Tänases keskprogrammis räägime filmis oleme oma mikrofoniga külas Tallinnfilmis, Veljo Käsperil. Oma sõna ütleb sekka ka Tallinnfilmi filmigrupi ohtlikud mängud. Üks näitleja eest Tallinna 27. kaheksa klassilise kooli seitsmenda klassi õpilane Tiinammutikas. Oled sa kunagi omas mõttes mõelnud üldse selle peale sinust võiks saada filminäitleja. Oi, mul on kuskil üks kolm aastat tagasi suur unistus aga Urmas ja mulle meeldis väga nii pikemalt natuke lahti. Mulle meeldib see tõesti, aga mina jään siin väga väheste lugude, ma kujutan ette siia ist iga tüdruku, kuidas muidugi elukutselt näitleja korra filmis mängida kindlasti tahaksid ja mina muidugi ka soovisin. Kes meist ei oleks seda soovinud ja kiitust neile, kes on selle oma igatsuse suutnud tegelikkuses realiseerida. Iga inimene võiks filmis vähemalt ühe osa mängida, nii nagu iga kaasa inimene võiks kirjutada raamatu oma elu. Kui ma tuleksin teie juustesse teele, võtke mind silmis esiteks panestamisega raskesse olukorda, sellepärast et nähes enda asjadesse Teie siis esimene sõna tavaliselt seal pole, ei tule kõne alla. Valija ei olegi nii väga režissöör, muide nii kummaline, kui see ka ei oleks. Alijan tegelikult dramaturgia. Vaadake, inimesed elus tihtipeale räägivad niimoodi, et oh, vaadake, me sünnime, siis on kindlasti halb inimene. Või siis vaevalt astus inimene tuppa, ei olnud seda varem näinud, ütlevad see on kindlasti üks hea inimene. Ja teevad siis otsuse nii lihtsalt ja kergelt tundmata inimestel see välimuse järele. Kuid sedasama väikene objektiivne teraga sees terve rida tüpaaži, välistunnuseid langevad inimestel kokku sadade tuhandete inimeste laevad kukkunud. Ja tihtipeale Te olete ise kindlasti kinos käinud ja vaadanud ekraanil, et noh, kui mina oleks valinud näitleja selle osa peale, siis ma nisukest küll ei oleks võtnud, eks ole, ilmselt siis teie hinnangut välistüübi kohta on väga kindlapiirilised. See on nagu üks asi, aga mis puudega konkreetse karakterist, siis on niivõrd piiritletud dramaturg, kes sellega režissöör arvestama, lihtsalt mõningad maitseelemendid tulevad ainult sinna juurde. Nii et näete, vastata võib olla raske. Tuleks niisuguse pikaekskursiooniga läbida nii palju rida küsimusi, enne kui takti mõnuga natuke napsi jäävad. Aga võta. Ma usun küll, et iga inimene võiks filmis vähemalt ühe osa mängida. Nii nagu iga kaasa inimene võiks kirjutada raamatu oma elu. Teate, mis, jääme lõpuni ausaks selles küsimuses. Tänapäeval me ei vaata mitte ainult väliseid tunnuseid. Aga näeme ikka inimeses tervikut, tema sisemaailma, tema suhtumist ümbrusesse, tema ilu mõistet, tema rütmitunnet, tema hingestatust, võimet süveneda, võimet mõelda tema tahe teostada ennast terve rida selliseid komponente, mida ei saa Välise iluarvestamise sugugi mitte kõrvale jätta, vastupidi, tuleb neid täiesti võrdsete komponentide käsitleda. Võtad pakkumisse, siis jah, mina oleksin ettevaatlik siin andma hinnanguid ühele või teisele juhule. Sest mul on olnud juhuseid, kus on tulnud tõesti inimene, kellel on eeldusi ja ja kes enne teinud nisukesi labürindi oma vaimus läbi, enne kui ta on tulnud. Ja sa näed, temas põleb tõeline tahtmine ja soov, kes ja tal silm elab ja jälgita käsini Stefan Zweigi nõuannete järele, siis sa näed, millise pingeline Me tegelikult on. Ja ta proovides näitab tihtipeale ennast kõige paremast küljest. Muidugi ta reisiks tuleb, et. Noh, mäletan, olid väga sümpaatsed see vist juba kellad, eakad daamid kes korduvalt käis nõutamas ikka, teda kasutatakse minimaalse näitlejana. Ja seal ei olnud midagi erilist. Aga miks ei võiks siis osa võtta merega tõesti inimesi vaja? Aga kui siis esimene võte lupesse tuli järsku läbi terve rahvahulga minu poole käsi pikalt ees. Lubage, et ma surun teiega ja kuidagi oli nii üllatunud, et millega ma olen ära teeninud ja pisut piinlik, vaatasin ringi. Aga seletused? 