Ühendame oma seekordse Prokofjevi tunni tema balletimuusikale muusikast võib kõnelda nii-öelda seest, väljapoole muusikategijate või muusikat tantsijate laulvate mängivate inimeste poolt. Ja temast võib kõnelda ka väljastpoolt nagu sisse elades jaama elamuste ja oma kaasnevate mõtete järele selle muusika üle otsustades me püüame seda täna tehagi niimoodi mõlemapoolselt. Stuudios on kaks tantsijat. Kaks Juliat, Helmi puur ja Saima kraanik ja helilooja Eino Tamberg. Balletiarmastaja palju polite näinud inimene ja ise balleti kirjutanud helilooja Blocofini muusikas on žanriliselt vaadates vahekorrad instrumentaalmuusika valdkonnas üsnagi võrdsed arvuliselt suurteoste osas. Tema seitsme sümfoonia kõrval on kaheksa balleti. Kuigi need peaaegu võiksid kõlada nagu kahekordses arvus, sest enamuses nendest on olemas võib-olla kontserdi esituses veelgi populaarsemadsüüdid. Või siis üheksa klaverisonaati, mis on samuti üsna olulisel kohal Prokofjevi loomingust. Võib-olla me siis kõigepealt vaataksime, millised balletid või millal nad on loodud ja siis peatuksime sellel, milliseid isiklikke muljeid on helilooja Tamberg, saanud nendest teostest. Nojah, Loodoppolettidest kõigepealt üsna noorelt, 23 aastaselt kirjutatud Prokofjevi mütoloogilise sisuga ala ja lolli lavale ta ei jõudnudki, teagi, põlgas selle nagu ära nii süžee kui ka muusika poolest aga Kohverbidasidki muusikat väärtuslikuks ja nii on meieni jõudnud sellest tehtud süüt. Pealegi regas küüdisiit. Ja see sisaldab endas päris palju huvitavat muusikat ja seda on ka hiljem muidugi lavastatud, siis. Aasta hiljem, 24 aastaselt kirjutas ta jutustuse narrist, see tuli lavale. Aga ega tal väga suurt edu ei olnud. Siis vahepeal ta kirjutas kolm ooperit väga olulist ooperit. Siis järgnes mitte eriti populaarseks saanud raudne vool. See oli 25. aastal Prokoshu elasid välismaal, kirjutas paletti Nõukogude teemale. Üsna märkimisväärne nähtus säil leidis väga mitmesugust vastukaja välismaal ta muidugi taotlused olid nagu paremad, kui see, mis välja tuli tähendab, nõukogude eluse siiski kajastada ei suutnud muusikali võrdlemisi niisugune masinlik. Tol ajal oli selline lähenemine päris moes. Igatahes sellest muusikast ei ole mitte väga palju publiku ette jõudnud ja Raskandalaga õiglast hinnangut anda kui praegu. Me tunneme seal liiga vähe. Võib-olla see palett avastatakse kunagi uuesti. Siis järgnes 28. aastal minu arvates väga oluline palit kadunud poeg, ühevaatlik, ballett, seda on ka meil siin Estonias minu meelest päris hea eduga tantsitud ja päris heas lavastuses. Mina ise snäkid seda kunagi Moskvas balandschini lavastuses. See on minu üks elu kõige eredamaid balletielamusi üldse, siis järgnes mitte eriti oluline asi, peaaegu ei tunta seda pealkirjaga neprile 30. aastal ja midagi oluliste Krist Prokofjevi loomingust see tõenäoliselt ei lisa. Välja arvatud võib-olla tolle aja kohta omamoodi uudne taotlus mitte piirduda süžee järgimisega muusikas, vaid katsuda leida mingisuguseid üldistavamaid. Pilte Nõukogude elust. Ja siis juba tuli täiesti uue sõnana Prokofjevi muusikas üldse ja tema lavamuusikas Rome Juulia. See oli kirjutatud peale Prokofjevi tagasipöördumist nõukogude liitu. Ja vist on ka tema kõige kuulsam ja tuntum ballett, kirjutati 35. 