Rotatsiooni masin hakkas tööle kavalasti välja mõeldud seadeldis. Näe üks, kaks ja värske ajaleht jookseb masinast välja. Üks, kaks, kolm. Ja juba on lehevirn. Transport, öelge. Siit rändab ajaleht ekspeditsiooni osakonda ronib posti autosse, istub kiirrongi, kihutab lennukiga, ruttab postipauna ja kioski letile. Lugeja võtab värske lehe, lööb selle lahti ja on silm silma vastu. Tänase päeva. Rahva hääl ja Pravda, palun. Aitäh. Rahva hääl ja noorte. Nii on päevast päeva aastast aastasse. Ajaleht näitab aega, ta hoiab alles päevi, nii nagu nad olid ja on. 1922. Volgamaadel on nälg. Ajalehes Izvestija ilmub järgmine teade. Slovakkiast saadeti Ukrainasse sanitaarrong 600 nälgiva lapsega. Need on Volga-äärsete külade orvud. Riik võtab nende ülalpidamise täielikult enda kanda. Ukrainasse on laste saabumisest teatatud juba kolmandat päeva ootavad kirokovka jaamast saabujaid ukraina naised. Soojade riiete ja toidumoonaga. Lapsed viiakse küladesse, kus nad majutatakse kohalikesse peredesse. 1922. Lenini kiri oma asetäitjale röökovile. Näen ajalehtedest ikalduse rajoonides, Volga maadel ja Bakuus on olukord meeleheitlik. Kuidas teie arvate ehk riskida võtta mõned miljonid kullavarust? 1922. Lenini telegramm surahhani praeguse Bakuu naftatöölistele. Tänan teid Nõukogude Venemaa nimel harukordse kangelaslikkuse ja ennastsalgava eest. Seades ohtu oma elu likvideerisid, teete tulekahju, mille tekitasid töölisklassivaenlased, kes meie raskusi kasutavad naftatööstuse hävitamiseks. 1922 norra kuulus maadeuurija Amonson on astunud nälgijate abistamise rahvusvahelisse komiteesse. Pravda teatab tema saabumisest Nõukogude Venemaale. 1922. Ränk ja Erailine aasta. Nõukogude vabariikide ühinemise aasta suurte kaotustega sündinud riigi loomise aasta. Aasta mis pani proovile suhtumise uude riiki uude ühiskonda, suhtumise töölisklassivõitlusesse oma õiguste eest kõigis riikides. 1922 detsember Tallinna kaubandus- ja tööstusajakiri Hermes. Eestis kaupade väljavedu raskendada, et isegi vanaraud sea harjaksid surnud Hooste sabad ja maa kuremarjad ei pääse enam välisturule. Põhjuseks on see, et isegi see kõige odavam kaup tuleb talu omanikele ja vabrikute perenaistele liiga kallilt kätte. Meie valitsuse tuleks kasvõi sunniabinõudega tööliste palganormid revideerimisele võtta ja madalamaks muuta. Eestis on tööliste palgad lubamatult kõrged. Sama kuupäeva päevalehte ilma ülalpidamiseta jäänud 14 aastane viisakas poiss soovib ükskõik missugust tööd. Kuna vabriku polk äraelamist ei võimalda, tahan õhtuti pesunaiseks käia. Nõus, ükskõik missuguse tasuga. Oksjon kell 10 hommikul müüakse enampakkumisel Snelli tiigi kaldal asuv kiosk. Kiires korras ema surma puhul müüa peaaegu uus must pluus maanteel näha luisentali tänavas 34, üheksa küsida härra Beta järist. Vaene seitsmeteistaastane tütarlaps palub ükskõik missugust teenistust. Palun silmaveega minu palvet tähele panna. Kaks neidu soovivad laenata 1500 marka kahe kuu peale. Teatada märgusõna all Annija Minni. Kolme keelt valdav proua palub ükskõik missugust kohta söögimajja. Teadmiseks preili maasikul. Ta võib modelliks tulla talle teadaoleva tasu eest. Teatan avalikult, et mina oma naise Olga Tiinase võlgade ja tegude eest vastust ei anna. Lugupidamisega Johannes Tiinas raskesse olukorda sattunud noor lesk sobib maja abiliseks üksikule härrale teatada märgusõna all Ahastus. Need olid Tallinna ajalehtede teated detsembrist 1922 mis maksab inimene, tema vaev ja hädad. Kuuldud sõnumite taga on tõepoolest ahastus. Aga aastate käekiri ei piirdu nende ridadega ka kodanlikus maailmas mitte. Detsember 1922 ajalehttööline. Tallinnas peeti teine ülemaaline töölisühingute