25. film, kust ma võtan juba osa näitlejana, noh, siis oli muidugi innovardi painitada, inimese tahe läks täide ja, ja niisugune tore juubeliinimesel. Väga tore inimene tragi öelda. Kinos on ju väga palju vaest stseeni osatäitjaid peab ütlema, et on juba tekkinud jah, väga suur kontingent, toredaid inimesi, kes tulevad meil tegema humaansus siinses kaasehk massivõtetest osa võtma, nagu me räägime tavaliselt ja episoodidest ja Nad teevad väga südamega seda asja ja, ja väga huviga ja aga muidugi, nende hulgas on kõige toredamaid juhtumeid. Ma mäletan, see oli filmi gladiaatorivõtete ajal väga raske võtta ja oli meil oli 20.-te aastate alguses rannarestorani võtevus, terve restoran oli tegelikult lumpenproletariaadi käes, kerjused, vargad, joodikud, piiritusevedaja tegi. Selles stseenis muidugi ei oleks tohtinud puududa ka. Kuidas viisakalt öelda? Daamid veidi vabade käitumisnormidega ja tõesti ei olnud aega tutvuda kandidaatidega ennem vaatasin fotosid nägusid ja nad peaksid sobima. Assistent ka ei olnud neile rääkinud, mis täpselt nende ülesanne on. Filmis said küll riietatud krineeritud, kõik vastavad, tulid platsile ja, ja ma kuidagi natukene ilma pidurduseta kuidagi börs. Need ongi need untsakad prostituute mängima ja midagi kohutavat, järsku juhtus neiukese alles, nii alles särasid ja arvustasid, niiskustimisekskubaik tõmbusid teenitsi lähemale, mingisugune ühistunne tekkis, niisugune tõmbusid dekoratsiooninurka järsku järsku järsku ma taipasin. Nad vist mitte midagi ei tea sellest ülesanne filmis peab tegema ja, ja lihtsalt teate, kulus tervelt pool tundi aega, et leida selline tõepärane versioonid, vabastada neid sellisest eeltundest. Et kas või näiteks seleta neile seda, et, et peab hästi tore ja hästi puhtahingeline hea tüdruk olema, et suuta sellist osa mängida. Sellepärast siis osa kujutamine jah, nad distantsi ja ja nende veel terve rida selliseid mõttevahetuse käike siis lõpuks neiud kuidagi jälle vabanesid vangistusest. Aga üks siiski kategooriliselt hoidis kõrvale. Ja ma ei olnud sellega midagi. Juba kaadri sõitsime paigale. Alguses hoogne, taans laevu, seal Parioodikute tõusid lauale napsuklaasidega järsku sosistab mulle. Kas lubate mind ka kaadrisse, mine neiukese kõrval. Oligi minu selja taga sina viha, palun, näidati seal. Kuule kammerkurvalt, seal palume teie focus, palun lülitage ka ja, aga ta läks kohe rätse keskmisele eestlasele härrasmehele seal sülle ja osutus nii sädelevat seal keset seda seltskonda. Teda võis kasutada ka järgnevates kaadrid, seda on meil ka filmis. Film on siiski tänapäeval üks väga suur, raske ja tõsine kunst jaanama menetletud see arvamine, kus peeti filme lihtsalt heaks rahategemise otsaks. Suhtumine filmikunsti mõnede peades juveel ikkagi õilmitseb tasakesi. Sest tõepoolest filmi kaudu võimalik tuntuks saada vaata ja jutumärkides ka mõni samm karjääriteel teha. Kuid siiski, see on nüüd jah, oluliselt tahaplaanile jäänud üksiknähtuseks