36. aastal 40. aastal valmis põhiliselt Tuhkatriinu ja 48. aastal kivilill. Kivilill jõudis juba lavale peale kahvli surma. Oled kõiki tuntumaid ja mitmel pool laval püsinud maid näinud. Aga sa oled palju kuulnud Prokofjevi muusikat üldse. Kas noore heliloojana hiljem küpse heliloojana on see sinule mõjunud või on need olnud ainult puhtinimlikud? Kunsti muljed? Kohvel loomulikult mõjutas mind ma usun, et meie põlvkonnast vähesed pääsesid nii kolossaalsed mõjust, aga prokuröri mõju minul oli pigem rohkem väline tähendama mõningate harmooniliste võtete ja tema värvimeelemõju, näiteks Šostakovitši on jätnud mulle sügavamaid Jälgi oma printsiipidega ja ma usun, et isegi Prokovist oskasin ma väga vähe õppida. Selles mõttes, et Lukašenko tundub mulle niisugune väga Mozarti lähedase heliloojana olevat väga mootortlik. Temas on väga palju muusikalist ilu ja kohutavat enesestmõistetavust ja suurust ja mustalt, et ma ei oska ka õppida, sellepärast et Mahtatel nagu ei olnudki probleeme, tal tuli kõik nii kergelt ja välja. Rohkem on suutnud õppida Beethovenit, kes suuremate valudega oma teoseid ilmale tõi ja nii Plukošovi printsiipidest ma nagu ei ole ka enda jaoks midagi võtnud teadlikult ebateadlikud on mind kindlasti mõjutanud. Aga samal ajal muidugi Romeot ja Juliat ma muusikat kuulsin juba õige noorelt. Diaetendusi nägin ka ikkagi suhteliselt noorelt, ma pean seda üheks maailma kõige paremaks balletiks. Ma tunnen piiritu taustast tema ees, tema kohutavalt suuri muusikalisi ilu ees ja ja selle väga tugeva psühholoogilise täpsu sees, mis seal valitseb. Nii et ta on jätnud minusse väga sügava jälje. Aga õppinud ja eeskuju võtnud olema hoopis rohkem tema näiteks kadunud pojast või õieti seast lavastused, mis ma nägin, mitte niivõrd kadunud poja muusikast. Isegi aga no me räägime täna ikkagi balleti muusikast. Tähendab, see peaks olema tingimata tantsitav muusika. Kas oleks võimalik kuidagiviisi piiritleda muusikat, mida võiks pidada tantsu õliseks? Möödunud sajandil oli see piir väga konkreetne ja väga range ja tegelikult tanditavaks muusikaks, õieti ikkagi ainult väga lihtsa struktuuriga, liikuvat muusikat praegusel ajal praktiliselt ei olegi muusikat, mida tantsida ei saaks ja igasugust muusikat on lavastatud. Nüüd tekib teine probleem. Selles lavastatud muusika hulgas on muidugi muusikat, mis on rohkem vähem tantsuline, tähendab mille peasiht on suunatud rohkem rütmilise erksuse ja millise liikumise ja rütmide vahelduse poole tähendab rütm mängib väga olulist osa ja muidugi Prokofjevi terves muusikas on rütmil niisugusel tantsuliselt liikumisel väga tähtis roll ka tema sümfooniates ja kontserdite sonaatides. See on väga märgatav, mõningate liikumine muutub lausa visuaalseks. Prokofjevi muusika haarab ühelt poolt eriti veel varasem muusikali elementaarse jõuga, samal ajal aga arvuliste seoste põnevus võib veenus on läinud huvitavamaks tema loomingu keskperioodis, kuigi sellest võib väga elavalt rääkida muidugi kadunud poja puhul, kuna kadunud poeg on nagu varasem poleme, peatuksime esialgu temal seda enam, et sa oled näinud väga head lavastust. Viime Mai Murdmaa, lavastus on ikkagi ka väga hea lavastus, ainult et balandschini lavastuse mõju minul oli selle tõttu ka erakordselt suur. Et see oli üsna varane kokkupuutumine niisukese lavastusliku mõtlemisviisiga niisukese teosega. Nii et. Selles balletis, kui rääkida muusikast, siis blokošev on natuke muutunud võrreldes oma esimese perioodiga üldse peab ütlema, et kohvi on