Tere päevast, noorteraadiokuulajad, tänane saade 10 aastat hiljem on jätkuks meie reporterite huvitavamatele kohtumistele mis kõlas eetris kolm nädalat tagasi. Siis jõudsid teieni Hubert Veldermanni, Erni järvsoo, Ivar trikkeli ja Lembit Lauri meenutused mis olid jäädvustatud helilindile 10 aasta eest. Aga 10 aastat hiljem. Hubert Velderma 10 aastat on pikk aeg, minu arust küll. Sellesse ajavahemikku mahub tuhandeid tegemisi, tuhandeid rõõme ja muresid. Aastatel on ka oma psühholoogiline kiirus. Kui oled kahekümnene, on aastat küllalt pikad, vastavuses üks-ühele. Kui oled kolmekümnene, oleks aasta nagu poole lühem, vastavuses kaks õhele. Oled neljakümnene vastavus kolm ühele ja nii edasi. Ja kui siis vaatad ette, tundub 10 aastat liialt kauge. Kui taha siis alles see oli. Mikrofon on selle 10 aasta sees mind kokku viinud tuhandete inimestega, igas Eestimaa nurgas tuhandete uudsete mõtete, unistuste ja plaanidega. Ma ei mõtle siin tuntud kangelasi, teaduse tippe ja populaarseid kunsti ja kirjanduse inimesi. Mõtlen neid, kes märkamatult oma tööd teevad, aktiivselt kõigesse sekkuvad ja meie saadetes peategelase osa etendavad. Igaüks neist on ju võrratult omapärane ja võluv isiksus. Ent siin on kõiges oma seaduspärasus. Viimane 10 aastat 50 kokku mehega, kes võiks olla selle seaduspärasuse näiteks õppisin teda tundma, teda austama ja saime sõpradeks. Temast tahangi teieni tuua mõttekatkeid, enamasti tema enese suu kaudu. 30 aastat tagasi Pavel kahtekümmet ei olnud. 12. septembril sain 20 ja elasin kaasa kõigile nendele sündmustele mida Tartu töölismajas minu väga hea sõber südamesõber Endel Kiipus oma värssides kirja pani. Ta mõtles tihtipeale sellest, kuidas meie töörahvas pääseks igavesest orjusest tööpuudusest. Millal nad ükskord jõuavad selleni, et nad ise on oma õnne sepad, oma maajuhid ja 1940. aasta juunipööre siis muidugi Endel vabanes vanglast, see oli suurem rõõm meile kõikidele ja minule endale. Ma mäletan väga hästi, kui raekoja platsi peal teineteist embasime ja suudlesime ja kõik me tegime ära. Me tundsime ennast nagu ümber sündinud. Jah, mäletan 1940 teist aastat, see oli mai esimesed päevad, kui meie diviisi külastas Vorošilov ja ta meile ütles, et vaadake teil kunagi tule punastada meie rahva ees. Mul see nii väga selgesti on meeles 1942. aasta detsembrikuu tõimeid, rind rinna vastu sakslastega, Velikije Luki lahingutes nendesse lahingutesse me olime juba saabunud, mitte enam 46 kommunistliku noor, ega ma väga hästi mäletan, 800 kommunistliku noorega polgus ja kõikidest rahvustest Meie rahvuste sõpruspolgus läks niisugust rada millest võidakse kirjutada raamatuid, võidakse luuletusi luua. Kuid sõprus, mis arenes nendel päevadel lahinguväljal, võib igaüks iga noor endale ette kujutada. Kui meie polgu 136 rahvust. Ja 36. keeles kõneldakse meie polgu rivis ja kui polgu rivi astub lahingusse ühtsena. See muidugi oli see peamine pant meil, et me olime rahvuste sõpruses karastunud. Võru linn oli ahervaremetes tuli sõja jäljed kaotada linnas Me algasime kõige lihtsamast. Kutsusime koolides kommunistlikke noori pioneere. Selleks, et teha ühiskondlikku tööd. Andsime katalabidad, rehad