Täna 70 aastat tagasi sündis Virumaal Lüganuse vallas poisslaps, kes oma hilisema väsimatu tegevusega on jätnud kustumatu lehekülje eesti kivise raamatu lehekülgedele. Juubilar, kellest me tänases saates juttu teeme, on akadeemik Karl Orviku. Viljakate tööaastate jooksul on teenekas uurija, pedagoog ära teeninud geolootamineroloogia doktori teaduslikku kraadi professori kutse, akadeemiku tiiki, vabariigi teenelise teadlase aunimetuse ning loodusuurijate seltsi ja looduskaitse seltsi auliikme diplomi. Ta Mei ühe populaarseima ajakirja Eesti loodus asutajaid ja oli ühtlasi selle esimeseks tegevtoimetajaks. Rida aastaid olid aga loodusuurijate seltsi esimeheks. Just tema initsiatiivil organiseeriti Tartu riikliku ülikooli juures geoloogia osakond mille seinte vahel on tänaseni ellu astunud üle 200 noore teoloogi. Paralleelselt professori kateedri juhataja tööga ülikoolis tuli tal välja arendada aga vabariigi Teaduste Akadeemia geoloogia instituut mille eesotsas ta seisis 15 töörohket aastat. Õige pikk on komisjonide komiteede ja muude organite loetelu, kus juubilar aastate kestel on kaasa töötanud. Ei puudu selles reas ka vastutusrikkad, rahvusvahelised ametid. Kus peitub sellise suutlikkus rätte kui sellele annab vastuse juba juubilar ise Academy korviku. Millal ja kuidas tekkis huvi kivise maailma vastu? Ega see tõepoolest päris juhuslikult ei toimunud. Keskkooli lõpetamisel oli mulle päris selge, et juhul kui mul avaneb võimalus minna ülikooli siis asun õppima geoloogiat. Niisugusele arusaamisele olin jõudnud tänu sellele, et võtsin keskkooli viimastel aastatel küllaltki elavalt osa keskkooli juures töötava naturalistide ringi üritustest loengud, praktikumid, ekskursioonid. 20.-te aastate algul oli nimetatud ringi tegevus Viru maakonna reaalgümnaasiumis küllaltki mitmekülgne ja hoone õpilaste hulgas oli rohkesti neid, kes huvituksid loodusteadustest ning seega ka koondusid arvukalt ringi. Ringi. Hoogne tegevus oli tugevasti mõjutatud tolleaegse kooli direktor ja ühtlasi loodusteaduste õpetaja atud luha hiljem eesti tuntud geoloogia, ENSV Teaduste Akadeemia akadeemiku heatahtlikkust ja virgutavas suhtumisest kooli naturalistide ringi tegevusse ja toimetustesse ning vaatamata oma suurele töökoormusele. Ta leidis ikka aega ringi praktikumid ja ekskursioonide juhendamiseks. Töödeldes ringis sattusin märkamatult ikka rohkem ja rohkem huvi tundma eluta looduse kivimite ja kivististe vastu. Seon geoloogilist, see ainestiku vastu. Ja nii kujuneski, et juba keskkoolis jõudsin teha valiku, mida hakata ülikoolis õppima. Selle valiku tegemisel oli seega määrav klassiväline töö tolleaegses loodusteaduslikus õpilasringis. Selle aktiivsel juhatajal, direktor Artur luurajana. Teatavasti teie esimesed iseseisvad teaduslikud tööd kuuluvad juba üliõpilaspõlve. Aga millise ettevalmistus andis teele ülikool geoloogiliste probleemide lahendamiseks? Ülikoolis õppimine algas mul, nagu ta sel korral oli ette nähtud vastavate õppekavadega kuid kohanemine uue olukorraga võrreldes keskkooliga ei läinud mitmel põhjusel kuigi ladusalt. Vaatamata vanemate piiratud võimalustele langes sügisel 1922 otsus selle kasuks, et ma võisin alustada õpinguid ülikoolis. Kuid juba esimesel semestril tuli hakata maadlema majanduslike raskustega mis kestsid aastaid. Kuid mul vedas siiski selles mõttes, et mul ei olnud vaja õpinguid mõneks ajaks katkestada. Noored eestlastest õppejõud loodusteaduste kabinettides püüdsid tüliplasi varakult suunata teadusliku tööradadele. Erandiks ei olnud ka geoloogiakabineti õppejõud, professor Hendrik Bekkeri assistent Artur Luha. Samal ajal geograafia