jäänud. Sellepärast et vaataja on teine ja vaate nõudmised on hoopis teised. Ja. Räägi enam, et, et töömehe vaatemängu omal ajal räägiti. Aga me räägime ka nii vaikselt, omaette, salaja omakeskis, et eks see ole ju kunstide hulgast kõige lähedasem võimalus elu taastoota. Tõepoolest, kui te lähete kinosaalidesse, kustuvad tuled algaphill ja tunnetate, kui saalis tekib vaikus ja iga vaataja omaette süvene filmi. Ja kui ta siis siiski leiate mahti tõmmata kaid kraanid lahti, jälgida vaatajaid, mida ma tihti teen, käin kinos vaatamas, mitte filmega vaatajaid. Siis, siis te näete, et nad on väga intiimses tihedas kontaktis ekraaniga ja see on juba hea, hea kunsti ja hea filmi tunnus, see on peamine. Filminäitleja elukutse on väga raske elukutse. Sellepärast et esiteks Tõnu tohutu head koordinatsioonivõimet, väga intensiivset, väga-väga hästi tahtele alluvat keskendumisvõimet ja tööd, kõigepealt pallilist elementaarset head rütmitunnet, fantaasiat, võimet, see ei ole enam saladuseks enamusele inimestele. Ja selleks on palju tarvis õppida ja selleks on tarvis palju tööd teha, nii et puht huvitav on teinekord jälgida inimeste karaktereid. Fotodele leiab atakk, portree ümbrikust ja loed võrdlemiseni tavaliselt kooliliku käekirjaga. Need nooremad neiud, sihukene kriitiline vanus 15 16 17 kus nad siis tihtipeale väga südamlikult ja toredasti panevad kirja, et nad teeksid Nendega filmis kaasa ja vaat päris julgelt oma foto. Kui aga nüüd hakata seda fotot pahatihti vaatama, siis näed, et foto heaks ei ole objekt eriti ise midagi korda saatnud. Aga tubli fotograaf on retušeerimise abil seal üpris kenasti abinõud tarvitusele võtnud. Et kujutis sellisesse vormi, nagu nähtavasti foto tegija tahtis. Aga on ka vastupidi, ma mäletan, meil oli omal ajal väga rasked otsingud, olid tütarlaps mustas peaosalise leidmiseks ja kes meil vaevaliselt ja siis tegid väga pikki matku ümber Tallinna ja kaugemale vabariigist. Ja nende fotode hulgast tuli kaasa ka üks väga lihtne asjaarmastaja foto Vilniusest kus ei olnud mingisugusele tuši jälgija, mis oli isegi halvasti fikseeritud, aga millegipärast ta Baelish kohe mingisuguse ehtsusega tõepoolest kohale minnes leidsimegi filmi tulevase peategelase koppelmanni, kes ka filmi peaosa mängis ja kes üpriski vastumeelselt oli seal oma foto andnud ja ja keda tuli tükk aega veenda, et ta selle raske koorma enda kanda võtaks. Aga milline oli tulemus, seda juba vaatajad nägid ja peab ütlema, et see on jällegi kummalisi juhtumeid selles mõttes, et natsi on tema ainuke suur osa filmist. Pärast seda sai mitmeid pakkumisi lend filmist jaamas, filmist ja lihtsalt nüüd on ta tekstiilikunstnik lõppedes kõrgema vastava õppeasutuse Vilniuses. Tekstiilikunstniku rohkem enam pole ühtegi osa filmist. Seda, kuidas kandidaate Silvi valite, mismoodi te neid, kui näitlejaid juba laseb tegutseda enne kaamera ette astumist Ma tilgast ei küsikski mullal olevas linte teie ilmselt kõige noorema näitlejanna Tiina Muttikaga, kuidas sina filmimata? Üks oli, käis koolis ja võimlemistunnis ja lihtsalt ta vaatas meile väravaks, õpetaja ütles, et kolm nimed, mina siis veel kaks tüdrukut. Et me peame jääma selle tädiga rääkima, ästiumisime imesid, jätan kindlalt öelda, et see on noh, väga suur valik ja, ja fassaaku ei saa, mida kindlasti ei teadnud. Tuli mulle kutse koju ja siis ma olin, käisin mitu korda paviljonis Stigi kast fotoproove ja