Tere õhtust, keskestuudiost. Täna on programmis juubelijutt eesti teatri 100. sünnipäeva puhul. Rääkisime eile eetris olnud, kes aga teie arvamus Eesti teatri läbikäidud teest ja tulevikuperspektiividest. Täna anname oma hilises programmis sõna Nõukogude Liidu rahvakunstnikule Vanemuise teatri peanäitejuhile Kaarel Hirdile, kes nõustus rääkima vast Vanemuise 100 aastasel teel ja üht-teist ka teatritänapäevast. Kaarel Irdi küsitleb keskstuudios Olav kerke jutupausidel muusikat Vanemuise lavastustest. Juubeli ees ma veel kord püüdsin süveneda, mõista misse Vanemuine on olnud. Et ta nüüd see Ani küllalt juba rohkem imelik asi kui tavast esimesel pilgul näib tõesti, on juba kasvõi niisugune fakt, et ta on Baltikumis ainukene teater, mille tegevus on pidev peaaegu katkematult 100 aastat, kes kusjuures on ju väga huvitav asi, et pidev otsene elavate inimeste nagu teatepulga käest kätte Te andmine on toimunud 100 aasta jooksul. Viira oli Koidula juures töötlejaks. Hanseni Konsa, kes olid Koidula näitlejaks, tulid üle Menningu näitlejaks olid Menningu juures, näitlejad olid Nõukogude Vanemuises, näitajaks surid üks Nõukogude Eesti rahvakunstnikuna, teine teenelise kunstnikuna. Pidev elavdasid. See on asja üks niisugune aspekt, ma ütleksin, see on omamoodi nagu, nagu tehnoloogiline aspekt ja tõestab ainult seda kultuurilist järjepidevust, mis on olnud Vanemuise aaret. Teine aspekt on muidugi palju sügavam ja paelu keerulisem ja palju huvitavam. Alles neil päevil tuli mul järsku meelde, et ots oli Vanemuise viiendal aastapäeval, kui Koidula esimese etenduse tegi tuli mulle meelde selsamal päeval, Carl Robert Jakobson pillas ühe oma isamaa kõnedest, hakkasin siis vaatama, et missuguseid Isamaa kõnedo siis pidas. See oli see isamaa kõne võitlemise eesti vaimuvallas, see oli kõne sisuks, oli see Ta diskuteerid seal baltisaksa teoreetikutega poliitikutega, kes sel ajal kõvasti roopageerisid seisukohta, et eesti keele kultuuri arendamist üldse ei ole vaja, vaid kirjaoskus on eestlasele selleks vajalik, et kiiremini sulada ära saksa rahva hoo sisse. Ja just ennem seda oli õpetatud emakeele seltsi etteotsa sattunud presidendiks niisugune sakslane, kes oma nii troonikõnes just seda programmi jutlustab, peale seda kõne saamale publikumile kõlab järsku Koidula esimene näidend, kus räägitakse nendest väga viletsate hariduse olukorrast, kus räägitakse, öeldakse katekismus, siis ennelõunati katekismuse peale lõunat ja Katri keskus iga päev kas siis järsku oleks siis ma hakkasin nagu taipama panna, et et see oli hoopis midagi muud kui ainult noh, teatri sündiumises. Sel momendil oli seal midagi, midagi hoopis muud. Ja tuletan meelde niisugust imelikku asja, et aastas ennem sedasama Vanemuise organiseeris esimese üldlaulupidu ja viimase jube laulupeol kõndis esimese koorina Vanemuise koor, sellel samal aastal 1870 samas Vanemuise ruumides asutati Tartumaa Eesti Põllumeeste Selts. Teine suur organisatsioon 1870 samas majas asutati Eesti kirjameeste seltsimees, 10 aastat töötas Vanemuise katuse all. Ma hakkasin vaatama mulle, Paul Rummo kinkis ühe kunagi juubeli ajal antikvariaadist saadud selle seltsi protokollid ja ma hakkasin neid nüüd vaatama üle 1000 inimese 280-l aastal selle kirjamisse seltsi liikmeteks mitte üle kogu Eesti ja Liivi kubermangu, vaid Peterburis, Riias ja teistes Venemaa linnades ja vaatasid keegi pulk, Kuva observatooriumi tislermeister. Sangernebo on olnud ka selle seltsi liikmeks, tähendab Samaaras kogu vaimselt liikuv oma osa Eesti rahvast Vanemuise seltsis pidas ju Carl Robert Jakobson kõik kolm oma isa, ema, kõne tol ajal kõige