luua, ilus linn. Taastada linn ja veel ilusam on üles ehitada. Kui ta oli enne sõda veel ilusam, aina üles ehitada. Linn. See oli suur unistus, ei jätkunud meil ju jõudu, materjale. Esimesed sammud meil olid väga rasked. Kommunistlik noorsooühing pidi läbi tegema raskeid lahinguid. Jah, ma mäletan, tütarlapsed ja poisid tulid ju nendel päevadel leebakule oma leivakotiga kalossid jalas või siis lihtsalt jala nõukesed. Neid päevi, need olid tõesti haruldased päevad, siis ilmusid sinna mõned ajakirjanikud ja siis hakati pilt Te tegema sellest ja siis ajalehes juba noorte hääles ilmusid mõned pildid. Ma neid vaatasin ja mõtlesin, et kas tõesti see asi nii suur on, et siis oli pisikene asi ühte väikest elektrijaama kest noortega üles ehitada ja vaadake, jõudsime välja septembrikuuni, üks kord tundsime, et ja saab valmis, aga elektriliine ei ole. Ei ole, mille kaudu valgusjaamast välja viia. Ja siis otsustasime ühel õhtul bürool, et nüüd peame minema sõbrad, kõik platsi selleks, et luua liinid. Ja ühel pühapäevakul meil võttis osa 400 talupoega hobustega noorus. Selle päeva jooksul tegime 10 kilomeetrit, liinisidasid elektri, liinisid valmis, kui palju metsa vedasime välja sellel päeval, kui palju aukusid, postiaukusid? Me kaevasime labidatega õhtu siis muidugi kõigele sellele suurele talgule tore pidu otsa, noored vaid tantsu ei olnudki isegi väsinud, vot praegu tunned võib-olla väsinud pika jutu peale, aga siis väsimust ei tulnud. Ja siis tuli Juhan. Smuul. Tema hakkas poistega koos elama, ta seal õlgede peal magas ja ja siis ta lõi järvesuu poiste brigaadi selle toreda poeemi, millest nii mõnigi noor täna meie koolis loeb ja, ja mõtleb selle üle, milleks noorus oli võimeline ja noorus on tänapäeval paljuks võimeline. Ja me ei ole kunagi unustanud seda ega ei saagi unustada, sellel korral, nagu oleks nüüd erilised noored elanud. Kliimani 10 aastat. Võru linn on sündinud uue linnana. Võru linna uhkuseks on gaasianalüsaatorite tehas. On sündinud uued tööstusettevõtted või uued elukutsed, mida ei teatud. Võrus on uus tore kultuurimaja rahvas ehitas selle maja 30000 töötundi. Võru linnatöölised andsid selleks, et sünniks niisugune tore kultuurihoone ja ta ei tohiks jääda viimaseks vaid ees peab seisma palju uusi toredaid üritusi, millele rahvas ütleb avasena. Aga viimase 10 aasta sisse mahub ka Baltimaade suurim juustutehas kümnede eluhoonet ja nii edasi ja nii edasi. 10 aasta sees õppis Feliks Pärtelpoeg endale kõrgema hariduse praegune Võru rajooni täitevkomitee esimees. Ja lõpuks, missugune aasta 10 tundub kõige raskemal. Peab otsekoheselt ütlema, et kõige raskem nimelt on tänapäeval kui meie onu saajad nimelt tänapäevas, sest tänapäev nõuab igalt inimeselt kõige rohkem energiat kõige rohkem jõudu, kõige rohkem loovat mõtet. Kõige toredam ja kõige meelde Kivitavam aeg. Need on kommunisti sõnad ja tänu teile sõjateelt tulnud mõtte ja tegude karastusest läbi imbunud mehed on meil huvitav tulevik, mäletatav minevik ja juba mitmel noorel põlvkonnal kerge aeg teieta poleks meil noori teaduste doktoreidega, küberneetikat, hinge, haaravaid laule ega laulupidusid automaatikat ja põllumehe raskeid