kabinetis rakendasid professor, kraane ja õppeülesande täitja Rumma juba esimese kursuse üliõpilasi kodu-uurimise toimkonna raamides kihelkondade uurimisel. Õppejõudude niisugune suhtumine noortesse üliõpilastesse kasvatas viimaseid küll iseseisvaks uurimiseks kuid paljudel juhtudel sepidurtas õpingute edukust. Seda kogesin ka mina, majanduslikud raskused ja varajane sukeldumine eriala uurimistesse. Need olid kaks peamist põhjust, et maarles 1900 30. aasta algul lõpetasin ülikooli geoloogia magistrina. Minu õpingud ülikoolis langesid osalt ajale, millal geoloogia õpetamisel tekkisid raskused seoses professor Beckeri varajase surmaga. Nimelt 1000 925. aasta suve algul. Järgneval viiel aastal toimus geoloogiliste ainete käsitamine mitte geoloogidele õppeülesande korras. Need vähesed geoloogia liitlased aga, kes tol korral olid geoloogiliste eri ainete osas, oli taga tegelikult iseõppijad. Rohkem kui 30 aastat teie elust on olnud seotud Tartu ülikooliga. Milliseid aastaid te peate siin kõige raskemateks? Kui pedagoogilise töö hulka lugeda ka assistendi poolt tehtav õppetöö, siis sisuliselt tuli sellega algust teha 1926. aasta sügisel seoses sellega, et peale professor Beckeri surma tuli assistent luhal täita geoloogiakabineti ja muuseumi juhataja kohuseid või lõpetada oma doktoridissertatsiooni ja ülikooli valitsus võimaldaski kabinetil assistendi tööle võtta ajutine abijõud ja seda ainult sügissemestri algusest kevadsemestri lõpuni. Vormiliselt määrati mind geoloogiakabineti assistendi kohale 1900 31. aasta sügisel. 1000 944. aasta sügisel usaldati mulle geoloogiakateedri juhatamine, millel olin põhikohaga 1000 954. sügissemestri Ni poole koormusega 1000 956. aasta sügiseni kateedri professoriks poole koormuse kolin veel kuni 1958. aasta sügiseni. Sega olengi bioloogia õpetamisega tõepoolest, Tartu riiklikus ülikoolis tegutsen, et kui maha arvata lühemad vaheajad ümmarguselt 30 aastat. Sellest ajast olid kahtlematult kõige raskemad, kuid ühtlasi ka kõige suuremat rahuldust pakkuvad esimesed sõjajärgsed aastad saiu siis alus pandud Eesti geoloogide uue põlvkonna kasvatamisele ja see ei olnud tolleaegsetele õppejõududele kaugeltki kerge ülesanne. Aga toime tuldi. Nüüd on Tartu riikliku ülikoolis geoloogia õppejõududeks ülikooli sõjajärgsed kasvandikud näit töötab arvukalt vabariigi kõigesceoloogilistes asutustes ja ka nemad saavad hakkama neile usaldatud vastutusrikast ülesannet. 1954. aastal asusite teatavasti geoloogia instituudi direktori ametikohale. Ja loomulikult politseil olemas tulevikuplaani instituudi väljaarendamiseks. Ja nüüd küsimus, kas need plaanid nüüd realiseerunud või on veel paljugi tegemata? See on küllaltki raske vastata, see küsimus. Aga kõik need aastad, mis mul on tulnud olla Teaduste Akadeemia geoloogia instituudi direktoriks, ei ole loomulikult olnud oma töö rohkuselt ja ülesannete ulatuselt ühesugused. Ja ei saa öelda, et needki aastad oleksid eriti kerged olnud. Üheks oluliseks lõiguks loen Instituudi arengus neid aastaid, kus õnnestus instituuti saada rea noori geolooge. Mõtlen siin viiekümnendaid aastaid. Kes nüüd instituudi arendamisel on kaaluva tähtsusega. Instituudil on oma nüüd juba üle 25 aastase kestvuse vältel tulnud läbi teha mitmeid raskeid katsumusi. Üheks niisuguseks olid 60.