks läinud? Et et aga loomulikult see ühine see mõtteviis kodus. Ega sellest ei saanud, see oli nagu, nagu see keskkond ja sai ka, mõjutas, nii et et ma mäletan seda väga hästi seda esimest, esimest seda tunnet, kui ma sain bluusi harmoonia selgeks kuidas ma seda siis kaifisin, see oli ma jagaksingi elu maal niimoodi, et enne bluusi harmooniat ja elu peale bluusi harmoonia õppivistad seda sealt ilmselt sai siis kõik algused. Klaarime veel, Tiit, sinuga siin keskel ühe asja ära. Ma olen 70.-te lõppu laps, mis tähendab seda, et minu muusikaline mälu tänu nõukogude kaheksa 10.-tele ja ansambli rock Hotell populaarsusele sisaldab seal esimeste mälupiltidena hetki sinust, basskitarriga. Kas ma lihtsalt ei jõudnud keeli kokku lugeda või sul on? Ei, ma basskitarri, mulle ka meeldib mängida Ma olen kuklite lugudusele. Aga ropotellis kitarr. Vaadata ja Merka oli ju basskitarrist. Mina tulin sinna asendusliikmeks, kui nad olid viis aastat juba mänginud Põldre asemel sisu. Faktiliselt on kõik korrektne, seda oligi vaja tõestada oma mälupiltide suhtes. Nii, aga esinemised on meil ka täna plaanis ja mul on hea meel, et osad minu vestluskaaslastest on valmis pilliga kätte võtma ja ja kellega me siis esimesena otse avame, kas Tiit, ajame sõit keskmise tooli pealt välja ja vaatame, mis juhtub? Abiks on meile otsa kooli ansambel ja oleme valmis kuulama. Peep Kõrvits kitarril otsa kooli bänd, kuna meie sõidugraafik täna on niisugune, et. Ma palusin Karaulil oma osa siin pilliga kohe ära teha, et natukene vähem kohvitsemist pärast oleks ja aja kokkuhoiu huvides, et hoog säiliks, siis vaatame, mis meil siin või kuulama õigupoolest basskitarristide varuks on. Raul Vaigla, kaasnoorte abilistega, sinu õpilased või üks nendest vähemalt jah. Läheme edasi ei Paulus aasta 1967. Kas ma pean jätkama? Tšašloydia? Kas veel midagi? Nojah, põhimõtteliselt olema õiges kohas. Kuidas sa lavale sattusid, sinna, mida see võimalus endast kujutas, ja kogu see sündmus üldse mis tähtsust toomas sinu kui. Kui muusikutee suhtes noh, minu jaoks oled, on muidugi suursündmus. Aga nüüd kõiki neid aegu ümber mõtestada mõeldes oli see sündmus tegelikult ju ükski Lõuna ajal suure impeeriumi kirstule. See meelsus ja teisitimõtlemine ja, ja seda, seda oli võimatu peatada. Kusjuures kusagil sotsmaal olles nats festivalil, ma ei mäleta, kas oli Ungari, Tšehhoslovakkia, seal olid politseinikud verekoertega piiranud selle spordihalli, kus festival toimus, tähendab, see oli midagi niisugust, mille vastu ei saanud. See on palju olulisem kui, kui see, mis mina sellest sai. Muidugi ma nägin noort kiitšeretit ja Charles looja ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Aga sündmus ise oli tegelikult ju tohutult suurema tähtsusega. Tegelikult peaks lugema Valter Ojakääru raamatus, seal on kõik täpselt kirjas, mis oli, aga mina olin tol ajal Raivo Tammiku bändis, esinesime ka samal festivalil. Els Himma minu meelest laulis veel. Raivo Tammik oli ka nende organisaatorite hulgas. Nojaa, see lõppeski suure skandaaliga, sellepärast aplaus ei tahtnud lõppeda mitte kuidagi, aga esimene lisaaeg oli täpselt määratud, üle selle ei tohtinud, vastavad amet, konnamehed passased peale hoolega, et midagi valesti keegi ei astu ega istu. Ja Ühe meelde üks lause, Raivo ütles mikrofoni saali selleks üle maailma laiali. Kuulge, ei ole ju väiksed lapsed. Ja kontsert on lõppenud, mis ta nüüd praktilised pole, väiksed lapsed ja rahvas aplodeerib tahtes