Tänane saade mahub rubriigi alla töö ja selle tegija. Siis viime tänaõhtuse kesku stuudiokülalise kohta läbi lühikese ankeedi. Teeme seda introviseeritult meie külalise teadmata. Nii et meie külalist kehastab ankeedile vastamisel üks meie keskeprogrammide kokkupanijatest. Helle Tamm, kas olete valmis meie külalise nimel küsimustele vastama? Palun. Niisiis teie elukutse? Näitlejatöökoht, Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater. Kui vana te olete? Kui vana, nii noor, et võtame veel osa noorte lavajõudude konkursist ja olen teatris kõigest 10 aastat töötanud. Teie perekonnaseis, abielus, poeg käib juba esimeses klassis. Stopp. See oli eksitus. Lülitage palun magnetofon välja, sest alles mängime ankeet, intervjuud, palun jätkame. Päris tõesti plaan on üks nendest, kellele olen andnud elu laval. Sama hästi võiksin olla ka Tseepa Rainise puhu tuules. Anahhid Alabjani hällilaulus, peek, Dylani armunud lõvicia. Kedagi palun, muidu võib loetelu liialt pikaks minna. Öelge nüüd oma päris nimi, see tähendab näitleja nimi, keda te püüdsite kehastada ja kelle nimel te mu küsimustele vastasite. Minu nimi? Kai vabandust, meie tänase külalise nimi on Tiia Kriisa. Aitäh julguse eest esineda näitleja rollis. Samas aga võib kuulajal tekkida küsimus, miks selline improviseeritud ankeet, kus autor ise ei vasta küsimustele? Põhjus? Ja põhjus on lihtsalt selles, et Meie tänane külaline oli nõus rääkima oma loomingust. Aga iseendast tähendab, ankeet küsimustele, palus vastata saatetegijal endal saate tegija valiski just sellise vormi Tiia Kriisa kõige üldisemaks tutvustamiseks. Aga nüüd anname sõna Tiia kriisale endale. Järgnevalt kuulemegi katkendit Williamsi näidendist tramm nimega iha kus Tiia Kriisa esinemist plaanši osas märgiti ära möödunud hooaja teatriühingu ja noorte lavajõudude ülevaatuse preemiatega. Verre oma peakorteriks teinud emadest alla niimoodi kõikse mu sõrmede vahelt pudenes, ei oleks neist kõige kasvõi stseen parandamiseks läheb puu kasvanud narrusena kindlustus, ainult ma arvan, et see 100 dollarit, mis ta kirstu päik näljapalgaga, mis ma koolis saanud sellist ehitament peal. Edasi jätkub meil jutt juba Tiia Kriisa endaga. See sai teoks Pärnus tema garderoobis pärast tramm nimega iha etendust. Te olete juba 10 aastat teotuid teinud ja kui nüüd meenutada neid aegu, kui teil oli näitlejaks saamine suur abstraktne soov oli salatavast olemas, teil vaid ei tahtnud, soov oli küll Soomeni siis kindlasti ei kujutanud ette detailides, mida tähendab tegelikult näitlejatöö. Ja kui nüüd kümneaastased kogemused on näidanud, mida see näitlejatöö nõuab, kas te kujutasite ette selle töö raskusi selle töö keerukust? Ei, no kindlasti mitte. Ja mida ma kauem olen teatris, seda raskemaks mul see töö läheb, sest tulevad kohustused. Kas alguses ei ole neid? Alguses on ka, aga alguses nad ei ole nii mõistetavad. Ma mõistan, et kui ma olen juba nüüd 10 aastat olnud teatris ära, siis minu käest nõutakse lihtsalt rohkem ja ma pean rohkemaga vastama ka, kui ma üldse luban endal olla. Siin majas. Te tulete kaks pool tundi varem, kui te valmistute plaanžiks tramm nimega isas, ütlesite, et see osa annab teile väga palju. See osa on selline osad nagu öeldakse, et mida sa rohkem annad, seda rohkem saad. Kui mina temale annan, siis tema annab