Rotatsiooni masin hakkas tööle kavalasti välja mõeldud seadeldis. Näe üks, kaks ja värske ajaleht jookseb masinast välja üks, kaks, kolm. Ja juba on lehevirn transporttööl. Siht rändab ajaleht ekspeditsiooni osakonda, ronib posti autosse, istub kiirrongi, kihutab lennukiga, ruttab postipauna ja kioski letile. Lugeja võtab värske lehe, lööb selle lahti ja on silm silma vastu. Rahva hääl ja Pravda, palun. Aitäh. Rahva hääl ja noorte vastutasid lehte ja iga päev. Nii on päevast päeva aastast aastasse. Ajaleht näitab aega, ta hoiab alles päevi, nii nagu nad olid ja on. Detsember 1922. Euroopa ajakirjanduses ilmub teateid eesti kodanluse repressioonidest vabariigis tegutsevate demokraatlike jõudude vastu. Dokumente arhiivist kõneleb Aleksander reserv. Kodanliku Eesti ajakirja politsei lehe teise oktoobrinumbris ilmus artikkel pealkirja all. Eestis on vanglas kinnipeetavaid rohkem kui kusagil teises riigis. Artiklist loeme ajakirja kriminalistid. Moonatsete viimases numbris on esmakordselt avaldatud huvitavaid statistilisi andmeid üksikute riikide vanglates kinnipeetavate isikute arvu kohta. Vastavad andmed on võtnud kokku Howard liik Fortenaal Refoom ja on neid avaldanud pealkirja all prisoner's population, owsivoorid. Andmed olevat viimaste aastate keskmised. Huvitaval kombel sammub Eesti siin esirinnas, püstitades seega omapärase maailmarekordi. Järgnevalt esitab politseileht andmeid rea riikide vanglas kinnipeetavate arvu kohta arvestatuna 100000 elaniku kohta. Andmetest ilmneb, et kodanik Eesti ületab kaugelt nii Ameerika Ühendriike oma naabreid Soomet, Lätit, Leedut, rääkimata Skandinaavia riikidest ja teistest maadest. Teadagi ei lasku politseileht saavutatud omapärase maailmarekordi sotsiaalsete, eeskätt majanduslike ja poliitiliste põhjuste analüüsimisele. Fašistliku Eesti kodanluse ja temaketi koera politsei eesotsas kaitsepolitseiga huvides polnud lähemalt valgustada Eesti poliitilist majanduslikku ja kultuurilist arengut kodanluse võimutsemise kestel, kõnelemata tulevikuperspektiividest kodanlikus Eestis ilmunud informatsioonilistes käsiraamatutes. Nõndanimetatud karistusteadetes, mis haaravad ajavahemikku 1918 kuni 1940 figureerib umbes 139000 karistatu nime. Kui neist välja sõeluda korduvaid nimesid, jääb sinna vähemalt 100000 kodanikku kellel on tulnud tegemist teha kohtuga. See on küllaltki suur arv umbes miljonilise elanikuga riigi kohta, mis Omalt poolt kinnitab saavutatud maailmarekordi põhjendatust. Ja siiski ei ole nii, et karistusteated ning neis erinevalt nimekirjad arusaadavatel põhjustel kaugeltki täiuslikud Neis on jäetud toomata rahva vara ja vabadust avalikult ning salaja omastajate ja riisujate pätside, Laidoneri, ide, Puhkide latikute ja sadade teiste suuremate või vähemate saamameeste pankrot, meistrite ja lihunikud nimed. Samal ajal on Avaigitud ka paljude töörahva vabaduse eest võitlejate kaagi kohtu kaudu või nurga tagant tapetute nimed, nagu Viktor Kingissepp, Jaan Kreuks, Aleksander leiner, Leoport, Linder, Julius Süts ja sajad teised kodanikku asutava kogu valimistel 1919. aastal millest Eestimaa kommunistlik partei ränga terrori tõttu ei saanud osa võtta. Ta avaldati Eestimaa Kommunistliku partei lendlehti milles oli loetletud nimeliselt 120 isikut. See on sama palju, kui pidi asutava kogus liikmeid olema keda partei kui risti löödud töörahva nimekirja soovitas valimiskasti panna. Seoses sellega kirjutas Viktor Kingissepp. Risti löödud töörahva nimekiri, mille meie partei avaldas asutava kogu valimisteks. See igavene süüsammas eesti kodanusele on väikene osa kodanlikude Kimukate käe läbi langenud prolentaarlastest. Seda nimekirja jätkame teises kohas ja teistest oludes. Ta tuleb täielik alles siis, kui võidurikas töörahvarevolutsioon avab kaagi