Meie eakamates suurte revolutsiooniliste traditsioonidega ettevõtetes nagu vooltas või Tallinna masinatehases Ilmarises või Kalinini-nimelises elektrotehnika tehases on töötanud ja töötab terveid töölisdünastiaid, kus amet antakse isalt pojale ja pojapojale vanemalt vennalt nooremale. Enamasti on need ka mehed, kelle pärast võiks olemata olla kurikuulus tööjõu voolavuse probleem. Niisuguseid mehi on olnud ja on ka mullu 100 aastaseks saanud punases Kundas. Tehase kroonikas on kirja pandud niisugused perekonnad nagu ongid, lootused ja kaldad Mihklepat, Mikkeride mäed, rätsepad, taltsid ja tammed, Uibot ja uustalud ja veel. Ja veel need perekonnad, kes põlvkondade kaupa on andnud nimekaid tsemenditootjaid mehi ja naisi, kes töölisi au ja õiguste eest on astunud välja nii kahepäise kotka kui kolme kutsika vastu. Võtkem näiteks Mihkli lõppede suguvõsa juba vana Sugandoni ajal. See on siis, kui tsemendivabrik kuulus Parun Jon Shiraar Tõsukam toonile. Sellest siis rahvapärane suka Anton. Juba siis läks sinna tööle Haljala kihelkonna mees Juhan Mihklep. Ja ei tohtinud ilma vabriku valitsuse lubata töö juurest ära jääda pidi minema tööle päeva koidust ja hoolsalt seda jätkama, kuni päikeseloojanguni. Nii on kirjutatud tolleaegses tööraamatus. Kui siis 1883. aasta juulis taheti savikarjäärimeestele haagigu tus põhjuseta vitsanuhtlust anda, puhkes Kundas esimene suurem vastuhakk üldstreik. Johan Mihklep pääses küll vanglakaristusest, aga arhiivirikuis on ta nimi aktiivsemate osavõtjate nimekirjas. Ja hilisemast ajast on seal tööl olnud veel Karl Mihklep August ja Rudolf nihklepad mõlemad esimesed tehase taastajaid pärast suurt isamaasõda. Klinkri põletaja vastutavat ametit pidanud Rudolf on silma paistnud veel tehnika ratsionaliseerijana. Ja ka praegu on siin sama nime kandjaid on neeme Mihklep, kesklaboratooriumi Luksepp, seadistaja, 47. aastal tirin laborisse, mis teil õieti siin teha tuleb, teil on praegu käes kaks hästi suurt mutrivõtit, need nagu ei ole päris laboratoorselt riistad ei ole küll, aga siin lekkiv üks aurude oluline vaja tihendada, ventiili tuleb seda ka teha, aga mis neil põhiliselt 1000 seadmete hooldus ja väiksemaid remonte. Ja need on kõik need laboratoorsete nende võiks öelda nagu tubane töö keset ja ongi lubanese. Väljas on, arv, on kuuldajate, ei ole ainult seadmeid hooldanud, vaid neid lausa ise ka teinud, mõned väiksemad neist nagu siin vormidest vabastamise seade. Ja üks väike segumasin. Aga muud ei ole kunstkäsi ja laboratooriumisse. Ikka noh, eks need teevad tööd kergemaks. Jah, kergemaks ja võib-olla natuke täpsemaks ka. Muidugi vanasti oli, kui käsitsi siis igatahes jäi, siis. Võib-olla mõni ei seganud täpset aiva ära, aga masina täpse aja mis sunnib niimoodi mõtlema selle üle, mida saaks teha paremini ja ka see üles otsida, see võimalus ei oskagi sellele otsest vastust anda. Muidu üldiselt need, mis siin on kitsaskohana olnud, sinna on need töötajad on avaldanud arvamust, et kas saaks seda parandada, siis tuli hakata mõtlema, sellele katsetama kuidas välja tuli Kareni. Kuigi keegi ei saanud teile öelda, et ole hea ja seda mitte ainult töökaaslased, kes nendel töötavad nende soove arvestades mis on teie elus kõige rohkem rõõmu valmistanud terve selle aja jooksul Eganis neist Rapetavat rõõmu ei ole olnudki. Dianaaristeleni sellise tuima iseloomuga, et erilisi