Kui kogu rahvas Pärast Stalingradi pärast Stalingradi katastroofi valitses kogu fašistlikul Saksamaal. Sügav lein, tõsi küll, ametlik kolmepäevane leinaperiood, mil kogu kolmas riik kumises kirikukelladest oli täna 40 aastat tagasi juba selja taga. Kuid kas võis mõne päevaga kustutada sadade tuhandete saksa perekondade kaotusevalu, kas võisid pastorite hinge palved ja fašistlike funktsionääride kättemaksuähvardused sundida miljoneid inimesi unustama kaotatud lähedasi isasid, poegi, vendi, Wehrmachti ülemjuhatuse, viimane sõjateade Stalingradi kohta? Ta kolmandal veebruaril 1943 ei saanud olla uueks evangeeliumiks ega palsamiks haigele hingele. Kuigi see kõlas ülimalt paatuslikud. Võitlus Stalingradi pärast on lõppenud. Olles truu oma lipuvandele kuni viimse hingetõmbeni, jäi kuues armee kindralfeldmarssal Pauluse eeskujulikul juhtimisel alla ülekaalukale vaenlasele ja ebasoodsatele oludele. Tema saatust jagavad üks saksa õhujõudude õhutõrje diviis kaks Rumeenia diviisi ja üks Kruaatide rügement, kes ustavas relvavendluses kamraadidega. Saksa sõjaväes täitsid oma kohust kuni lõpuni. Selle sõjateate lõpulauseid loeti suure hardumusega nii kiriku kantslitest kui ka koolisaalides. Haakristilipu all, mis Stalingradi kõrgeima vareme otsa heisati, toimus viimne heitlus. Kaks korda nõudis vaenlane alistumist, kuid see lükati väärikalt tagasi. Kindraleid, ohvitserid, allohvitserid ja lihtsõdurid võitlesid õlg õla kõrval kuni viimse padrunini. Nad suri selleks, et Saksamaa võiks elada. Jultunud vale algusest kuni lõpuni seda viimast heitlust ei olnud. Selle asemel oli hale allaandmine. Ja Stalingradis ei langenud ükski sakslane selle nimel, et Saksamaa võiks elada vaid üksnes fašistliku ladviku avantüristlike plaanide elluviimise nimel. Aga need plaanid olid teostamatud, olid vääramatult määratud läbikukkumisele saksa rahvale ränkade ohvrite hinnaga. Seda juhtub ajaloos harva, kui üks rahvas äkki ärkab justkui mingist uimast ja tunnetab täie teravusega, et ta seisab kuristiku serval ja miski ei suuda teda päästa kohutavasse sügavikku, kukkumast. Just niisugune masendus valdas saksa rahvast veebruaris 1943. See ärkamine toimus siiski liiga hilja, sest rahval polnud enam jõudu oma saatust muuta. Keegi ei võinud neil veebruari päevil ette aimata, kui palju ohvreid veel tuleb tuua. Need aga kujunesid tohututeks. Kujutlege vaid. Hitlerlik armee kaotas viimastel sõja aastatel surmasaanute haavatute ja vangi võetutena kuni 400000 meest igas kuus. Kuid mis järelduse tegi Stalingradi katastroofist fašistlik ladvik eesotsas füüreriga, kes oli otseselt süüdi oma rahva kannatustes pihta saanud hunt, poeb koopasügavusse oma haavu lakkuma. Fašistlike ninameeste endi nahk oli veel terve. Seepärast otsiti haavade lakkumise asemel hoopiski süüdlasi, kelle kaela see pretsedenditu kaotus ajada. Oma raamatus Verlorene Siege kaotatud võidud kirjutab väegrupi on endine komandör kindral-feldmarssal Erich von Manstein. Kolm päeva pärast Stalingradi lahingu lõppemist viiendal veebruaril 1943 ütles Hitler. Stalingradi eest kannan vastutust ainult mina üksi. Ma võiksin vastu öelda, et Göring andis mulle ebatäpse pildi Stalingradi võidelnud vägede varustamise võimalustest lennuväe kaasabil. Seepärast võiksin ehk kasvõi väikese