evolutsioonilisemad, kõige kõige julgemad, kõige teravamad. Ja milles seisis asi. Johann Voldemar Jannsen lõi organisatsiooni ja rahvas andis sellele organisatsioonile selle sisu, mida talle vaja oli anda. Ja vaatame edasi, Vanemuise ajalugu läheb mõni aeg mööda ja Vanemuise seltsi muutub ainult kohaliku tähtsusega Tartu väike käsitöölise väikekaupmehe Väike-eestlasest väiketalupoja kokkutulemise kohaks. Me oleme sagedasti teeme viga ja ikka teeme viga, et me hakkame ajaloolise nähteid hindama oma tänavatarkust teadmiste ja arusaamade põhjal. Ja ma oleks näiteks sedasama vaese Viira puhul täiesti ära unustanud väga lihtsa asja. Tal ei olnudki võimalik teistsugust teatrit teha, kui ta tegi, sellepärast et see, tema publik, tema vaatajaskond, see oli ju kasvanud, mitte Kalevipoega lugedes. Ma arvan, et ma ei eksi, mul on kuskilt meelde jäänud, et kalevipojad esimese tiraaži saadud kuidagi ära müüa, sest keegi teda jov Kalev alles siis lugema. Kui koolides keelati ära õpilastel eesti keelt rääkida, siis tekkis põrandaaluselt Kalevipoja lugemise riigid, kusjuures Kalevipoeg ei olnud keelatud. Väga õpetlik näide halvast pedagoogikas. Ja me peame lihtsalt andma au sel nendele inimestele Veerale, et ta niisuguse sõltu suure nurganisatsiooni tegi, ütleme, aluse pani temale jääb ikkagi muusikateatri loomise au, tema leiab ka auikkagi Šexpyri. Mul jääri köeti ja nii edasi eesti lavale toomislaul. Omal ajal on käibele läinud tema kohta, no liiga, ehitavad hinnang. Ma saan aru, nad läksid käibele jällegi konkreetsetel põhjustel. Siis kui algas võitlus uue realistlikku kuud ja suuna eest teatris siis muidugi selles esimeses võitluse kärnas seal löödi muidugi. Servi lahuduv löödi Veerale pihta kogu jõust. Aga praegu tahaks kangesti ütelda nendele inimestele aitäh, kes seda on teinud nüüd ilmuses, valik Menningu artiklid kõigepealt muidugi Haanile, kes selle valiku koostas ja teistele, kes seal paberi muretsesid, trükija panid, ühesõnaga tänu kõigile, tänu kellele ta praegu meil saada on, ta, see on suurepärane materjal ja ma olen teda lugenud siis seal suure naudinguga nüüd juubeli tohutult nõudlik Menning annab 80.-te aastate Viira teatrile väga kõrge hinnangu, siin ma nüüd kuulasin, teie seisukohtasid ja koorub välja selline küsimus. Kas siin on mingisugune seaduspärasus olemas, et just Eesti kutseline teater sai alguse Tartus. Küsimus seisab selles, et Tartu oli tol perioodil ikkagi, kui Vanemuise selts tekkis ikka kogu Eesti noh, võiks öelda poliitilise kultuurilise majanduse liku elugetsent sel perioodil. Ja sa kaotad selle koha järk-järgult. Ja näiteks sajandivahetusel kandub ta ikka rohkem üle Tallinnasse ja siis hakkavad tulema terve liik anekdoote. Räägivad Tartu kroonu on Tallinna kroonule sõja kuulutanud. Kust algab siis vastuolu Tartu kodanluse, kelle eesotsas oli Tõnissoni, Jaan ja Tallinna kodanluse vastu, kes olid koondunud Päevalehe ümber. Tartus tuleb muidugi esimene teater. Kutseline teater avatakse ennem Tartus. Kuula kuula saapapaar paralleele pole käriniga muredega abiks olla, kui ka hoida. On mul närvid läbi. Linnulennult vaadata sellist probleemi Vanemuine ja tema rahvas. Ja mida te siin peaksite kõigeni huvitavamaks. