Stereo stereo stereoraadio. Seekordses saates püüame populaarses vormis teieni tuua põhimõtted, iseärasused, kuidas stereosaade siis raadiokuulajani jõuab. Kõigepealt siis kõrgsagedustehnikast. Alustame siis sellest, et meil kasutatakse kahekanalist stereosüsteemi ja kanalid on siis saanud endale siis nimetuse kanala ja kanal bee kusjuures. Kanala on siis vasak kanal, mina räägin praegu vasakul pool. Olen tähistatud nii-öelda aaga. Ja kanal p on siis parempoolne kanal, et praegu te siis peaksite kuulma minu häält parempoolsest kõlarist? Meil on kaks kanalit, aga raadiosaatja on ainult üksainus ja selleks, et siis nüüd need kaks kanalit ühe saatja kaudu kuulajani viia. Selleks siis need kaks kanalit saate poolel omavahel liidetakse. Ja moodustatakse siis nõndanimetatud kompleksne stereosignaal. No rangelt võttes nüüd see signaal koosneb kahest osast, üks osa on siis A ja B kanali summa, seda summa signaali, seda siis võivad vastu võtta munaraadiokuulajaid, muidugi nad kuulevad seda monofoonilisena ja ta siis koosneb lihtsalt kahe kanali summast. Aga siis kellel on stereoraadiot, nendel on siis võimalused veidikese suuremad. Lisaks kahe kanali summale antakse stereosaatja kaudu veel kahe kanali vahe kusjuures kahe kanali vahesignaal, see on abikandev sagedusel monovastuvõtjad seda kompleksse signaali osa nüüd vastu ei võta. Aga siis stereoraadio omanikud siis võtavad vastu nii summa signaali kui ka vahesignaali, mis on siis abi kandev sagedusel. Võtame nüüd kohe ühe, võib-olla kõige populaarsema stereoraadiovastuvõtja. Tõsi küll, seda enam ei toodeta kuid ilmselt kõige levinum raadiovastuvõtja stereofooniline Riga 101 kellel on raadiokuulajatest mõningaid kogemusi raadiotehnika alal, võiks lähemalt ka nii-öelda pilli sisse vaadata. Tahaks soovitada veel raadioamatööridele, kellel on üldse raadiote häälestamisega kogemusi üldse kõigis stereoraadiote kohta on küllalt põhjalikke kirjeldusi ja häälestamise juhiseid ja üks väga sobiv raamat selleks on üsna hiljuti ilmunud autorid on siis Novosjolov ja Shapiro ning raamatu pealkiri on siis Rodion Magneto raadiol, Imagnitu upuska tõstsid viletsad sealt ses toidu žestesseldil ja tõi kodu. Ja selles raamatus on siis antud kõigi viimase aja raadiote radioolades skeemid, jaga häälestamise juhendid ja siit saab näiteks stereofonilise raadio kohta väga head materjali. Nii nüüd on neil siis seesama Riga 101 siin lahti võetud ja vaatame siis, mis on siin sees? No kõigepealt, ega siin eriti palju erinevust võrreldes monofooniliste raadiovastuvõtjatega ei olegi, hakkab silma üks karbike, see on nimelt stereodekooder ja vot see stereodekooder nüüd ongi see põhiline, mis teeks siis monoraadio stereo raadiuks. Stereodekooder on väike karbike, et teda saab üpris lihtsalt siit raadiost välja võtta. Tal on selline pistikühendus ja sellepärast siis isegi need inimesed, kes ei ole raadioamatöörid, võivad täiesti julgesti ta välja võtta, sest valesti teda tagasi panna ei saa. Ja igal juhul need ühendused, kui on õiged, nii et nii puht huvi pärast võiks ka iga inimene vaadata, kuidas ta välja näeb ja millest ta siis koosneb. Nii, no millest siis dekooder koosneb? Kõigepealt vastavalt nüüd meil kasutatud tatavale polaarmodulatsiooni, kas stereosüsteemile on siis stereodekooder