osa vastutusest tema peale veeretada. Kuid ma ise määrasin Göringi enda järglaseks ja sellepärast ei võima teda vastutusega Stalingradi lahingu kaotamise pärast koormata. See oli füüreri tavaline sõna kõlpsutamine. Tegelikult ei olnud tal mingit soovi ise patuoinas olla, sest usku oma geeniusse ei olnud ka rasked kaotused temas vääranud. Raevuhoogudel siunas ta põrgupõhja oma kindraleid, kes tema arvates olid kas andetud või lihtsalt reeturid. Meil on arenenud liiga palju intellekti ja liiga vähe kindlat iseloomu. Selles sõjas ei saa enam keegi feldmarssaliks, seda ei juhtu enne sõja lõppu. Tibusid loetakse sügisel. See oli üks väheseid kordi, kus füürer oma sõna pidas. Tõepoolest, ta ei andnud enam ühelegi saksa kindralile feldmarssali aukraadi. Vaevalt et ükski kindralist, seda nii väga igatseski. Viimased sellelaadsed aukõrgendused toimisid lausa kohutava hoiaku. Kütusena Eelviimane Wehrmachti feldmarssal Rommel peksti läbi Aafrikas viimane Paulus. Aga seda me juba teame, mis temaga juhtus. Hitler, Göring, Goebbels ja teised fašistide peamehed olid ülimas mures pärast Stalingradi et saksa rahva jaoks kootud muinasjutukangas mõni koelõng äkki katkeb ja tõde hakkab sealt läbi paistma. Meenutagem täna kuuldud sõjateate lõpuosa kui hingeülendav kangelassurm, mida tegelikkuses ei olnudki. Hitler kartis, et Stalingradis vangi langenud kindralid jäetakse ellu ja saadetakse Moskvasse. Et saksa rahvas saab nende ellujäämisest teada ja et rahvas seejärel hakkab tema füüreri vastu töötama. Seepärast antigi Blairi ja SS luureteenistuse organeile range käsk leida need kindralid Venemaal üles, tuua nad sealt ära või teha neile koha peal lõpp mida selleks ette võeti, seda võisime hiljaaegu lugeda noorte hääle järjejutust tänu Nõukogude vastuluure aktiivsusele see muidugi korda ei läinud. Siia lisaks veel üks väike detail kuigi nõukogude liit ei olnud ühinenud konventsiooniga, mis võimaldas Rahvusvahelise Punase Risti vahetalitust sõjavangide sideme pidamisel omastega kodumaal tehti vangi langenud kõrgematele saksa ohvitseridele erand. Neid lubati kodustele kirjutada ja kirjad Punase Risti kaasabiga kohale toimetada. Neist kirjadest ükski kohale ei jõudnud. Pärast Saksamaa kapituleerumist leiti neid virnadena konfiskeeritult Saksa postiametist. Ometi aga sai saksa rahvas peatselt teada tõde Stalingradist, samuti paljude Stalingradi sõdinute saatusest. Sellel me peatume aga edaspidi. Veebruaris 1009 143 oli hitlerlikul Saksamaal juba täies hoos uus aktsioon, nõndanimetatud totaalne mobilisatsioon, mis kuulutati välja riikliku töövoliniku fašist Sauckeli korraldusega Stalingradi grupeeringu viimaste hingetõmmete ajal 27. jaanuaril 1943. Selle kohaselt kuulusid mobilisatsiooni alla kõik kolmandas riigis elavad 16 kuni 65 aasta vanuses mehed ja seitsmeteistkümne kuni 45 aasta vanuses naised. Neid kohustati ennast kohalikus arbeitsamt ides registreerima, et minna seejärele tööle sõjatööstusse. Majandusminister Funk teatas 30. jaanuaril ametlikus häälekandjas õlkisser Beobachter. Kõik ettevõtted, mille töö pole sõja huvides tingimata vajalik, tuleb sulgeda. 