väga arenev, muutuv heliloojalt ta, ta jäi algusest lõpuni iseendaks. Iseendaks jäämise juures ta pidevalt muutus. Esimene ballett ala ja lolli see oli noh, nagu ta peal kirjuta, kas küüdi süüd hiljem? Sküütlik muusika oli tol ajal ka levinud niisugune Stravinski ja partoki juuren, barbaarse elemendi rõhutamine protestiks nagu impressionistliku tutvuse vastu. Sealt võtab blokov kaasa väga suured orkestri koosseisud, mõnikord väga pumpiasse orientatsiooni eriti aga nüüd kadunud poja juurde ja vaata juba hoopis teiseneda, kirjutab palju graafilisemalt, see on väga peen muusika juba ja aga selge muusika. Ima liialdus. Kuivõrd kadunud poeg oli üllatuseks ta kõige lähematele kuulajatele, seda näitab Moskovski kiri, millega ta reageerib Prokofjevi saadetud klaverile uuest balletist. Ta kirjutab päris hiljaaegu ja täitsa ootamatult sain viimaks kätte teie kadunud poja. Ütlen otse. Praegu ma lihtsalt ei saa lahti sellest muusikast teemad, pöörded, harmooniat muudkui kõlavad mu kõrvus. Aga algul ma olin kuidagi hämmelduses. Te mäletate ju, et ma kunagi pole osanud teie uutele teostele korraga reageerida, nii ka seegi kord siin te nagu äkki kaldasite kõrvale äsja olnust eriti oma rahutsest voorust. Nii läbipaistev faktuur, väga selge polüfoonia üldse mitte ülelaetud ja harvaesinevate teravustega harmooniat. Kõik see on kuidagi uus, ebaharilik ja ühtlasi eikellelegi teile teie enda sarnane. Ma tegin seda vaevaga omaseks, mängisin kolm korda iseendale, siis kui olin juba natuke aru saanud, demonstreerisin ka teistele jäljes, nyyd hakkan mõtlema, et see on üks teie õnnestunum maitsi, omapärasemaid teoseid. See jätkab mõnes plaanis teie põgusaid hetki klaverile. Nüüd ma enam ei tea, millist muusikat CB helistada, sest iga kild on teisest parem vahetult ilult, erakordne on igatahes kaunitar ja kogu balletilõpp. Eriti seal, kus põimuvad kolm olulisemat teemat. Ühesõnaga, teid võib õnnitella kogu ebatavalisuse juures ka teie jaoks on see muusika täiesti teie näoga ja teie oma. Nii kirjutab siis Skovski kohe pärast tutvumist. Aga nüüd jõuab ta sealt edasi ka ruumi Juulia juurde ja see on jälle hoopis midagi muud, on sügav psühholoogiline muusika. Huvitav on mõtelda tagas ühe kriitiku sõnavõtule, mis selle avaldatud 1916. aastal peale selles küüdi süüdi ärakuulamist. See kriitik ütles, et on heliloojaid, kellel on antud kujutada roomia, juuli armastuse, ülemust, heliloojat, kes ülistavad ainult ahvide kisa ja nende naljakaid hüppeid. Nüüd me näeme, et Prokofjevi on jõudnud ahvile kisa ja naljakate hüpete juurest Justroomi Juulia juurde. Ja seda väga palju käsitletud teemat ja ta on ju nii ooperis kui ka balletis päris palju käsitletud jõudnud ikkagi vapustavalt tugeva saavutuseni väga tugevate psühholoogiliste kujudeni ja sealt ta läks edasi, kirjutas. Tuhkatriinuajaline vahe on ka juba üsna suur. Kui ma esimest korda tuhkatriinut nägin siis ma olin natukene pettunud, ma lootsin näha kohvrit revolutsionääri muusikas, kelleks me teda noored kõik pidasime. Ja selle asemel ma nägin lihtsalt vanas eas klassikalise balleti maneeris vormis kirjutatud balletti. Tookord ma mõtlesin, et küllap oli Prokov ära hirmutatud sellest, et tema Romeot ja Juliat siin alguses ei sugugi ei mõistetud nii hästi. Tal tuli oodata. Ta vist neli aastat, kuni teos lavale pääses. Nii tantsijad kui ka ballettmeister ei olnud sugugi nõus tema