Elupäevad on endeist ja pruukidestrikkad. Kordan, rõõmsad ja teinekord kurvad on need. Kuid üks ammune komme mind köitnud on ikka vaikselt istuda. Viiv enne pikemat teed. Seal mälestus mõrkjas ning ärevuse rohke mure omaste pärast, kelle ukse ees Räis päevilt, millal veel rännuteed täis olid ohte ja karmid eelaimus, et ärkasid meis enam looduse hirmud, meid ammu ei vaeva rännu muusasid teenima, oleme truud koduks, meile on rongid, meid kannavad, laevad viivad lennukalt kaugusse, kiired tuud. Ei me tea eel aimustest teedest, mis pikad kokku surutud, on meie ruum ja aeg. Ent kui pärand see saadab meid, kas ikka mõte lahkudes korraks veel möödunut vaeb? Ja ses kõiges seepärast vist võlu on mingi et jääb omaste hinge täis vaikusehetk esiisade kombel, kes tulemann ringis koopas istusid. Niisiis, kui ees ootas retk Hariduselt olen filoloog, astusin Petrogradi ülikooli just enne revolutsiooni ja mul oli õnn kohata tervet plejaadi, silmapaistvaid professoreid. Erilist mõju on mulle avaldanud niinimetatud Puškini äriseminar professor vingerovi juhatusel millest võtsid osa niisugused inimesed nagu Viktors, Klovski juriidonjanov, Larissa Reisner. Et sel ajal naisi ülikool ei võetud, oli Reisner niinimetatud vabakuulaja. Ta kuulas loenguid õigusteaduskonnas filoloogiateaduskonnas. Reisner andis välja ajakirja ruudin. Son ühe turgenjevi romaani nimetus. Selle romaani peategelane teatavasti sureb barrikaadidel 1848. aastal Pariisis nimetatud ajakirjas avaldatigi mine esimesed luuletused. See oli tähelepanu väärne väljaanne, kuigi eksisteeris võib-olla ainult kaks aastat, mitte rohkem kui legaalne oli see väljaanne. Tari legaalne teda müüdi avalikult ainult Vassili saarel. Politseivõimud selle levitamist Neeva teisele kaldale ei lubanud. Ja muidugi oli see eelkõige üliõpilasringide ajakiri. Just enne revolutsiooni, vaid sõjaväkke esimese kolme kursuse üliõpilased tuli seal anda ka mingeid eksameid ja nii sai minust insenervägede proposhik. Üldse orin tsaariarmees, umbes kolm kuud pärast tsaari kukutamist tuli neli kooli tagasi. 1918. aastal astusin vabatahtlikult punaarmeesse ning võtsin osa Petrogradi kaitsmisest Judenitši vastu. Nagu näete, olen osa võtnud kahest sõjast kodusõjast suurest isamaasõjast. Mina esimesed kokkupuuted eesti kirjanikega kuuluvad sõja järgsetesse aastatesse. Olin mee Kirjanike liidu poolt komandeeritud Mart Raua juurde. Elasin tema juures kümmekond päeva, tõlkisin tema abiga mõned luuletused ja kõhe poeemi aja jooksul sidemeid muidugi tihenenud. Kui kroonlinnast 1000 Tallinna üle Lydia Koidula põrm olin mina selle saatjate hulgas. Ma mäletan seda vastuvõttu rahvarõivaid, see kõik oli väga pidulik. Ja see kõik on ka väga eredalt mällu jäänud. Võin näiteks öelda, et seerias Viblatjeegaapoeta on praegu väljaandmisele Eesti tänapäeva luule antoloogia. Kaheköiteline klassikavalimik on juba välja antud üheskoos minu sõbra luuletajaks evolot Azaroviga tõlkisime kogumikku Sütiste luuletusi. Minu suhted Eestiga on olnud püsivalt nagu näete. Ja pean ka ütlema, et niisugused linnad nagu Tallinn-Tartu ja Viljandi on mulle väga hästi tuttavad. Väga palju pakkus mulle minu tutvus korkiga, mis sai alguse juba keskkooli päevil. Asi oli selles, et korki asus veel välismaal, kuid kavatses Venemaale tagasi tulla. Ja muidugi aasta korterit. Selle korteri otsimine tehti ülesandeks mulle ja minu pinginaabrile pooria Jurkovskile