kongress. Kongress kutsub kõiki Eestimaavabriku ja maatöölisi ning teisi proletaarlased nii eraettevõtetes kui ka riigiasutustes ühinema võitluseks oma parima seisukorra eest. Käed eemale Nõukogude Venemaast. Ainult töörahva valitsus päästab töörahva hukkumisest. Viktor Kingissepa mõrvamise aasta Pravda teatab Hamburgi linna ümbernimetamisest Kingissepaks. Saksamaa kommunistliku partei keskkomitee koosolekul ütleb järelhüüde eesti tööliste juhile Wilhelm Piik. Internatsionaali neljandal kongressil meenutab Kingissepa klaratsetkem. Päevaleht 1922 võimalike randa vabriku sisseseade koos töölistega kõrge tasu eest müümega briljant, kulda ja hõbedat. 1972 ajaleht süüd vest, press müüa nägus maamaja suure aia ja kõrvalhoonetega krunt sobiv suvila ehitamiseks, hobuste kasvatamiseks või välismaatööliste pidamiseks. Niisiis, mis maksab inimene? Kas poliitökonoomia saab sellele küsimusele vastata? Küsimus majandusdoktor Uno Mereste. Sellele küsimusele päris rangelt teaduslikku vastust ei saa olla, sellepärast et poliitilise ökonoomia teooria seisukohalt ei ole inimesel hinda. Ja inimesel ei ole selles mõttes ka väärtust. Väärtus ja hind saab olla kõigel sellel, mida saab osta ja müüa ja niimoodi oli siis inimesel hind ja, ja väärtus. Ja sai vastata küsimusele, mida inimene maksab õieti viimati orjapidamisühiskonnas. Ma saan aga aru, et teid huvitab, huvitab midagi muud. Vaat see, kui palju näiteks läheb ühiskonnale maksma, eks inimese elu või selle selle inimese kasvatamine või kui palju ühiskond kaotab sellega, kui näiteks inimene mingisugusel põhjusel otsa saab, ütleme liiklusõnnetusel. Või teiselt poolt huvitab mind ka see miks inimesesse suhtumine on nii erinev kahes ühiskonnas. Seda tööjõudu kapitalistlikus ühiskonnas kipub, sealsete ühiskondlike olude tõttu olen ma ikka rohkem, kui teda näivalt tarvis on. Aga kui tagasi tulla selle küsimuse esimese poole juurde, mida siis üks inimene maksab siis siin võiks üks üks võimalik lähenemisviis on umbes umbes selline. Näiteks meil Eesti NSV-s iga aasta, et luuakse rahvatulu, see tähendab uusi väärtusi umbes kaks miljardit rubla 75 protsenti sellest rahvatulust tarbitakse ära, moodustavad ühesõnaga tarbimisfondi. Arvestades seda, et meil on umbes miljon 400000 või väga jämedalt öeldes võib ütelda isegi poolteist miljonit inimest siis iga inimese kohta tuleb aastas 1000 rubla või või rohkem umbes 1000 100100 rubla. Järelikult ühte 20 aastasesse inimesesse mahutatud 20 22000 rubla niisuguste kaalutluste kohaselt. Järelikult kui mõni uljaspea ennast oma haavaga surnuks lööb liiklusõnnetuse puhul, siis on kaotsi läinud mitte ainult muidugi tema illuhja vaid vaid palju rohkem, rääkimata sellest, et et kaotused on muidugi palju-palju suuremad. Eeldades seda, et kahekümneaastane inimene peaks töötama kuni pensioni eani umbes 65. eluaastani ja me oleme seda täiesti õigustatud ootama, sellepärast meie keskmine eluiga ulatub juba 70.-te aastate 70.-te aastateni välja siis järelikult ühiskond kaotab sellega muidugi palju rohkem, kaotab mitte ainult selle, mis nii-ütelda on nagu noh, mahutatud sellesse inimesesse, vaid kaotab ka kõik selle mis tulevikus saamata temalt, et kui tema rakenduks täie jõuga tööle. Ja siin siin juba seda niisugust keskmiselt 1000 rubla inimese kohta, seda ei saa enam arvestada. Sest edasi, mida aasta edasi, seda intensiivsemaks muutub rahvatulutootmine ja saamata jäänud tulud sellelt inimeselt on muidugi palju suuremad. Vaat kui imelik see on, kui teadlane statistik räägib meie väärtusest siis hakkad nagu mõtlema, et sinul või sinu hinger või sinu vaimul või sellele, et sina oled see sina, et sellel polegi nagu kaar. Ei, vastupidi, sellele