is üks väga oluline sõlm nimel abikandevsageduse taastamise võnkering? No asi on nimelt selles, et kui eetrisse antakse kahe kanali summa ja kahe kanali vahe, siis vahe signa on meil abi kandev sagedustel, sellest oli juttu juba ja nüüd tehnilistel kaalutlustel saate poolel abi, kandevsagedust vähendatakse. Aga selleks, et vastuvõtu poolel nüüd kanalite eraldamine toimuks normaalselt, selleks tuleb siis vastuvõtu poolel sobi kandevsagedus taastada. Ja selleks siis ongi abi kandevsageduse taastamise aste, siste kooderi esimene aste, siin meil on dekooder. Me võime tal parte pealt ära võtta. Muide teiste stereoraadiotes kasutatavate koodrid on täpselt samasugused. Et see, mis me räägime Riga 101 kohta tema stereodekooder kohta, see kehtib ka Estonia kohta ja sümfoonia kahe kohta. Nii et tähelepanuks siia vahele, et eksiarvamused, nagu oleks stereoosa Estoniat, del Rigadel või sümfooniatele erinev see pea paika kõikidel neil stereo vastuvõtjatele. Stereodekooder valmistatakse absoluutselt ühesuguse skeemi järgi. Jah, no siin tuleks nüüd küll lisada, et meil uus stereoraadio Estonia null null kuus, mis nüüd hiljuti jõudis müügile, seal on küll dekooder erinev. On tähendab uus väljatöötlus, aga siis vanematel raadiotel on dekooder id ühesugused. Nii, aga häälestus, üldiselt on ka uuel dekooderil samasugune kuivanalgi. No alustame siis häälestusest, selleks näidete kooderit korralikult häälestada peaks olema küll stereoraadioomanikul kasutada ostsillograaf ja siis ka lampvoltmeeter. Dekooder-il on siis üks väike juhe, mis ulatub dekooder karbist otsapidi välja ja ostsillograafi, nüüd ühendame selle juhtmega. Ja kui siis on test, saate esimene lõik, kus antakse eetrisse ainult abikandevsagedus siis me reguleerime abi kandevsageduse taastamise võnkeringi ja häälestamisel, nüüd siis kruvikeerajaga, keerame seda häälestuspooli südamiku niimoodi, et ostsillograafi ekraanil meil oleks kõige suurem kujutis tähendab häälestama ta maksimaalväärtusele. Võib-olla proovime kohe seda teha. Me peame kaheminutilise pausi, kus eetris ei ole ühtegi helisignaali, küll on kandevsagedust ja selle ajal võime häälestada abi kandevsageduse taastamise võnkeringi. Nii no järgmine samm, kui nüüd võnkering on hääles, siis tuleb reguleerida vunki ringi hüvetegurit asi on nimelt selles, et normaalseks dekodeerimiseks peab selle võnkeringi hüvetegur olema täpselt 100 kui ta 100 ei ole, kui ta on väiksem kui 100 siis meil vastuvõtul tekivad väga tugevad moonutused. Seda võime kohe kasvõi näitlikult demonstreerida. Tuletame siin meelde seda, et me eeldame, et teie stereodekooder id on enam-vähem hästi hääles ja sellise analoogilise moonutuse viime sisse meie kohe juba nüüd lindi peal. Samasugune moonutus muidugi võib tekkida ka siis, kui meil ei ole abi kandevsageduse võnkering hääles, nii et sellest esimesest astmest siis võivad tekkida niisugused moonutused nagu Me demonstreerisime. Nüüd siis selleks, et reguleerida võnkeringi hüvetegurit, selleks antakse eetrisse signaal mõlemasse kanalisse, aga vastufaasis. Ütleme, konkreetsel juhul 1000 hertsi mõlemas kanalis võrdselt, kuid vastufaasis võib-olla laialdasemalt kuulajaskonnale, mida tähendab vastofaasia, räägime selles saates natukene hiljem, kuid praegu 1000 hertsi mõlemas kanalis