mulle 10 kordset mulle tagasi see osa ma üldse liialda, ma saan 10 kordselt ta käest tagasi ja see väga pingerikas osa siiski juba füüsiliselt on raskem. Ja ma alati, kui ma lähen nii puruväsinud laua taga nagu palunets, etendus ikka ei lõkkeks ära. Olgu ta mul nii raske kui on, aga ma ma tunnen, et et ma saan ta käest, et ma, ma annan teistele jätmassaan, annan ja saan, annan ja saan, et no mitte ainult ei anna ja mitte midagi vastu ei saa. Vahel on lihtsalt valus, et kas võib mõnele inimesele annad ja annad ja vastu midagi nagu ka tahaks saada. Osa näeb väga palju, nagu räägid mulle isegi, kes ma olen ja mis ma olen ja mis inimesed mu ümber on ja miks nad nii on ja miks nad teisik ei ole. Ja kui nüüd selle trammi pealt minna hällilaulu peale, siis isegi trammi osatäitmine. Nagu andis mulle julgust ja isegi Nagu kergemini enne sületasin, et jälle midagi luua. Jussentiimsuse piir minu arvates on väga tähtis endas ületada kõik, nagu ikka me tsiviliseeritud inimesed, oleme harjunud arvestama teiste teistega ja häbenema vahelise ennast. Läheme kompromissile. Ja näitleja elukutselt siiski minu arvates väga tänulik, kui seda tõsiselt teha. Ja kui teha tõsiste töö inimestega. Nagu meil on nüüd lavastajad Kaarin Raid ja Ingo Normet, kas teie tahaksite teie pojast saaks näitleja? Ei, seda ma nüüd küll ei taha ja miks? Ma ütlesin, fitsed laams minu jaoks. Üldse oli rasked, ma selle tükiga üldse esietenduseni välja tulin, ma ei uskunud, et ma tulen esietenduseks selle tükiga välja just mina. Aga ma tulin ja ma siin rääkisin, et mida raskem on, seda huvitavam ja aga oma lapsele maa ma ei soovi, siis teatris on mõned sellised piinad mis on vahel väga rasked, väga valusad. Oma lapsele. Te olete kaks pool tundi varem. Siia enne etenduste algust, kuidas te seda mööda saadate? Ma arvan, et see on juba nii-öelda tehniliselt palju teha, ei oska isegi nii täpselt öelda, kuidas ma seda aega just kasutan, seda kahte pooled Pault tunni seal ikka pikk aeg. Aga ma lihtsalt olen, ma tunnetan juba ära, et ma olen enda garderoobis, et ma olen teatris. Et ma olen siin majas, et ma juba tunnen selle hõngu ära selle liimi ja värvi lõhna ära. Ja ma rahunen, ma kodus olen hirmus rahud, tõin enne seda etendust mitte ainult üks päev, vahel mul on. Kolm-neli päeva, ma juba hakkan mõtlema, hakkan ma erutunud sellest etendusest ja teatrisse nende garderoobis olles ma leian rahu. Et ma võin keskenduda ja minna lavale, mul on vaja rahu, rahu, et ma siin olen, sest ma seda ma ei armasta, enda garderoobi armastan ja kõik muud, mis siin, mis selle teatritegemise juures on, armastan, ma pean seda nagu seda armastust siin enne lavale minekut ära tundma, et ta mind nagu embaksed mind, kõik nagu Elbaksi. Kas te võite ka ekspromt lülituda sisse trammiosasse näiteks ütleme praegu kohe siin teie kõige armsama monoloogid maha saada? Või on selleks tarvis just seda miljööd, mis varitseb laval suhtlemine partneritega? Ma arvan küll, et minule on vaja seda miljööd Ma võin ta taga hakkama saada. Kuid sellel asjal ei ole seda kvaliteeti. Pärast võib olla valus, lihtsalt ma ei lubaks endale seda asja lihtsalt ma ei lubaks endale. Meil oli televisioonis kaks üks ülesaastasele trammiga ja sealt tuligi nii ekspromt teha. Ja minu arvates see on nii valus nagu lõigata temaga. Ma ei saa ma