silmi, proove tehti ja režissöör, räägi minuga ja siis oli kahe eraldi ja samal ajal, eks ole, siis pildistas. Ja siis ta teha Jaroskoidingujutama seinal on kaks liblikat ja kinni püüdma ja järgmine oli umbes sama teemaga fotograaf. Ja siis kolmas olin liini proosa, oli siis üks kaader sellest sellest samast silmist. Ja kuna sinipäevasel järegietüüdist Kui te nüüd lubaksite natukene provotseerida, siis mina ütleksin, et film on siiski hetkel kunst suuresti minu jaoks. Ma ei tea, võib-olla, et ma olen halb vaatajaga, kui mina lähen kinno, siis minul on selge pilt silma ees, kui mitu duublit sellest võidi teha. Ja kuidas seda siis pärast kokku monteeriti. Ja ma ei saa kunagi filmi vaadata kui tervikut. Siis ma tahaksin küll teiega natukene tülli minna, lihtsalt pahaksvaatajaks nimetada. Või noriivaks või kuidas halvasti teile praegu öelda, ma ei teagi. Aga teade peab ütlema seda, et nüüd juba siis tõsiselt, et filmilooja ise peab jääma vaatajaks ja heaksvaatajaks selles mõttes et juba filmi tehes ta vaatab filmi, aga ei tee filmi. Ja kui ta vaatab hiljem enda filmi ja teiste filme, et ta ei mõtle köögipoolele, ei mõtle tegemisele. Ja see on kohutavalt tähtis, et elust, vastuvõtu ja kogu elutunnetust nüansi, taju kõik, et seda hoida värskena. Kuule tähtis. Ma julgen jah, kriitika võtta omaks ja tunnistan ausalt öeldes, ma olen väga halb filmivaataja aga märksa rohkem on siiski neid inimesi, kes elavad filmile kaasa ja ja nad on väga intiimses kontaktis filmideni. Sellest annavad tunnistust väga paljud kirjad, mida Daile film saanud. Kui juba film on üleliidulises levikus saavad filmide autorid päris palju kirju. Eeskätt muidugi peaosade täitjad ja siis alles kaadri taha jäänud ooperid. Teinekord on kirikul stereotüüpne selles mõttes, et on meeldinud näitleja, palutakse tema fotosid või meeldis filmis mingisugune see erakordne stseene, tahetakse sellest omada fotot? See on niisugune üldisem, seal umbes kolmandik, isegi teinekord kuni poolkirjadest, aga teinekord on niisugune keri, mida loed ja ma mäletan pärast ütelus mustes, millest jutt oli, tuli Habarovski lähedalt tütarlapsed keerimise algab sõnadega, et minu isa ema ei tea, et ma seda kirja kirjutan teile. See peab olema nende jaoks saladus. Sellepärast et nad on väga usklikud inimesed. Ja Ma käisin vaatamas tee filmi. Ja Ma olen segaduses, ma pean hakkama kõigi nende asjade üle järele mõtlema. Ja ma olen hakanud uskuma rohkem seda tütarlapse saatus. Nüüd ma nägin filmis kui oma vanemaid ja sellepärast ma kirjutasin teile selle kirja lugedes niisugust kirja tulnud järsku, et kusagil sa oled saanud kontakti inimesega, kes on kümnete tuhandete kilomeetrite taga kes on väga vahenditult võtnud sinu filmi vastu ja leidmiseni isegi jõuduvad selliseks enese puistamiseks. Mäletan filmi gladiaatori puhul kirjutas Voroneži oblastist üks vanem mees, kooliõpetaja juba pensionil, kirjutab saatusest saatuse kujundist, sellest eluriskist. Või mäletan, üks meditsiinitöötaja, meil samast Rakvere rajoonist kirjutab tütarlaps mustas konkreetse episoodi kohta tädi õetütre istumisest suure tamme all, mis on tema jaoks nagu kujund Elukestvusest viljakusest ja eludu, sest elu jätkamist kirjutab aga niisugusesse sisukamat ka ja, ja emotsionaalse kirja, niisuguseid kirju muidugi ei tule just palju, aga muideks On palju selliseid kirju, kui film väga meeldis, film väga ei meeldinud. Vaatasin ja teate, ma