Tere. Juttu tuleb sellest ajast, kui maailma valitses taevas, jumaliku rahanas ja maa peal jumalik kaija. Nad omasid palju surematuid, lapsi nagu kaks teistitavani Okeaanos ja kurjad, ühe silmalised, kõik loobid. Noorim titaanide hulgas oli kaval ja auahne kroonas. Nagu ikka parimates perekondades juhtub, ei tahtnud lapsed alati oma jumaliku isa Uranose sõna kuulata ja kutsusid esile tema viha. Ta paiskas oma lapsed maa sügavusse. Loomulikult astub mängu armastav hoolitsev maajumalanna ema kaija. Ja päästab noorima titaanide hulgast kelle nimi oli kroonas. Kroonus kättemaksuks. Kastreerib oma isa Uranose. Nendes tere piiskades sünnivad gigandid. Jaa, Uraanas neab ära oma poja oma noorima titaanidest kroonase. Kroonas peale seda, kui ta on abiellunud Reaga nõuab kõiki sündinud lapsi endale, et nad alla neelata alla neelata, et nendest ei tõuseks tema valitsusele ohtu. Kronose valitsemisaega mäletatakse selles legendis väga niisugust julma ja pimedat pimeda ajana. Ta jõuab oma lastest neli alla neelata ja viienda lapse asemel serveeritakse talle kivi. See viies laps on Zeus, kes kasvab üles kreedo saarel. See on kreeka aegade alguse legend ja no ta on legend nagu ikka, niisugune natukene võib-olla naiivne. Aga selles on olemas peaaegu, et kõik, mis on ka inimkonnale ja ühiskonnale omane on headus, on kurjus, on kättemaks. Ja on teatud kavalus, ellujäämiskunstina. Zeus, nagu te kõik, ma kujutan ette, teate, on hilisem Olümpose jumalate valitseja ja tegelikult selle legendiga peakski hakkama. Peakski algama kreeka kultuur, Kreeka ajalugu. Zeus, kes vastupidiselt oma isale püüab tões ja õiguses olla jumal olla mõistev, kuigi kreeklastel on jumalate puhul üks kindel suundumus. Jumalad ei ole täiesti ideaalsed, vaid jumalad on inimeste sarnased. Kõikide asjade mõõt on inimene. Ka Olümpose jumalad elavad inimliku elu mingis mõttes, kuigi nad on kõrgemal, kuigi nad valitsevad inimesi, aga neil on omad nõrkused. Nendest võib-olla tuleb siin veel juttu. Kui nüüd vaadata kas või läbi selle legendi natukene veel tagasi siis kui kreeklastel valitseb taevast mees ja maad naine. Egiptuses oli see vastupidi. Valitses taevast naine nuut, kes oli Kumaras nagu taeva kohal ja maad valitses mees. Jumalus. Kreeka kultuur mingisuguses mõttes võtab kokku kõik selle eelneva mis on olnud alates Egiptusest ja lõpetades Egeuse kultuuriga. Ta ühendab need kultuurid nagu mingis vaimses momendi sära, ilma et ta midagi otseselt üle võtaks, ilma et ta väga niisuguseid konkreetseid niite tõmbaks. Aga ta on niisugune sulandumine ka nende Aasia ja nagu ma juba mainisin ka Egiptuse kultuuriga kas või kui võtta kreeka varase arhailise perioodi skulptuur, need esimesed skulptuurid, kusse kujutatakse inimest, ei ole teada, kas on tegemist varastab pollanitega või on need mõne võistluse võitjad. Aga nad seisavad samasuguses rahulikus, võib-olla veidi staatilises poosis nagu Egiptuse vaarao kujud ja nende jalg. Üks jalg on täpselt samuti ettesirutatud või natukene etteastes, nagu on egiptuse skulptuuride. Kui nüüd Egiptuse kunstnikud väljendasid figuuri väga skemaatiliselt, et nende jaoks oli oluline, et on kujutatud, see jumal aga ei olnud oluline niivõrd, kuidas täpselt see jumal füüsiliselt välja näeb, milline on tema füüsiline mina siis kreeklased hakkavad arendama nüüd just seda füüsilist