-te aastate algus, kus kaaluti, kas instituut jätta teaduse akadeemia süsteemi võimet. Loen seda, et instituut siiski jäeti edasi akadeemia juurde, kõigiti põhjendatuks. Seda instituut näidanud oma töö tulemustega. Viimased aastad on instituudile kujunenud jällegi rasketeks. On teada, et uurimised geoloogiateaduste alal on käesoleval ajal edukad vaid siis, kui nende teostamiseks kasutada ajakohaselt sisustatud ja teenindatavad laboratooriumit. Viimased on geoloogilisteks uurimisteks sama hädavajalikud kui matemaatikute füüsikutele keemikutele, bioloogidele. Geoloogia instituudil puudub ajakohane laboratoorne baas ja see on muutunud instituudi uurimisi pidurdavaks. Kuigi Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidium on põhimõtteliselt otsustanud geoloogia instituudile ehitada ajakohane laboratooriumihoone mustamäele on selle ehitamisele asumist juba mitmel korral edasi lükatud. Teie kõige südamelähedasemaks uurimisvaldkonnaks on olnud Eesti pealiskorra geoloogia Erigi paekalda, lademetes khatigraafia tellitoloogia. Kas selles valdkonnas on veel palju lahendamata probleeme? Eelnevalt tuleks tähelepanu juhtida sellele, et asudes geoloogiat õppima soovitas professor Becker, võta uurimisele Põhja-Eesti paekaldal balanduvat vana aekuna lubjakivide geoloogia ja 1000 923. aasta suvel alustasingi esimesi vastavaid välitöid. Ajapikku koondasid oma tähelepanu nende lubjakivi tellitoloogiale. Lito statigraafiale. Edurimised olidki põhilised 45. aastani. Nende uurimiste tulemused olid aluseks minu magistritööle, samuti ka 1940. aastal valminud doktoritööle. Selleks ajaks oli osaliselt läbi töötatud veel suur hulk materjale, mida ega ei jõudnud enam trükivalmis korraldada. Arvasin, et juba paari-kolme aasta pärast saan jätkata neid uurimise, mis olid mul olnud üle 20 aasta põhilisteks südamelähedasteks. Kuid neid uurimisi ei ole senini saanud taas käsile võtta, kuigi seda oleks tahtnud. Tõsi küll. Neist pooleliolevatest uurimistest ilmus küll 60.-te aastate algul paar lühikokkuvõtet kuid viimastes toodud seisukohad vajasid kindlasti asjalikku põhjendamist. Just käesoleval suvel olen nii kaugele jõudnud, et olen asunud korrastama vastavaid Titoloogilisi jälitostati graafilisi materjali niisugusteks, et nad oleksid kasutatavad teistelegi vähemalt käsikirjale. Kuivõrd see õnnestub, seda ei tea öelda, sest olen kogenud, et just oma uurimiste osas. Et kui midagi plaanindada, siis alati tuleb loobuda plaanindatust teistsugust ülesannet nimel, mida tuleb teha seoses sellega, et viimaste aastateni on tulnud juhendada Instituudis teostatavad Eesti mererandade geoloogia uurimisi on tulnud mõnevõrra ka vastavate küsimustega tutvuda, kuna see uurimissuund senini ei ole olnud Instituudi põhilisi uurimissuundi ja kuna tema arendamiseks on vajalik spetsiaalne materiaaltehniline baas, milleks instituudil on senini puudunud küllalt võimalusi siis ei ole neid uurimisi saanud ka küllaldaselt arendada. Arvestades aga nende uurimiste nii teoreetilist kui rakenduslikku tähtsust ja ka seda, et instituudis on plaanindatud ja ka ettevalmistus tehtud vastavate uurimiste laiendamiseks merepõhjageoloogia uurimisele on vaja vajalikult tugevdada meregeoloogia uurimiste eeldusi uurijate rühma tugevdamisega, töötajatega ja uurimisseadmetega. Õige palju aega, energiat on teil viimastel aastatel kulunud Eesti nõukogude entsüklopeedia, geoloogia, osakonna töö suunamisele geoloogiliste oskussõnade korrastamisele ja teadusajalooprobleemidele. Mida uut on oodata nimetatud valdkondades? Siin tuleks tähelepanu juhtida sellele, et Nõukogude liidus on pikka aega pööratud suurt tähelepanu geoloogiliste teaduste uurimise ajalooküsimustele ja selle üheks etapiks oli kogu nõukogude liidus nii trükis kui käsikirjades olevate geoloogiliste tööde refereeriva teatmeteose väljaandmine. Selles töötas kaasa ka geoloogia instituut. Nüüd on see töö lõpukorral ning nüüd on nõukogude liidus asutud uue suure töö teostamisele geoloogiliste