muusikaga ja pidasid seda ebaTansuliseks. Needsamad tantsijad hiljem olid lausa armunud sellesse balleti, nii et kui nad olid seal ära teinud, siis on mõistlik selle väärtusi. Ja publik muidugi eriti, aga praegu ma mõistan väga hästi Prokofjevi tarvidust sisemist tarvidust ka niimoodi kirjutada, jõuda vana klassikalise balleti taasavastamise nii iseenda jaoks, ta tegi seda väga hästi ja see muusikaline ilu, miljon Tuhkatriinu, see on väga suur ja seal on väga palju põnevat. Nüüd ma armastan jah, seda balletti võrdselt tema kogu muu loominguga Tuhkatriinu puhul luus mind kõigepealt tema kõlaline maailm. See imepeene, ilus muinasjutt, tuulikus, mida ta orkestri värvidega on saavutanud, see oli tõesti väga lummav veel. Mis kuidagi eriti sealt on meelde jäänud, on tema valsid üldse olla käesoleva sajandi kõige suurem valsimeister üldse nende kvaliteet ei ole vaikne. Tema sõjas ja rahus on väga ilus Falls ja seal tõesti imeilus seal nukralt segav muusika. Kas on alust öelda, ma siin just lugesin arvustusi meie omaaegsete Roomeo ja Juulia lavastuste kohta, mida ka Eestis teatavasti mitu olnud erinevatel aastakümnetel et seda draamat tähendab Šveits piiri võib pidada kõige balletlikumaks draamaks üldse niimoodi näitekirjanduse loo. Ma ei julge seda nii-öelda, tähendab ma usun, pateetikuse võlu võib olla väga paljudes teostes, siis juhul, kui nad geniaalse kunstniku poolt on ära tehtud, aga ballettlicon ta igal juhul väga hea balletlik, vaid ta on ikkagi väga hea lavateos ja sobis väga Plukosfele ühest küljest tugevalt traagika ja teisest küljest oli seal väga palju koomilisi stseene, koomilisi kujusid, Berkuutio näiteks amm. See koomika külg on Prokošovil ka väga arenenud. Ja kolmas asi, mis edasi teetegi Prokofjevi väga lähedaseks oli tema ammune armastus klassikalistes tsivilisatsioonide vastu, tähendab siin oli tal võimalik seda uuesti teha selle ajastu tõttu ta tegi seda väga geniaalselt, nii et need kolm komponenti küllap veel mõned, mida lihtsalt praegu ei oska ütelda. Need tegid selle teosega kohvile väga omaseks ja vastuvõetavaks. Ja muidugi lisaks sellele on siin ikkagi kolm-neli kuju, mida igale tantsijale on väga põnev tantsida, tähendab mis annavad võimaluse tantsida nii tantsutehniliselt, huvitavalt kui ka luua ikkagi sügava Jäneda kuju kogu etenduse jooksul. Aga meil on siin kaks Juuliat erinevatest aegadest, võib-olla üks neist on eriti liigutanud meie praegusi keskeas või vanemaid balletiarmastajaid. Ma ei ole küll peaaegu kedagi kohanud, kes oleks kuidagiviisi hardunuks muutunud või liigutatuks, kui ta meenutab Helmi Puuri omaaegset Juuliat eriti veel seda, kui tantsiter lavale oli tagasi tulnud. Ka minul oli õnn seda etendust üle elada ja vaevalt, et ta seda kunagi unustan. Ja siis on siin päris uus Juulia. Meie tänane Juulia. Helmi puur, võib-olla te meenutaksite seda, kui seda üldse meenutada saab, sest arvatavasti on teie sisse jäänudki. Milline oli, on teie kontakt Juliaga? Ma mäletan, kui ma veel Leningradi koreograafiakoolis õppisin. Tol ajal ma nägin Roomat Julia rulanovaga. Ja muidugi Laanavali tol korral minu ideaal. Aga seda muusikat ma justkui tol ajal ei osanud mõista. Olin Kiisales koolilaps ja mulle tundus ta tohutult raskena. Aga aastad läksid mööda ja kui ma teadsin, et minul endal seisab ees tantsida Juliat siis ma ostsin omale grammofoniplaadid ja hakkasin kodus seda muusikat