kohtude kinnised uksed ja toob päevavalgele viimse kui kuritöö, mis kodanlus on proletariaadi vastu korda saatnud. Lehekülg Johannes Lauristini romaanist riigikukutajate kirjutatud sunnitöö vanglas meri leota, päikese maa kaldeid. Järv uhab, idapiirijõed voolavad serval ning kus pole vett seinale löödud püsti vaiad. Risti-rästi on põimitud okastraadiga, nagu oleksid teine teisel pool elutsevat rahvad sõjajalal algmisest igavesti. Siin v ja traadiga piiratud Maal on sood ja rabad. On kiviga rakad ja kadakad. Aga on ka Lokvaid, Nurmi haljendavaid aasu, suuri maju ja tähelepanuväärseid tehaseid. Kuid siin on ka hammaste kiristumist. Siin käib halastamatu võitlus. Ajarong kihutas meid 1922.-st aastast tänapäeva detsember 1972. Kas ma võiksin täna lennata veel Moskvasse ja võite küll suvel meil on uus lennukid ja talvisel ajal neli. Kas kõik need lennukid on sõitjaid täis? On küll, jah, peaaegu kõik, kes puhkusel, kes komandeeringus, üliõpilased tihti sõidavad, pensionärid sõidavad. Kas neid inimesi käib teie juures siin, kes ei ole veel kunagi elus lennanud, muretseb kuidas kergemini on saabud ühes lennujaamas teisi ja kuidas on paremini sõita, kiiremini, saabuda vahane. Ajakiri Krarh Danske ja Aviaatse teatab. Nõukogude maa siseliinidel lendab iga päev 400000 reisijat. See arv näitab, et meie lennuteenistus võib viia iga päev õhureisile terve Tallinna elanikkonna. Detsember Moskvas Leningradi prospekt pealinnaks elavamaid magistraale Moskva lennuvaksel. Siin on ka äsja tsiteeritud ajakirja toimetus peatoimetaja Ivan Turkin. Nii et Nõukogude Liidu õhuliinide üldine pikkus on 800000 kilomeetrit. Kõrghooajal 3000 reisi päevas selleks, et teenindada aastas 80 miljonit inimest ehk ühte kolmandikku meie maa elanikest, kes võtavad ette õhureisi on vaja mitte ainult suurepäraseid lennukeid, vaid ka esmaklassilist, maapealset tehnikat. Esimene Nõukogude rahvusvaheline lennuliin ühendas Moskva Saksamaaga. Tol ajal lennati välismaiste lennumasinatega Meie kodumaa juubelit tervitab Aeroflot suurepärase saavutusega 225000 kilomeetrit välisliine. Võrrelge seda esimese liiniga, mida oli kõigest 1300 kilomeetrit. 50 aasta eest detsembris 1922 Moskva Pravda Avati esimene rahvusvaheline lennuliin Moskva Königsberg Nõukogude Venemaa kaubanduspalati organiseeris esmakordselt Nõukogude eksponaatide väljapaneku Königsbergi näituslaadal Nõukogude kaubandusvalitsus sai esmakordselt kutse osavõtuks Leipzigi karusnahkade näitusest. Kohtumisel Läti ja Poola esindajatega olid kodanlikud diplomaadid sunnitud tunnistama Nõukogude riiki mitte ainult de facto, vaid kade juure. Pravda avaldas Itaalia valitsuse Telegrami Leninile. Käesoleval aastal toimub keenumas üle-Euroopaline konverents majanduse finantsküsimustes. Härra Lenini isikliku osavõtt sellest konverentsist kergendaks tunduvalt Euroopa probleemide lahendusi. Detsember 1922. Päevaleht teatab. Mõned äriringkonnad peavad vajalikuks Nõukogude Venemaaga kauplema hakata. Ei, seda ei tohi mitte lubada. Kui juba nende kraami jaoks piir lahti tehakse, siis võib värskiga nende mõtteid oodata. Piirivalve on ära keelanud metsa parvetamise Eesti-Vene piirijõgedel. Kui Venemaal veel mõni ikaldus tuleb, siis kaob see riik üsna varsti. Tähelepanu, lugege, kõik ilmus meie aja surmaan pat vere vastu. Kasiinos ikka veel India hoovi saladused. Detsember 1922 Pravda. Teades Šveitsist Lausanne'is algas rahvusvaheline konverents rahulepingu sõlmimiseks Türgiga. Nõukogude saadik Vjatšeslav Swarovski kohtus läbirääkimistel Türgi esindaja Ismet pashaga. Londonis vaadatakse sellele sammule kui Vene-Türgi suhete parandamisele. Inglise ja prantsuse valitsuse ringkonnad ei ole võimalikust kokkuleppest huvitatud. Warovski edukad läbirääkimised on pinnuks silmas kodanliku diplomaatiale. Kõik