suunda. Ühelt poolt on inimene ilus, nagu ma juba ütlesin, inimene on kõikide asjade mõõt. Ta peab olema ilus oma vaimus, aga samal ajal peab olema ka väga arendatud tema keha, tema füüsis peab tema vaimuga kaasas käima. Ja selle poole hakkavad siis püüdlema ka loomulikult kõik kreeka kunstnikud. On võib-olla veel üks eriline moment kreeka kultuuri juures nimelt vaadates ükskõik millist kõrgkultuuri tundub, et püütakse ühel hetkel suurema, võimsama, mingis mõttes erilise poole Kreeka skulptuuris Kreeka arhitektuuris, noh, need on need asjad, mis on meie päevini mingis mõttes säilinud. Seda otsest püüet ei ole võimalik kusagil välja lugeda. See on pigem püüd harmoonilisuse poole, püüd teatud mõttes täiuslikkuse poole, tähtis ei ole ehitise või skulptuuri mõõtmed. Tähtis on tema pilt, tema visuaalne välimus, tema mõju vaatajale harmoonia puhul võiks võib-olla rääkida arhitektuurist. Kreeka tempel on mitte alati suur templit tüüpe on tegelikult päris palju, aga seda ei ole vast mõtet kirjeldama hakata. Võib-olla sammaste puhul peaks natukene rääkima. Sel perioodil kriga ajajärgul võetakse kasutusele kolm erinevat samba tüüpi tuurja Joonia ja Korintose. Kultuur ja samas on kõige lihtsam ta on ilma igasuguse kapitalikapital on see samba ülemine osa kaunistused ja see on lihtsalt niisugune ümar porn. Joonia sammas on niisuguse kahe kui ühelt küljelt teda nüüd vaadata kahe niisuguse ümarvormiga või sellise keeruga. Ja ta natuke kõrgem tavaliselt kui tooria sammas. Korintose sammas. Ta peaks olema eriti tuntud rooma arhitektuuris ja seal on siis tegemist taimotiivi või taimelehega ja neid Korintose sambad, tüüpe on päris palju, tema omakorda on kõrgem kui joon ja samas kui nüüd vaadata kreeka arhitektuuri, siis kreeklased ise kasutavad seda kõige lihtsamat kõige rahulikumat sammast Santooria sammas. Ja alles väikeste ehitiste juures ja kusagil hilisemal arengu perioodil jõuab siis ka arhitektuuri Joonia sammas. Korintose sammas jääb suhteliselt varju, selle võtavad võib-olla alles roomlased täiel määral kasutusele. Esimesed templid, mis püstitati jumalad, olid inimlikud, aga neile siiski teatud eluasemeid oli tarvis. Ja need esimesed templid püstitati. Nad olid Mosajate tooria sammastega ja algselt olid need sambad lausa puust. Hiljem vahetati nad siis välja natukene pehmemast liivakivist on esimesed tooria sambad, eratempli juures säilinud. Tempel oli ainult jumala elupaik, seal inimesed ei käinud, seal, võis hoida riigikassat või veel midagi niisugust väga olulist. Templiesisel väljakul toimusid kõik suurüritused, toimusid ohverdamised, toimusid jumala austamised. Tempel pidi mõjuma järelikult kõige rohkem just nimelt eksterjööri vaates. Ja lisaks sellele, et ta oli ümbritsetud sammastega sammaste arvust, olenes siis ka tema nimetus oli templi ülemisel friisil päris seal katuse all niisugune tsoon, mida jagatiitrikiffideks ja metoopideks. Tri Clif nimi ise ütleb, et seal on tegemist kolme niisuguse püstise kriipsuga. Õid, püstise raid, reljeefiga ja metoop on see osa, kuhu kunstnikud said tulevikus luua oma surematuid, teoseid, oma skulptuure. See on templi kõige niisugusema kujunduslikus mõttest siis magusam osa. Miks ma sellest räägin, sest nende metoopidena on kreeka skulptuurist üht-teist säilinud. Lisaks skultuurile, mis on säilinud põhiliselt Rooma koopiatena, väga