Tänases luuleprogrammis kuulete uusi tõlkeid ravinud Renate kuuri luuleraamatust. Kitantsiaali tõlked inglise keelest on teinud Ingvar Luhaäär. Loeb Viiu Härm, muusikaline kujundus Merike Vaitmalt. Noorena ma elu oli kui lill mis Pille põielehe või kaks ja kunagi tunnekaatust, kui kevad, tuul tuleb, et kummarduda ta ukse Mu noorusaja lõpul mu elu on kui vili, millel mida kipile ta poole mis ootab võimalust anda ära kogu oma magusaks valminud sisu kanda. Ärgates leidsin tema kirja koos hommikuga. Ma ei tea, mida ütleb see kiri, sest loe, et ma seda ei saa. Pärga mehegi rahule jätan olgu ta edasi isekeskis oma raamatuga sest kes eakas emakesega kirja lugeda võib. Olgu kiri siis mulle vaid suruda laubale ja südame vastu. Kui öö vaigineb tähed üks seal ilmuvad, lasen langeda tal oma sülle. Kides istun. Lehtede kahin loeb teda mul ja vuliseb oja. Ja seitse tarka tähte laulavad teda taevast mulle. Ma ei või ikka leida, mida otsin. Ega õpitut mõista. Peotäis tolmu võib varjata sinu sõnumi, kui ma selle tähendust ei tea. Nüüd mina olen targemaks saanud, loen seda kõiges, mis varjas teda varem. Tämmalik tud lillede õielehtedele. Lained näitavad teda mulle. Olin oma näo kõrvale pööranud sinust. Seepärast lugesin valesti ega aimanud tähendust. Kus teed on valminud, seal kaotan mina oma tee sügavas vees ja sinises taevas teemärke ei ole. Rada on peidetud lindude tiibadest, tähe tulukestest, teedrajavad aastaaegade lilleküllusest. Küsin oma südamelt. Kas Pehki kanna, nähtamatu tee tarkust? All sügaval voolas sunna kiire ja selge Ülannuklas kõrge murruline kallas. Küngastel laiusid paduvihmadest räsitud põlismetsad. Suur õpetajakovinda istus kivil lugedes pühakirja. Kui rakunaat õpilane, uhke oma vanemate rikkusele tulija kummardades lausus. Olen toonud oma tagasihoidliku kingi, mis külma kardensu heatahtlikkust ei vääri. Nii õeldes asetas, et paari kuldseid kalliskividega ilustatud käevõrusid. Õpetaja pistis ühe neist, keerutas sõrmede vahel ja teemandid, pildusid valgusesähvatusi äkitselt käevõru veeres naljade sõrmede vahelt ja langes jõe voogudesse. Oh häda, jättes rakunat ja hüppas lette. Õpetaja laskis pilgul taas langeda raamatu lehekülgedele. Jõgi peitis enesesse, mille oli varastanud, kandis kaasa ja viis oma teed. Tõmbusid videvikuks, kui rakuna tagasi tuli õpetaja juurde väsinuid helludise. Hingeldades ütles ta. Siiski, ma võiksin käevõru leida, kui sina oma tarkuses näitad mulle täpselt koha, kus ta praegu on. Ühel päeval kohtan elu enese sees rõõmutulva mis peitub minus, ehkki päevad hägustavad mu teed oma tüütu tolmuga. Olen tundnud hetki, kes seda võimalust selle elamuse aimus on hõivanud mind ja teinud mu mõtted õhulisteks. Mis elab valguses sirmi taga? Ja seisad üksinduse tulvas? Kui kõiki asju näed nii nagu vaata. Üks ja näeks nendel lovi. Laulan võitu sulle. Saere särav kujutelm, aukartust äratav vast vabadusest. Keereldes tõusevad taevasse su käed. Kiivaliste sõrmedega puudutad harfi keeli. Sa tantsumuusika on ilus. Mu päevade lõpul kui väravad avanevad põletad sa tuhaks need käte, jalgade põimikud. Keha. On siis üks sinuga. Mu süda satub su keerdude meeletusse. Ja põletav palavus, mis oli mu elu sähvatab üles. Ja seguneb sinu leegis. Tumma viimase lahkumiskummarduse. Jääblooriuma näole ja peidab mu kambris põleb vaimsel lambi. Sinu tõmmuteener tuleb hääletulke laotab pruudi vaiba. Et võiksid istet võtta. Möödas on aeg. Mil võiksin känakad teda kõige eest? Mida olen vastu, nad? Ja sina oled võtmata oma embusse sulle tundma oma tänukingitused mis olid mõeldud tal Mis pungadesse jäid? Kõik tema ootas nende avanemist. Hetke välgatuses näinud olen sinu loomise suurust, enda elus loomist läbi paljude surmade maailmast maailma nutan oma tühisusest kui