räägib selle poolt, et on oodata vastulööki. Tunnistajate ülekuulamise protokollist. Porovski tütar ütles isale, et teda peatas pargis keegi võõras ja ütles suisa viie minuti eest. Tapetud. Samal tunnil tuli Browski koosneva sekretäri, levilkowski ja nõukogude ajakirjanduse esindaja arentsiga hotelli sil restorani einestama. Saal oli pooltühi. Mõned kelnerid seisid kaugele eemale ja ajasid oma paljut. Veel oli saalis üks kuivetanud meeskülaline. Ta istus ukse lähedal ümmarguse laua juures, jõiv aeg-ajalt väikesest lihvitud klaasist konjakit. Iga klaasitäie eest tasus eraldi, tellis uue portsjoni, jõi, maksis, tellis vorovske, heitis üksildusele külastajale pealiskaudse pilgu. Kuna mees oli õhtuülikonnas, tegi vorovski oma kaaslastele hea tujulisem märkuse. Nende etiketile mittevastava välimuse eest. Istuti lauda. Vorovski tellis salatit, kala keeksi koorega kohvi ja õunalõike veini kastmes. Saalis oli poolpime. Võiks tuled süüdata, ei tea, mida need kelnerid ootavad. Samal hetkel pani kuivatanud mees konjakiklaasi lauale, astus vorovski laua juurde, tulistas kuklasse kaks korda. Siis tulistas ka, arenesid tsendivilkowskit. Mõlemad said haavata. Nõukogude diplomaat Vjatšeslav morowski suri meelemärkusele tulemata. Üle kogu Soome tuntud ilmatark, Koiva neeme Janne 84 aastane kalamees ja looduse märkide pealt ilma tunnistaja ei julge tänavu püsivat lund enne jaanuarikuud ennustada. Maailm on muutunud ja ilmaolud samuti. Nõnda nendib kolmuneme Janne ja sellel ütlemisel on tõsi taga. Eks igaüks tunne ja koge seda omamoodi. Nii mõnigi elupõline Helsingi elanike õhkab taga veel seda aega, kui voorimehed tukkusid sõitjate ootel vaiksel Jaama platsil. Teised jälle peavad praegust autode uputust, kärinat ja mürinat samas paigas lahutamatult linnapilti kuuluvaks ning ootavad, millal Helsingi metroo esimesed liinid valmis saavad. Uus aeg, uued tavad ja kombed on vaimukalt ja vääramatult maad võtma. Ent on midagi palju tähtsamat ja olulisemat sellest, mis pealispinnalt paistab. Son ehk suhtumine maailma. Osavõtt kõigest sellest, mis maailmas sünnib. Oma seisukoha ja arvamuse väljaütlemine. On ju tõdetud, et väikestel riikidel ja rahvastel on oht kapselduda oma kitsasse mõte ja sündmuste maailma. Ning pidada kõike kodus juhtuvat maailmasündmuseks. Meie oleme maailma naba ja meil on kõik kõige parem. See on ühe lausega öeldes, too maailmakäsitus. Kahekümnes sajand oma tempo, informatsiooni leviku ja üha laieneva turismivooluga on küllap õpetanud inimesi uutmoodi maailma vaatama. Sellel sajandil on sündinud esimene sotsialistlik riik esimene sotsialistlike vabariikide liit ning esimene sotsialistlike riikide sõprusühendus. Ja nüüd ollakse kogu maailmas tähistamas meie kodumaa Nõukogude Liidu loomise poolesajandat juubelit. Nii loomulikult ka Soomes, kus seda peetakse suure sõbraliku naaberriigi sünnipäevana. Viimastel kuudel on küll iga päev tulnud teateid, et mõnes Soomema linnas, alevis või külas on tuldud kokku kohtuma Nõukogude inimestega peetud maha seminar, avatud, näitus, vaadatud üheskoos nõukogudefilme. See on tänapäevases soomes nii loomulik ja tavaline ja teinud alati mõeldagi, kuidas selline suhtumine on saanud alguse, kuidas arenenud. Sest veel vähem kui kolm aastakümmet tagasi seisid kaks naabrit sõjajalal. Veel vähem kui kolm aastakümmet tagasi oli viha ja umbusalduse kasvatamine suure idanaabri vastu ametliku riikliku poliitika koolisüsteemi ja armee ajateenistuse sisuks. Veel vähem kui kolm aastakümmet tagasi olid sõnad sõprusest naabriga võrdsustatud riigireetmisega. Nii oli. Mulle on uued soome sõbrad ja tuttavad palju rääkinud neist keerukatest ja vastuolulistest aastatest ja sellest, kui raske oli pärast sõda alustada. Eelarvamustemüür oli kõrge ja tugev, väga