võrdselt vastufaasis. Ja nüüd hüveteguri õigeks reguleerimiseks tuleb keerata seda potentsiomeetrit, mis on selle taastamisvunki ringi kõrval tuleb keerata seda potentsiomeetrit, nii et ostsillograafi ekraanil tekiks pilt, mis vastab amplituudmodulatsiooni sügavusele ligikaudu 100 protsenti. No see on nüüd küll arusaadav, kindlasti raadioamatööridele, aga eks see häälestaminegi on rohkem käepärane mõningase ettevalmistusega raadioamatööridele, nii et me siis peame saama ilusa, korrapärase sümmeetrilise sajaprotsendilise modulatsiooni sügavusega pildi, ostsillograafi ekraanil. Nii kui nüüd dekooderi esimene aste on häälestatud siis hakkame vaatama, mis saab edasi. Siin on dekooderil, on veel kaks potentsiomeetrit, mis asuvat vähekese paremal. Ja nende reguleerimisega saavutatakse see, et kanalid A ja B omavahel eraldatakse võimalikult täielikult. No kui nüüd A ja B kanal omavahel üldse eraldatud ei ole, siis me kuuleme nagu harilikku monosaadet. Seda stereosaadet. Vaatamata sellele, et meil on stereovastuvõtja, et melo stereo vastuvõtjas stereonupp sisse lülitatud lamp põleb, kõik nagu peaks olema, aga ometi stereohelipilti ei ole. Jah, ja kõik sellepärast, et meil kanaleid ei eraldata küllalt kvaliteetselt. Nii, no selleks et nüüd reguleerida kanalite eraldamist, me peaksime siis vastuvõtja väljundisse seal, kus, kuhu tavaliselt ühendatakse kõlarid sinna tuleks meile ühendada lampoltne. Muidugi kui ei ole just lampvoltmeetrit käepärast, võib sinna lülitada hariliku testri, ka sellega saab mõningal määral asja ära ajada. Nii, ja nüüd siis selleks, et reguleerida Me tämbriregulaatorid vastuvõtjal keerame maha, tähendab nii, et meil bossid oleksid minimaalselt kuulda ja kõrged sagedused minimaalselt, ühesõnaga, tämbriregulaatorid mõlemad vastupäeva lõpuni. Nii, no edasi, siis antakse meil kordamööda signaalid kord vasakusse kanalisse, seal siis kord A ja kord paremasse siis korpi kanalisse. Ja kui antakse signaal A kanalisse, siis lülitame mootorista bee kanali väljundile ning reguleerime potentsiomeetrit, mis asub kõige paremal pool. Ja selle reguleerimisega me peame siis saavutama, et meil mootorist annaks minimaalse näidu. See siis tähendab seda, et kui bee kanalisse ei ole signaali ja kanalis on signaal sisse oma kanali signaal b kanalisse ei kosta või kostab võimalikult Vähe tähendab meie anname signaali sagedusega 1000 hertsi vasakusse A kanalisse ja B kanalis ei ole mitte midagi. Te olete lülitanud mõõteriista parempoolse FB kanali väljundisse ja püüate reguleerida, et B kanalis näitaks mõõteriist minimaalse näidu. Nii no muidugi, kui ei ole mootoriista, siis häda korral saab ka kõrva järgi kas või ligikaudu hääles, aga see on küll üpris ebatäpne, nii et tuleks siiski proovida sellist häälestust teha mõõteriistaga. Nüüd järgmise lõiguna, siis antakse signaal bee kanalisse ehk parempoolsesse kanalisse ja reguleeritakse dekooderit, nii et see signaal, mis on nüüd parempoolses kanalis, ei kostaks Vasakpoolsesse kanalisse või kostaks sinna võimalikult vähe. Selleks, siis me keerame potentsiomeetrit, mis asub siin, kui nüüd vaadata dekooderile ülevalt, mis asub keskel Nii et täpselt analoogiline eelmise katsega teeme nüüd seda ka vasakpoolse kanaliga, palun. Nii no nüüd on siis meil dekooder häälestatud