näen oma elu mõttetute tundide käes, kuid kui tean selle olevat sinu käes tunnenud olevat liiga kallihinnalise kadumaks varjude sekka. Ma tean, et ühe päeva videvikutunnil täike viimast korda jätab minuga hüvasti. Karjused puhuvad vilesid bodi puu all. Ja kari sööb rohtu jõe kaldal. Kui minu päevad pöörduvad videvik. Et võiksin enne lahkumist teada miks maa kutsus mind oma kätele Miks teede vaikust rääkis mulle tähtedest ja ta tänavalgus suudles mu mõtteid linnadeks. Sooviksin viivitada veidi oma viimase salmi kohal et täiustada Takale. Kallan piss sooviksin. Et näha su nägu ja vanik. Peaks olema põimitud. Sinu kroonimiseks? Olin suudelnud seda maailma oma silmade jalgadega mähkinud oma südamearvud tuisse voltidesse. Olen üle ujutanud päevi ja öid oma mõtetega. Kuni maailm ja mu elu kasvasid ühte. Ja ma armastan oma elu. Sest armastan taeva valgust, mis minu sisse kootud. Kui lahkuda sellest maailmast on sama reaalne armastada teda siis peab olema tähendus eluga kohtumisel ja lahkumisel. Kui Kuuse armastus pettuks surmas sööb selle pettumuse lagu end kõigesse ja tähed kurtsuvad ning lähevad mustaks. Turssi tas poeet kõndis sügavas mõttes kangesse kaldal, kus surma põletatakse. Äkitselt nägi ta naist istumas oma surnud mehe jalgade juures riietatud rõõmsalt otsekui pulmapäevaks. Naine tõusis, kummardas ja ütles. Luba, et mina, õpetaja, sinu õnnistusel järgnen oma abikaasale, taevastel teedel. Miks kiirustad nii, mu tütar küsis Tuls idas. Kas ei kuulu maagi sellele, kes taeva lõi? Taeva järgi tõmmema igatsust. Vaja on vaid oma meest. Tulsid äss naeratas ja ütles talle. Pöördu tagasi oma koju, onutütar, enne kui möödub kuu. Taas sa leiad oma kaaslase. Naine pöördus tagasi rõõmsameelselt Luutes. Tulsid äss tuli tema juurde igal päeval ja andis talle mõelda kõrgeid mõtteid. Kuni ta süda sai ääreni täis jumalikku armastust. Vaevu oli möödunud kuu, kui naabrid tulid ja küsisid naiselt. Oled sa leidnud oma abikaasa? Lesk naeratas ja vastas ole. Kärsitult küsisid nad, kus ta on. Oh mind. Loojub õnnelik erand. Ja mina olen vangis õielehtedest. Kusjuures isegi siis veel kevad elab edasi. Lõhn, hingeldades otsiti Pungas kurkas. Oh mind, tunnid mööduvad Leicama veel ei tea, kuhu läheb. Mis see on, mida te ei tea? Sosoorist päev ei lõpe enne kui olete teostanud enese. Teadmatuses on tulevik talle lõhk kurdad. Oh mind, kelle süü läbi mu elu nii mõttetu, kes võib mulle öelda, milleks ma üldse ole? Ligi on täiuslik koit. Meelsa seostad oma elu kõigega. Ja saad teada enda olemise mõte. Mis muu kui vait taevas, päike võib hoida sinu sära. Ma mõtlen sinule, kuid sulle midagi tähendada, selleks ei või olla mul lootust, kõneles kasta, tilk. Olen liiga väike. Et võta sind enesesse. Ehk küll valgusega emban piiritut taevast. Võin väikeses kastepiisas hästi tunda end. Nii vastas päike. Saan valguse sädemeks ja täidan sind. Sinu elust saab särav ring. Rõõm jooksis kokku igast ilmakaarest ehitama mu keha. Taevavalgused suudlesid käsitleda Kuniverkas ruttavate suvede, lille, tõkeset hingeõhus ja tuulte ning vete hääled jäid liigutuste sisse laulma. Värvide tõusu kired pilvis ja metsades muulasita ellu. Ja kõigi ja muusika oma embussidega. Lindudele andsid seal laulud ja laule annavad taas nad sul. Mulle andsid sa häälevaid siiski, soovides tagasi enamat. Ima laulan. Oma tuuled, tegid kirgeiks kiired, nad on oma töös. Sa koormasid minu käed kandamiga et võiksin ise vabastada naad ja anda sinu teenistusse. Seal õidunama täites selle varjud valguse fragmentidega. Seal sa peatusid, saatsid mind tühjade kätega looma, sinu täiust kõigile andsid minult küsid. Mu elulõikus valmib päikeses ja vihmas kuni kogun enam. Kui sa külvasid rõõmus nägu, see suu südan. U kuldse viljaaidavall dias.