saake pooluste vallutajaid ja kõrget haridust, uusi linnu, soome saunu ja 20 aastaste võimsaid pulmi. Juba kipume unustama, missugune väärtus on leival. Tavalisel mustal leival. Tasub mõelda ja mõnikord pärida tublisti üle keskemeeste käest kuidas kõik oli kasvõi ainult 10 aastat tagasi. Nemad mäletavad, sest tõesti ka 10 aastat on pikk aeg. Erni järvsoo, Laine Vaiksalust rääkisime 10 aastat tagasi, sellepärast nimelt, et parimatest ikka räägitakse, neid seatakse eeskujuks. Laine Vaiksalu oli tol ajal paljudele lüpsjatele suur eeskuju. Siis peeti paljuks 70 lehmalüpsmist ja hooldamist. Pealegi, kui kõik töötuli üksipäini ära teha, paljuks peetakse seda praegugi, kuigi elu on edasi läinud. Laine Vaiksalule omistati vahepeal sotsialistliku töö kangelase austav nimetus. Aga võta või jäta, laine on ikka laine. Täna seesama, kes 10 aastat tagasi nägu nalja täis, liigutused endiselt kärmetiagrapsakad. Meil oli doktor Adolf Möldri ka sel ajal korduvalt juttu Laine Vaiksalust tema läbimõeldud tööst. Mölder avaldas arvamust, et oleks tore, kui Laine Vaiksalu oleks nõus tulema Vorbusele Tartu näidissovhoosi lauta katsegruppide peale. Aga kuhu siis laine oma kodu pidi jätma? Vorbuse ei olnud neil aastail see, mis praegu ja inimesedki on vahetunud. Kõigepealt osakonna juhataja. Tänavu 25.-st juunist juhib Forbuse osakonda doktor Adolf Möldri vanem poeg Aavo. 10 aastat tagasi oli ta Väimela tehnikumi kasvandik. Mäletan kunagi 18 või 17 aastat tagasi esimest saadet sellest perekonnast. Ema, isa, poisid, välja arvatud noorim n. Kõik mängisid pilli, kes klaverit, kes akordioni, kes kontrabassi, oli midagi kodus orkestri taolist. Muusiku elukutset ei valinud poistest küll keegi, kuigi epa orkestris kaasa löödi ja koduses ringis tehakse praegugi muusikat, kui pere koos. Selles peres võeti kuidagi endastmõistetavalt, et poisid ka põllumehe elukutse valisid. Vanasõna käbi ei kuku kännust kaugele, peab nähtavasti paika. Sealt, kus Adolf Mölder põllumajandusteaduste doktor loomakasvatuse instituudi lektor 41 aastat tagasi alustas. Sealt alustas ka vanem poeg haavu. Alustasid nooremad mati jälgi. Ainult et mastaabid on teised ja tingimused ka. On suured majandid, suured karjad ja suured mehhaniseeritud farmid. Ja see määraski aspirant Aavo Möldri kandidaaditöö teema eesti punast tõugu veiste mõningaid käitumisomadusi suurfarmis. Sest suures farmis on eritingimused. Iga loom ei sobi sinna nagu maamiljöös metsade vaikuses üles kasvanud inimlaps sattudes suurlinna liikluskeerisesse, kaotab pea ja tunneb ennast üpris sandisti selles tohuvabohust. Nii on ka loomadega muidugi mitte kõigiga vagude ajamine teadusepõllul. On raske, see nõuab visadust, armastust asja vastu. Neid omadusi on aga poistes maast madalast kasvatatud, sest ilma selleta ei saavutata elus eriti, aga põllumajanduses mitte kui midagi. Kui Aavo Mölder oma uurimistööd alustas, vaevalt ta siis täpselt teadis, kui palju küsimusi tuleb läbi töötada, süstematiseerida, et neile õige teaduslikult põhjendatud vastus anda. Ja vaevalt ta seda teadis. Kuid kandidaaditöö sai kaante vahele koguni varem kui plaanitsetud kahe ja poole aastaga. Väitekirja kaitsmine oli tänavu 25. juunil. Oponeerisid professor Arne Pung ja doktor Ernst töö omab suurt praktilist tähtsust ja hea on see, et ta ei jää kaante vahele. Vorbuse osakonnas on tal kõik võimalik suurfarmis praktikasse rakendada. Võid kindel olla, et kõik hästi läheb, sest visadust, sihikindlust, noorel osakonna juhatajal juba jätkub. Need väärtuslikud omadused on ta kodust ellu kaasa saanud. Ivar Trikkel. 