korteri leidsime. See oli suur, rahvast oli seal palju, hääli oli palju ning korki elasid seal ühes toas, mis oli talle nii töö kui magamistoaks. Ja mõne aja pärast kutsuti mind sellesse perekonda Rebekdiitoriks ühe tüdruku juurde. Kõik etteütlused, aritmeetika ja nii edasi. Ühesõnaga väga palju õppeaineid. Sain selles perekonnas nagu oma inimeseks ja kohtasin seal ka väga palju kirjandusrahvast. Kahjuks olime väga noored ülestähendusi teha. Minu sõber pore orkovski oli selles suhtes ettenägelikum ja tema päevikut olen hiljem mälestusteraamatu elu leheküljed kirjutamisel saanud kasutada. Koos ajalehtedega tõi post alati hulga kirju. Kirjutati kõikvõimalikest kohtadest. Mõnikord naeratas Koerki palju tähendavalt, avades määrdunud ja kortsus ümbriku. Vanad sõbrad peavad mind ikka veel meeles. Sageli sisaldasid niisugused kirjad vaid tavakohaseid, tervitusi ning austusavaldusi ja lõpuks ka ühe soovi saada, üks kolmene peab vist saatma, lisas korki juba tõsiselt. See on Ivan Ivanovitš. Ta oleks erakordne isiksus, kui seda viina ei oleks, tõstis viljakotte nagu udusulgi. Ja Volgal lauldavaid laule teadis paremini, kui keegi teine. Kaks korda istus kinni hulkurluse pärast. Väga huvitav inimene. Mul on meeles, et ükskord ootasin kurgist söögitoas väärikad välismaalased. Vestlus ei võtnud kuidagi vedu. Korki aga ei tulnud ega tulnud. Maria Fjodorovna oli teda juba kaks korda kutsumas käinud ukse tagant, aga kunstis ikka üks ja sama. Kohe tulen natuke, läheb veel aega. Mis ta seal küll teeb, lausus ta rahulolematult kodustele ning alustas taas sunnitud vestlust. Aga korki vaatas, kuidas vene puusse Matvei Nikon Horowitz roheline põll ees topeltaknaid eest ära võtab. Ta püüdis vanamehel abiks olla ning mõlemal paistis olevat huvitavat rääkimist. Rahutu Maria Fjodorovna ilmus jälle uksele. Kuulan, nii ei sobi, enam. Ei ole midagi teha, peab vist minema. Ohkas kirjanik. Ta hakkas minema, kuid pööras järsult ümber. Kuulge, tulge ka meiega teed jooma. Puusse kohkus. Ta nägi ukse vahelt selgesti, missugune seltskond söögitoas istub. Mees püüdis küll vastu vaielda, kuid korki ei teinud kuulmagi. Nii astusid nad teineteisele käe alt kinni hoides söögituppa, kus kõik kohe püsti tõusid. Aleksei Maximovitš käis külalised ükshaaval läbi ning tutvustas märgatava teatraalsusega kõigile oma tuututavad. Saage palun tuttavaks, minu sõber Puusepp, see ja see. Kvalti tulekuga muutusid kõik kohe elavamaks. Igavlevad näod hakkasid nagu seestpoolt hõõguma. Isegi vaesel puusse balleks kahvatus üle ja ta jälgis vestlust ilmse huviga. Tähtis külaline inglise kirjaniku vors telefantastilise romaane lugedes kogu Euroopa naeratas armastusväärselt ning esitas viisakaid küsimusi. Kuid samal ajal jälgis ta pidevalt seda korki rohmakat sõpra tema väikestest tarkadest silmadest, värelus hoolikalt varjatud hämmeldus. Aleksei Maximowitzi ilmest aga oli näha, et situatsioon rahuldab teda täiesti. Tema sinistes silmades väliselt midagi ei märganud. Süttis ja kustus kohe kelmikas säde. Luulest rääkides vabandust alati, et tunneb luulet hoopis vähemgi proosat. Aga ta ütles ka alati, et tunneb erilist huvi, eriti just kahe luuletaja plussovi, keda ta pidas kõige erudeeritumaks vene luuletajaks üldse. Ja Aleksandr bloki vastu. Ta oli üks esimesi, kes pööras tähelepanu märkovskile. Nakovski kuulus siis veel fotoristidelleeri korki, ütles umbes nii, et oma nooruse tõttu püüavad nad palju lärmi teha ja endale tähelepanu võita. Ainus tõsisem luuletaja on nende hulgas Majakovski. Ja temale võib ennustada suurt tulevikku. Ja see oli üldse vigurit metaluulest suurt ei taipa. Korki oli noore naise luulet kirjutanud ja avaldanud kahe luulekogu. 