lisa ja ma ei mäleta, kas nad mängisid lisa või. See on jäänud meelde 67. aasta festivalist. Tänapäeva noored on harjunud, nad vaatavad, ega ühtegi lugu enam ei mängita. Ekraanil vaadatakse lugusid. Tol ajal oli see võimalik ainult vaatset lai Vesenemist. Ja muidugi see oli, see oli täielik šokk. Kui me läheme korraks tagasi sellesse aega, mille sinu kontrabassimängijakarjäär lõppes ja tuletades meelde, et sa oled iseõppija olnud ta siis üks küsimus, mis mind alati huvitab, selliste tegijate puhul on, et kas iseõppimine tähendab ka mingis mõttes oma stiili või oma käekirja, ma ei oska õiget nimetust anda leiutamist ehk kas teoreetiliselt on võimalik? Sul Pill omandada käsitsemise oskus valesti kellegi teise pilgu läbi? Sinul võib-olla on nii hea ja seda teistmoodi ei oska. Aga üldiste tõdedega on seal mingil moel konfliktis ei ole päris nii, nagu peaks. Kuidas, kas sinu käsi selles mõttes oli õnnelik või õnnetu? No see on küll nüüd nii keeruline küsimus et ühest vastust ma küll ei oska anda. Võib-olla säärane kaardistamine ja reeglite kehtestamine käib rohkem klassikalise muusika puhul, millel on pikad traditsioonid, eks ole, jazzmuusika, vabandust, ma ütlen, seepärast ma ei seedi seda sõna džäss nagu suss, kosse japs nagu piitsahoop, vaat nii nagu jätsamingi. Et headus on ju põhimõtteliselt muusika, mis on tulnud sootuks teisest kultuurist, teiselt mandrilt. Ja seda me õppisime kuulmise järgi. Ei mingit Youtube'i, ka internetti. Lihtsalt see, mida sa kuusid, püüdsid taaselustada oma pillil. Ei tekkinud küsimust, kas õigesti või valesti, muidugi nüüd pool sajandit eilane, muidugi valest muidugi oli sulget valest Namsiis aga rõõm oli fantastiline, nagu ikka nooruses. Kui sa midagi avastad enda jaoks. No ma ikka tahan tuua võrdluse. Noored inimesed armuvad, kas keegi küsib, kas me teeme õigesti või valesti? Mis tähtsust sellel on hea ja kõik peas heliseb. Kas neid samu sündmusi jälle 67 aasta? Ja nendele mõeldes, kas see maailm, milles toimetas sinu pinginaaber siin praegu kõrvitsa tiit, kui palju sa teadsid sellest maailmast, mille me võime siis biitmuusikailmaks nimetada, ütleme niimoodi, üldistavalt? See melu kees mõningate kirjelduste põhjal ikka väga kihvtilt. Kas oli võimalik võimalik seda mitte märgata? Nojah oli küll. Sellepärast, et mina olen juba nats muusikast võetud. Ja nii lihtne see oligi. Ja sa ei sattunud kunagi kassa juhuslikult ühelegi nendest kontsertidest, kus kiljuti karjuti, rabeleti. Sattusin aga mind ei köitnud, see ma, ma ütleks veelkord seda, aga mulle selle tüdruku silmad meeldisid rohkem kui vot nüüd. See nii lihtne see ongi. Sa ei pea ennast kuidagi õigustama. Ma küsin, kuidas olukord lihtsalt oli sind isegi mingil moel ei erutanud või tõstnud ihukarvu püsti, lihtsalt see melu? Ei, absoluutselt. Sol tundus imelik. Vaadake, siin on nüüd üks väikene värk, niisiis, kui mina alustasin, ei olnud baskid tarbel sündinud. Ma hakkasin väga noorelt kõrtsus mängima kuueteistaastaselt belite kõrtsus. Kontrabass mängis lihakombinaadi keelte pumputuutmede helised, kaua tuntum trummar muidugi pintslite ka sellepärast et noh, kõik väga vaikne. Ja sellest hetkest, kui sündis basskitarre, läks kõrtsus, muusika valjuks, trummar võttis pulgad sihuke. Asi mägede peale veel natukene otsa ja rahvas ei saanud enam rääkida lauas A siis kaebuste raamatusse kirjutatud halb orkester. Minu meelest on lega kidra fänne, kes alati kõvasti mängivad. Ataja. Nojah, ega need, ma kuulasin