on just eriline kaal, sellel on aga nii sõna kaal, mida mida ei anna päris otseselt majanduslik, kes kategooriates mõõta, see ei tähenda, et seda aga kuidagi teisiti väljenduda ja näiteks herned kulusid arvestasime neid kulusid, arvestasime siis siin ka kulutused keskmiselt inimese kohta. Ütle muidugi ühiskonna kulutuste kohta konkreetselt mingi inimese suhtes midagi. Näiteks. Kogu õppimise aja jooksul mahutatakse igasse üliõpilastesse kui niisugusesse 5000 6000 rubla see niisugune keskmine kulu üliõpilase kohta. See tähendab seda, et see viis kuni 6000 kulutatakse tema peale peale selle, neis kulutatakse temasse kui keskmiselt ühte inimesesse. Järelikult meil on tegemist kõrgema kvalifikatsiooniga inimestega ja niisugustega kauem õppinud. Või kes kuidagi muul viisil on tõstnud oma niisugust ühiskondlikku väärtust, siis siin muidugi kõik need arvud enam ei, ei pea paika. Kui kasutatakse nii üldtuntud väljendit inimene on meie ühiskonna kõige kallim ja kõige suurem vara. Kuidas seda majandusteadlane, seleta? Siis tuleb sellest aru saada muidugi sellest seisukohast lähtudes, et igasugusel ühiskondlikul tootmisel on ainult üks eesmärk see tähendab rahulduda lõpptulemusena rahva vajadusi kõik muu, mis me toodame, igasuguseid tööpingid ja, ja tootmisvahendid, need on ainult niisugune seal mitte eesmärk, vaid see on vahend. Ja sellest tuleb ka niimoodi aru saada, et me hindame inimest niivõrd kõrgeltetaan, õieti hindamatu. Moskvas rahvamajanduse saavutuste näitus, ekspositsioon kõik inimese heaks. Paviljonis on palju külalisi, moskvalasi sissesõitnud 10 kuni 15000 inimest päevas. Ka praegu on siin mitu ekskursiooni ja päris tegemist Õnnet kõigele, mis välja pandud hästi ligi pääseda. Näitusel on traditsiooniliste rahvatarbekaupade osakonnad aga siin palju uut. Demonstreeritakse olmeteenistuse, tehnikat, majapidamise automaate, uusi mehhanisme koduste tööde kergendamiseks. Elab muidugi oleks meeldiv, kui näituseperenaine oleks meie mööblit parimaks pidanud, aga mis parata, tuleb tõele au anda. Igas vabariigis tehakse palju selleks, et meie inimeste elu oleks mugavam, mõnusam tema heaks töötavad vabrikud, mõtlevad teadlased. Konkurents sotsialistlikus võistluses kõik inimese heaks on väga tihe. Esikohta saavutada pole kerge. Lauanõud portselan, klaas, kaunid ja hädatarvilikud esemed. Rõõm kuulda, et nende tootmise suurendamisele osutatakse erilist tähelepanu. Vastav säte on ka viisaastakuprogrammis. Näitusel on tõepoolest palju kaunist. Meie giid võtab kokku selle väljapaneku eesmärgi. Kõneviisaastaku peaülesandeks on nõukogude inimeste heaolu parandamine. Siis tõuseb rahvatarbekaupade tootmine 44 48 protsenti. Selle kasvuprogrammi aitab kujundada laia üldsuse osa võtta näidiste hindamisest meie ise meile endile. Selles on nõukogude riigi arenguloogika. Pealkirja all meie ise kuulutab ajalehte välja võistluse direktorite ülevaatus. Kõiki nõukogude ettevõttete töölisi palutakse kirjutada ajalehele tootmisjuhtidest. Nii halbadest kui ka headest korrespondendi le makstakse preemiaid. Meie ise meie ise määrame, mis maksab inimene. Tähtaeg detsember 1922. See Carlots, kellest jutt on, ei ole mitte meie tuntud laulja Karl Ots. Hoopis teine mees. Kirovi tehases oli palju aastaid direktoriks Eestimaa mees, kelle eesnimi oli Karl ja perekonnanimi ots. Huvitav kokkusattumus. Karl Otsa mäletavad Kiirovi tehases kõik vanad töömehed. Väljavõtteid ajakirjandusest, NSV Liidu sünniaastal ja tänapäeval kommentaare pressiteadetele võrdluspilte, millest alustasime tänapäevast meil ja vanas maailmas. Programm aastate käekiri on eetris nädala kestel kuni aasta lõpuni. Aastate käekiri 1922 kuni 1907.