Tere asustatud maailma seitsme huviväärsuse vaatamisväärsuse nimekirja koostati päris mitu korda. Millal see esimene täpselt sündis, ei olegi teada, aga kõige viimane või vihmasemaid kuulus juba Meie ajaarvamise ja sellesse nõndanimetatud antiiki, kuna sellesse viimasesse nimekirja pandi ka näiteks kas või aja Sophia. Aga meie oleme ikka veel Kreekas ja mina lubasin rääkida ühest järgmisest vaatamisväärsusest, milleks on oli Alicarnassose mausoleum. Ühelt poolt on see näide Kreeka niisugusest väiksest ehitusstiilist. Ta on mausoleum, ta on nelinurkse põhiplaaniga. Ja erinevalt nüüd templitest on seal kasutatud ilusaid hapraid. Puunia sambaid. Hilisperioodi arhitektuuris on Joonia sammas domineeriv. Aga vaatamisväärsuste nimistusse sattus mausoleum ilmselt seetõttu, et tal on alle neli külge, mida kõik kaunistasid reljeefidega, neli erinevat skulptorid, kes olid oma ala meistrid. Väidetakse, et kaks külge on räpase ja Leoreze poolt kaunistatud. Kurb on selle asja juures ainult see, et sellest moos elamist ei ole mitte midagi säilinud ja isegi ei ole ühtegi fragmenti nendest alumise sokli osa skulturaalsetest kaunistustest on säilinud seal samas ikka Väike-Aasias, ainult et natukene nagu ülespoole tagasi tulla. Loode poole. Bergamon Bergomoni peetakse Helenistliku perioodi üheks suurepärasemaks mälestusmärgiks Bergomonisele akroopalis. See linna keskväljak ja sellele akroopalisele kuulusid loomulikult turg, templid, paleed, raamatukogu, teater, kõik see, mis ühele tõelisele keskväljakule peab kuuluma, sealhulgas ka kaks altarit. Üks nendest altaritest on eriti tuntud son Zeusi altar. Praegu tuntakse teda ka Bergamoni altari nime all. Kõrgendik, mille otsas ta asus, jättis sellest valgest marmorist ehitatud altarist kindlasti fantastilise mulje sinise taeva foonil. Praegu on näha ainult altari alusaltar ise õnneks on olemas, on olemas Berliinis, Bergommuni muuseumis. Ja ka see Zeusi altar on kaunistatud just nimelt alumise sokli osa ulatuses ja siin on nüüd andmed erinevad. Väidetakse, et seda alumist reljeefkaunistuste on kas 120 või 130 meetrit. Ta paikneb muuseumis sees ja on ilmastiku eest kaitstud ja on tänapäevasele vaatajale hästi nähtav. Siis samal ajal on see probleem, et mõõta teda nüüd seda friisi või seda skulptuuri osa eriti hästi ei saa, nii et ma väga täpseid andmeid ei oska öelda. Mida teeb kunstnik, kui ta on jõudnud nii kaugele, et proportsioonid anatoomiline tõelisus on skulptuuris tabatud. Kuhu kunsti ikkagi tahab edasi areneda, kuhu ta peab siis edasi minema. Siis tuuakse sisse tavaliselt emotsioon, püüakse, püütakse hakata väljendama tundeid. Jaa, helianistlik reljeefi ja skulptuur just nimelt paistab silma selle poolest, et lisaks heale proportsioonile, suurepärasele väljendusviisile, ruumilisele täpsusele tuleb juurde emotsioon. Ja sellel samal Zeusi altari alumise osa Redjeefil on kujutatud tüüpilistel Anistliku süžeed. Ateena õigemini Olümpose jumalate võitlusgigantidega. Kui te mäletate, nüüd läheme algusesse tagasi, see on see hetk, kus poeg kroonoskastreerib oma isa Uraanose ja nendest vere piiskadest. Loob maajumalanna Gaia gigandid. Gigandid, kes on suured inimese pea ja keha, aga maokujuliste jalgadega monstrumid. Neidki kandid hakkavad kreeklaste jaoks sümboliseerima igasugust sise- ja välisvõitlust. Ja Nende, see tähendab Olümpose, jumalate võitlusgigantidega. Seda nimetatakse siiski kantomahjaks. Ja see võitlus. Ühelt poolt juba teema on siis valitud emotsionaalne ja teiselt poolt erinevate gruppidena Ateena grupiad, Zeusi grupp on niisugused ja grupid võiks öelda sellel reisil või, või reljeefi lindil. Ja seda võitlust on siis kujutatud mitte selles mõttes, et keegi oleks juba võib-olla viga saanud või kannatada saanud, aga see on just see kõige suurema möllu hetk kusse, maokujulised, jalad ja jumalate inimlikud kehad on kõik niisuguses üldises segapuntras. Mingis mõttes jah, on see helianismile omane, sest kohe meenub mulle ka järgmine helianistlik skulptuur, mis on väga kuulusson, Lokoone grupp. Lokone oli see preester, kes tuli ja hoiatas Trooja lasi, et nad hobust linna ei viiks. Veel kaugem ajalugu. Troojalased ei jäänud teda