Ikka ja jälle leiab õhtument kontserdisaalist. Mida tulen siit leidma. Milliste lootustega alustan kuulamist. Millise laenguga lahkun? Mõtlen, et mina ja sajad minusugused tulevad siia Mikke lihtsalt kuulama, kuidas keegi täna õhtul mängib vaid lootusega millelegi enamale. Ma kollektsioneerin, mõttekaaslasi kõlab kusagilt kõrvu jäänud lause. Pidev kontserdikuulaja kollektsioneerib neid tõepoolest. Ma kollektsioneerin dirigente pianistide viiuldajaid, selliste lauljaid, neid, kelle muusikatunnetus on minu omaga kuidagiviisi kattuv. Kuid kes on uusikaalsemad, haritumad, kultuursemad, andekamad, sügavamad, targemad, rikkamad ja kellele loodus ning kool on andnud ka kadestusväärse oskuse end artistlikult väljendada. Aga minu mõttekaaslased, kui nende kontsert mind kaasa haarab, siis võtan ma tänuga vastu nende mõtteloogika ja nende emotsionaalse laengu ega kipu isegi vaidlema. See on nagu kingitus. Ja nagu tõeline kollektsionäär, rõõmustan ma väga iga uue õnge üle, kelle ma iseenda jaoks avastan. Käesoleval aastal on olnud võimalus kuulda juba õige mitmeid külalisdirigente nende hulgas ka lõunanaabrite Läti riikliku sümfoonia orkestri peadirigenti assilisinaiskit. Ta meie orkestrit varemgi juhatanud, kuid siiski meie kuulajale praktiliselt tundmatu. Sattusin kuulama kest proovilt kui mängibki Beethoveni avamängukori alanus. Sellist tihedat, lausa kooli tunneliku proovi polnud nagu ammu enam kuulnud. Fraas fraažiltandi muusika kõlama. Iga pillirühmadünaamika tooni värvi intensiivsus, doseeriti ära. Ka sellest midagi, ka kontserdipaika jääb, kahtlesin ma sisimas. Aga orkestrit oli haaranud asjalik töö ja ja see oli usaldust äratav. Prooviaeg sai ümber nagu liigagi ruttu. Isegi üle mängiti ja keegi ei nurisenud keegi lipanud minema. Keegi vaadanud närviliselt kella. Imelik, mõtlesin. Ja üpris noor teene see lätlaste sinaiski. Dirigent ise prooviga rahule ei jäänud. Ei saanud ettekujutust orkestri tegelikest võimetest ja proove on üldse enne kontserti vähe. Programm aga tõsineb arvestav. Tõesti vägagi soliidne programm, Beethoveni avamäng, korra olemus nendelt soni klaverikontsert koos Dmitri Paškiroviga ja Šostakovitši 10. sümfoonia. Ja ikkagi kes on see Vassilisi naiski, mida medas teame, filharmoonia kavalehele loota ei saa, sealt võime ehk pigem järjekordselt lugeda, kes oli Beethoven. Sinaiski, aga oleksin nagu kuulnud, etan Karajani konkursi laureaat, esimene preemia. Siin tuli mulle appi minu amet. Kutsusin dirigent Vassilisi naiski lihtsalt raadiomaja stuudiosse ja küsisin kõike talt eneselt. Ma arvan, et minu loominguline saatus ei ole eriti originaalne. Sündisin Leningradi lähedal, mu vanemad ei ole muusikud, kuid isa mängib klaverit. Ema on samuti muusikaliselt kirjaoskaja. Aga isa suguvõsas on paljude põlvkondade jooksul ja põlvkondi tagasi olnud mitmeid kiriku koorijuhte dirigendi ametit. Mis puutub Leningradi, siis seal õppisin muusikakeskkoolis klaverit ja muusikateadust pärast seda konservatooriumis samuti kahte eriala dirigeerimist ja muusikateadust. Olen õnnelik, et minu õppejõuks oli Ilja Aleksandrovitš Mussin. Eredamad pedagoogi muljed on mul temast. Teiseks