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et oma esimesel tegevuse perioodil Koidula tegevuse perioodil oli Vanemuise iga edendus. Kas selle sõna kõige otsesemas mõttes. On veel üks huvitav fakt. Kõik need Koidula antud etendused toimusid nendel päevadel, kui Tartus oli tulnud kaugelt üle maa kokku maainimesi iga kord. On kirjutatud. Eden FC edendus toimub Vanemuise ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi liikmetele ja nende poolt kaasa toodud inimeste. See oli kolmandal neljandal juunil 1000 971000 8871. Hiljem muidugi. Hiljem see muutus uuesti, katsus, Menningu kujutluses oli ka, et Vanemuine peaks muutuma omamoodi Eesti teatrikunstikeskuseks rahvusliku teatrikunstikeskused. Üks hakkad omamoodi, isegi maalitakse nagu akadeemias või midagi taolist. Männik tegi väga imelikke asju, seab Menning ju moodustas Vanemuise juurde terve näitekirjanduse laenutuse kogu mille, millega ta hakkas suunama isetegevusliku näiteringide repertuaari. Menning korraldas lakkamatult igasuguseid arutlusi, vaidluskoosoleku, kõne, koosu, kohtumise publikumi, kõike seda, mis meiega ekvijalle teeme. Aga samal ajal vot Menningu perioodil ei olnud enam seda ühtset eesti rahvast mis oli veel Koidula päevilt mõned aastad peale Liivimaa talurahva vabastamist alles nii sündiva kodanluse momendil. Tõtt-öelda need vastuolud olid ju traagilised. Vanemuine avati tuulde pöörisega ja kriitika nii vasakult kui paremalt. Ühesuguse Azardiga heitis ette sellele. Ühelt poolt kodanluse jaoks oli see näidend liiga revolutsiooniline ja tõesti jaanipäev tuss, millega ta vabaduses ta räägib, see oli 1905. aasta sündmusest ehmunud kodandlusele liiga revolutsiooniline, teisest pooltega proletariaadi heitis õigusega ette Jaani näitamist. Nagu inimesena, kes kasutab seda situatsiooni selleks, et õiendada oma isiklikke arveid. See traagiline teatri juhil. Kui vaadata Menningu tööl, siis tal ei olnud õieti, kelle peale toetuda. Menningu teater on väga sarnane Moskva kunsti teatrit. Moskva kunstiteatri taga seisis Moskva demokraatlik intelligents üliõpilaskond ja nii edasi, see ei ole kunagi rikas, aga arvukas, siis võib toimu massiga toetada, Menning ei olnud ja seda jõududega. Me ei ole näiteks üldse selle üle mõelnud, et Menning, kui ta vanemast lahkus, ta ei olnudki üldse mingit võimalust enam. Teater, tehas, tal ei olnud kuskile minna. Estonia seda minna ei saanud, sest see oli täiesti temale vastu võtmast alust. Näiteks ma kontrollisin läbi suure hulga kodanlikul ajal ilmunud kirjutisi Vanemuise ajalugu kohta selles Menningu lahkumise ümber selle ümber uduloo. Kuidagi häbelikult minnakse sellest mööda alles kaarium käsk oma uurimustes esimesena räägib, milles asi läänigrupp kihutas ja Venemaa Eesti väikekodanluse suur positiivne kangelane Jaan Tõnisson, see oli ju tema minema kihutaja, kui oli minema löödud ja asemele pandud Anton Jürgenstein ja Karl August Hindrey juhatusse. Siis tõusis Tõnisson koos püsti, tegi ettepaneku avaldada härra Karl männingule osaldust. Kui, kui räpane, kui, kui kui seda kõigi vaadata, siis tulevad meelde plahanove, sõnade päikese kodanlastele, maatsel, kus puuduvad suured antagonistlikud, tugevalt klassid, kõigeks kõige suuremad poliitilised konfliktid, lähedased pisikeste räpaste vahenditega ja räpane pisike. Jaa. Pehmetanud auk tuleb ikka. Ja vaid sööge purikas interige. Ja ainus siili tükk mulla. Ja lootsin, et sellega Lülita pehmed tallad, auk tuleb ikka talla alla. TPM cool ilmet Vernas Istun ja vaatan, vaatan, istun, mina annan oma teadmise, mitte. Tunnista tunnista. 1916. aastal kirjutab Menning Eesti kutselise teatri 10 aasta oli see juubeli puhul niisugused mõtted, Vanemuine kui teda asutati, kutseline Vanemuine seadis oma sihiks luua eestid ja nagu ta ise ütleb, niisugune teater, kuhu võõras sattudes märkaks, et ta näeb midagi, mida ta ennem näinud ei ole. Ja samas artiklis ütleb Menning. Estonia loomisel seati ülesandeks näidata sakslastele, et eestlane on ka võimeline sedasama tegema, mida nemad männiline riidega ilusti seda analüüsib. Tallinna kodanluse kell oli juba kogunud, teatav jõukus oli juba materiaalne jõud olemas. Oli vaja. Vajan tõestada, et nad on täisväärtuslik, kultuurne rahvas, nagu saksostki, kõige parem. Selle tõestamiseks olid näidata, et nad suudavad jest sedasama teha. Menningu tahtis rohkem, ta ei tahtnud enam sedasama teha. Kui kodanluse peesti perioodil 20.