teaduste ajaloo osas. Nimelt loodi paar aastat tagasi geoloogiateaduste ajaloo rahvusvaheline komitee selle raamides Nõukogude Liidu vastav komitee kelle ülesandeks ongi Nõukogude Liidu geoloogiliste teaduste ajaloo koostamine, mis koosneks tervikuna 30-st köitest. Nendes köidetest pooled käsitaksid geoloogiliste teaduste ajalugu liiduvabariikides ja mis tuleksid koostamisele vastavate liiduvabariikide teadlaste poolt. Nõukogude allkomitee kuraatorina tuleb minul nüüd mõelda sellele, kuidas geoloogia instituut köidet geoloogiateaduste ajalugu Eesti NSV-s koostama saaks asuda ja kuidas tema sellega õigeaegselt valmis saaks. Ees seisab vastava ürituse kooskõlastamine Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidium, iga köite toimetusi ja kaastööliste projekti koostamine. Ja selle järele juba tuleks kindla kava kohaselt asuda tööle. Akadeemik Orviku senine elukäik on olnud saavutusterohke ja pole kahtlust. Tee seisad aasta diiva saavutuste kõvera veelgi kõrgemale ja kingivad juubilari sulest veel mitmeid tuumakaid uurimusi. Vaatamata oma kõrgele eale on Karl Orviku endiselt vältimatuks eestvedajaks Eesti geoloogide paljutahulisus ettevõtmises. Juubelijuttude puhul me sageli unustame saavutuste varjus peamise inimese enda. Kes on siis meie tänane juubilar, kes on suutnud Eestimaakivid kõnelema panna ja nad loetavaks teha mitte üksnes geoloogidele? Eks temalgi ole omad mured, igapäevase elu, argipäevased toimetused kui oli vaja aega leida lapselast külma talveilmal uisuväljakule saata või siis naabripoisid tühjaks jäänud rattakummi pumbata syda kooruki välja. Peamine, mitte kunagi pole juubilar jätnud ulatamastama abistavat kätt kui see on väga sageli osutunud nii takistavaks oma teaduslikule uurimistööle. Academy korvikud iseloomustab äärmine täpsus, nõudlikkus nii enda kui ka teiste tööd ja tegemiste vastu. Raske on leida nõudlikumad edensendi teaduslikule artiklile või põhjaligmad oponendi väitekirjale, kui on juubilar. Samal ajal on tema nõudlikkus aladi seotud sügava hoolitsuse, tähelepanelikkuse ja heasoovlikkus ega enamik meie noorema ja keskmise põlvkonna geoloogides kohtsakadeemi korvikuga juba ülikooli esimestel geoloogia loengutel haaravalt ja suure soojusega kõnest, üliõpilastele, tulevasest erialast ja soovis omandamiseks jätkuks neid nii järjekindlust, töökust, kuigi armastust. Juubilari eruditsiooni, korrektsus ja töösuude nakatasid kiiresti. Mitmetes tema juhendamisel alustatud üliõpilasuurimisest on välja arenenud kandidaadi ja doktorid isolatsioonid. Kuid isegi nüüd ei põlga kõrgete Tealsi kraavide omanikud valgepäise õpetaja ja vanema kolleegi väärtuslikke nõuandeid. Juubilari hinges on alati pesitsenud geoloogile omane rahulduse pisik mis on teda viinud paljudele rännuteedele. Raskem kokku arvutada neid kilomeetreid, mis ta läbinud eesti teedel jalgsi, jalgrattal kuid reiside ulatunud ka paljudesse välisriikidesse. Eks isiklikud reisijast saadud kogemused olid aluseks, mis unsitada hiljem taotlema üliõpilaste õppe meedus praktika läbiviimist mitte on koduvabariigis Vaiga geoloogiliselt huvi pakkuvates mägipiirkondades, Kaukaasias, Pamiiris ja mujal. Tema toetus on alati taskus ka noorte teadlaste kaugeteks uurimisreisideks ju peale olnud ka innukaks spordimeheks. Kui heidame pilgu tagasi 20.-te aastate algusse siis leiame auväärse akadeemiku näiteks Tartu parimate suusatajate nimestikust. Eks see vast olegi põhjuseks istubav kaheksandas aastakümnesse astuva veteralil mäkke tõusta kiiremini paljudest märksa noorematest kolleegidest ning jätkad uurimistööd endised armukusega. Jätkuv talvel palju jõudu ja energiat.