kooliks, mis mind kasvatas, oli Leningradi harmoonia suur saal, kus ma mitu korda nädalas viibisin küll kontsertidel, küll proovides. Seal õnnestus kuulata peaaegu kõiki tolleaegseid suuri dirigente ja soliste nii Nõukogude Liidust kui kogu maailmast sest Leningrad on ikkagi suurt muusikatsentrum. Nii läksid need viis aastat väga ruttu. Konservatooriumi järel riskeerisin minna Novosibirskisse tööle sealse orkestriga. Mis aastal te lõpetasite konservatooriumi? Konservatooriumi lõpetasin 1970. aastal Novosibirskis, töötasin kolm hooaega, sealt lähetati mind ka konkursile Lääne-Berliini Herbert von Karajan nimelisele noorte dirigentide konkursile, kus mul vedas, sain kuldmedali esimese preemia väga keerulises, väga raskes võistluses kuskil, nagu seda konkurssi peetakse praegu terves rõduga. Pärast seda kutsuti mind teiseks dirigendiks Moskva riikliku filharmoonia sümfooniaorkestri juurde. Kaks hooaega töötasin seal. Pärast konkurssi pakuti mulle palju Castrol esinemisi nii Nõukogude Liidus kui välismaal. Muuhulgas käisin krigeerimas ka Riia sümfooniaorkestrit. Sain seal hea kontakti ning kui mind kutsuti sinna peadirigendiks, siis võtsin selle pakkumise vastu ja olengi niisiis juba neljandat hooaega Läti NSV riikliku sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent. Nii nagu seda amet kohta nimetatakse. Rääkige palun lähemalt veel Kareni nimelisest konkursist. Seda peetakse raskeimaks dirigentide konkursi üks maailma seal mõeldud noortele. Vanusepiir on 30 aastat. Mina osalesin kolmandal konkursil 1973. aasta novembris. Herbert von Karajan ise ei ole žüriis. Ta on mitteametlik osavõtja. Kuid tema juuresolu on kogu aeg tunda ja see on väga pingeline. Ainult viimases voorus osaleb ta otseselt šaisin üldse on viis vooru. Tol korral oli 80 osavõtjat 24-lt maalt, Nõukogude Liidust kaks. Meil olid käes suurepärased orkestrid, hinnatakse orienteerumise kiirust, mobiilsust näiteks 25-st raskest asjast saad sa oma teose teada sõna otseses mõttes kaks minutit enne orkestrit minekut. Karajan ütleb, et noortel dirigentidelt on elu ees täis ootamatusi igal sammul ja nad peavad olema selleks küpsed, küpsed igaks situatsiooniks. Ja muidugi tuleb nende voorude vältel juhatada kõike, klassikat, romantikat, nüüdisaegset muusikat. Nõukogude Liidu dirigendid on alati esinenud tugevalt ennemiinid, neil aastatel võideti teised kohad, mina esimeseks. Kui palju see konkurss on oluline minu saatuses veel sellest aspektist, et avas mulle praktiliselt kõikide kontserdisaalide uksed. Olen olnud paljudes Euroopa maades nii sotsialistlikes kui kapitalistlikes. Ja üldse muutis see palju minu saatust positiivsema poole. Kas te ise olete näinud Herbert von Karajan nii dirigeerimas ja mis mulje ta teile jättis? Karajani nime ümbritseb salapärasuse oreool. Elav müüt, juba tema nimi avaldab mõju kõikidele kirigentidele. Mina kuulasin vahetult kontserti, kus ta dirigeeris Berliini Filharmoonikute Tšaikovski kuuendat sümfooniat. Ma püüdsin sellest müstikast võitu saada ja pisut kriitiliselt suhtuda ja mulle tundus, et ta tegi Tšaikovskit pisut kuivalt jah, nagu otsitult. Aga ikkagi, muljed olid väga