Jälle võttis metsakalmistu vastu Eesti teatri suurkuju. Mulda selgitatakse Mari Möldre. Pikerikas elu ning teatritee on lõppenud. Viktor Kingissepp nimeline Tallinna riiklik Draamateater oli keskpäevaks leinarüüs. Krõbedale, külmale vaatamata on tema austajaid ja sõpru siin mändide all palju ning tärgi pärgi pärgi. Veel avatud kääpa kohal teeb järelhüüde noorsooteatri kirjandusala juhataja. Kalju Haan, pallid, sugulased, leinajad, Mari Möldre, kolleegid, tema viimasel teekonnal saatjad maga magamas oma viimaste lootuste und seni kuni tuleb uute lippude tulemise tund. Siis ehk tõuseme, kui rahesadu. Nii laulis aja laulik 1909. aastal kui Mari Möldre astus üle Vanemuise uuemastki uuema lävepaku. Sümboolselt tervitasid teda trepi käärul. Weitzenbergi Koit ja Hämarik. Oli Eesti kutselise teatri varahommik mööda voli koiduaeg. Kui täna Mari Möldre meile ütleks, ta ütleks esimeste hooaegade kohta. Ta kindlasti ühe lause. Ainult 18 rolli hooajal. See Töömees, nii oli, see tõepoolest maksis ainult üks tahe tahe õppida, tahe teha diaatrit, rääkimata armastusest. Aegade raamatusse jääb Mari Möldre nimi väga omapäraste tiitlitega. Meie andekam naiskoomik, meie populaarsem estraadinäitleja meie näitaja Lea, kelle rolle jaotas publik kassaluukide taga. Näitleja, kes oli Joosep Toots ise. Ka need lilled, mis me täna siia kalmul oleme kandnud, närbuvad, punub ikkagi järeltulev põlv talle pärga. Sest ta on rahvakunstnik. Ja kui täna oleks käsi, mis süütaks küünlad korraga kõigis nendes rahva seltsi kultuuriklubimajades siis hakkaks meil kõigil väga soe meil tema saatel. Mari Möldre oli viimane sild mis ulatas käe tänasele kõige nooremale generatsioonile. Ajast, kus algas meie eesti teatri taris kodu ehitamine. See sild oli tugev tema näol. Olgu soe see muld, mis sind katma kallis Mari Möldre. Ja olgu ta soe meie südametest sinu rahva poolt, kes sind saadab täna viimasele teekonnale. Jää hüvasti. Eesti teatriajalukku läheb Mari Möldre eelkõige hiilgava karakterkujude loojana kelle terav elu raskelt tabatud Davai ja aimatavaid detaile eksimatu vaistuga nägev, silmu jõuline näitlejanatuur aitasid lavale tuua kõige erinevama iseloomu ning sotsiaalse seisundiga kujus. Kõneleb teatriühingu aseesimees Ants päiell. Täna kohtusime viimast korda. Meie armastatud näitleja Mari Möldre ka. Draamateatri täis saal saatis viimasele teekonnale inimese kes on jätnud meie teatriellu. Unustamatud kustutamatud jäljed. Meie silmade ees sulgus mõttes igavesti. Teatri eesriie kõlas mari möldrile Draamateatris viimane kong. Ja nüüd põlevad metsakalmistul näitlejate viimasel puhkepaigal. Jällegi leinaküünlad. Sängitasime Ruut Tarmo kõrvale. Mari Möldre. Suure ja unustamatu teatritegelaste paar puhkab nüüd igavesti kõrvuti on alanud mälestuste ja mälestusteperiood. Puhka rahus, kallis mari, Möldre. Asetame pärja vabariigi kõigi teatritegelaste ja Eesti teatriühingu nimel. Viimaseks mälestuseks ja tänutäheks teie värskele hauakünkale. Järelhüüded ja pärjad Kultuuriministeeriumist, teatri- ja muusikamuuseumile. Jaa kõikidelt teatritelt. Riikliku akadeemilise teatri Vanemuise kollektiiv teatri kollektiiv, mis sai sinu esimeseks teatri koduks langetab täna. Pea leinas sinu ees. Me ei unusta kunagi seda. Et siis mu esimene teatri kodu Vanemuine. Oli sinu esimeseks tööetapiks mida sa alustasid lavastuses lookene lõokese rallis. Ja särasid pikki-pikki aastaid Eesti mitme teatrilaval tormiliselt rikkalt, elurõõmsalt, vaimukalt, tänumeeles mäletame sind, kallis mari Möldre. Sind ja su kunsti kunsti, mida ainult armastus sai luua. Puhka rahus. Y filharmoonia mälestaksime sügavas leinas. Ja soovida soovida ja meil sulle ainult seda, mida sa eluajal kõige vähem taga istusid seal, hallist rahu. Pärnu, kallis mari. Aitäh sulle. Säh sulle kõigi ilusa, kauni ja hea eest, mis ta meile, tall meie südamesse jääd sa igavesti elama. Uhke. Mari Möldre tee on lõppenud. Ta on teiste kolleegide kõrval, kes on varem lahkunud metsakalmistul. Kuidas tohite teie meenutada? Salme Reek ühisteed. Märimeetreeri isegi küpses eas hästi lopsakas nagu see juba täna räägitud ja räägitud suure huumoriga naine, mina isiklikult ei tea, näinud olevat kuulnud olevat. Nim liiduvabariikides naabrit naabervabariikides niisugust toredat lopsakad naiskoomikud käpuli Mari Möldre. Tee 1927. aastal kohtusin marineeritud isiklikult. Astusin siis just teatrikooli õppima ja teatrikooli õpilased tegid kaasa näidendites, kus mängisime Kamari Möldri lavastustega. Seal ma õppisin ja esimest korda tundma nii lähedalt kolleegiat suurt näitlejat katsuma. Juba 1928. aastal oli mul end elada koos mängida nihkunergis kus ta mängis oma surematu tralli. Mimmi. Ja siis sattusin ma paljudes tükkides temaga kõrvuti mängima. Selgelt on mul võimalus olnud temalt kohutavalt palju pida. Näiteks meisterlikult oskas käsitleda Mari Möldre näitlejal Mari Möldre laval pausi mida ei saa kellelgi õpetada. Nii nagu ei meeldigi, ütles noort näitlejat iseseisvuse alla võtta, ta peab ise õppima, tal peab olema silmad ise näha. Emale kohutavalt tänulik. Selle eest, et ma olen natukenegi olnud, olenevad kellelgi võimalus olnud tema kõrval temalt õppida tuli palju õppida. Neid asju ei saa õpetada, ei kuulisi kuskilt. Seda saab õppida noor näitleja, kui tal on õnn seista niisuguse võimsa vehkleja. Ta oskas ise huumori teha. See oli neid nähtud selles, kuna ta kirjutas oma, tootsid kõik ise ja päevakajaline nautis seda nälja ja seega koos rahvas nautis ette, kui palju tal oli täna austajaid ja saatjaid. Kuigi ta on juba pikemat aega lavalt ära, eks ole nii otsest kontakti tal ei olnud. Huvitatud temast tulevad. Tänu talle, et ta meil oli siis jälle selle eest, mis me temalt oleme saanud, kõik tema rahvas, kolleegid, väga kõik sureinte