Meil on nüüd stuudios muusik Mari Kalkun, kes pälvis hiljuti muusikapreemia. Tere. Tere. Palju õnne. Suur aitäh. Just, mõtlesin, et kõige tobedam asi ilmselt, mida võib muusiku käest küsida pärast seda, kui ta on saanud preemia, on, et kas see preemia tuli sulle üllatusena, et sellele võiks vastata, et ei tulnud, ma olen seda kaua oodanud, aga, aga ma usun, et mitte ükski muusik ei oska selliseid asju oodata. Tegelikult et võib-olla ei olegi see vajalik, aga küll, aga ma küsiks, et võib-olla mõned muusikud loov inimestena on lihtsalt nii enesekriitilised, et igasugune väline tunnustus võib-olla neile väga nagu korda ei lähegi, et kuidas sinuga on. No tõesti, ma arvan, et ükski muusik ei tee ju seda, mida ta teeb seda muusikat ühegi välise tunnustuse või preemia pärast. Samas on selline positiivne äramärkimine alati väga tore, sest see annab teatud sellise signaali, et jah, see see tee, mille ma olen valinud, et see on õige ja, ja see läheb järelikult korda kuulajatele ja annab nagu sellise rohelise tule järelikult see tee, mida tuleb ikka niimoodi julgelt edasi minna ja ja astuda selles mõttes ja et ega siis ma arvan, et eestlasele on juba sisse kodeeritud see teatav mitte enesega rahulolu ja, ja et selles mõttes kindlasti ma arvan, kõrge enesehinnanguga ei saa väga nagu hiilata ükski Eesti nagu selline loojanatuur. Samas noh, minul on see lihtsalt niimoodi aastatega ikkagi natukene kasvanud, et just nimelt ikkagi kogemusega, et mitte selline uhkus, aga, aga teatud selline enesekindlus, et see, mida ma teen, on mingil moel oluline. Aga muidugi maailmas palju ringi rännanud, oled sa ka ilmselt seda ikkagi märganud, et üks asi on olla Eestis tugev tegija, hoopis teine asi on minna kuhugile väga suure publiku ette täiesti teise maailma paika ja üritada seal ennast tõestada. Absoluutselt. See on võrreldav tundmatus kohas vettehüppamisega, sellepärast et kultuurikeele kontekst kõik muutub, kui sa lähed välisriiki esinema ja kõik, mis on meile enesestmõistetav, ei ole enesestmõistetav Saksamaa või jaapani publikule. Et mingil määral tuleb rohkem seletada või püüda siis edasi anda seda, seda tunnet ja samamoodi ju loodustunnetus, et näiteks selle viimase albumi puhul, mis oli väga tihedalt seotud metsaga, siis ma põrkusid mitu korda sellise probleemi ette, et, et meie jaoks on, on teada, mis on mets, aga jällegi Inglismaal, kus on viis protsenti maismaast on mets, siis nende jaoks on see hoopis midagi muud ja Saksamaal, kus on palju parkmetsi, inimese rajatud puistud on, on see jällegi midagi kolmandat, et kõiki neid asju peab nagu mingil moel arvesse võtma, aga, aga samas ikkagi ma olen jõudnud ka enda jaoks sellise äratundmiseni, et muusika on teatud määral siiski universaalne keel. Et ma olen tahtnud seda kogu aeg uskuda, aga, aga just nüüd nende väliskontserdid, aga ma olen ikkagi saanud kinnitust, et lõppkokkuvõttes on muusika see, mis kõnetab ja suhtleb ja ei omagi nagu niivõrd suurt tähtsust, et kas see on Eesti büroo või, või jaapani keeles. Aga ikkagi, see, milline on meie enda eestlaste minapilt ja aru saama oma kultuurist ja see, millisena paistame väljastpoolt paljud asjad, mis meile on meie kultuuris enesestmõistetavat, ei ole seda teps mitte mujal. Ja täpselt niimoodi ja seda kõike on mul õnnestunud just. Et see tunnustus tuli siis ka sellise sisuka loomingulise aasta eest, aga tegelikult siis lisaks kontsertidele on selle aasta pooleteist, sest aja jooksul, kui ma selle plaadi materjali ka olen ringi tuuritanud olen pannud ka väga palju intervjuusid erinevatele meediaväljaannetele, siis Saksamaal, Inglismaal, Jaapanis, veidi ka Ameerikas ja selle kaudu ma nagu pidanud ise hästi palju mõtestama just seda, kuidas siis seda sisu ja seda loodust ja neid laule niimoodi sõnades edasi anda ja mida, nagu välja tuua sellest kultuurist ja maast sellest Eestimaast, kus, kus need laulud on võrsunud. Aga jõuab see sõnum ikkagi kohale, hoolimata sellest, et on keelebarjäär näiteks sõltub muidugi ka kultuuriruumist, aga palju ilmselt. Sõltub