praegu seda tämbrit, Watson, kuidas seda nimetatakse, käriseb tämber või kuidas selle õige nimi on triviga Trainiga tol ajal kõik võimelineutraierisidki, nad olid nii viletsa kvaliteediga, et ei saanud puhast heli. No neid ehitate ju ise, nii nagu bedus, saare varjola orel seal. Samuti ehitati võimendajad ise. Värgid olid nii viletsad ja kõik nad plärisesid, draivisid. Puhas heli tuli natuke hiljem. Noh, need on, näete, kõik kordub sõna ajaloos, nüüd ei taha keegi puhta heliga mängida. Training. Kuna Raul oli sel ajal alles kolme-neljane ja siis sa pead veel natuke aega vaikselt istuma ja kuulama, kuidas asjad käisid, nagu, nagu minagi muidugi, et need tiit, kes sa siin keskel istud ja kõrvitsa perekonnanime kannad, et tuleb välja kõik ei olnudki kulmude peal. Rokkstaaridest, kes käisid ja lärmasite müristasid 60.-te keskel seal teises pooles. No põhimõtteliselt on üks džässmuusiku ütlus japs muusika, papp, muusika, ikas, rokkmuusika kohta. Ta ütles, et see on kõige hullem, mis muusikale võib üldse juhtuda. Oioi seda ütles ma ei, mul ei ole meeles, aga mul on Sütus meeles pluusi kohta. Nüüd on õige aeg öelda seda, et keegi must Valged ehk siis Elvis Presley varastasid meie pluusi ja panid sellega plagama lavale. Aga teid sinuga jätkates ja meenutades korra jutuajamise algust nii-öelda superstaari sündi, kui need esimesed kirjad kooli jõudsid? Sa ju kindlasti lugesid? Neid, mis seal kirjutistes olla, õpetaja Luber lugesid nad kõigepealt läbi sisendis mulle klassi ees? Ei mul oli avatud kirjad, anti mulle Nonii, aga seal kirjutati, mida mäletan. Kirjavahetust ja midagi taolist hakkame kirjamarkide, parkide kogumit. Tegelikult olidki, kõik oli lihtsalt see taheti kirjasõbraks, pilti, bändi pilti ja mingi taoline teema. Bändil oli see pilt, mida fännidele jagada oli ikka. Aga no mitte niimoodi, et ta oleks nüüd toodetud. Mingi 100 tükki oleks olnud võtta ja siis siis jagatset seal keegi oma pimikus tegi neid seal. Aga see kõik oli juba siis niimoodi, et, et kontserdi järel tuli autogramm Mandaja oli teise asja juurde juba või? Nii täpselt mäletan, et autogramme ju väga pikk ikkagi ei võetud, see on kuidagi hilisem, minu meelest. Aga oma allkirja ma õppisin selgeks küll. Hästi tänu autogrammiandmistele. Mõned mõtted selle 60.-te ja, ja nende bändide osas. Ja maailmas, kus sina toimetasid. Kas see oli motivatsioon? Pilli õppimiseks ka, aga see oli koht, kus pilli õppida, mõtlen bändi tegemine. Sellisel viisil oli see hea trenn. Hea kindlasti, sest et kõrv arenes kogu aeg, ühtki nooti polnud, kõik sa pidid kolm korda, kuulsid raadiost ja siis sa pidid juba enam-vähem meelde jätma, kuidas meloodiani, kuidas harmoonia oli tekstist muidugi ei teadnud keegi midagi, noh ja siis mis vahe on? Ütleme siis, lääne tolle ajastu muusikal ja eesti dolla muusikal oli see, et eesti bändid kasutasid hästi palju väärt luulet. Et, et see oli nagu hästi positiivne, et Üdi tekstid ja kõik, kelle tekste kasutati, no loomulikult kõik teavad laulu, House of the Rising on, eksju, seal oli loomulikult mitte midagi pole teha, võeti Meil aiaäärne tänavas aastate vaadata, tata tekst sobis ideaalselt sinna. Et. Pidin kogu aeg ennast arendama, ka korda välja mõtlema. Nagu poolkate on öelnud, et selleks, et mõelda või selleks, et saada teada, kuidas mängida b7 akordi pidi ta teise linna otsa sõitma tuttava juurde, see näitas talle ette, kuidas bee seitset võetakse. See ei olnud üldse lihtne akord. Aga ise seda välja