10 aastat edasi, et vaadata 10 aastat tagasi oli eelmise saate teema sealt ajaratsul uuesti tänasesse päeva malekäigud võrdluseks analüüsiks sissevaateks inimese deemon paeluma jäänud ja eesti kultuuritraditsioon päeva tarbetööde Karal sellest vallast ka täna kuulamiseks valitud arhiivimaiku heligist. Lugeja eli said. Siili vööt kõlaya, võimsad Raintööri, muul jobul ja seda hoolde seal, kus narra, Jaal paadi Nii teeb häält hiidlane, kellele laul ei ole ametiks antud. Armastus lihtsalt pigistab selle mehesest välja. Hinge pidi kodusaare küljes olevad inimesed just nagu kadakad kassaris. Kes ütleme siis nad maksavad. Kultuuri loojaks on nendel vahel hindamatu hind. Ärge minu jutu järgi on kõik malm Soomest. Noh, eks ole, hea, kui soome saadamises sealt ju ka Aino Kallas Ja neli astudes lasen ainugardaga naabruses minu väravas Käisi mööda mererannas suplemas. Meil kassas nimetatakse üks maakoht piibunina. Ja Nad käisid suplemas kas olid omavahel jutuga? Ja vahel, kui minu väravast mööda läks ja kui mina oma peenralt ravisin seal värava lähedal, siis ütles ta mulle jõudu tööle ja kes kuidas mina saake saan ka, kas tasub ära ja ja nii edasi, nii kui naabri inimest kunagi tervitasin, kui tee pääl kohtusime ühte testija olevat väga ilus naine olnud tallel looduse poolest väga kiina piltilus, inimene just tõest olivad ilusast kastani, pruunid juuksed, pikk sihvaka kasvuga minust veel Therapy Kemal. Siis elevalike nägu oli temal alati, kandes päevavarju, kui ta väljas käia ei päevitatud, nii nagu on ja ei olnud ei muudes sel ajal. Ja siis tumepruunid silmad olid, ta oli tõesti üks piltilus inimene. Ja eks teil nüüd tulev suveti üht lugu siin niiviisi seletusi andes, nüüd käib inimesi palju juba seda kohtama. Paljud käivad vaatamas ja inimestel on väga vähe arusaamas katsuda Aino Kallase kirjandustundest rahvale väga vähe. Siin Eestis. Et paljud inimesed on imeks panna minu käest küsinud, kas mina olen ainuke sugulane. Kuna mina olen sündinud hiidlane, ei, tema on soome rahvusest ja Soome Ülikooli professor krooni tütar suures kuulsast perekonnast ja tema ema oli Soome tütarlaste gümnaasium kooli juhataja. Ta ei olnud ju nii lihtsast perekonnast. Aga minu isa ema töötas mõisas. Ja lapsed tegime mõisas tööd selle ajas, kus mina siis ainuke sugulane. Lähed jääme tõesti, seepärast pakkus suurt huvi Soome teadlase Aino Kalda Loomingu uurija kailaidis ettekanne möödunud sügisel soome-ugri kongressil Tallinnas. Aino Kalda kohta kirjutab praegu soomlane, kailaidinen doktoriväitekirja ja osa tema sellest ühe peatükk valmista ette sellest ka hiljutisel soome-ugri kongressil ja seal juhtis ta tähelepanu Eduard Vilde mõjusid. Aino kaldasse ja samuti ka Kitzbergi mõjusid. See viimane tuleb eriti kõnesse tema