Leo Marten Emmemoria sündinud jaanuaris. Kuu 15. 1911 surnud novembrikuu 29. 1973. Üle hämara varjudest tume. Õrna aias sinaval lume heidab veerev kustu päike. Punava läike. Üle ääreta lumise välja. Nii tühja ja pallija viib üksiktee üle jõe kus pruunikad pajud on unes vajunud. Mööda lõpmata teed lähevad reed Kuu kahvatul. Leo Martini lapsepõlvelinn oli Tartu Toome varemete vanade kaubahoovi. Sellest linnast läks üks noormees laevapoisiks. Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees ja kui mina sirgus suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea mattunud mind ta alla rusuks on langenud rind. See helin mu elu ja minu hing. Tal kitsaks on jäänud maapealne ring. Teatri loov aina vahelduv, aina uuenev maailm avanes Leo Martinile 30.-te aastate Vanemuises ja Tallinna Draamateatris. Õhtust õhtusse sündisid ja surid Tammsaare makkia Velli korki, Lutsu tegelaskujud. Kas sünd ja surm on olelusrajad? Kas nagu pargased kartumas reas, must mööda libisevad aastasajad? Ei, ei ning ei maailma lapse eas mu käsi lõkke ees kord noole ihus. Kail olen sagin kaubameeste seas. Dioogenest, kord saatsin, latern pihus. Alaska kõnnumaailm ind paelus kuld. Mu hinge õhkkondante värsivihus. Ma olen tundnud, kuidas põleb muld veekandja jalge all. Sel karmil talvel. Mu raev Aurora pardalt andis tuld. Ja värskes rohus jäätunud kaevus halvel. Mu pilk jääb uitma. Sajandite tuul mind ümbritseb ja minu käed on valvel. Antarktise ess, kord linnulahe suul, mu kätest tõuseb kosmos laeval tiire, teen ümber maa. Ja tolmu kaevan kuul sest inimvaimul pole ajapiire. Nad kohtusid, kui raadio oli noor ja Leo Martin oli noor. Üks õhtu tõide tutta kauge, nõrga vaevu kuuldava hääle. See oli Moskva. Oli aasta 1925. Möödub aasta 10. Ja Leo Martin on ise üks hääli õhtuti eetris. Mis tema kõik kuulnud, näinud? Ei suuda ütelda, kuis valu viskab. Farju uss muudab näo ta. Nüüd udu tõuseb, kui hingeaur üle magava maailma. Ma kõrgel näen, tuhandeid tähtasid ja kuud ainsat silma korde ülalt alla sa jäätantsilm mind mõnitades vahtis kui lapse argia ootlik, pilk tähti kokku veerida tahtis? Ei reetnud oma saladust. Ja laotuse suu oli lukus. Aeg-ajalt taeva kauneim täht kõlinal merre kukkus. Taas olen laps ja mul on hirm. Ja alla pöördub mu vaade, mis ema, sülelik soojust seal üle uniste jumalamaade maa lamad mu all, kui hiiglaloom teed nahal ristlevad sooned. Kus tähtedeks on põllud? Tuleb aeg, mil vaikivad muusad ja räägivad relvad. Draamaavavaatus ei leia Leo Martinit ootaja osas, mis aeg toob. Tema osa on sõdurisinel. Sõna, relv, rahvuslikud kunstiansamblid. Üks oled neist sest sugupõlvest, kes võitluses end ajanud sirgeks. Kõik köidikud, nüüd päästet sõlmest, vaim valla, vabadusse virgeks. Üks oled neist, kes põlenud innust, kes unistanud suurest võidust, et vabastada muistset linnust ja võtta osa surmasõidust. Veel suurem olnud teiste sitkus, kes elust palju pole hoolinud. Neid surm, kui taimi peenralt kitkus, on teod neid sangariteks voolinud. Me esindame seda klassi, kes võitluses on kasvanud suureks. Kes kalt on üles hõiganud massi kes uute võsude saanud juureks. Sõja-aastad