1918. aastal rajas korki niinimetatud maailmakirjanduse kirjastuse mille ülesandeks sai maailma kirjandusklassika avaldamine paremates tõlgetes kui seni. Selle kirjastuse ümber koondusrevolutsiooniga kaasa läinud Leningradi haritlaskonna paremik. Selles kirjastuses leidiski aset minu lähem tutvus blokiga. Sain temaga seal kokku küllaltki tihti, iga nädal vähemalt kakskolm korda. Ta kuulus kirjastuse toimetuskolleegiumi koosseisu ja ta püüdis igal koosolekul kohal olla. See ei olnud sugugi kerge. Teda piinas haige süda ja tal tuli kohal käia jala linna teisest otsast. Aga täpselt kell üks tuli ta meie keerdtrepist üles, puhkas igal korrusel ja meile kõigile tundus endastmõistetav, et alati täpselt kohal on. Meie põlvkonnale oli blokil olnud tohutu mõju. Ta näitas üles tõelist huvi rahva elu vastu ja plokil oli võõras ka esimese maailmasõja ajal väga laialt levinud kroonu patriotism. Nüüd meenutas ta juba vähe oma noorusaegade romantilisi portreesid kokku pigistatud Sumber olid sügavad, kortsud, nägu oli ebaharilikult tume. Nagu oleks päevitus, mis nahalt iialgi maha ei tule. Plokk rääkis alati väga aeglaselt, ta otsis sõnu. Tavalisi käibefraasi, püüdiste vältida nii palju kui võimalik. Ja ükskõik millest juttu ka ei olnud, tundus alati, et tema sõnade taga on rohkem, kui ta välja ütleb. Rääkida temaga ei olnud kerge. Tema terased, sinised silmad, valge kampsun, mida ta pintsaku all kandis. See kõik tegi bloki kuidagi sarnaseks skandinaavia meremehega. Või siis sarnanes ta suusataja või purjesportlasega. Otseselt linliku oli temast vähe ja väga raske oli teda ka ette kujutada, mingi seisis restoranis või mustlaskõrtsis. Ja ometi oli see omal ajal kõik olnud. Eks sellest rääkisid ka kortsud tema näos. Sel ajal, kui mina bloki tundma õppisin, hakkas plokk juba aegamööda kustuma. Tema surmani oli jäänud ainult kolm aastat. Kas tahaksid rääkida Leningradi luuletajat erijoontest, mis on tüüpiline just Leningradile? See küsimus pakub ka minule suurt huvi. Näete isegi, et arhitektuur meie linnas on kuidagi range. See distsiplineerib, soodustab teatud kompositsioonitunnet. Meie luulel on olnud tüüpiline teatud pildilisus. Fosforiit on juba hoopis teine, son, emotsionaalsem vahetum. Moskvalased aga heidavad meile ette teatud reserveeritud jahedust. Psühholoog Rostest venski on ajakirja luuleosakonna juhataja. Kui rahul te olete kaastööga, mis teie toimetusse tuleb? Olen küll natuke mures, tundub, et eelmised aastad olid selles mõttes paremad. Asju tuleb võtta dialektiliselt, on tore, et laiad rahvahulgad Meriti noored tunnevad huvi luule vastu. Luuletusi saadetakse meile väga palju. Luule kajastab aga alati elunähtusi. Inimeste kultuuritase tõuseb kirjandusel ja luulel, eriti on suur külgetõmbejõud. Rutatakse oma elamusi kirja panema, aga vajalikud on ka teatud elukogemused, teatud oskused, meisterlikkus, aga ekslik muidugi tuleb ja paanikaks pole põhjust. 