ei saanud rahu, ma läksin koju ja, ja, ja ma ei saanud magada ja ma olin hirmsasti vihastanud, et mikspärast see just niipidi kõik toimus, oleks võinud hoopis teisiti toimuda. Minu arvates nii ei ole üldse. Nimekiri on väga südamest ja, ja kurjalt kirja pandud, ilmselt samal unetud ööl. Aga vaikselt mõtledki lugedes siiski ei jätnud ükskõikseks. Ega seinal. Noh, eks siin on isegi Kalinini oblastist tulnud kiri, leidsin 100 Viimse reliikvia kaustast, kus üks tütarlaps kirjutab, et juba ammu igatsen ma kirjavahetust mõne kino näitlejaga. Saatke mulle palun korra korotko aadress ja, kuid ei taha minuga kirjavahetusse astuda, siis luban teile, et ma ei tülita ei teda ega ka tellidena. Veske. Nende asjade üle järele mõelda ja ja paraku siis jälle tuled ühe sama järelduseni, et kas me ise mitte ainult neiud, aga ka noormehed selles samas murde vanuses ei otsi ideaalis. Ja peab ütlema, et viimasel ajal sellise ideaali ideaali kujundajaks on minu arvates siiski ees film. Sest kui te küsitleti koolipoisse tüdrukuid selles vanuses praegu siis nii kurb kui see ka võib-olla ei tundu kirjanduse inimestele, aga nad vaatavad aasta jooksul tunduvalt rohkem filme kui loevad raamatuid. Ja Filmsele meeldivam vaatavad mitu korda läbi. Ma ei tea, kas sattus sama reliikvia kaustas võib-olla ette kiri kus teada teadvustatakse, isegi mitmendat korda on filmi vaadata. Ma mäletan, üks kirjadest oli vist isegi, et me vaatasime kuuendat või seitsmendat korda juba vaatasime filmi. Nii et see on mingisugune niisugune ideaali, ideaalkuju lõplik väljajoonistamine, tema kontuuris, süvenemine teadvusesse. Ja paratamatult selles vanuses samastatakse osa ja osa karakterit ja, ja selle kangelase tegeliku näitleja, mina kõik sammast liidetakse kokku üheks tervikuks. Ja miks siis mitte kirjutada, miks mitte saada tuttavaks oma kangelasega armastatud kangelase koma ideaaliga. Kas või omada paar sõnagi temalt. Natuke kriitiline meel on kirja autoril olemas, et Maroking ei tülita, kui ma ainult teaksin, et mul see võimalus on astuda oma ideaalide kontakti. Sellest on mul juba täitsa küllalt, nii et ma arvan, et see on väga peenetundeline, niisugune noor hing. Ja miks mitte? Hetkel teete te ju filmi, kus on teil peategelasteks lapsed. Kas te olete nende mängu juures ka tajunud, et mõni film või mõni näitleja või mingisugune lava või filmi eeskuju on jätnud jälje nende käitumisse seal kaamera ees? Mina üldse paremaid näitlejaid, kui lapsed ei tunne. Sellepärast et nemad ei mängi, nemad elavad, nemad kas usuvad ülesannet või ei usu. Tegutsema hakkavad alles siis, kui hakkavad uskuma. Meie tegutsevad tõeliselt minnes välja iseendast, olles, jäädes jäneseks, teevad kõike tõeliselt. Tõsi, sel perioodil, kui oli alles valik osatäitmisele siis muidugi oli märgata ühe või teise poisi või tüdruku juures katset, et ennast esitada võõraste sulgede abil teinekord. Nii näidata ennast küll hästi keskendunud ja sellise mõtleva kangelasena, aga mõtted üpris lühikestel jalgadel kippusid teinekord olema teinekord natuke nii kusagilt haaratud veidi niisugune plaseerunud kangelane lohaka hoolimatu laadiga ümbruse suhtes. Tegelikult poisis endas tore soe hing ja särtsu täis ja väga energilise tähelepanuga. Siis püüad kiiresti etüüdi raamisele vastavusse viia tema tegelikust ja tema väljapakkumist. Aga kui nad on juba kaamera ees, meil juba ja algab see, mida nimetame kaadri filmimiseks