suuri muresid iga rõõmusid ei olegi, olemegi vaikselt ja väikselt elanud. Aga mida te teete, ütleme pärast päevatööd? Koju vaatan ajalehed läbi kui palju televiisorit ka siis kodumajapidamistöid natukene teha mõnda asja ja nii see päev lähebki. Eri arvestades võib öelda, et talviti tavaliselt või sügisel algne näiteringi tegevusest osa võtnud kas kauem? Jah, see on igav poisikesepõlvest peale. Juba selle ajani siis peaks olema hästi palju tükke läbi mängitud, oskate lugeda neid üles kui kaljule, mida seda ei tea nii-öelda paarikümne ümber võib-olla on. Ja mis nendest kõige rohkem meelde jäänud võib-olla kosjasõidus Volmeri Wommuni olla kõige meeldivam siis Lutsu seal suved ja sügised ja selle apteekrit mängida. See oli ka päris huvitav. Ja siis pidi teil olema teistmoodi parukas peas küll vist? Jah, no siis ma tarvitasin sarnast parukat, kus kuu paistis ja needi kattenele kinni ja neid vahepeal on muutunud, apteekri osa ei ole, kui oleks, siis ei ole varrukad vaja, ainult vihka. Kuidas ennast see on, ütleme, kui on tükk hästi vastu võetud ja teie osa ka ütleme no näiteks seesama vallar, pommi, karakter, kuju. Kuidas on tunne siis lavalt ära tulla, kui publik hästi vastu võtab? Mis seal ikka erilist ei ole midagi laval olla, kui on hea osa, siis see osatäitmine on kerge ja parem, eks sealgi oleks rõõm juba. Jah või kuidas võtta rõõmuna huvi, huvi peab asja vastu olema muidugi. Aga huvitav huvi teil asja vastu on ka siseosa teha või teistele, kui ta seda, mida oskate. Kas te olete kunagi selle peale mõelnud, selle peale ei ole mõelnud sealist huvilistel rohkem ise teha. Paisterni tahaks muidugi, tuleks hästi välja, see on nii juba kogu kollektiivi huvides on ikka tulnud, eks seal ole õnnestumisi ja natuke ebaõnnestumisi ka. Saab edaspidi katsud vana rada veel edasi minna ja iga mu leinan pensionile ka. Palju aega oli neli ja pool aastat, ainult praegu ei anna tundele praegu ja võib veel elada ja liikuda ja töötada ka. Tagasihoidlikult on see öeldud nagu enamusele töömeestest omane. Seda enam, et rääkida tuli ju endast, mis raskem kui sellesama tihendi kinni keeramine ja mis ei andnud vist enam oodata. Võtmepaar vahetas selja taga ikka tihedamini kätt. Naeratust rutt siiski näolt ei võtnud. Ei tahaks arvata, et see olnuks vilunud lavamehe oma pigem sama sammu käijat mõistev, muheles sest Neeme Mihklepa veendumus on, et iga kohusetundlikult tehtud töö ja selle tegija väärivat hindamist klindilise ütlemine jäänud südamesse küll. Olen tihti kohanud kõmumehi ka nende hulgast, kellega kunagi koos rügatud kes sule või suu liigutamist hoopiski tööks ei pea. Tema siis pidas. Aga eks enda amet oli ikka kõige lähen. Ja võib-olla sellepärast ongi Neeme poeg Matti Mihklep peaaegu et isa elukutse jätkaja. Ja kus oma Luksete ja kuskohas remont mehhaanika tsehhis, mis seal teha, tuleb uksetööd, vanu seadmeid, remontide, uusi väiksemaid teemises. Kas juba varem? Liilia vasarat katsuda, ennem kui siia tööle tulid, siis ei tiha, enne just ei saanud. Tulin tööle siis ka rohkem alles sain tehasele tuttavaks. Enne seda käisin koolis kaheksa klassi lõpetasin, siis tulin teadus. Kas te olete rahul? Oma töölise seisvusega? Olen küll. Minu arust on auasi olla, tööle läheb korralikult. Pole viga. Teenistus on, kuidas? Võib ka rahul olla, olete abielus juba vä? Lapsi, poeg, poeg on olemas, pojast? Tahan