raske oli hankida informatsiooni elust nõukogude liidus ja seda vahendada. Üks Soome raadio tuntumaid reportereid Undomeetinen näitas mulle ühel päeval oma arhiivi. Ta oli esimene, kes pärast sõda hakkas tutvustama meie maad. Veidi kolletanud masinakirjalehed aastakümnetest 1947 48. Undo on aastakümnete jooksul teinud üle 700 eri reportaaži ja saate meie maast olnud pea kõikides liiduvabariikides. See on elutöö. Ja raske oli, ütleb mees ise. Ent nii see oli. Ja nüüd löön lahti ajalehe ja loenet Turu laevaehitustehases on vette lastud uus laev Nõukogude Liidu tellimusel. Laev sai nimeks vee Ramuhhina. Tuntud Nõukogude skulptor, kelle sümboolne teos, tööline ja naiskolhoosnik on küll vist tuntud ka kõige kaugemas maailmakolkas. Neid laevu ehitatakse ju küll igal aastal rohkem kui üks ja nad kannavad erinevaid nimesid. Ent ka sellel paarirealisel ajalehe uudisel on palju sügavam tähendus kuna vähem kui 30 aastat tagasi oleks selline uudis olnud mõeldamatu. Paar nädalat tagasi sai käidud vaatamas Loviisa Väikelinna külje alla ehitatavat aatomielektrijaama ning koolas külastamas tulevase gaasijuhtmeid taid. Lovisa ehitus on tuntud kogu Soomes kui üks näide kahe riigi viljakast sõbralikust majandusalasest koostööst. Pole ju tõeline sõprus vaid kokkusaamistest pidulike päevade ajal vaid ka ühises töös teineteise abistamises. Ja siin pakuvad naabrite vahelised kontaktid rikkalikult konkreetseid näiteid, mille paljas üleslugemine võtaks üpris palju aega ning ikka jääks midagi olulist nimetamata. See on reaalselt eksisteeriv näide eeskätt teistele Euroopa riikidele, mida tähendab praktikas tänapäeval nii tuntud ja nii palju räägitud poliitika, termin rahumeelne kooseksisteerimine erinevate ühiskondlik-poliitilise süsteemiga riikide vahel. Ja pole põrmugi juhus, et just nimelt Helsingi odanemel tipuli saalis teevad nüüd oma tähtsat tööd Euroopa riikide esindajad. See on tunnustus Soome vabariigi välispoliitikale selle välispoliitikajoonele ja välispoliitika praktikale. Tipoli konsultatsioonide eesmärk on lihtne ja selge teha esimene konkreetne samm rahumeelse sõdadest Vaba Euroopa poole, kus kõigi riikide vahel valitseksid, sõbralikud koostöösuhted ja inimesed võiksid rahus oma tööd teha kartmata homse päeva pärast. Nende konsultatsioonide argipäevane tipule son saanud kindlad raamid. Ent maailma ja kohaliku üldsuse huvi selle töö vastu pole põrmugi vähenenud. Rahvusvahelises pressikeskuses käib vilgas tegevus. Suure põnevusega oodatakse iga päev kokkuvõtteid, kuidas töö on edenenud ja taas ning taas kõnelevad eri maade ajakirjanikud millist tõepoolest ajaloolist tähtsust omab see tõsiasi, et nüüd lõpuks saadi Euroopa riikide esindajad ühise laua ümber saadi ühise laua ümber nii tõsiseid tulevikuküsimusi arutama. Ja ausalt öeldes kena tunne on kuulata, kui kõrgelt maailma arengut lahtiste silmadega jälgivad ajakirjanikud hindavad Nõukogude maa otsustavat osa Euroopa julgeoleku ja koostööprobleemide kiiremal lahendamisel. Oli see ju nõukogude liit, kes esimesena selle kokkutuleku ettepaneku tegi. Veel mõned aastad tagasi umbsõlmes olevat probleemid on täna juba jõudmas tegeliku lahendamiseni. Ning on mõistetav, et inimesed meie mandril Euroopa eri paikades Euroopa riikides ootavad ja loodavad. Maailm muutub ja kiiresti. 50 aastat öeldakse, ajaloos olevat vaid tillukene tükk aega. Ent kui selle sisse mahub nii palju kaalukat ja kogu maailmapilti muutvat kui meie kodumaa 50-sse aastasse, siis on see suur aeg. Ja inimesed mõistavad seda. Väljavõtteid ajakirjandusest, NSV Liidu sünniaastal ja tänapäeval kommentaare pressiteadetele võrdluspilte, millest alustasime tänapäevast meil ja vanas maailmas. Programm aastate käekiri on eetris nädala kestel kuni aasta lõpuni. Aastate käekiri 1922 kuni 1907.