-te aastatel hakkas Vanemuine järe püüdma teha seda sama näidata, et halvem kui Tallinn sest Tallinnas õitses juba sel ajal operett ja lasti, tehti sõda. Väga hästi tehti. Ja siis hakati Tartus ka seda operetti tegema hirmsa hoolega järele. Ja tulemus oli see, et näiteks 32. aastal oli Vanemuise repertuaaris 20 operetti nimetust ja kuus esietendust ühel aastal seal nad varem veel oli koguni kaheksa operetti esietendust ühes aastas. Ja samal ajal käis Tartu lehtedes pide pro test just kirjanikkonna poolt Vanemuise languse vastu. Sütiste ja näiteks kirjutab kuskil 30 aasta algul ütleb see, et juba 15 aastat ei ole Vanemuise teater enam mänginud mingit osa eesti teatrikultuuris. Meil on ju kohutavad sõnad. See oli pidev langus. Ja jällegi küsimus, miks ainukene ühiskondlik jõud oli see Tartu väikekodanlus. Tolleaegne üliõpilaskond koosnes ju kellest ühelt poolt nende kodanluse pojukestest, kelle ideaaliks oli Burfiks saada. Ärge unustage määrajaid 30. aastal ja Päevalehes avalikult kirjutati, on aeg Eesti aadelt luua. Selle aadlikasvatamine algab ju 20 aastal, tuli juba ülikooli korpides ja nendest peal need ei huvitanud üldse mingi kultuur peale välise käitumise maneerid. Nii teisest küljest kehvema rahva hulgast pärinev üliõpilaskond, kelle kogu energia kulub põhiliselt sellele, et kuidagi leiva kurb nälgides kuidagi ülikooli ära lõpetada. Tol ajal maksis ju teatripiletid ümmarguselt kaks, kolm krooni, see oli, see oli mitme päeva söögiraha. No muidugi söögiraha üliõpilassööklas, kus, kus kaaslased said liiklal sopi, Arvisid leiba süüa, nii palju. Kui me tuleksime tema päevast Vanemuise juurde ja tema rahva juurde milliseid nihkeid tooksite siin esile peate ise, kui eestlasele teatritegija juht? Kõige tähtsamaks pean kõige tähtsamaks kõigepealt ühte väga niisugused põhimõttelist momenti. Kodanluse aastate jooksul tekkis legend või isegi seisukohta. Ta on halb teatrilinn ja selles suhtes on, mul on üks huvitav, huvitav niisugune säik moona, seda küll kuskil kirjutanud, aga võib-olla ma võin. Ma arvan, et ma võin seda siin korraldada. Nimelt esimeses teatri valitsuses 40. aastal. Ja kui me istusime, siis esimene koosolek oli koos ütles Tuglas. Niisugused sõnad, et niisugused väikesed ülikoolilinnad nagu tark too on, nagu neid on ka Lääne-Euroopas, noh nagu näiteks staablist nimetas Bon ja Heidelberg seal halvad teatrilinnad. Bon oli sel ajal väike ülikoolilinn veel. Ja mina nüüd noh nagu. Noor ja värskelt revolutsiooni kaasa teinud mees ütlen talle. Töödeldavaid natuke pikemalt mõtleks, kuigi ehk võib-olla ma tuleksin samale järeldusele suurem osas küsimustes, aga tookord ma, aga nüüd ongi juhtunud, see start on objektiivselt võttes praegu tõesti Eesti parim teatrilinn. Sest kui me võtame, kui näiteks viimasel aastal, kui palju Vanemuise majas kahes majas on käinud inimesi Vanemuise ja ka kõigi teiste teatrite etendustele, siis see on ka peaaegu kolmekordne. Tartu linna elanikud on aga pidevalt, on Vanemuise praegune külastajate arv kaks korda suurem, kui on. Oli kodamisenal. Nüüd on teil võib-olla kõige õnnelikum olukord nii objektiivselt tingimuste poolest Vanemuise teatritegemise. Ma julgeksin öelda ajaloos. Teil on nüüd äsja valminud uus teator, kontserdisaal, teie kätte on jäänud vana teater, mida kõik see pakub