ei mõtle. Et kas Eestis oli ka keegi selline teie ringis, kes kes liikus kuidagi teistest ees, oli võimeline siis vajadused järgi aitama? Ei tea praegu jakk, ei oska öelda, et pigem ikkagi pigem ikkagi lääne Laana raadio kuulamine oli see õpetaja. Et tuli, mis aastal olime lobi kitarri õpik seal oli siis esimest korda oli ju? Akordide tabelid, olid olemas seda, mida varem polnud kuskil näha. Vaat see oli suur asi. Vot see kindlasti aitas, aitas arengule, üldisel arenguga arengule kaasa kordi tabeleid pandud juba poes raamatu head sest see oli eraldi eraldi see ja siis oli, mul on ka raamat järgiga, koorditabelite, seda kuskil ei vahetanud. Et, et see oli jah, ülioluline asi ja siis polnud ju koopiamasinaid, millest mida oleks lihtsalt saanud teha koopiad ja kõik oleks palju rohkem seda saanud, aga tol ajal seda ei olnud. Raul, kuidas sinu kõrvadele need sellised meenutused tunduvad ja mõjuvad, et. Veidrad ja, ja ma, ma mõtlen, ma ikka olin õnnelik inimene, mina sain lugusid maha kullata lindimaki pealt, ma sain ikka edasi-tagasi kerida või kui kohe on selge. Et mul oleks ikka hästi. Raul, missugune oli sinu esimene tulemine suurele lavale, mida sa ise niimoodi söandaksite selles kontekstis välja tuua? No ma arvan ikka siis Jõgeval, kui me seal, kus me siis alustasime oma oma bändi, tegemist seal ikka kultuuri-kultuurimaja peod, ära sa ütle, meil tundus, et Jõgeva täitsa täitsa eestikeskuses, vähemalt olles ise väljas käimata Jõgevalt, eks teadmata, mis mujal toimub. Aga ma ütlen, et meil oli Jõgeval olemas oma Hendrix neljal Jõgeval olemas oma black moor meil oma praktiliselt jomme, klaason. Et meil oli küll, keda alt vaadata ülespoole, et neid, selliseid vanemaid siis siis kujutab poissi, kaheksateistaastane oli ikka kõvasti juba vana, eks ole, või sa oled 13 14. Aga kes ikkagi omal moel inspireerisid ja, ja sealt tuli ju ka see, just see muusika informatsioon. Umbes nii. Ma korrigeerinud oma küsimustele sõnastan ümber, et ma saan aru, et laval jah, olite seal Vaigla, Hendrix ja black Mojas. Aga kas lava seal ees, kus inimesed istuvad, millal see koht oli, kus keegi kuulas, oli? Tulid meil olid Jõgeval seal vahvad peod ja rahvast käis. Kõik oli hästi, aga ma ütlen, et seda et. Ma mõtlen, kui me hakkasime tega bändis, me kunagi ei, ei teinud, sellepärast et järsku tulevad tüdrukud, kellele meeldib või järsku järsku keegi noh, et hakkavad inimesed rohkem tantsupidudel sekka tegelikult sellepärast, et sulle omalase meeldis eelkõige. Sellega kuidagi kaasnes see, et tulid inimesed ja ja oli tore oma naisega tuttavaks. Mul teatud eelised. Eks ole, sest siis, kui bändi ikkagi ikkagi Ja ma ei tea, kas need ära kasutasin, aga, aga, aga näed umbes nii, jah. Sa mängid basskitarri, erinevalt neist aga stiililiselt, eks sinu kohta võib öelda nii-öelda crossover või et sa oled peaaegu kõike puudutada saanud. See periood, kus siis meie tegime bändi oli siis black sabad tyypal, raja, hip ja nii edasi, nii edasi umbes selle aasta bändid. Siis kuidagi läks, kassas ülem, kui ma kuulsin nagu esimest korda selliseid kitarristi nagu tšehh, pekk, passisti, Stanley kloaak, Sikorea osaleb boot, seal tekkis nagu mul selline nagu siis huvi, selline kiusame džässroki vastu. Siis ma jõudsin juba Tallinnasse Tallinnas, Tallinnas ma nägin, et ahah Tiit Paulus, A lahe kura, kuidas mängitakse. Saarsalu seal oli, sest ma olin 15 16 aastane. Ja, ja juba sealt tulid tegelikult omamoodi mõjud, mis, eks ole siis