ja siis nüüd tuleks kontrollida, kas vastuvõtja madalsagedusosa töötab normaalselt. Kõigepealt muidugi püüame reguleerida, et mõlemad kanalid annaksid meile nii tugevuselt kui ka helivärvingult ühesuguse pildi. Selleks kõigepealt katsume panna helipildi täpselt keskele. Teatavasti Sterroradiatele on tagabalansi regulaator. Jah, see on muide, kõigil stereoraadiot oli just taga nii rikkal kui Estonial, kui, kas sümfoonia all ja seal on siis pealkiri, nii et selle leiab ehk iga inimene üles. Ja meie praegu järgneva helilõigu vältel anname terve helipildi keskele, asume täpselt keskele ja kuulame, et helipilt, mis praegu eetrist tuleb. Oleks keskel? Ja kui nüüd helipilt keskel ei olnud, siis keerame balansi regulaatorit, nii et ta kostaks meile keskelt nagu kahe palju öelda vahelt. Kontrollime veelkord, et kõik helid, mis nüüd järgnevad, oleksid kuuldavad täpselt kahe valjuhääldi vahelt keskkohalt. Me küll saate alguses andsime vasakut ja paremat poolt. Aga kontrollime ka veel kord seda, kas on teil vastav vasak kanal, ka see vasak kanal, mida meie eetrisse anname? Kontrollime, mina räägin praegu vasakult poolt. See on vasak kanal. Mina räägin paremalt poolt, nii et te peaksite praegu kuulma seda häält, siis parempoolsest kõlarist. Kontrollime veel kord. See on vasak kanal, vasak pool. See on parem kanal, see heli tuleb teile paremast kõlarist. Nii nüüd on meil siis vastuvõtja peo aegu hääles, kuid on jäänud veel üks pisiasi, aga millest sõltub väga palju. Nimelt selleks, et, et me kuuleksime helipilti normaalselt selleks peab olema täidetud ka veel foosi nõue, see tähendab seda, et kui mõlemas kanalis saate poolel on signaalid faasis, siis peavad nad ka vastuvõtu poolel seda olema. Saate poole peal kontrollitakse signaalide faasis olekut spetsiaalsete mõõteriistadega, nii et seal on alati kõik korras. Häda võib juhtuda teie vastuvõtjates. Kõige levinum viga on see, et kõlarite ühenduspistikud ei ole ühendatud nii nagu vaja kude näpuga katsute on ühel pool selline kõrgendik. Mõlemal pistikul peavad need kõrgendikud olema ühel pool kas suunatud ülesse või siis mõlemad alla. Tõsi küll, mõningatel vastuvõtjatel on juhtunud, et tehase poolt on ka ühendused valed, nii et tegelikult peavad olema nad erinevas suunas. Kuid see on väga harv juhus. Kuid vastufaaside kuulamist kuulaja pool. Peaks stereoraadiokuulaja juba kõrvaga tajuma, selleks anname väikese, nii-öelda treeningu vastu faasis signaalid stereohelipildis jätavad sellise mulje nagu heli hajuks laiali. Nagu ei oleks täiesti teravalt lokaliseeritav, kus heliallikas asub demonstreerimine teile need signaali tanfaasis. Ja need on vastufaasis. Veel kord. Need signaalid on faasis. Ja need vastufaasis Tajute, et heli nagu hajuks laiali nagu tunduks mingit omapärast rõhumist kõrvadele. Seda muidugi juhul, kui te asute kõige paremas kuulamiskohas, see tähendab ikkagi võrdhaarse kolmnurga tipus. Kontrollime veel kord signaalid faasis. Vastufaasis. Need signaalid algfaasis Ja need vastufaasis. Kui teil helipildis oli vastupidine, siis tuleb ühe kõlari pistik ümber pöörata. Kontrollime veel kord. Need signaalid on faasis. Ja need vastufaasis. Ja veel kord, need signaalid on faasis, see on õige helipilt. Viimane oli meil faasi kontroll. Siia peab lisama seda, et