18. veebruaril 1943 esines Berliini spordipalees pika kõnega fašistlik propagandaminister Joseph Goebbels, kellel oli tehtud ametlikult ülesandeks rääkida saksa rahvale Stalingradist ja kuulutada välja nõndanimetatud totaalne sõda. Stalingradi kohta jätkas ta meile juba tuttavat muinasjuttu. Aga totaalset sõda iseloomustas ta lausa hüpeldes. Siiamaani sõdisime meie, sakslased ainult vasaku käega, nüüd võtame kasutusele ka parema. Fašistlik ladvik arvas, et totaalse mobilisatsiooni ja totaalse sõja väljakuulutamisega saab hajutada saksa rahva seas üha laiemini levivaid lootusetuse meeleolusid ja tõsta tema võitlusvaimu. Nad tahtsid jätta muljet, nagu oleks fašistlikul Saksamaal veel tõsiselt arvestatavaid reserve, mille mobiliseerimine võiks tuua põhjaliku pöörde sõdivate poolte jõuvahekordadesse. Elu näitas, et tegelikult said hitlerlased oma ettevõtmisega suurima, moraalse ja poliitilise kaotuse osaliseks hinnates totaalse mobilisatsiooni tulemusi, kirjutas Šveitsi ajaleht Basler natsionaalsait. Tung 1943. aasta lõpus. Totaalse mobilisatsiooni tagajärjel muutus optimism kõige mustemaks pessimismiks. Riigijuhtide ja üldsuse vahel tekkis sügav lõhe. Kõikjal põrgatakse tugevatele kahtlustele. Kõikjal valitseb veendumus, et ametlikud häälekandjad kaunistavad juba ammugi tegelikkust ja varjavad tõde. Nii kutsus see ettevõtmine rahvahulkades esile sügava vapustustunde. Pärast Stalingradi liikusid Venemaa teedel hiigelpikad sõjavangide kolonnid. Sõda oli nende jaoks lõppenud, kuid kaugeltki polnud lõppu inimlikel hädadel ja kannatustel. Ent rääkigem kõigepealt kindralfeldmarssal Pauluse vangipõlve algusest, õieti selle esimesest päevast. Endine kuuenda armee kaadri valitsuse ülem, kellest mõni päev enne vangi andmist oli saanud Pauluse adjutant ooberst. Wilhelm Adam kirjeldab seda küllaltki värvikalt oma mälestusteraamatus Der schwere Entschluss. Raske otsustus. Kuulaja on ehk nõus ühte katkendit sellest ära kuulama. Selgituseks olgu öeldud, et katkendis on kolm tegelast vangide poolelt Paulus ise, kuuenda armee staabiülem kindral Schmidt ja juba nimetatud ooberst. Adam tegevus toimub meie 64. armee staabis, kuhu kõrget sõjavangid kohe toimetati. Esialgsel jutuajamisel täideti nõuetekohased, formaalsused tehti veel kord kindlaks, kes on kes. Küsitlejad olid armee juhataja kindral Schumilo ja armee staabiülem kindral Laskin. Jutuajamisel said küsitlejad teada, et Paulus pole aristokraat ja teda von Pauluseks kutsuda pole põhjust. Said teada ka tema hästi värske kindral-feldmarssali aukraadi. Seejärel kutsus Schumilo kõik kolm kõrget sõjavangi lõunasöögile Edasi jätkakem Wilhelm Adami sõnadega. Nõukogude sõdurid aitasid meile sinelid selga. Erutatult sammusime välisukse poole, kus meid ootas juba Schumilo peas kõrge karusnahkne müts. Ta hakkas astuma üle tänava, kutsudes meid viipega endale järgnema. Rist on meiega lõpp. Piilusin ringi vaadata, mahalaskjate komandot polnud näha. Võib-olla oodatakse selle maja taga, kuhu poole suundus vene kindral. Aga mitte midagi sellesarnast. Schumilo avas maja ukse ja kohe oli platsis elatanud perenaine. Taburetidel asetsesid kausid kuuma veega ja tõelise seebi tükid, mida me ammu polnud näinud. Noor tütarlaps ulatas igaühele meist lumivalge käteräti. Ennast pesta oli lausa jumalik. Paljude päevade jooksul olime mustust kätelt ja näolt kareda lumega kuidagimoodi maha hõõrunud. Seejärel paluti meid kõrvaltuppa, seal