kindlasti väga noor, veel? Aasta maal ja tema käest ei saa me isegi seda mitte küsida. Aga mida arvab isa, eks seda näeb, aegleb edasi. Seda juba tema ise vaatab, kelleks ta saab. Aga teie ise, kas te tahate jäädagi tööliseks üldse ja siiasamasse Kunda tehases? Arvatavasti külla? Tuleb veel juurde varsti üks pöördahi. Jah, küllap tuleb. Nii on viisaastaku plaanis kavandatud. Ja manti Mihklepal jätkub jõudu sellest üle käia. Temal on ju kõik alles ees. Ka see aeg, mil kõige noorem Mihklep võib ütelda ja kirjutada sotsiaalne päritolutööline. Ning otsustada, mida pärandada oma pojale. Bernhard Vilmeril aga polnud poeg sel ajal kuulaja kui isale antitehases esimeste hulgas kommunistliku töö eesrindlased tol ajal seda Haanovlase nimetus. Aga pole temagi siin esimene oma suguvõsast. Minu kasuisa töötas siin juba 1900 13.-st aastast saadik kuuekümnendail pool sajandit peaaegu ja ja kunas teist sai siis töömees? Põline töömees sai veel 1938. aastal, siis enne 18 aastat ei võetud vabrikusse tööle, aga tib Taiviti. Sai juba 16 aastaselt hakatud käimas põlevkivivagunis tünni oti vagunites ja täisõigus ja esimesed päevad töötasin pake majas, aga hiljem hakkasime kasuisaga tegema ahju voodrikivi. Aga nüüd on ametiks hoopis pöördahju, massinisti abi. Ise ma olen ka juba vanaduspensioni välja teeninud, aga läheb edasi. Jah, seal on nii vähe aega ja vahepeal muid ameteid veel oli tehasesse safakti majas töötasin ja tsemendi laadijana seal 10 aastat või 12 aastat tunne ja selle töö pealt nüüd järsult minna pöördahjumasinist akse kõlab jagamislahkelt ka Stahli palju õppimist selle jaoks. Alguses ta võõras oli, keegi polnud seda ja no jahutada polnud seda Nendest jahutad ennem näitke naine hiljem kui see monteeriti kokku, noh seal ikka viperusi alguses oli tunduvalt, aga no nüüd ta oli juba selge, enam-vähem vett jõetison jahutaja masinist, et tuleks öelda, aga niisugust nimetust ei ole ette nähtud, pöördaju massiliste abi. Igatahes tuleb kiiver peas käia, mos kuskil midagi remondi ajal pähe ei kuku ja kuigi palju ehk kaitseb? Jah, aga otseselt töö juures midagi karta ei ole. Igal pool võib juhtuda midagi. Kas teil on kunagi juhtunud oma pika töö jooksul neid tööõnnetusi mul veel pole olnud, ainult haigust, õigus oli kõlki varbaluules katki. Ahju voodrikivi kukkus varba peale. Noh, see oli veel väikeannetena mõranenud ja minu meelest kõige hullem oli mul see ahju voodrikivi tegemine. See oli palav koht ja, ja teine asi seal pakkimas ka olid omad hädad, seal ainult üks vahetus, õiget tööaega ei olnudki, et olgu kell kaheksa läksid välja kell neli õhtul ja kõik seal vahepeal said vahest vagunitäis kodu, silmad, puhtastumine uuesti välja. No nüüd on teine elu, on oma kindel tööaeg, vähemalt. Te olete tulnud niisugust asja kohe, et oma kätega tunned, et on ikka midagi valmis tehtud, seal näha? Ei no mis siin valmis teha, seda näe, kõik on kadunud. See inime võib öeldakse, midagi tennisemaja valmis teinud, et see jääb alles, seda ta näeb või puu istutanud. See jääb alles, aga veetööst pole kuskil näha midagi mis on olnud olnud seal läinud ka. Kui nii võtta, siis ütleme, terve Tallinna uus linnaosa Mustamägi on tulnud, siit teie vaja on, aga see ei ole see, mis ise näedja. No te olete nüüd vanamees ja vahetamiseks on muidugi aeg hiline, aga kas te oleksite nooremast peast kunagi vahetanud elukutse ära