Elutöö preemia laureaat, kirjandusteadlane ja kriitik ning Eesti elulugude talletaja Rutt Hinrikus oli parasjagu kodust lahkumas, kui helises telefon ning kultuuriminister Tõnis Lukas õnnitles ning teatas, et kirjandusteadlane on üks elutöö preemia. Laureaate Henricus meenutab, et need sõnad võtsid jalust nõrgaks. Kõik, mis ma olen heinud tehtud kellegi abiga ja kui see mingit tunnustust pälvib, siis pälvivad tunnustust just need inimesed, kes on aidanud kõik need, kellega me austasime elulugude kaasaegset uurimist ja kogumist. 90.-te aastate alguses. Praegu töötab Hinrikus osakoormusega Eesti kirjandusmuuseumis teadurina koos Tiina Kirsiga koostatakse Eesti kirjade raamatut, mis peaks valmima suvel. Kirjad kõnetavad, sest need on teaduri sõnul justkui väikesed fragmendid eluloost. Kuule, raamat, kus me valime, mitte ainult tuntud eestlaste kirjas ei ole eesmärk, vaid Eestile tüüpilisi kirju kus isikulugu ja ajalugu käivad ühte jalga. Alustame seal palvekirjadest tsaarile ja lõpetame kusagil 50.-te 60.-te aastate kirjadega mis käisid eesti ja Välis-Eesti vahel, aga ka hoopis teistsugused kiired, mis käisid siberi ja kodumaa vahel. Hinrikus tõdeb, et tervis on kehv ja seetõttu ei jõua tegeleda kõigega, millega tahaks. Näiteks Aino ja Gustav Suitsu kirjavahetus on üks väga võluv kirjavahetus, millega Hinrikus veel tegeleda sooviks. Nende kirjavahetus iseloomustab väga kujukalt selle kiirgholasele paiga, noorte mõtteviisi, elutunnetust, kõike seda, mis on nooruses ilusaid poeetilist. Hinrikus soovib, et tema töödest ja tegemistest jääks jälg. Minu unistuseks on eesti rahvast, sea seesugune mosaiik, kus vähemalt kui mitte miilits 9000 väikest aknakest saab lahti teha nii nagu jõulušokolaadil umbes iga aknakesel on üks inimene, üks elulugu, üks saatuseks vaevanägemine.