hundimõrsja puhul. Teiselt poolt nagu hiitlastelt kuulsime, seda hiljuti on need mõjutused siiski olnud rohkem vahel tud. Nii rahvapärimuste järgi ja võib-olla tõepoolest siis ka Kitzbergi libahunt on mõnevõrra sinna kaasa mõjunud. Kongressi mõttearendustest tagant tõugatuna sügise akupäevadel koos professor Alttoaga Hiiumaale sõitsimegi kirjanduslikke jälgi ajama. Siin üks nendest, vana kohalik pedagoog Marta Kaljo. Hundimõrsja jutustas kirjanik Aino kaldele minu vanaema ette. Nimelt Aino Kallas külastas kunagi minu vanaema kui ühte niisugust, noh, tublid juttu inimest ja siis muu hulgas tuli jutuks see kurb lugu, mis kunagi keremäe külas on juhtunud. Hiiumaalt mälestused Soomest tuurja lisaks sealse rahva huvi Aino Kalda ammuse suvekodu tänase muuseumi ja rahvasuus elavate mälestuste vastu. Kates lina ja täi, sõja, kohvi ja tasid jäi, jäi, õitsin iga päev pääle lõunat, kell viis kohvi ja üks pulk veskikivi on seal toomingapuu all. Seal Aino Kallas istus ja luges teinekord. Soome ringhäälingu palvel läks kuuldu eetrisse ka Helsingist hiidlaste suust helidokument lisaks professor Alto kommentaar. Mõne aja pärast sai professor Soomest kirja. Suur tänu raadios saadud elamuse ja kaasabi eest uurimisteks. Kailaidinad. Lembit Lauri. Huvitavaid kohtumisi ja huvitavaid küll, kuid kas ka teie jaoks? Mäletan kõnetoolist maha astunud meest läbimas kiirsammul saali tõrjumas, teele sirutatud postkaarti, lahtisi raamatuid, paberilehekese ja pliiatseid. Kui te nüüd teatuks, kui ta täidaks iga ligiastuja väikese palvega, homme ja tulevikus jääks elu lõpuni jagama autogramme. Ta põgeneb kuulsuse eest. Ta lisab sammu siin kusagil järgmise nurga taga on tuba, mille uks käib lukku, kus on valge riidekattega tugitoolid ja kus 20 minutit tema elust raiskan, mina samuti ühine, tüütu ja kui kõik teist. German Titov, teine inimene kosmoses, inimene, keda kuulsus ei ole karvavõrd rikkunud. Inimene lihtsa esinemise, meeldiva välimuse, nõtke mõistuse, huumoritunde ja oma murega jäävad piisavalt aega treeninglendudeks. Lõppude lõpuks on ta ju hävituslendur. Need 20 minutit ohverdas kosmonaut number kaks Eesti raadiokuulajaile ja neid on alla miljoni. Teine kohtumine. See kohtumine on jäänud minust aastate kaugusele nagu see kärarikas vanalinnatänav Kema tunglemise, idamaiste lõhnade Veloryksade kobra taltsutajatega nagu see maagi aastatuhandetesse ulatuva mõtteteaduse, Teaduste ja suurte uuendustega, nagu seda oli nulli kasutusele võtmine. Ja osavate tänava kaubitsejatega, kes veeretavad teos peenraha ühed mündid, ümmargused, teised imelikud sakilised, kolmandad kandilised. Miks? Sest kolmveerand ostjatest kolmveerand mitmesaja miljonilisest rahvast ei tunne veel numbreid. Kuhugi selle tänava vaiksemasse naabrusse on jäänud üks põgus kohtumine vana hinduga kelle juurde läbi mitmete käikude ja koridoride viis nõukogudeturistid tema õpilane. Olime omapärase vabaõhukooli õhtueelseid toimetusi silmitsedes peatunud. Pühamehe apelsinikarvarüüs mediteerija tõstab pilgu missugusest liiduvabariigist, olete Nõukogude Leedust? Ei, Lätist, ei Eestist. Siis olete ehk Tallinnast? Veel sõna siit, teine sealt niheleme minekule. Neli