sünnimaast lahutas Leo Martinit rindejoon. Tema sõnaga võitlev sõna leidis üle selle tee koju tuna raadiolainest. Sõja aastasse jäi osa tema elust. Viis mõtte hiljemgi ta loomingus veel sinna aega. Üks kuuldemänge, mille ta lavastas, millest ta tihti rääkis, mida parimaks pidas koli Šolohovi inimese saatus. Ma näen sulle ust. Et sul häid uudiseid ei ole. See juhtus 42. aasta juunis. Meid pommitati tugevasti. Kogu tänavast ei jäänud pea midagi järel. Ja Irina lapsed. Anatuuri töötas tehases sellepärast pääseski. Kõiks kujunes aastate jooksul. Ja kõikuv varris süües silmapilguga. Üks suhkur. Võta ennast kokku, paljudel on mure, egas sinul üksi? Aga mina rääkisin nendega vangis olles iga pähe Tähe säng sünk, tumelaotus, piinav ängvist, pilvest paotus, laine, rabacteid ja sildu. Pihkas tabab tähekildu. Tilka pinud puud on nagu ürgsed linnud, juurte pihud kui rüüsterühmad. Kerasseud või luite kehmad. Tähesäng Schenkatu mäel laotus. Õnnemäng, kas võit või kaatus? Vana vaev, vest kaardub, sillaks. Taevakaev lööb tumelillaks. Aasta 1953 tõi Lea Martini tööle majja, kus stuudioustel seisab kiri. Vaikust. Kaks aastakümmet lavastajatööd, kuuldemänguasi, stuudiosalvestusi AEG keris helilinti. Kell stuudio seinal mõõtis kiirustades lähemale saateaega. Stuudio kell mõõdab minuteid ja tunde nüüd temata. Stuudios on vaikus. Nüüd käib ta jälle seinal, vana kell. Jeliipad, käien, räpabsähised, hän, siis vanad traadid, laulvad kähiseden ja vasar langeb alla vaikselt kyll kelgibran kähisei armsammuist. Veel ema häälega mulle ütle tundi, kui lapsepõlve helise, veel tindi. Sa ainus elunese kadunu-ist. Ja kui kord jõuab kätte minu öö ning lõpeb minu tee käik pikk ja visa. Ma lähen õndsalt ära nagu isa. Kell vana sõber, siis mul viimselt. Ikka on ette võetud töödest üks esimene. Ikka jääb üks viimseks. Leo Martini viimseks jäänud oli kesköötunni luulekava mis jõudis eetrisse Tuleb kustutada. Aastaarvud ja arvestuse tõstab meedia minevikust ja toob ära ruuduliselt laualt kuningate, lippude ja hobuste seast. Tuulevaikus tee surg, kohtumise tunnistaja, mis on tilluke algus? Noored on meie lõpmata juures virguma, sales magamas, Verkini lõhedas mullas teadmata mõistmata, kes on see, kes põimub neis läbi pimeda maa. Nii kohtuvad puud korraga ülemises ja alumises maailmas. Läbi ema aju, saame kokku, sõrmed sõrmedega leedlehtedega nimme nimetega. Tasa variseb meie vahelt veri ja muld. Sonaar keha lööb lõkkele kuivanud lehtede all. Pahupidi on kõik hoopis teisiti värvitu, nimetu, hääletud taevas, pea kohal. Kirvetera keegi ei tea, et see, mis peegeldab tähti ja linnuteed, on kirves. Ainult need, kes armastavad, näevad ja jäävad vait. Ja taevas pääse lahti peegeltera. Ja langeb alla läbimeister läbi kõigest. Must tähine, pimedus läbi veel mustema pimeduse. Ja miski ei peata teda. Ta langeb ükskõik kuidas pöörduma. Ka tabab ta meid ja lahutab pead kehadest. Sügavikude kohin tõuseb pilvedena meist läbi. Kaczykte tol ülal üks heledam, üks tumedam. Kõik muu on mõõtumatad, tühi ja kauged tolmu, ebemete tuisk läbi pimeda katedraali. Kõik muu on must sõba, millele vana hea tuli kirja meiegi nimed.