pysti põhjendanud, kas lubada või praegu räägin küll nimelt püki. Kõne patutunne on see lausa vastu, et see sai ette üldse. Vahepeal pakun teile veel ühe katkendi plaanši osatäitmisest. See pole tehtud Ekspromdina kesketarbeks, vaid salvestatud Estonias toimunud avalikult etendusel. Aga ta tuli tagasisides sülle kandis palun, tuli onu on asju, mida lihtne oli ka arvestada. Ja hiilektuaarusanud väljenaadi. Aga see oli minust rumalus mõelda, et me võiksime üksteisega sobida. Meie elu erinev meie vaated nii diametraalselt. Kas mõnikord olete tundnud professionaalset kadedust? Olen tundnud küll, jah. Seda ma enda ruma puhul vaheldad kadedust ja Ita Everi kadedust. Elis Lindaupuhuja paljude näitlejate puhul ma olen tundnud kadedust. Aga mind kadedaks on alati sütitanud. Ma olen imetlenud. Mulle meeldib, et ma olen kade. Sest see on nii tore, kadedus, hea kadedus, positiivne kadedus. Mida tasub omada, seda kadedust. Igasugust kadedust ei tasu omada, mõni karedus lihtsalt tapab ära, tapab näitlas loova inimese ära. Kindlasti kohe päris kindlasti. Aga päris kindlasti ta mind ei häiri enam. Aga kas otseselt eeskujusid on teil olemas? Otseseid eeskujusid ma ei tea, kas nüüd õnneks või õnnetuseks igatahes ei ole. On teil põhjust kadestada mõne osa pärast? Ma arvan, et võiks küll. Olete tulnud Teidunud kadestatud väga palju, väga palju, jah, tõesti olen tundnud, ei saanud midagi parata, kui mäletan, võib-olla valesti on. Vahel mulle on see teiste poolt Kaledus nii rusuvalt ja masendav üllatavalt mõjunud. Sest hakkab inimestest kahju, kes ainult põevad niisugust halba kadedust, sellepärast kahjad nad ennast nagu teevad väiksemaks piiravat enda. No mis kõigepealt väga takistab loomist, millist osa pärast teid tasuks kadestada. Ma väga pean hällilaulust Annaiidi osast lugu. Ja muidugi trammis Lance osast oleks jah väga kahju olnud, kui ma neid mõlemaid osi oleks saanud mängida ja nii lähestikku teineteisele veel mängida. Alasid miks osades võludest ta väga armastav ja mind üldse võluvad inimesed, kes oskavad ja kellel on vajadus väga armastada, ma leian, et mõni inimesi lihtsalt selles puudus, aga võtame puhu tuules see osa, mida te tegite väga meeldejäävalt, see inimene ei armasta üldse. Ja ega ta muidu ei oleks nii kurje jõel, kui ta poleks armastusest ilma jäänud. Sest armastus teeb inimesed ikka paremaks, tema on ilma jäänud armastusest, sellepärast Stalini kuri ja tige ja paha. Ja vooruslik. Ka plaans armastas armastas kogu hingest, kuid tema armastus kujunes traagiliseks. Teda hukutavaks. Mina armastan inimest talle poisike, päris poisike, jaga mina olen alles rekka, see juhtus, kui ma olin kuueteistkümneaastane, avastasin armastuse. Kõik sündis nii äkki ja kiiresti ja nii ma ei märganudki, et noormees oli midagi iseäralist, mingi õrnust, pehmust, mida tavaliselt meestele ei ole teda jätnud sugugi. Muljetame midagi, midagi, ta massiski oli tulijat minut abi otsida, aga ma ei mõistnud. Sattudes Ladki tuppa, mis minu teada pidi olema tülli aga ei olnud, sest nad olid seal kahekesi. Pärast vestlesime, nagu poleks midagi märganud ja me sõitsime kõik kolmekesi Kuubast järve kasiinosse. Joon seal, lõkerdasin kogude. Järsku keset tantsu jättis noormees minu mees mind sinnapaika, tormas kasiinost välja. Mõne hetke pärast lask. Taali revolvri