oli kaetud laud. Kui ma Schumilo palvel koos Pauluse ja Schmidti ka laua taha istusin, hakkas mul häbi. Kui palju laimu oli meile verejanuliste bolševike kohta räägitud. Ja meie olime olnud lihtsameelsed seda uskuma. Ma meenutasin neid punaarmee kindraleid, kes olid sõjavangidena meie armee staabist läbi käinud. Nende vastu oli huvi tundnud üksnes luureosakonna ülem, kes vastutas vastase kohta andmete saamise eest. Meile, staabiohvitseridele tundus isegi alandav vastase väejuhtidega kasvõi ükski sõna rääkida. Heal juhul anti neile enne tagalasse saatmist sõduri kateloki täis putru. Välikatlast. Kõige järgi otsustades ei avaldanud võitnud armee juhataja käitumine Schmidtile mingit mõju. Ta sosistas mulle mitte tilkagi võtta, kui kutsutakse klaasi tõstma. Meid võidakse mürgitada. See hoiatus ärritas mind. Andsin Schmidtile seda mõistu oma vihase pilguga, mis siis, kui Schumilo aru saab? Tooge ütles just selsamal hetkel. Mul oleks olnud palju meeldivam, kui me oleksime kohtunud teistsuguses olukorras, kui ma võiksin teid siin tervitada kui külalisi, mitte aga kui sõjavange. Valas viina kõigile ühest pudelist. Kindral palus meid temaga koos juua. Võiduka punaarmee terviseks. Jäime liikumatult istuma. Pärast seda, kui tõlk oli paar sõna tasakesi öelnud. Schumilo naeratas. Ma ei mõelnud teid solvata, joome mõlemas Stalingradis võidelnud vapra armee terviseks. Nüüd tõstsime ka meie Paulus, Schmidt ja mina klaasid. Tühja makku sattunud viin mõjus ruttu. Mul tekkis peapööritus. See aga kadus peagi, kui olin ühe võileiva väikeste tükikeste kaupa ära söönud. Paulus ja Schmidt hakkasid samuti sööma. Veetsime kindral Schumiloga koos rohkem kui tunni. Püüdsin kõike, mis ma nägin ja kuulsin meelde jätta. Majorist tõlk rääkis head saksa keelt. Kõigepealt seletas ta, et nõukogude rahvas teeb selget vahet hitlerliku süsteemi ja saksa rahva vahel. Nõukogude ohvitserid püüdsid meid veenda, et kõigest juhtunust hoolimata ei ole nõukogude inimesed kaotanud usku Saksa töölistesse ja Saksa teadlastesse. Tõsi, nad on pettunud, et paljud sakslased on laskmas Hitleril end kasutada oma tumedate eesmärkide huvides. Paulus palus hoolitseda haavatud haigete ja näljast poolsurnud saksa sõdurite eest. Ja nõukogude armee juhtkond oli seda teha lubanud. On teil mingeid soove härra feldmarssal? Küsis Schumilo. Kui jõudis kätte ärasõidu aeg. Paulus mõtles pisut. Tahtsin teid paluda, ütles ta siis, et jätaksite minu juurde mu adjutandi ooberst Adami. Kindral Schumilo andis ühele ohvitserile kohe mingi korralduse ja see lahkus toast. Siis saatis ta meid autode juurde, millega pidime edasi sõitma. Õietis meiega kättpidi hüvasti öeldes sealjuures Paulusele. Teie soov täidetakse. Kui autod liikuma hakkasid, tõstis ta auandmiseks käe kõrva äärde. See oli tõeliselt rüütellik vastane. Küllap said pärast vangi langemist kõhu täis ka teised Staligradis kinni võetud Saksa kindralid. Neid oli aga terve hulk. Kaks kindral ooberstit kaheksa kindralleitnanti 10 kindralmajorit, üks meditsiiniteenistuse brigaadikindral kaks suurtükiväekindralit kokku seega 23 punastele on passidega Wehrmachti ülikut pluss Paulus ise. Nende edasine laagri elugi kulges suhteliselt rahulikult. Polnud mõeldav, et ühelgi neist tulnuks jagada sakslaste kätte vangi