paljast seina vaadata pole midagi ja siis tuleb küsimus. Kas Tammsaare on teie kirjanik? Ühe raadiosaate pärast pidin otsima kord inimest kelle nimi oleks Ivanov. Eesnimi Ivan ja isa nimi Ivanovitš. Talitasin nii nagu oleksite talitanud teiegi. Läksin aadressi küsima. Kujutlesin juba, kuidas ametnikuneiu minu nõudmised olid lugeda, see jätab. Kuulge, neid on tuhandeid. Keda te otsite? Kui lindistada saaks kena sissejuhatuse saatele kuna ma ei olnud kodulinnas, kus ei ole praegu oluline otsustasin mitte kohe avatud mikrofoniga vastava luugikese juurde tormata, vaid kõigepealt minna kombe pärast selle inimese juurde, kes luugi tagaistujast ameti poolest kõrgemal. Esitasin, oma soovi. Märkan, kuidas noorele kaunile näole tõuseb kahtluse vari. Mu käsi libiseb põuetaskusse töödendi järele. Tema ilusad pikad brünetid, juuksed raamivad ranget ametlikust. Milleks teil seda vaja on? Seletan veelkord. Panen töötõendi kõrvale ajakirjanike liidu liikmepileti ja passi. Ei, selles küsimuses ei võida vastutust enda peale võtta. Aga ta on ju teises linna otsas. Selle peale läheks pool päeva. Ehk võiks kasutate teie telefoni näidet jää hakkab sulama. Palumise peale on ta nõus isegi ise helistama. Olen näinud inimesi, kes telefoniga rääkides vastas kõnele pidevalt naeratavad. Olen näinud teisi, kes telefonisse kummardavad. Tema punastas, puna Lewis kleidi välja, lõikestule, kaela, üle meeldiva näo ja ulatus juuksejuurteni. Teate, siin on keegi korrespondent. Kuulen üle lauagi toru teisest otsast madalat karu häält. Aga kas teil kirjalik taotlus on? Töötõendi ajakirjanike liidu liikmekaardi ja passi kõrvale ilmub rohelisele kalevile Tallinnas välja kirjutatud kommenteerimistunnistus. Sellest on vähe. Peab olema avaldus asutuse blanketil, millel on minu ülemate allkirjad ja pitsat. Püüan ametniku veenda. Uskuge, kui mul on juba komandeering, saaksin maga säärase paberi siis minge ja tooge. Korjan roheliselt Kalevilt komandeeringu passi, töötõendi, ajakirjanike liidu liikmepileti ja katsetan veel ühe argumendiga. Hästi, kui te just nõuate. Ma käin kahe päevaga ära. Ma kaotan kaks tööpäeva. Aga lennukipilet Tallinna ja tagasi, kas ei ole riigi rahade mõtlematu raiskamine? Ja lõppude lõpuks ei paluma ju teab mida nüüd aadressi 1001 nimelise hulgast? Seegi minu argument ei maksnud midagi. Nojah, aga kuidas jäi Ivan Ivanovitš Ivanoviga? Ta oli väga tore inimene, pakkus teed, kostitas kõige hea ja paremaga, mis kodus leidus. Autojuht rääkis meeleldi oma tööst. Oli enne sõda sõitnud Kaukaasia rasketel mägiteedel. Sõja ajal vedas miine rindele. Jõudis Berliinini. Ja pärast sõda naisnoored liiklusinspektori leitnandi, kes tema seni puutumatuse juhi talongi esimese augu lõi. Inimeste otsides võib vahel põrgata bürokraatiale. Ja mida siis teha, et ikkagi jõuda Ivan Ivanovitš juurde. Mida te teete, kui TTL seisab vana varisenud puu? Lähete ringi? Ja ongi selleks korraks kõik kuid kohtumisi ja kindlasti hästi huvitavaid ning meeldejäävaid on veel küllaga tulemas. Pealegi veel niisuguse ametiga meister, kes täna oma meenutusi teieni tõid. Ja teie olete ikka alati oodatud oma raadio juurde neist kohtumistest osa saama.