1915. aasta kevad sattus olema varajane sõbralik. Avasin raske tammepuust toimetuse maja ukse ning hakkasin üles minema. Toimetuse ootetoas oli juba paksult rahvast. Aeg-ajalt avanes ajakirja toimetaja kabineti uks ning sekretär andis jälle kellelegi märku sisse astuda. Järsku ilmus toa keskele veider kuju. See oli vägevatest saabastes maapoiss, nii 19 aastat vana. Kõik istmed olid hõivatud. Näinud minu võidunud tudengimütsi, astus ta minu juurde. Ega ma ei sega, küsis ta lihtsalt. Mahume kuidagi ära. Tegin ruumi ja ta istus minu toolile. Luuletused või, küsis ta sosinal ja osutas käsikirjast pungil taskule. Jah, vastasin samuti millegipärast sosinal ning naeratasin talle vastu. Hakkasime rääkima. Ta ütles, et pidi kuhugi balti mere äärde tööotsa saama, jäi aga Peterburgi oma kirjaniku õnne proovima. Lisas seejärel, et tema nimi on Sergei perekonnanimi Jessenini ja ta kirjutab luuletusi. Ei tea, mis teised arvavad, aga endale meeldivad päris hästi. Tõmbas siis taskust hulga erakordselt väikese, kuid selge käekirjaga täis kirjutatud paberilehti. Teatud enesekindlus ei mõjunud tema juures sugugi häirivalt. Mõne minuti pärast rääkisime nagu vanad tuttavad. Aeg aga läks, sisenes toimetuse valvur, käes suur kandik võileibade ja teega. Jessenini sirutas käe ahvatleva singivõileiva poole, kuid valvur tõmbas vääredalt tal kandiku eest ära. Ilmselt ei tahetudki meid märgata. Jessenini ohke seistus. Tuba hakkas tühjaks jääma. Nüüd siis on meie kord niukses ta mind küünarnukiga tuppa astunud sekretär õiendas oma paberitega. Nüüd siis meie? Küsis Essenile ootamatult aralt sekretär vastast tüdinud. Härrased, tänaseks on vastuvõtt lõppenud, toimetaja läks juba ära, kui tahate temaga isiklikult rääkida, tulge reedel. Ning ta torkas oma nina jälle paberitesse. Jäime nõutult seisma, vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime minema. Leningradis on praegu kolm suurt kirjandusajakirja. Kas nende vahel on olemas ka teatud tööjaotus? Teate, ma ütleksin, et mingit suurt erinevust või tööjaotust ei ole. Võib küll öelda, et seda on peaaegu kõige vanem kirjanduslik ajakiri nende hulgas mis on üldse rajatud nõukogude võimu ajal. See on natuke ranget akadeemilist tüüpi ajakiri. Nivoo on mõeldud väga laiadele massidele. See on illustreeritud ajakiri. Seal avaldatakse palju lühijutte teateid, huumorit, isegi laule viisidega. Neva ala on väga lai levik. Seal võib olla ootamatu, kuid niinimetatud paksude ajakirjade hulgas on tal kõige suurem tiraaž kogu nõukogude liidus. Luuletaja vastab, et see aastatel tulid all rindekirjasaatjana kirjutada peaaegu kõike alates juhtkirjadest, selletonidest, kroonikast, küll lüürilisi ja satiirilise luuletusi, isegi sõdurilaule. Ühesõnaga sealt sai ajakirjaniku töö spetsiifika selgeks. Pealegi tuli sageli liikuda väeosades, käia eesliinil ja viibida tihti õige rasketes olukordades. Mul tuleb tihti sõna võtta meie Leningradi ajakirjanduses. Literaat ulmega seletas literatuurne Rassiiess ja tunnen, et mõnigi asi on mulle nüüd jõukohane tänu just nendele sõja kogemustele. Kui tööd on tehtud juba küllalt kaua kui katab rinda muldne künkanõlv siis heitke valgust üle minu hauatäht, mille süütas kord mu sugupõlv. See valgustas mu maad, mu elu aia. Mul kirikaks paistis taevadelgida. On saatus, sidunud mu eluraja ta surematult lihtsa helgiga. Ta teab nii mitme suure asja algust, teab mitmest võidust mitmest kaotusest mu peale aina kustumatut valgust. See täht, las heita kallist laotusest maailma lootust endas lakkamata. Hind kanna ka kui öö lähedal. Siin sõbrad võitjade mind maha matta, ta siin selle kustumatut tähe all.