mõnikord puht selliste kunstiliste eesmärkidega tehakse stereohelipilt nimme vastu faasidega täidetuks. Näiteks kui me kuulame hästi laia helipilti näiteks ülekannet kontserdisaalist, siis mõnikord taotletakse, et helipilt oleks hästi lai, et ei oleks täpselt lokaliseeritavad heliallikad. Ja muidugi ka mõningates kuuldemängudes esinevad sellised efektid. Siin peab ütlema, et nendega meie saate poole peal peame olema küllaltki ettevaatlikult, sest need vastufaasis signaalid monovastuvõtjast kuulates peaaegu kaovad ära näited sellest. Sind armastades olen valet vandunud. Kuid sina, nad, kahekordsed süüd Karp püha tõotust murdes mulle andunud mint petes Reiteks uuesti said nüüd. Ent on suur liiklusetteheitlik sulgelziixon vandemurdmisi vaid kaks. 20 korda käima pistsin tulle. Sain paljukordselt vale vannudujaks, sest kinnitasin vandega sutt, ruudust, suh headust, armastust, su kindlat meelt ei lasknud silmi näha, ühtki puudust. Jätete ei lasknud tunnistada. Keelt. Õilsust kinnitavat vannet andes. Jäin süüdi Iredaimas vanematesse. Sõilsust kinnitavat vannet andes jänsüüdi jõhedaimas vanemalt. Õigsust kinnitavat vannet andes Jelsüüdi. Et murda suudaks truud Armoliitute kestavad väed, arm poleks sarn, kui muutustada muudaks, või purust sütt, purustaja käed. Oh ei, ta püsib nagu taevalael not kinnismärgid, mida torm ei väära. Ta on kui laevu suunav põhjanael. Ja tema väärtust kõrgusmõõt ei määra. Arm pole aianar, ehk roosi suud, küll aja kaarja sirbi ees on ohus. Ei muuda armu tunnidega kuud ta kestab, kuni saabub viimne kohus. Või see on vale, siis on vale seegi, et luuletan. Või armastab meist keegi. Ja olemegi me kõik põhilised stereoraadiovastuvõtja parameetrit kontrollinud. Nüüd veel üks pisikene nüanss. Nüüd me anname teile võimaluse siis kuulata, kuivõrd kvaliteetselt teie stereopilt tekib. Nimelt selleks, et saada küllaldast kvaliteetset muljet stereohelist selleks peab olema kogu süsteemil hea lahutusvõime. Lahutusvõime tähendab seda, et võit heliallika väikesi liikumisi küllalt täpselt ära määrata, ühesõnaga te võite täpselt määrata, kus kohas ruumis oli allikas asub. No näiteks ütleme, et teie valjuhääldit vaheline kaugus on kaks meetrit ja kui te istute väga heas kuulamiskohas, siis kas märkate näiteks heliallika näilist liikumist selle baasi peal baasiks on meil valjuhääldit vaheline kaugus, kaks meetrit, antud juhul 10 sentimeetrilist kõikumist heliallikal kui te märkate 10 või 20 või 30 sentimeetrilist liikumist, vot seda vahet nimetataksegi lahutusvõimeks. Et teil oleks võimalus näha, kas teie vastuvõtjal on küllaldane lahutusvõime, me anname siis reosignaal, kusjuures iga järgmine signaal on eelmisest ruumis nihutatud ja need signaalid siis tulevad niimoodi, et alates kõige vasakpoolsemas punktis, mis siis peaks ta valjuhääldi kohal olema ja võrdsete vahedega signaalid, siis liiguvad kuni parema palju hääldini. Ja teie siis peate tajuma, et iga järgmine signaal on eelmisest võrdse vahemaa võrra edasi nihkunud. Ja kui te kuulete tõepoolest sellist ühtlast signaali liikumist siis on teie vastuvõtja pärisse ja Nii et oleme nüüd veendunud ka selles, kui hea lahutusvõimega on teie stereoraadiovastuvõtja ja meie testsaate lõpetuseks veel mõningaid efekte. Heliallikate liikumisi, jaga muusikat.