siis on ainult ainult üks piir, millest üle astuda. See on ülesande usutavus. Nii kui see poisis tüdrukus, sünnib see usk ülesande tegelikkusesse. Nii algab lõigukene elu ja hoia sina ennast, täiskasvanud näitleja, kui sina oled tema kõrval ja sinusse ehtsus puudub siis oled sa väga halvas võrdluses kohe. Nii et meie lavameistrid, näitekunstimeistrid aga hoolsalt suhtuvad väga suurt tähelepanu suhtuvad eriti koostöösse lastest partneritega. Nüüd te vastasite juba ära ka peaaegu et minu järgmise küsimuse, meie näitlejad, kõik lavakunstnikud on öeldud, et filmis on ikkagi väga raske mängida võrratult raskem kui laval. Kas laval võib olla, kuigi sai iga õhtu sünnid uuesti, sul on iga õhtu võimalik oma Nüansse pidevalt täiendada, vahest võib juhtuda isegi niimoodi, et roll alles kusagil 100.-ks etenduseks saavutab oma täisküpsuse siis filmis taolist asja vist nagu ei ole võimalik, sa pead olema hetkel kohe valmis ja sa pead olema väga lihtne, väga ehtne. Sealjuures. Võib-olla see on liiga drastiline, aga siiski küllalt täpne. Muidugi toimub ka filmis iga kaadris rida proove näitan iseseisvalt teinud kodus tööd ja töötanud tekstiga terve osanumale kusagil nii märgistanud maha pannud. See on toimunud ka režissööriga vestlustes eelnevalt ja nüüd konkreetse kaadri puhul veljeproov. Aga see tegelik küpsus peab sündima ju nende komandode Tähelepanu valmistada võtteks, tähelepanuvõte mootor kõlab kaamera. Ja selle lühikese 15 20 sekundi jooksul peab olema näitleja keskendunud selleks, et anda küpsuse selleks kaadriks. See on üks raskus kahtlematult. Teine on see, et filmis on ikkagi kesksel kohal nõndanimetatud näitleja, suur bla. Vaataja jälgib tema silmi. Aga silmad, kui hinge peegel peab olema puhas täpitu ja tandil on antud võimalus jälgida näitlejat silmast silma siis te ei nõustu ühegi ebakõlaga ühegi vale noodiga ei ole ta nõus, sisemisel hoidusega ei ole te nõus ligi lähedusega. See sisemine elu, mida näitlema silmade kaudu lava. Et see oleks kirglik, et see oleks täpne, intensiivne, täis päis, vaimsust oleks nõuate näitlejad. Aga selle küpsuse ta peab panema valmis endast vot selle 20 sekundi jooksul. Tähelepanu valmistume võtteks, mootor, kaamera, aga võib-olla seda enam Põlvam. Et kui te kujutame näiteks ette, et on selline kurb kaader, kus ema on meeleheitel oma Ja seda tuleb korrata, sest tehnilised tingimused lihtsalt nõuavad seda, et tuleb teha vähemalt seal kakskolm duublit tihti. Aga kujutage ette, millist uut jõudu nõuakse et isegi väga andekalt täis näitlejalt, et ta suures plaanis oleks veenev miljonitele vaatajatele hile, selles ahastuses, mida ta tunneb mu haige lapse voodi ääres uuesti koguda sealsamas endas minuti jooksul ja panna ta jälle valmis selle 20 sekundi jooksul ta täieliku usutavusega teda vaatajale. See on väga, väga raske, väga raske töötanud ja need, kes muidugi kujutavad ette, et filminäitleja elu lihtsalt niisugune niisugune tore elusaid autosid minu natukene jood kapsašampanjat muidugi ja võtad lilli vastu ja sinu pilti trükitakse ajalehtedes paljudes ajakirjades ja kioskis on võimalik tõsta siis mina eelkõige näen selles väga suurt tunnustust ja eelkõige just tunnustust, nimelt filminäitleja väga raskele ja rabasse tööle. Aitäh Tallinnfilmi režissöörile Veljo Käsperile, kes aitas tänast saadet sisustada. Teda küsitles kera saate. Toimetas Helgi Erilaid. Keskööprogramm jätkub head kuulamist.