langenud punaarmee kindrali Karbõsevi saatust, kes koonduslaagris pakase käes paljaks võeti ja külma veega üle valati. Hoopis teistsuguseks kujunes paljude alamohvitseride ja eriti reakoosseisu saatus. Stalingradis oli end vangi andnud 91000 sõjameest neist 2500 ohvitseri. Nad tulid vangistusse äärmiselt kurnatutena. Paljudel võiks öelda surma märk juba otsa ees. Mitu kuud kestnud paastumise tagajärgi ei suutnud ära hoida ka sõjavangile ette nähtud päevaratsioon. Loomulikult ei saanud see väga suur olla, arvestades seda, et ka Nõukogude maa tsiviilelanikkonna toidunormid sel ajal olid äärmiselt kasinad. Kuid terve organism oleks sellega ära elanud. Suurtes Piketovka, Krasnoarmeisk ja Frolova sõjavangide laagrites ning mujalgi möllas tähnilise soetõve epideemia, mis niitis mehi sadadena maha. Kas siis midagi ette ei võetud nende epideemiate vastu. Kutsume siiin tunnistajaks selle vangipõlve ise läbi elanud sakslase, kuuenda armee endise luureohvitseri Joachim Wiederi, kes oma raamatus katastroof Volgal kirjutab. Tahaksin eriti rõhutada, et paljud nõukogude meditsiiniõed ja naisarstid, nende hulgas ka juuditarid, keda ajendas tõeline halastustunne ja humanism, ohverdasid ennast Stalingradi all vangi võetud sakslaste päästmiseks. Vangilaagri haiglates töötades nakatusid nad tähnilisse tüüfusse ja surid. Pärast Stalingradi. Pärast Stalingradi epopöa lõppu jätkusid lahingud Nõukogude saksa rinde lõunaosas ja osalt ka keskosas lakkamatu jõuga Nõukogude informbüroo sõjateated edestasid päev päeva kõrval punaarmee võite põhjaga gaasias ja Ukrainas vabastatud linnade ja asulate igapäevane loetelu kujunes 40 aastat tagasi, mõnikord üsnagi mahukaks toome mõned näited selle kohta. Kuuendal veebruaril näiteks teatati. Nõukogude väed vabastasid Lisinski, Barvenkovo, Balakleya Bataisk ja Jeiski linna. Seitsmendal veebruaril Nõukogude väed vabastasid Fateshi, Kramatorsk ja Azovi linna ning kastišibo rajoonikeskuse ja raudteejaama. Kaheksandal veebruaril. Nõukogude väed hõivasid Kurski ja korroche linna. Üheksandal veebruaril Nõukogude väed hõivasid Belgorodi ja Šebekino linna. 12. veebruaril Nõukogude väed vabastasid Krasnodari Šahtõ Krasnoarmeyskaya ja Vorošilovski linna. 13. veebruaril Nõukogude väed hõivasid Novotšerkasski lifaajaldiveerivo Novošahtinski. Siis tulid Rostov Doni ääres Vorošilovgrad, Arkov, Slovjansk, Krasnograd, Pavlograd ja nõnda edasi. Paistis, et punaarmee edasitungi hoogu on võimatu peatada. Et vastane on juba löödud, kuid vastane ei olnud löödud. Ta kogus end, tõi Lääne-Euroopast idarindele värskeid diviise ja korpusi ning suutis anda punaarmeele küllaltki valusaid vastulööke. Nii et kohati tuli vabastatud linnad ja asulad uuesti okupantide kätte jätta. Sõjal on omad seadused. Kui tagalat ei jõuta kindlustada, võib teinekord kõige paremini planeeritud pealetung tühja joosta. Märtsiks 1943. Punaarmee seekordsed pealetungi jõud ammendatud ja tuli mitmeks kuuks kaitsele asuda. Rinne stabiliseerus suhteliselt kuni fašistlike vägede uue pealetungini 1943. aasta suvel Kurski kaarel. Täna aga räägiksime veel pisut Volgast. Tõsi küll, pärast fašistide purukslöömist Staligradis oli see Euroopa Venemaa suurim jõgi jäänud jube kaugele tagalasse. Ent fašistidel olid temaga omad plaanid. Sellest