nagu viisid sind nagu natuke džässi kuulama. Siis tuli juba radar tegelikult, eks ole, tänu sellele, et see Eesti on nii väike ja, ja vaja tihtipeale kõik tööd ära teha, siis ma olen puutunud kõikesugustes stiilidega kokku niimoodi laia profiiliga traktorist laia profiiliga siis bassimängija Sellest me oleme palju rääkinud, kuidas sa esimest korda Jaak Joalaga kohtasid, aga missugune oli esimene kohtumine? Riho Sibulaga? Ma võin sulle öelda kohe, see juhtus otsa kooli, tähendab jah, otsa kooli ühiselamusaasta, siis võis olla Riho, mäletad sa või? 70 79 kuskile? Mina olin siis, õppisin seal mingil kursusel, ma olin oma toas, ma harjutasin Willijasi, Riho kuidagi tuli sinna istuma. Ja ma kuulasin ühte pilli, Koppame plaati ja, ja siis ma seal midagi üritasin kaasas käia või kaasa mängida ja kuulata välja. Ja siis kuidagi kitarri mängid ja kuidagi see jutt klappis neil kohe. Ja siis läks mingi jälle mingi aasta või paar mööda, siis me kohtusime minu juures siis Alo Mattiisen tuli Riho Sibul, Vello Annuk mulle meeles. Siis kuulasime poolsaimaleid, siis ma jälle kuidagi Rihoga nagu sattusime nagu ühe, noh mul käis poolsaimon ja siis arvuti peale, kes seal mängib litsalt Tiia Eerik Eila keskis. Siis tuli kuidagi viha, sattus Jaak Joala juurde. Ja nüüd me oleme koos siiamaani. Tiit, kui sa kuulad seal niimoodi mõtlikult sedasama eelmist lugugi sul sees niimoodi värelust ei teki või et. Pill kitarr. Värelust, mis mõttes no et et Kadavaks Isegi mina tahaks, ma ei ole kunagi mängida osanud. Aga Kuulat sedasama lugu sinna. Tõesti tahab. Kas mängida seda lugu ka seda lugu? Aga sina ei ole üldse hea menuga laps, niisugune viletsam lugu, et. Mängimise maha 89. aastal maa emigreerunud, siis kõik läksid sinna lääne poole. Mina muidugi Saaremaad oli ette. Sinna ma jäin. Saaremaal ei olnud ausalt öelda selle pilli mängimisega suurt midagi peale hakata. Nojaa, sel tingimusel ma sinna läksingi, et muusikakooli õpetajaks. Kodus ma võtan vast kätte küll. Aga ma pean ütlema seda, et niisugust nälga selle muusika järgi mul enam ei ole, kui noorena oli. Minu elus on olnud niimoodi noh, ütleme nii nagu looduses, kui sa vaatad kaugelt seda teletorni seal mis ta siis ikka nii väga mingi jupp paistab seal torni alla. Vot minul olnud muusika niisugune suhe, et mida lähemale ja sügavamale ma olen, sinna urgitseb. Seda rohkem ma saan aru, kui loll ma olen. Ja üks hetk tuli teha valik kas käia tähtsa näoga ringi, rääkida oma saavutustest või ära. Sest noori tuleb nii palju peale sinna otsa, koolinoored, vaadake, kuidas nad mängivad. Fantastiline. Ma olen parem tänulik kuulaja. Tiit pinginaaber seda kuulates teaks, tahakski home pilli enam kätte võtta vä? Ei, mul ei ole isu kadunud kuhugi, et põhimõtteliselt ikkagi. Ühest küljest jah, et olen ka õpetaja, õpetan lastele, telli, et niikuinii tuleb siis iga päev pill kätte võtta. Aga kui saab lava peal esineda, siis see on iga kord jälle. Hästi tore tunne. Suur-suur tänu tulemast. Ma olen hea meel, et me saime seda õhtut siin ühes kohas nautida. Meil on üks muusikaline etteaste veel. Ja Tiit ise küll täna pilli ei mängi, aga ütleme siis nii, et mõeldes talle on see pala siia programmi jõudnud. Tegelikult on see lugu mõeldud Arvo Pilliroo-le. Temale kirjutatud selleks puhuks, kui me käisime Moskvas arvule tenor saksi ostmas Selverit Eestis liikunud tol ajal, eks asja ja mina olin Arvol julgestuseks kaasas. Kotitäis kolm ja pool 1000 Nõukogude rubla maalil turvameest.