kindlasti kultuuriruumist ja sõltub kindlasti ka sellest, kui palju aega antakse, et loomulikult on väga raske midagi edasi anda kahe või kolme minuti sees, kui on lühidalt aega, aga alati võib proovida ja, ja tõepoolest ikkagi mul on olnud õnn saada ka pikemat eetriaega ja kõnelda neid asju nagu pikemalt lahti, et siin BBC neli näiteks lausa pakkus mulle võimalust teha veerandtunnine ettekanne siis nagu metsa ja muusikateemadel, kus ma tõesti põhimõtteliselt kirjutasin selles mahus valmis essee ja kandsin selle siis elavale publikule koha peal sellises festivalil omad, kus siis seda salvestati ja hiljem siis lasti eetrisse, et see oli selline hästi kihvt kogemus ja samamoodi siis hiljem BBC kolmele tegin ühe sellise kokkuvõtva saate Eesti folkmuusikast, mis oli jällegi enda jaoks ääretult põnev, et tegelikult selliseid muusiku tavapärasest mugavustsoonist, väljaminevaid selliseid ettepanekuid on olnud selle aja jooksul siin päris mitmeid, mis on tõesti lasknud ka endal mõtestada palju neid teemasid, millega muusikas tegelen aga siis teisel moel, et just selles sõnaloomingut Kas on mingi väljakujunenud arusaam eesti folkmuusikast, näiteks kui me vaatame kas või võib-olla Jaapanit, mis tundub pest küll väga kaugel või siis teisest küljest Ameerikat. Kuna. Kas ma olen nüüd käinud, nüüd käisin esimest korda maikuus ja üsna põgusalt siis Ameerika kohta oma nagunii hästi ei oska kõnelda, aga ka Euroopa ja Jaapani kohta küll. Et nii palju kui ma olen ise tajunud, siis ikkagi see eesti pärimusmuusikud tegevus aga üldse nagu eesti muusikutel esinemised rahvusvahelisel areenil on ikkagi suutud meediat, et veenda selles, et see muusika, mis siit Eestist tuleb, on, on kuidagi uus, ta on kuidagi mingil moel innovatiivne ja otsib uusi väljendusviise ja otsib viise pärimusmuusika puhul sisust, kuidas siduda tänapäeva nende vanade traditsioonidega. Et me mitte ei korda ja kopeeri, vaid me loome ikkagi siin ja praegu midagi täiesti uut, mis saabki tekkida ainult siin ja praegu praeguses ajas ja see ongi, ma arvan ka tähtis sõnum, et tihvt pidi juurte tundmine ka teistpidi need tehnoloogiad ja, ja kõik see maailm sinna juurde. Ja loeb ka palju, millises kontekstis seda nii-öelda serveeritakse, ehk siis, et milline on see festival, kus meie muusikud esinevad ja milline on see kõik see kontekst seal ümber. Absoluutne. Lihtsalt, et kui alguses Jaapanis esinedes näiteks pigem liikusin sellistes alternatiivmuusikaringkondades, siis nüüd olen avastanud, et seal on ka täiesti olemas selline maailma muusikamaastik kus toimuvad hoopis teistsugused asjad ja esitatakse võib-olla ka muusikat nagu teisel moel, et kindlasti see sõltub palju nendest korraldajatest ja meediaväljaannetest sama moodi, et kes siis korraldavad ja kajastavad. Viimati rääkisime me siin stuudios vist jaanuaris ja tegime kokkuvõtteid möödunud aastast ja siis sa oled just minemas Celtic Connection festivalile, aga nüüd, kui rääkida sellest aastast ja selle sisuka loome aasta eest ju oledki sa selle auhinna saanud, siis sa juba mainisid. Ameerikas olid esimest korda sellises mahus vähemalt. Jah, Ameerikas olin täitsa esimest korda ja olid siis kaks esinemist New Yorgis ja üks Washingtonis, et need olid mõlemad siis Eesti suursaatkonnaga koostöös korraldatud. Kuidas Ameerikas oli vastuvõtt ja kas tekkis publikul ka huvi, et tõesti küsiti rohkem täpsemalt? Ma just rääkisin siin mõni aeg tagasi Tuulikki partuslikega samuti sellest Jaapanis esinemisest ja tema ütles, et nemad väga tahtsid teada väga detailselt kõike. Ikka ma arvan, et iga esinemine ikkagi, kui publikule see meeldib, siis see tekitab huvi maa vastu ja selle kultuuri vastu ja tõesti, mul on väga ägedaid näiteid sellest, kuidas reaalselt võib mõjutada mitmete inimeste elusid, et näiteks Saksamaal ühed minu fännid, kellega ma nüüd hiljuti esimest korda kontserdil kohtusin rääkisid mulle loo, kuidas nad kunagi neli-viis aastat tagasi kuulsid esimest korda saksa raadiost, minu ühte laulu hakkas huvitama, et millega on tegu ja