vähe on kreeka originaalskulptuuri alles. Ja kui ma olen siin kunstis juba nüüd sees arhailisest perioodist on juttu olnud nii templis kui skulptuuris, siis kreeka kultuuri võikski jagada arhailise eksperioodiks klassikaliseks perioodiks. Ja Helenismiks klassikaline kunst või periood kusagil viiendast sajandist kuni 330. aastani, aga jutt on ikkagi enne Kristust. Arhailine ajajärk algab kusagil seitsmendal sajandil enne Kristust ja kui siia tuua nüüd võib-olla väike võrdlus. Edevuse kultuuri õitseng, kaasa arvatud Trooja sõda on 1300 enne Kristust. Nebukadnetsar oma seni raamise rippuvaid aedu ehitab kusagil 650 arvatavasti enne Kristust. Sel perioodil on esimesed Kreeka templid puitsammastega, nendest ei ole midagi säilinud. Sealt edasi siis juba kusagil 500 aastat enne Kristust. See on tsoon, mis viib meid kõigepealt Kreeka-Pärsia sõdade nii ja sealt edasi klassikalise kunsti juurde. Kreeka-Pärsia sõdadest ma rääkima ei hakka. See ei ole minu teema. Peale seda neid sõdu, kui Ateena on kõikidest Kreeka linnriikidest tõusnud võib-olla suutnud oma võimsust kõige paremini demonstreerida kõige suurepärasemalt hakkama saanud, valitseb Kreekat demokraatlikku oriendusliku korda, nagu te mäletate. Selline mees nagu Piritles ja eraldi peaks kunstiajaloos rääkima Piriklese aegsest Ateenast. Periklasemimi seostub kindlasti ühe tolle aja klassikalise perioodi kõige kuulsama kunstnikuga son Seidjas heides, kes on skulptor, kes valdab nii marmorit kui pronksi, kuna ta on. Ühelt oma kodukohast pärinud ühe tehnika ja teise endale juurde õppinud. Veidjas kesse lisaks arhitektidele määratakse Ateena akropoli, see üldkujundajaks või ülevaatajaks? Akropolis on Ateena linna keskele. Ta on kusagil 300 kuni 105 korda 150 meetrit 300 korda 150 meetrit, see pole suur territoorium. Ta on kõrgemal künkal. Ja kõigi eelduste kohaselt on seal kogu aeg olnud Ateena kaitsejumalanna jumaliku Ateena kultuspaik. Nüüd siis otsustatakse periklese aegses Ateenas. Et see kultuspaik tuleb rajada uuesti, ta on ilmselt ka osaliselt lagunenud ja kannatada saanud. Ja alustavad seda tööd siis. Kõigepealt sissekäigu juures meesikles sissekäik on lääneküljel ja lisaks sissekäigule see on niisugune sammas. Sissekäik on ka kaks tiibhoonet, kus on maalikogu ja raamatukogu. Künkal, mis jääb sissekäigust kohe paremale, on pisikene nike apteeros. Akteeros on tempel, millel on ees ja taga neli väikest samast. Miks Nice Nice on Ateena võidujumalanna, Kreeka võidujumalanna ja kui kujutatakse sõjajumalannat Ateenat, siis tema käes reeglina peaks olema võidukuju nike kuju. Niisiis nihke tempel ka kindlasti akropoli selle. Ja nüüd oleme jõudnud juba sellele väljakule, kuhu hakatakse projekteerima suurepäraste Igtiinase ja kalligraatese poolt tooria stiilis peripteeri. See on siis niisugune tempel kuld, mille ümber terve templi ümber on sambad. Ja see sammaste harv on veel tavaliselt selline, et otsasammaste arv on kahekordne küljesambad pluss üks, kaheksa korda 17 võiks seda siis nagu üles tähendada. Selle templi nimi. On partenon. Marten on on ilmselt läbi Kreeka kultuuri üks kõige kuulsamaid objekte. Ja ta ei pea olema, ta ei pidanud olema suur, aga ta pidi olema harmooniline. Kuidas partenonist harmooniline tempel ehitada? Või milliseid võtteid kreeklased selle nimel kasutasid, sellest ma räägin järgmisel korral.