kutsusime rääkima Moskvas eluneva erupolkovniku Karl Räni, kes suure isamaasõja algperioodil tegutses NSV Liidu sõjamerelaevastiku rahvakomissariaadi side valitsuse vaneminspektorina lahinguliste väljaõppe alal. Stalingradi lahingute lõppedes määrati ta Volga flotilli sideülemaks kuid enne jutustuste algust soovis veteran, kes tuleval pühapäeval saab 89 aastaseks öelda mõne sõna enda kohta. No eesti keel on minul õige vilets, sellepärast et mina olen eesti keelt rääkinud. Minul oli 20 aastat, kui sõitsin Eesti piiridest välja sõjaväljale. No selle ajaga ma ei ole Eesti paljult saanud, kokku ei räägita, Eestimaalt ma muidugi elanud ei ole. Sündisin mina Eesti peres Peterburgi kubermangus Oudova kreisi, nüüd vahel ikka saab. Palju muu uusi sõnu omale saanud, kuulan Eesti televiidi ehk raadio. Ma muidugi paljust ei saa aru. Edasi aga soovis veteran rääkida vene keeles. Palju sidemehi oli hukkunud ja mind saadeti siis Stalingradi, et organiseerida sidet Volga lahing. Flotillis. Flotilli kuulusid soomuskaatrid, mis tegutsesid koos jalaväeosadega lahinguis Stalingradi pärast. Vedasid väeosi kaldalt kaldale, vedasid relvi ja hoidsid laevasuurtükkide tule all sakslaste üksusi. Stalingrad oli täiesti purustatud. Laiusid majade varemed, kõikjal purustatud autode ja lennukite rusud ja kogu Volga farvaater. Stalingradi juures oli täis uputatud laevu. Mastid veest väljas. Igatahes väga sünge pilt. Sel ajal olid Saksa väed juba küllaltki kaugel, kuid sakslane kogu aeg pommitas meie väeosi, kes asusid Stalingradis. Saksa lennukid mineerisid vahetpidamata Volgat. Seda sel eesmärgil, et tõkestada meie naftasaadusi vedavate laevakaravanide teed. Need vedasid lõunast naftaprodukte rindetööstusettevõtete ja samuti laevastiku tarvis. Kütuse veol põhja poole oli erakordne tähtsus. Mina olin rajooni ülem, kel oli käsk paigutada kogu Volgale hulk vaatluspunkte, kes jälgisid Saksa lennukeid. Aga need käisid igal öösel. Nad pikeerisid kõrgusest heitsid siis miinid vette. Minu postid pididki avastama nende miinide langemiskohad. Ligi 1200 posti sai välja pandud. Nendel oli täita tähtis osa. Kui ma tulin Volgale, siis jõgi sõna tõsises mõttes põles. Laevakaravanid hukkusid saksa lennukitelt heidetud miinide läbi ja nafta voolas jõkke. Põlev jõgi aga on kohutav pilt. Meil tuli teha väga rasket tööd, oli tarvis ka kalda elanikke vaatlustele kaasata. Tänu niisugusele valvsusele õnnestus käsk edukalt täita kogu minu Volgal viibimise ajal ükski laev naftaga kannatada ei saanud. Meie kaasabil jõudis hiigelkogus naftat, rindevägedeni ja mujale. Nüüd mõni sõna vaatluspostist. Seal oli kaks inimest. Neil oli vahiraamat. Päeval üks puhkas, aga öösel olid kahekesi vahipostil. Need postid asusid kogu Volgal. Kui Saksa lennukid pikeerisid Volgale ja heitsid pommid, oli nende ülesandeks avastada need ja nende langemiskohale paigutada ujuv poi lipuga, et hoiatada Volgal liikuvaid laevu ohu eest. Seejärel kutsuti välja traalijad, kes õhkisid saksa miinid. Nagu öeldud, osalesid selles ka kalda elanikud. Kaks vanemat naist pesid õhtul Volgas pesu. Samal ajal lendas sinna Saksa lennuk ja viskas alla miini. Nad ei teadnud, et see on miin, aga nägid, et sakslane viskas mingi raske eseme alla. Üks naine jäi seda kohta valvama, teine aga läks