teie arvates uut Vanemuise tulevikku rahvale vaatajale. Me oleme mõningal määral, ma olen seda võrdlust kusagil tarvitanud nagu akordionimängija seisundis keelsel orel pandud ette ja kes ei oska kõiki tema neid võimalusi kasutada ja ei suuda neist kõigest veel üle. Esimeseks ülesandeks on meil praegu see väike maja, nagu me teda nimetada võtame ja kus praegu toimub remont. Kui me selle kätte saame, et seal viia süstemaatiliseks järjekindlaks lasteetenduste andmise. Et seal oleks pidevalt pidevalt lastele sobiv repertuaar ja väga mitmetele vanadusegruppidele. Praegu näiteks ma pean, ütleme, ei ole veel leidnud vat sellele ühe 12 aastasele vanakese grupile suurepäraselt täis mahedal lähvakla muinasjutud. Aga südamed meeldival leid, me ei ole veel oma Karlssoni leidnud üldse näitlejate hulgas kahjuks väga paljude näitlejate hulgas üle Nõukogude Liidu seda on kurtnud teist teatrijuhid ei ole eriti populaarne lastele mängida. Vaata ikka kätte ja põrutasin täiskasvanud mõni Hamlet Othello maha, mis seal on, et seda, et see ei tähenda, nagu seda 1000 korda enne sind on tehtud Volkov ja enesetunne on midagi muud kui mängida näiteks saabastega kassilast. Aga sellest peab jagu saama ja ma loodan eriti, et nooremad näitlejad hakkavad aru saama, sest nii mõnigi väga suure näitleja on just lastele mängides kasvanud lõpuks ka maailmadramaturgia tippkangelaste mängimiseni. Seal ma pean praegu esimeseks ülesandeks peamiseks ülesandeks kõige tähtsamaks ülesandeks. Ja kuhu ma tahaksin suunata mitte üksinda enese, vaid kogu Vanemuise praegu juba peaaegu kümnepealise näitejuhtide armee. Tartu on ju ka üliõpilaste linn ja meie keskeprogrammi üheks aktiivsemaks kuulaskonnaks ongi üliõpilased. On teil plaanis neile midagi senisest rohkemat pakkuda? Küsimus seisneb selles, kui palju me senisest rohkemat saame pakkuda, kui palun memm aja rohkemat küllap viisabki vajavad. Igatahes praegu on väga noh, iseloomustab, et näiteks üliõpilaskonna hulgas on suurt elevust tekitanud ja väga niisugused uudsed kaasaegsed eksperimentaalsed lavastused, näiteks laseb käele suud anda. Üliõpilaskond võtab seda nii kui oma etendust, kusjuures vanem põlvkond näiteks, mille puhul paljud lahkuvad pead raputades ja kes rohkem juurde vähem pahaselt solvunud ja nii edasi, samal ajal üliõpilaskond tervitab seda etendust väga suure vaimustusega. Ma julgeksin tõmmata niisuguse paralleeli. Nii nagu noorusele meeldib muusikast teistsugused rütmid kui pasunapoisse lugudel on. Nad tahavad nähtavasti ka mingisugusest teatrietendustest teistsuguseid rütm teistsuguseid pulss, teistsuguseid emotsioone praegu Vanemuises. Hermaküla Tooming, otsus nendega ka veel näitlejad, noored Tepandi Uibu. Küllap see noorte üliõpilaste teatrinõude rahuldamine jääb vist põhiliselt noorde osaks. Nad on ikka väga paljus osas igale normaalsele vanainimesele üsna imelikult vaadata. Jah, ja nüüd lõpuks isiklikumat laadi selline küsimus, mis teile pakub kõige rohkem rõõmu ja on pakkunud rõõmu Vanemuise tees. Selleta andnud päris palju oma parimaid aastaid sinna. Ma ei taha öelda, et need paremad aastad nüüd ees ei ole. Kuritöö ja karistus Dostojevski ja ta on 70 kuueaastane, kui ma seda lähiga pärast etendust aga kokku sai, mõtlesin Zawaskel, andsite mulle julguse, et ka mina võin korda lavastajaks saada. No võib-olla ma ütleksin, ma ei tea, mulle tundub, ma tahaksin öelda, et mu kõige suurem rõõm on siiski see, et Vanemuine on nüüd Maja kontserte, teatrisaal on valmis ja et me oleme pidanud. Ja sealhulgas ka mina pidanud oma sõna, kui me 44. aastal seal varemete otsas ütlesime, me ehitame üles seda paremana, kui ta oli.