või ameti nagu omalosoolp, parema poolemeks mütt? Jah, aga ta ongi ju vahetanud just nii nagu sooves ikka parema poole. Nii et ei kärsi veel jätta, kuigi õigused käes ja küllaga. Aga kui mees paneb kiivri pähe ja püsti tõuseb, annab otsa vaadata. Tema noorpõlves polnud korvpall kahjuks moes. Ja alalise tootmisnõupidamise liige ratsionaliseerijad, töö, eesrindlane, kes mullu tunnistati ülemnõukogu presiidiumi aukirja vääriliseks. Bernhard Vilmer tunnistab spordist ainult seda, mis seoses ammuse hoobiga kalapüüki. Enamasti harrastab ta seda kodujõe kaldal. Ja et need aastatega ahtraks kipuvad siis kaugemalgi. Peipsil näiteks, kus tsemendimeestel ju puhkekodud. Aga kui tarvis, siis kaitseb Spartaki aadidel tehase spordi au, olgu Läti või Leedu järvedel, jõgedel ja mitte halvasti. Ta ju tahabki, et saaks paremat ja tegi nii et veel olemata. Pojapoeg peab kirjutama sotsiaalne päritolu teenistuja. Nii et Priidu Vilmer on mõnede nagu traditsioonidele truudust murdnud töölise seisusest välja astunud. Sellel ei ole ka ikka keskkooli ajal sai tehaste ehitada peale keskkooli, siis tehases töötada mõtteriistade elektrikuna hiljem siis alles inseneripabereid taotlema mindud, kuidas see tahtmine tuli minna? Seda tahtmist olnudki, algul kodunt Haadetes mingu ikka. Ja siis 63. aastal sai siis ette võetud ja sain siis hiljem siis kooli ajal juba instituudi ajal sai ka tehase direktorile avaldus kirjutatud, et saaks tehase stipendium olla, tehase stipendiaat saaks siis kodutehasesse jälle tagasi. See on teie tehas juba, võiks ütelda nooruke aegadest peale. Ta peaks olema üksipulgi selge, on nii-öelda, päris üksipulgi ka ei ole. Sest praegu on tehasest mõnevõrra kaugele kontoritöötaja. Aga peale instituuti siis sai ikka peaaegu kõik kohad täpsemalt järgi vaadatud. Nüüd muidugi natuke segasem see asi juba. Ega kontakti töömeestega kaotanud ei ole, ei ole, on saadud ikka endise töökohameestega koos oldud ja nende üritustest osa võtta. Samuti olen pidanud mõningaid erialaseid loenguid neile. Ja muidugi see ühiskondlik töö, komsomolide. Te olete praegu komsomolis komsomoli ja see viimane aasta praegune komsomolikomitee sekretäri asetäitja siis noorema tehase rahvaga ükskõik kust kandist, te peate niikuinii kontaktis tõesti olema? Jah, aga mis saab edasi, mida te ootate, loodate tulevikult? Kõige lähem tulevik laseb mul ehitada tehase neljandat liini. Organiseerima elektriliste seadmete muretsemise selle eest noort. Kõik seadmed saaks õigel ajal tellitud kätte kätte oksendad ja kaugemaid sihte praegu ei ole veel. Aga enda isiklikus elus. Skeptik elu sõltub ka ikkagi tööst. Mismoodi siin minema hakkab. Tehase ehitus tuleb jälle laiendamises isiklikku aega, võib-olla suurte jäägi? On kontaktid, on sidemed, käid sammu, aga rivi teises servas. Ja sidemed, kontaktid hoiavad koos kahte, mis pole enam üks. Noh, pole ju midagi katki, pole vastuolu, on isegi igati positiivne eeskuju. Aga vahetut väärtuste loojat enam ei ole. Priidu Vilmeri töö vili jõuab käega katsutavani küsima jäävani veelgi kaudsemalt, kui ta isa oma. Kuigi Bernhard Milner peab omagi tööd kaduvaks. Nad jäävad siiski mõlemad ühe osana 1000 tegemistest ja jäävad tegijad, kes põlvest põlve toidavad tehase tööjõuga. Nagu olid Mikkerid, mäed, taltside tammed, Uibody uustalud nagu on Mihklepadja Vilmerid. Ning nagu tulevad, tulevad uued põlvkonnad.