tugevad. Just orkestrile on tema mõju tohutu. See on tehnika ja käte ja silmade mõju. Kõik haarab, veenab ta kiirgab seda erilist, mis peaks igal dirigendile olema. Polegi nagu oluline, mida ja kuidas ta teeb või millised on ta käed. Sa lihtsalt usud teda, ta sulab ühte orkestriga. See on parim variant dirigeerimist kunstis. Ja Kara, Janis, on see kõik olemas täiuslikult. Dirigente on väga erinevaid. Millist laadi natuurid on teile lähedasemad, kas siis eeskuju mõttes või lihtsalt sarnasuse mõttes? Pean loomulikuks, siirast aktiivset üksmeelset musitseerimist koos kolleegidega seal orkestriga. Kuidas on aja jooksul arenenud dirigeerimis, tehnika muutub selles miski ja mis? See on keeruline küsimus, sellel teemal võiks väga palju rääkida. Kas see kunst progresseerub koos muusikaliste väljendusvahendite keerukamaks muutumisega? Siiski mulle näib, et 60.-teks aastateks oli juba kõik olemas konkreetne muusika ja elektronmuusika ja sümfooniaorkestris oli äraproovitud absoluutselt kõik võimalused. Võib-olla paarikümne aasta jooksul või pärast lisandub jälle midagi uut. Oluline on ju, et dirigent Ješifreeriks need helilooja mõtted, mis on nootide abil säilimiskindlaks tehtud. Ühesõnaga lihtsalt ta peab olema kirjaoskaja absoluutselt kõikides stiilides, igas mõttes. Teiseks, konkreetselt dirigeerimist tehnika, selle annavad koolid. Jah, meil on tõesti head koolid Leningradis, Moskvas liiduvabariikides erinevad koolkonnad. Ühesõnaga, kool peab andma absoluutse vabaduse käte osas. Tänapäeva partituurid on niivõrd keerulised, tehniliselt abituna ei suuda nendega toime tulla. Kui aastat 30 tagasi Bruno Walteri ja Filem Fortrindleri õitseajal oli kõige olulisem dirigendi mõju siis nüüd on võrdselt olulised nii tehnika kui mõju. Käed peavad olema sellises korras, et dirigent suudaks kiiresti ja osavalt oma väga suurt instrument, kes mängida. Seda enam, et orkestrite mängutase on oluliselt tõusnud ja muusikud ise on palju nõudlikumad. Ja nii nagu arenevad kõik teadused ja kunstid. Nii muutub ja areneb tõepoolest nagu märkamatult ka dirigeerimist, tehnika ja kunsti. Aga kuidas saab dirigent oma taset tõsta? On see hea tahtmise korral võimalik. Mida te ise selleks teete või kuidas te ette kujutate? Ideaalset situatsiooni? Paradoksaalne, Leedu 40 aastase kogemusega dirigent võib selle juures olla pehmelt öeldes keskmine dirigent. Aga mina kujutan seda ette nii tähtsaim dirigendi jaoks mulje, palju nägema, mõtlema, lugema, mõtisklema ja see kõik kutsub esile rohkesti assotsiatsioon. Dirigenditöö aga nõuab lõpmatult fantaasiat. Fantasy. Teiseks tuleb olla kursis kõigega, mis sünnib maailmas muusikamaailmas. Raadio ja heliplaadid. Helilindid aitavad seda teha. Aga see peab olema teadlik, mõtestatud kursis olek. Peab teadma, kuidas trakteeritakse näiteks praegu Viinis Beethovenit, kuidas praegu mängivad prantslased ise ravilli ja nii edasi. Seda lihtsalt peab teadma iga dirigent. Ja kolmandaks, see on range analüüs. Kuulen nii tihti kui võimalik oma kolleegide proove ja kontserte. Just proove, nii head kui halvad on ühtviisi õpetlikud. Tihti kirjutan nagu koolitunnis lihtsalt partituuri