otsas Ubudis siis päästikule vajutanud koguda kukal sodiks lastud. Ma olen jälginud, tõid laval andus hinnangut teie mängule. Võtame kasvõi plaanši osa, võtame Anaidi osa, teil on väga palju sellist, noh, skulptuurid, lisust läbimõeldud, vähemalt paistab saalist läbi mõeldud detailide oskuslikku esiletoomist. Kas te olete teadlikult üksikud ette aastat välja töötanud või tuleb see intuitiivselt? Ma arvan, et ütleme, kuidas kunagi on ta kuskilt tuleb, see detail iseenesest tuleb. Mina ei ole üldse selline näitleja, kes midagi välja mõtleb maadlejate intuitsiooniga, kui ta tuleb, siis ta tuleb ja kui ei tule, siis jääb lihtsalt tulema. Ta ja, ja selleks et ta siiski ei jääks tulemata. Mul on vaja lavastajat, kes teab väga täpselt, mis ta tahab. Kas te olete balletti õppinud? Iseenesest niisugune väga valus kaht balleti. Ma olen tahtnud eluaeg õppida. Ja ma ei ole ta saanud õpla. Ma olen teda nii niivõrd vähe temaga kokku puutunud, et ma ei julge lihtsalt öelda, et ma olen seda õppinud. Aga ma olen seda õppimist, seda igatsust kandnud endas elva aeg siiamaani kanna. Ja mul on nii kahju, et mul on poeg ka ei ole tütar, kuulekas tütar, paneksin ta ilmtingimata balletikoodi. Näitleja peab olema alati vormis, kas nõuab väga palju loobumist eneseületamist ja ikka päris nii, mõningatest asjadest tuleb loobuda, kui on ikka proovi uue tüki väljatoomine. Sitta tuleb loobuda kas või õhtu hilja mitte kinno minna. Või jookseb mõni hea film, mõnikord ka mõtleksid, et teeksid, elaksid teisiti. Aga kuna sa tead, et sul on kohustus siis kohustus nagu ikka, sunnib teisiti olema, kui sa tahaksid. Vahel on see vallast kõige valusam, minu arvates teiste jaoks loob enda jaoks seda ikka juurde, mida tähendab teile vormisolek? Ma olen vahel öelnud enda kolleegidele ja lavastajale ka, et täna ma ei ole vormis. Minule tähendab väga palju vormis olemine. Meeleolu, kuidas minu isiklik elu kulgeb ja võib-olla nii imelik ja absurdne, aga tähendab väga palju meeleolu töö juures. Mõtlen puhtfüüsiliselt vormisolekut, seierid ikka tuleb välja puhata ja ikka kui ei ole välja puhanud ja juhtub nii, et pikad väljasõidud üksteise järele siis on raske päeva juba proovi teha ja kahtlemata järgmine õhtu ka etendust mängida. Mina pean vähemalt kaheksa tundi, ei saa magada, kui ma magada, siis ma ei ole ka vormis. Saate magada nii palju kaheksa tundi, jah, ma ikka saan, kaheksa tundi saan ma ikka magada. Nagu mõned näitlejad räägivad, kinnitavad, nendel on ükskõik, mida nende kohta kirjutatakse. Kui palju teid aitavad ajalehtedes ilmunud arvustused? Mina arvan niimoodi, et kas need hästi või halvasti teadjad ikka kirjutatakse. Peaasi, et ikka kirjutatakse küll siis näitleja sellest artiklist enda jaoks imeb välja, mis ta nüüd siis vaja on? Mõnest artiklist muidugi midagi saa conartiklid, mis panevad ikka ikka mõtlema ja parem olgu kehvast seisukohta, öeldud kehvasti võib, võib. Aga et oleks ikka öeldud midagi, kui üldse kõnelda, siis on asi päris hull. Näitleja nagu iga teinegi inimene vajab ühiskondlikku tunnustust. Tähelepanu, tähe vajab, vajab, sest kellele me ikka teeme ikka rahvale teeme inimestele. Kui ma juba olen laval, siis ma nagu olen publikuga kontaktis. See kontakt on minul kui näitlejal mitte ainult publikuga vaeva, vajaga kriitikuga või vist pooldajate, nagu