kuulama. Mida rohkem ma seda kuulasin, seda kuidagi lähedasemaks olla muutus. Ja ma isegi tabasin selle ära, et ma sain justkui seda laulda, aga ju ma siis õppisin, seda vähem on teda nii palju, kuulasin et ma oskasin enda jaoks teemasid laulda ja siis pärast seda algaski niisugune lähendi. Ma usun, et sellist tantsijat vist maailmas ei ole, tähendab teatud plaanis tantsijat. Juliat tantsivad põhiliselt tantsijad, kellel on mingisugune kalduvus lüürikale. Ja need tantsijad vist kõik armastavad Juliat tantsida. Kõigepealt see osa on nii valt meeldivat. Terves oma pikas ülesehitusseisus on niisugune, eks ületamatuid meeldivamaid osasid. Aga muusika praegu mulle tundub, et justkui ma ei kujutaks ette, et Julie muusika võib olla teistsugune Romeo ja Julia muusika. Kui ma hakkan proove tegema kraanikuga, kes tantsib mitte pikka aega veel seda etendust väga meeldivalt, väga armsalt. Kui ma alustan temaga proove või kunagi palju aastaid tagasi alustasin soonega proove, siis mul kõige esimene reaktsioon on, kui klaverimängija esimesed helid klaverit välja võtad, siis mul on niisugune tunne, et mul jääb hing kinni, eriline reaktsioon kohe. Mitte sellepärast, et mina tantsisin seda muusikat ja ta mulle sellepärast lähedane aga sellepärast lihtsalt mul on selline mulje, et nii nagu Prokofjevi leidnud oma kõikides teemades, mis puudutavad Juuliat, mis puudutavad roomiot, tiibaltit, et ta on leidnud justkui selle kõige sügavamale tige, emotsionaalsema lahenduse, need teemad on nii. Vot selliseid, mis panevad lihtsalt hinge, minul ärelemaguna seda muusikat kuulen, siis on selline tunne, et nüüd lihtsalt füüsis hakkab ise nõudma. Et sa peaksid, sa tahaksid tõusta ja Su käed tahavad liikuda ja kui need ei ole suutelised liikuma, siis tunnebki, kuidas sinu emotsioon hakkab sees kuhugile? Ta liigub, ta tahab kuhugile minna. Ja ühesõnaga see muusika paneb sees hinge ja füüsise paneb lihtsalt tööle. Ja kui sa juba oled laval selle muusikaga koos, ma ei kujuta ette, mis muusika võiks veel rohkem aidata laval tantsijad kui antud muusika. No teie tulite ju selle muusika juurde hoopis teist teed, mina tulin kehti naist praegu kuulasin kri, Helmi rääkis oma nagu tutvumist muusikaga, siis mul oli see paraku hoopis teistsugune. Sest et mina ilmselt, kui juba koolis ma käisin, ma puutusin sellega kokku kui muusika literatuurne nädalane vanuserühmast, et seal oli palju aastaid seal. Ja eks kindlasti pakid muide pole Ulanova eeskuju ees, sest meie ahju laneel mees ma mäletan seda etendustes, seda tagasitulekut ja, ja pärast seda võib-olla toimuski niisugune tohutu pööre minust endast. Koolis, aga ma mõtlesin, see peaks nüüd olema see roll, mis on kuskil seal kaugel, see ideaal, mida tahaksin kunagi ma julgenud seda kõvasti öeldagi kellelegi. Aga see oli mul kuskil siin sees sügaval Juulia ja Need, kaks nagu, et vot nii just pärast helilisest Ulanevat ma olin näinud televiisorist katkendeid, agar, see vahetu kontakt siiski televisiooni kino kaudu, see jääb siiski olemas. Kontakt, nagu tähendab tutvus Prokofjevi, Kaali siiski ja mul ei olnud sellist esmast nagu, et muusika on kuidagi võõras või või ma ei võta seda nagu vastu, ta tahab nagu harjumist kõrvale seda nagu mul ei olnud. Ma kuidagi võtsin teda nagu selles mõttes kohe muidugi mitte nii nagu ma praegu teda kuulan ja mis ta mulle praegu võib-olla pakub. Aga siiski ta