meie postile teatama. Naine juhatas madrusest vaatleja õigele kohale, nii et sai miini kahjutuks teha. Mina esitasin need naised riikliku autasu saamiseks. Seejärel organiseeriti seal ja mujal arvukalt kohalikke elanikke. Vaatlusposte Nende tegevusse haarati kaasa isegi lapsi, kes käisid Volga kaldal mängimas. Ei olnud harvad need juhtumid, kus nad tegid kindlaks saksa miinide asupaiga. Hulk lapsi sai selle eest valitsuse autasu. Komsomolipostid asusid sel ajal mööda kogu Volga kallast. Ja nüüd selle loo lõpp. Pärast seda, kui sakslased olid löödud Neturi taha paigutati meid ümber neprile, kuna eeldati, et sakslane hakkab ka seal mineerima. Aga Volgal saadud kogemus oli nende jaoks üsnagi õpetlik. Mitte ühtki korda nad neprit ei mineerinud, nähes, et see on tuluta ettevõtmine. Nad olid ka seda teada saanud, et meie sidelased on Volgalt neprile ümber paigutatud. Seda mõttetum olnuks seal proovida. Me olime Pripiietil, osalesime Berliini ründamisel, seal Berliinis tegime taas ära suure töö. Vedasime inimesi kaldalt kaldale, pidasime sõjamoona ning andsime lähituld sakslaste kindlustuste pihta. Seda eriti siis, kui meie kaugelaskekahurid ei saanud enam lahingust osa võtta. Sealgi läksime koos jalaväega lahingusse. Riikide rahva nimel annan ma üle selle üriku Stalingradi linnale ära märkimaks meie imetlust tema kangelaslike kaitsjate suhtes, kelle vaprus, meelekindlus ja andumus 1942. aasta 13.-st septembrist kuni 1943. aasta jaanuarini kestnud heitluste kestel vaimustab igavesti kõigi vabade inimeste südameid. Nende kuulsusrikas võit peatas vallutusretke tõusu ja tähistas pööret liitlasrahvaste sõjas agressiooni jõudude vastu. See tekst oli kantud au aadressile, mille Ameerika Ühendriikide president saatis Stalingradi kodanikele. Neil päevil 40 aastat tagasi saabus nõukogude valitsuse nimele kalt õnnitlustelegramme paljudest riikidest samuti ühiskonnategelastelt, kes mõistsid fašismivastase võitluse tähtsust ning Stalingradi võidu olulist osa hitlerliku Saksamaa purustamisel. Inglise kuningas autasustas Stalingradi linna aumõõgaga, millel oli inglise ja vene keeles graveeritud Stalingradi kodanikele tugevatele nagu teras, kuningas George kuuendalt inglise rahva sügava vaimustuse märgiks. Selle mõõga andis Inglise peaminister Churchill Jossif Stalinile pidulikult üle Teherani konverentsi ajal 1943. aasta novembris. Lääneriikide ajakirjandus oli 40 aastat tagasi tulvil kiidusõnadest meie maa meiega ja punaarmee aadressil. Näiteks kirjutas New York Herald Tribune. Eepiline lahing Stalingradi pärast on lõppenud. See tähendab, et hitlerlased on juba veerenud üle oma võimsuse tipu ja nüüdsest peale algab nende langus. Nõukogude armee kangelastegu jääb elama igavesti. Seda ei unustata iialgi, kuni elavad vabad inimesed, kes on valmis surema vabaduse eest. New York Times ajaleht, mis nõukogude riigis sünnile järgnenud võitlusaastatel oli täpselt 917 korda, ennustanud töörahva riigi peatset hukku. Stalingrad on sakslastele lüüasaamise sümbol. Nende vägede purustamine on kõige suurem sõjaline katastroof, mis sakslasi on praeguses sõjas kunagi tabanud. Saksamaal välja kuulutatud kolmepäevane lein kõneleb Hitleri alustatut ja kalliks läinud mängu läbikukkumist. Niisamamoodi võiks tsiteerida ka toonaseid