ma arusaam elavat mõttevahetust ka kriitikutega, aga seda juhtub vist võrdlemisi harva. Juhtub küll harva seda, aga see on väga tore, et sa silmast silma inimestega rääkida, sa näed inimese silma, kui ta sulle midagi räägib. Ajalehekirjutamine on ikka midagi muud kui just silmast silma kõnelda. Vahel isegi ei öelda nii midagi, nii ei tea, mis tähtsad. Kui sa näed inimese silma ja tunned tema suhtumist juba sinusse, juba ainult suhtumist, sest see annab palju rohkem kui mingi niisugune kiiduväärt sinu kohta artikkel. Minul on vaja jah, otseselt kohe ära tunnetada seda sest kirjutada võib ju palju. Teil on tulnud mängida väga erinevates kohtades peaaegu kogu vabariigis. On teil oma lemmikkohad, kus te tahate tingimata esineda, eks ma ikka kõige rohkem tahan Pärnus mängida oma laval. Ja arvan, kui siin vahel tehakse niisugusi hooaja kokkuvõtteid ja selleks saadetakse niinimetatud provintsi teatrit Tallinnasse esinema, et siis kõik kriitikud tulevad platsi ja vaatavad seda tükki, mina arvan, tükk kaotab palju. Olgu need näitlejad nii kõrgel tasemel, kui nad ka ei ole. Aga kodu, laanika kodulava nagu omaenda kodugi. Olgu ta siis nii tillukene, nagu ta on, aga ta on kooma. Kuidas teil sünnib osa sünnita jupphaaval valuliselt, kui mina enda intuitsiooniga toime ei tule? Ma töötan intuitsiooniga. Siis ma pean mõistus appi võtma ja kõik, mis juba mõistusega seotud, seal kõik informatsiooni omama, teiegi kogutud iga osa tuleb väga erinevalt ja ma arvan, et kõik osad, mis ma olen teinud ja mida ma edaspidi kavatsen teha Nathan kõik kuskil minus endas talletatud, ainult ma pean neid oskama otsida iseendas. Ta on nagu iseennast lahti puistama, järgmise osa jaoks ta minust kindlasti olemas, järgmine osa. Aga kas ma olen suuteline ta iseendas üles leidma, see on minu jaoks probleem, aga elu jälgimine, elu jälgimine, ma ei ütle, et ma nüüd otseselt kuidagi jäi siin või ei ole või olen endale selle eesmärgiks nüüd võtnud, et jälgida ma lihtsalt püüan väga erinevate inimestega suhelda ja, ja olen tänulik, kui satuvad väga kummalised ja vahel isegi uskumatut situatsioonid. Kuidas selle mõjub üldse partnerluslaval? Mina väga kardan enesekindlat partnerit. Ma ise olen väga nii abitu esimestes proovides. Tunne tuleb, ahastuse tunne tuleb. Mine nurga taha ja kohe kasvõi abituse tundest hakaga kõvasti nutma ja väga tähelepanelikku partnerit ma hindan, kes mitte kuidagimoodi ei lase tuju endal käest ära minna ja siis ka partneril, minul konkreetselt. Ja väga tore töötada näiti juhile, kellel on kindlalt täpselt teada, mis ta tahab. Või siis, kui sa ei tunne, et noh, et ta nüüd seal deta mõistusega töötab. Et tal vähemalt intuitsioon töötab. Ma väga austan ja väga imetlen näiti juhti, kellel on täpselt kõik teada, mis ta tahab. Kui me nüüd räägime teie tulevikuplaanidest, millistus, tahaksite mängida kunagi väga ammu, ütlesin ühel ajakirjanikuna. Nojah, ikkagi päris ammu üks seitse aastat tagasi, et ma tahaksin Juliat mängida. Ja samal ajal ma mõtlesin, et ma tahaksin kanaste asja, Filippov, nad idioodis mängida ja neitsi Juulia kuidagi nagu kadunud ära. Aga soov tõsta, Jeskid mängida ja kas nüüd konkreetselt lastesse Filippov, nad sõrmu soovunelm, õigemini. Meie tänaõhtuseks külaliseks oli Tiia Kriisa. Temaga vestles ja saate pani kokku Olaf kerke.