niimoodi nad leidsid, meil on muusika, jõudsid meile kontserdile ja läks paar aastat mööda ja siis nad näiteks tulid Eestisse reisima ja läks veel aasta mööda. Nad soetasid endale väikese majakese Saaremaale. Et võib öelda nagu muusika võib olla väga konkreetne mõju sellele, mida inimesed teevad. Ja mõned fännid tõesti, nagu ma tean, et nad käivad iga aasta külastamas Eestit ja ja Baltikumi ja siin siin ringi reisimas. Aga kui nüüd seal Ameerika juurde tagasi tulla? Ameerika puhul oli hästi huvitav see, et tõesti see publiku tagasiside oli veidike teistsugune, et minu muusikat võrreldi nagu teistmoodi kui, kui näiteks Jaapanis või Euroopa kontserdidel. Need paralleelid, mida tõmmati, olid lihtsalt teistsugused, et seal võib-olla siis indiaani põlisrahvastega keegi nägi seal seoseid, keegi kuulis seoseid mere Liismongiga sellises eksperimentaalses, võib-olla häälekasutuses ja et see oli nagu tohutult põnev. Tegelikult tõesti, need inimesed, kes kontserdile jõudsid, olid varasemalt ilmselt kokku puutunud näiteks Skandinaavia muusikaga, kuna see kontsert toimus siis Skandinaavia majas. Et eks ta mingil määral ikka ja nagu juba teavad Põhjamaadest, aga, aga paljudele ikkagi eesti kultuuriga oli see esimene kokkupuude tootiline tundub jah, kindlasti aga tuli sellist positiivset tagasisidet igal juhul. Aga mis endale muusikuna? Ta oli tegelikult selline hea väike äratus nagu seal New Yorgis käimisega. Et õnnestus seal käia ka päris mitmel kontserdil ja tegelikult New York nagu linnana minu jaoks oli parajalt šokeeriv tegelikult, et siiamaani hästi ei mõista, nagu, miks inimesed üldse soovivad seal elada. Sest et see on niivõrd mürarikas ja stressirohke ja karm linnadžungel, aga sellegipoolest tõesti seal seal elu käib ja, ja noh, näha näiteks mängimas Grammy laureaat saati vaevu 20-le inimesele, kes kõik lihtsalt puhtalt annetuste eest. Et see kass ellu jäämine näiteks Ameerikas muusikuna tundub olevat ääretult karm. Ja samuti puuduvad riiklikud igasugused toetussüsteemid, et see oli minu jaoks väike üllatus, et millise või sees me tegelikult elame, et meil on siiski kultuurkapital ja kultuuriministeerium, kes üsna hoogsalt toetavad eesti muusikute peamisi nii siin kui välismaale, et seda, seda ei pruugi olla väga palju, aga samas on siiski väga palju võrreldes sellega, kui ei ole üldse üldiselt oletust, et et see on väga tähtis tegelikult, et see toetus oleks ja see on ka moraalne toetus. Teistpidi. Tajud sa muidugi ka kindlasti sellist rolli Eesti kultuurisaadikuna ikkagi mingis mõttes, kui see maailmas ringi rändad, et tegelikult paljudele inimestele jääb see võib-olla esimene kujutlus Eestist just seoses näiteks sinu muusikaga. Tajun küll täiesti tajun ja viimasel ajal vastutus absoluutselt, see on väga suur vastutus ja viimasel ajal ma tajun seda rolli järjest rohkem. Tõesti. Aga nüüd on sind ees ootamas veel sellel aastal väga tore esinemine Pomexil mis toimub Tamperes seekord üsna ligidal meile. Just et tõesti vedas sellega, et sinna lihtne minna, minul kõik pillid ja, ja materjalid kaasa võtta, tavaliselt Womeks toimub Lõuna-Euroopas või ikka lõuna pool, aga seekord siis põhjanaabrite juures? No kombeks on. Ma arvan, et iga pärimusmuusiku unistus on sinna pääseda, nii et see on nagu ühe sellise verstapostini jõudmine nagu siin, sest et iga aasta kihivomexile tuleb üle 1000 taotluse kerast, siis valitakse umbes 30 välja, nii et sinna pääsemine on tegelikult väga raske. Aga mitmeid eesti muusikuid on seal ka juba varem varem esinenud ja, ja seal on täiesti siis kohal peaaegu 3000 muusikaprofessionaali, nii et see saab olema üks väga põnev ja samas kindlasti enda jaoks pingeline kontsert, kui tavapärase kontserdipubliku asemel istub publikus üle 300 muusikaprofessionaali, kes on näinud ja kuulnud kõike. Aga seal sa teed siis ka soolokontserdi, nii nagu sa oled neid viimasel ajal pigem teinud ja ja seal tuleb samuti soolokontsert. Aga aitäh, mari, kalkun ja palju õnne veel kord. Ja loodame sinuga peatselt jälle kohtuda. Suur tänu.