inglise ajalehti. Vaimustus oli väga suur, igal pool, eriti rahvahulkades. Omaette lugu on see, missugust mõju avaldas see võit vastupanuliikumisele okupeeritud Euroopa maades. Ja teine lugu, kuidas see võit mõjutas fašistliku koalitsiooni järk-järgulist lagunemist. Me jõuame ka neist asjust kõnelda. Tahaksin täna aga rääkida sellest, et 40 aastat tagasi antud õiglastele hinnangutele nõukogude rahva kangelasteo kohta hakati üsna pea alguses Inglismaal, hiljem ka teistes lääneriikides kahtlast varju heitma mille eesmärgiks oli kahandada võidu tähtsust ja sellelaadsed ponnistused kestavad kuni tänapäevani. Kõigepealt püütakse punaarmee võitlust Stalingradis võrdsustada inglaste võiduga Egiptuses El Alameini juures, kus oktoobris novembris 1942 peksti puruks Itaalia-Saksa ühisjõud. Kuid võrreldamatut on võimatu võrrelda. Veendugem selles ise. Hitlerlik Saksamaa ja tema liitlased paiskasid Stalingradi all lahingusse üle 50 diviisi El Alameini all oli tegemist 12 saksa ja itaalia diviisi ja ühe brigaadiga. Stalingradi piirkonnas oli üksikutel etappidel tulejoonel ühe korraga kuni kaks miljonit meest. El Alameinis ei ületanud sõjameeste arv 300000 piire. Hitlerlaste kaotusest Stalingradi juures ulatusid üle 700000 mehe. El Alameni all kaotasid fašistid 50000 mehe ümber. Öelgem sedagi, et punaarmeel ei olnud pealetungi alguses otsustavat ülekaalu. Inglased aga olid rünnaku alguses kolmekordses ülekaalus. Võit El Alameinis ei mõjutanud millegi poolest sõjalis-poliitilist. Olukord Euroopas, Võidul Stalingradi all aga oli sellele otsustav tähendus, nagu seda näitas sõja edasine käik. Edasi teine asjaolu, millega lagedale tullakse. Nimelt väidetakse, et punaarmee võitu otsustati Inglise ja Ühendriikide relvadega. Meie saadete järjekindlatel kuulajatel on teada, et liitlaste abi katkes just nüüd, 1942. aasta kevadel. Ja jätkus alles selle aasta lõpus. Nii et fašistide suvise pealetungi ajal, mil abi olnuks kõige rohkem vaja, seda ei tulnud. Ka meie vägede vastupealetungi alguses polnud üle mere veel õieti midagi veetud. Ka nüüd võrdluseks pisut arvude keelt. Nõukogude sõjatööstus andis armeele 1942. aastal 24446 tanki. USAst saadi vaid 3023 tanki. Lennukeid tootis meie tööstus 25436, USAst saadi lisaks 2505. Ja veel esimeseks jaanuariks 1943 Stalingradi lahingute. Kõige ägedamal ajal oli meie tegevarmeel 11946 Nõukogude ja 1230 USA tanki. Need arvud näitavad kõige ilmekamalt, kelle relvadega tegelikult võitu Stalingradi all sepistati. Ja pead ka lisama üldtuntud tõe. Relvad üksi ei ole ühtki sõda võitnud. Sõdu võidavad inimesed, kelle käes need relvad on. Ja nõukogude inimesed täitsid fašismi purustamise ajaloolist missiooni ülima kangelaslikkusega. Stalingradi kangelased olid auga ära teeninud hingetõmbeaja aga kas nad said seda? Ei, uued ülesanded ootasid neid teistel rinnetel ja neid ülesandeid tuli kohe täitma hakata. Ja kas nad soovisid seda hingetõmbeaega? Ei, iga nõukogude sõjamees mõistis väga selgesti, et temast oleneb fašistide hävitamine ja mida kiiremini nad hävitatakse, seda varem saab ta taas asuda rahuliku töö juurde. Üldtuntud loosungiks sõjameestele kujunes nüüd edasi läände. Vabadus meie kodumaale. Vabadus kõigile ikestatud rahvastele. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.