uskuma sellepärast et merest roomasid välja maod, et kägistada laukoone ja tema kaks poega. Skulptuuris selles samas Helenistlikus skulptuuris on see grupp kujutatud kõigepealt vanamees keskel vanamees, kes on juba minetanud oma võib-olla kõige suurema elujõu ja tema kaks poega, kes ei ole seda kõige suuremat elujõudu veel saavutanud ja nende ümber on juba teatud arv madusid, kellega nad võitlevad vaataja seisukohalt. Kui vaataja ei teaks legendi, siis tal võiks tekkida mulje, et see võitlus kestab ja et need kolm mees siiski võidavad. Teades legendi, on selge, et see võitlus lõpeb. Need võitlusega seotud skulptuurid neid on veelgi. Ongi tavaliselt püütud just tabada seda hetke, kus võitlus hakkab kulminatsiooni jõudma, see kest tõuseb või, või kes lahkub võitjana, ei ole veel päris selge. Aga loomulikult tehakse elemistlikul perioodil ka teistsugust skulptuuri. Ja kindlasti on Helenistliku skulptuuri üheks ka suurepäraseks kuulsaks näiteks meile tuntud Milo Veenus. See on ilmselt Aphrodite, kes on leitud meelase saarelt, kellel on puudu käed ja kelle arvukaid koopiaid on ka siin Eestimaal võimalik vaadata. Kes on kunstiajaloos kui üldse kuidagipidi järjestada või teatud aja tagant panna maha ka üks niisugune iluideaali märk ja kui see esimene võiks olla ulatuda vanasse Egiptusesse ja olla ennatoni abikaasa Nofretete portreebüst? Seesama kõige kaunimaid kiptlanna, kes skulptuuris on säilinud, see võiks olla üheks ajastu tolle ajastu iluideaali näiteks siis järgmiseks võikski olla seesama Milo Veenus või kaunis Aphrodite meelase saarelt kes on ka teatud ajastu märk, kellel on ka olemas kõik tunnusele dolla, naise ideaal. See idüll. Ma mõtlen, idüll kreeka kultuuris. Selles loomingus võiks öelda, et noh, üks käsi ei lõpe ju päris nii, et noaga saab ta läbi lõigatud. Aga tavaliselt loetakse selleks lõpuks aastat 146 enne Kristust. See on see hetk, kui tulevad roomlased. Tegelikult seed roomlased tulevad, et nad on vahepeal seal kõrval praktiliselt ju Apenniinidel saanud nii tugevaks, et nad nüüd tulevad ja vallutavad kreeka. Ühelt poolt see võib-olla ei olegi nii halb. Kõigepealt roomlastest saavad esimesed tõelised kreeka kunsti ja kultuuri austajad. Ja Nad võtavad sealt kaasa nii palju, kui nad nii füüsilises kui vaimses mõttes suudavad. Ja kõige kummalisem on see, et nad võtavad kaasa ka ateenlased Olümpose, jumalate seltskonna, näiteks Ateena rändab Roomasse minervana. Ja sellest samast kreeklaste armastusjumalanna stafrodiitest saab Roomas veenus. Miks ma võrdlesin ka siin Miloweenust, Aphrodite ka? Ja seesama lombakas Seppefaistus on edaspidi vulkaanus. Jupiter on nagu kreeklaste Zeus, tema on Roomas täpselt samasugune taeva valitseja, kes saadab vihma ja müristamist. Ja tema abikaasa, keda me Zeusi kõrval tundsime heerana muutub Juunuks. Juno Jupiteri Minerva ongi Kapitooliumi triaad. Kolmik, keda peavad roomlased? Sellest seltskonnast võib-olla kõige tähtsamaks. Roomlased kes tegelikult on juba kaheksandast sajandist alates olnud sealsamas kõrval oma kultuuriga, väidetakse, et 753 enne Kristust loodi Rooma linn. Ehitati Rooma linna. Kusagil sel ajal, kui Kreeka oma klassikalise arhitektuuriskulptuuriga õitseb kusagil sel ajal on Roomas parasjagu vabariigi kõige varasem ajajärk. 510 ütleme, et on see niisugune arv. Ja nüüd 146 On Roomas iline vabariik, mis, nagu me kõik teame, varsti lõpeb. Aga roomlased on selleks hetkeks nii tugevad, et peavad oma Puunia sõdu. Ja nad on vallutanud Togo. Neil on provintsid Sitsiilia, Sardiinia ja Korsika ka Makedoonia ja siis jõuavad nad või on juba Kreekas. Lisaks sellele, et nad võtavad kaasa selle vaimse kultuuri, võtavad kaasnevad ka kreeka skulptuurid, tähendab kõik selle, mis saab kaasa võtta ja tegelikult kreeka skulptuuri. Me teamegi suurel määral mäletamegi tänu Rooma koopiatele, seesama mainitud müüroni kettaheitja on tegelikult kreeka ilmselt pronksskulptuurist tehtud rooma marmorkoopia. Kui soomlased on need kreeka kunsti suured austajad kui suured kunstnikud, nad ise on nii seda nende saavutused. Kas kunsti austaja peab ka ise olema suur kunstnik või ei ole see alati vajalik? Aga sellest tuleb juttu, järgmine kord.