märkmeid, kuidas keegi teine seda või teist teost lahendab. Ka sellest tekivad uued assotsiatsioonid. Jälgides oma kolleege, võid paremini leida. Millise tee läbib teos teie käes alates idee kerkimisest kuni antserdini? See on raske küsimus, tänapäeva dirigent on kõikesööja. Iga päev peab ta valmis olema mängima nii klassikat, romantikat kui nüüdisaega. Ja seda, milles ta teab, et see kõlab vaid üks kord esiettekandel ja šedöövreid Beethovenit Brahmsi lähenemisi on palju. Olulisem on kodune töö partituuri. Kuigi proovidel juhtub ja tuleb juurde midagi uut. Mulle isiklikult ei ole omane vanameistri Jevgeni Moravitski stiil, kes kir plaani pisemate detailideni valmis. Mulle meeldib rohkem mu kolleeg Neeme Järvi tööstiil kus musitseerimise protsessis bot toimub pidev uue avastamise protsess. Aga loomulikult on selline, et silm silma vastu partiturega oled nagu valmistunud ja valmistud millekski. Ja see miski on kontsert, see antakse teile nagu viimane võimalus, ainult kord. Ja see peab õnnestuma. Ja te peate realiseerima kõik, mida teate, mida oskate. Ja mis kõige imelikum, orkester ootab sult jälle midagi uut. Siis sa seisad seal Pulsled kaks korda kiiremini, kõik ootavad. Ja sa pead musitseerima. Mis see õieti on, on raske seletada. Tulemus sõltub paljudest faktoritest, nagu tervis, kuidas tuleb algusfraas näiteks üksgiks metsasarved, et võib nii tujust ära lüüa, et alles tüki aja pärast saad sellest üle. Aga vahel tekib selline seisund eriline orkestriga mõttelise ühtesulamise tunne. See ei pruugi isegi olla mängutaseme des ideaalne esitus. Vigadevaba, aga tekib mulje, et orkester mõtleb ja hingab, samal lainepikkusel pole enam oluline iga muusikud detailne juhtimine. Sa kuuled üllatuse ja vaimustusega, et nad igaüks annavad hoopis rohkem iseendast ja iseenesest kui sa suudaksid nõuda, tikib salajane mõtete tabamine ja ennetamine. Orkester on elav ja paindlik. Ja mäng on, nagu öeldakse, detailiderohke ja sügav. Ja ennast haarab eriline seisund ning sedasama tunneb tõenäoliselt ka orkester. Ega seda seletada oskagi. Näiteks seal mõnikord suured head orkestrid peensusteni viimistletud ja täiusliku mänguga ometi igavad. Ja teisest küljest kuulad plaatidelt suuri meistreid minevikust. Nende orkestrite tase on tänapäevaga võrreldes kaugel ideaalsest. Ja ometi oled täiesti rabatud rabatud talendi individuaalsust ja fantaasiajõust. Nii see probleem oli, on ja jääb alati kõigi orkestrite ja kõigi dirigent, tõde ja kõigi interpreetide ette. Nii rääkis oma tööst ja iseendast Läti NSV teeneline kunstitegelane Läti NSV riikliku sümfooniaorkestri peadirigent Vassilisi naiski. See, et ta nii ilusasti kirjeldas kestrija dirigendi kontakti oli inspireeritud meie sümfooniaorkestri toredast mängust dirigente jõudnud küllalt kiita orkestri paindlikkust ja suurepärast musikaalsust iga orkestrantide tasemel. Tänases kontserti stuudios des mängime seal kontserdil kõlanud kolmest teosest kahte. Beethoveni avamängu koreo Läänus ja mendel soni. Klaverikontserti solist on rahvusvahelise konkursi laureaat Dmitri bash Kirov. Ja mängib niisiis Eesti NSV riiklik sümfooniaorkester. Passiliksi naiski juhatusel.