juba panin, miinus kõik nagu ka värelema, kas teil on midagi seal ka lähedasemad? Veel otseni teie rolli muusikas, mis oli veel eriti armas, tantsida või vastupidi, võib-olla, mis tundus olevat natuke raskem või kaugem või tülikam? Ei mul seda tunnet vist ei olnud, et midagi oli raskem kui kaugel. Aga mulle näiteks väga meeldib, oi, seal on teate nii palju ilusate magisti õhkagi ei saa valida. Mäletan, et kui ma alustasin Romi Julia muusika kuulamist plaadilt, siis nii millegipärast väga võlus terve Lorenzo teema selle teemaarendus ja see mulle tohutult meeldis. Mäletan seda. Muidugi, rääkimata kõik Juulia teemat, Lorenzo juurde minek. Ja terve viimane vaatus kuni viimaste helid ja siis on kõik selline, kus sa tahad või ei taha seal lihtsalt muusika viiksid endaga kaasa ja sul ei ole kuhugile pääsu. Emotsioonid tulevad iseenesest välja, oli seal, saime samasugune. Selles on niivõrd palju kirglikkust ja, ja kurbust ja niivõrd palju vastandlikke emotsioone, mis võiks meeletu jõud selles uusikest, ta paneb sind ühesõnaga kõik emotsioone maksimumini viima, kui see on kurb, sisse mingi ääretu kurbus, kui seal mingi rõõmu, teineteisega taaskohtumise, siis mingi mingi meeletu, mingi setu rõõmu mingi niisugune tunnetus, mis nagu no mida varem nagu ei olegi kuskil mujal tunnetanud, isegi ei elus ega ega seal midagi niivõrd ülevat ja midagi niivõrd suurt, et see kandub ka võib-olla vast ehk ehk saaliga selle pärast, eks ole, milles neile. Andsid juua ja kui tantsid, see selline on ja need on kärastes võimsust, on selline tunne, et kõigepealt kurb tunne on, et etendus on läbi sest nüüd tahaks veel tantsida, kuidagi selline tunne on, et sa oled paremaks. Nüüd ei oleks hea. Nagu läbi mingi lihastus, tule nagu mingi mingi katarsise, antud juhul võiks seda vist ilmselt eelnevates lavastustes ikka leida mingisuguseid selliseid nüansse, selliseid toonasesse muusika pakub niivõrd palju niivõrd palju hingel ja, ja füüsisele kõike. Kui me räägime nii eredas kunstniku natuurist nagu Prokofjevi fon, kas oleks võimalik selle natuuri kontuure natuke täpsemalt paika panna, mis oleks? Kohverlik Prokoshuliks selle kõige tavalisemas mõttes on teatud harmooniate ja meloodiate laat. Prokofjevi tuleb alati väga kergesti ära, tähendab ta on niisugune helilooja, kelle muusikaline süsteem muusikaline kõlapilt erineb aga kõigest ümbritsevast, mis on ainult väline nähtus sisemiselt on loojaks ikkagi väga oluline see, et tal on kohutavalt palju väga eredaid muusika. CDd tähendab klasseer hulk muusikalisi ideid, mis tal oma teostesse paigutavad, mis nii järjest peatamatu hoola tulevad. Sellega oleks toitu saanud veel kolm, neli heliloojat, kes oleks kogu maju loomiku võinud sellele ajada. See ideede tulv on tõesti vapustav. Ja tulv ise ei ole mitte oluline, aga see, et iga idee on tõesti väga ere sunnib sind kuulama. Kui neil on mingisugune eriline meloodilise, see meloodia on nii emotsionaalselt laetud ja ta nii ainuärane või kuidas öelda ta niisugust usku kardastas ja natuke, et ta ei läheks magusaks ja seda ei ole siin üldsegi. Kohvimuusikal on mingi eriline kommunikatiivsusel võime ja võlu. Me võtame teda väga kergesti vastu, kuigi ta ei ole sugugi mitte kerge muusika, tähendab ta on üsna sügavate probleemidega ja ja mõnikord ka harmooniliselt väga keerukas muusika faktuuri poolest üsnagi raske, sellepärast et ta armastab kirjutada muusikaliselt väga mitmest asjast ühe korraga. Väga põnevalt. Nähtavasti jah, just aitab teda, see suur ideede konkreetsus ja väljenduslikus aitab teda publikule väga lähedaseks teha nii-öelda praegu maailmas ikka üks armastatumaid kaasaegseid heliloojaid. Ta kisub väga gaasiana muusika karakteerusega, kusjuures see ei ole mitte. Pildiline karakteerus tähendab sageli otsitakse muusikast midagi, kes nagu kujuneb, tahaks seda kuulajal oleks võimalik näha fantaseerida sinna juurde ja see ei ole siin kaugeltki mitte nii tähtis, kuigi näha võib muidugi ka üks seda, mis te tahad, kuulates aga need on muusikalised karakterid, nii et ma mõtlen, kui keegi tahaks muusikale lähemale astuda, sammu, kui ta parasjagu on. Oleks talle hirmus tulusus Prokohvrid kuulata, sest üht puhtmuusikaliselt karakterid, nende omavahelised kontaktid ja vastastikune mõjutamine ja ootamatult järgnevused ootamatult kõrvutused nagu toovad inimese muusikale üldse lähemale. Ka selles mõttes on ta mooduslik just nagu muusikaliste ideede rikkusegi poolest. Me teame, et Prokofjevi iroomion kirjutatud üksikute numbrite kaupa, millest sa arvaksid olevat tema sümfoonilisuse kogu tema numbrilise ehituse juures, mis on see, mis temast teeb sellise tõesti katkematult kuidagi köitva terviku. No kõigepealt on ta ikkagi ehitatud ülesse juht teemadele igal kujul või kal, kas igal nähtusel, aga, aga väga paljudel kujudel on oma oma teemad muusikaliselt ja väga karakteersed teemad ja nüüd need läbivad kogu balleti söövad ja liidavad selle balleti üheks tugevaks tervikuks ühe numbri üleminek teise on väga loomulik, et tekib mingi katkestust. Samal ajal on osavalt ära kasutatud kontrastiprintsiipi. Kontrastiprintsiip on siin ka psühholoogiliselt väga oluline, noh näiteks kui tuleb mingisugune žanristseen siis ta väga harva on tal ainult žanrist seen vaid ta tähendab ka dramaturgiliselt mingit olulist nähtust, näiteks peale väga pingelist stseeni, kus juuli on võtnud unerohtu kõikide maa sisemiste kõhklustega, mis sinna juurde käivad, sellepärast et ega temagi väga täpselt teab, kuidas see rohi mõjub, kui pikk see union. Kas taset ärkab ja sellele järgneb väga puhas, väga helge hommiku serenaad ja siis tants liiliatega, nagu oleksid raami stseenid, aga, aga nende psühholoogiline tähtsus selles lõigus on palju suurem. Siis muidugi dramaturgiliselt on väga huvitav, kuidas oskab kosele minna nii-ütelda, naljast traagikasse, märkuutse puhul on see eriti arusaadav märkuid seal niisugune tuntud vembumees tema koomilised situatsioonide karakterid on mustikad väga eredalt väljendatud. Siis on võitlus ja siis on korraga märkuutse surm ja samad elemendid Messaadite daatema. Pilamiste jal, nalja tegemiste juures korraga saavad traagilise varjund ja minu meelest nad kõlavad seda traagilisemad, et me nendest tunnetame seda eelmist lõbusat selli. Sügavamaid seene selles balletis Androomi Julia lahkumine, selles on väga palju valu ja ja samas ei ole see valu üle pingutatud või kujutletud, mingisugune vähem geniaalne helilooja oleksin püüdnud saavutada mõju niisuguse erakordselt teravaiglassiivsusega ka ja viinud selle välja mingisuguse kohutav valu. Kareni Proko seal ei tee seda. Blokosheri usaldab muusika ilu ja selle jõudu. Nii annab kogu lahkumise palju lihtsamate vahenditega ja ometigi mõjukese väga tugevasti, väga traagiliselt, jällegi väga mustalt ligioon.