Tere läheme täna veel kord kusagile sinna 750. aasta kanti. Esimesed asulad selles regioonis, kus me oleme, see on Apenniinid ja juttu tuleb põhiliselt Rooma riigist. Esimesed asundused olid juba 10. üheksandal sajandil. Ja võib-olla ma alustaksin jälle sellise hästi tuntud legendiga, mis räägib Rooma linna rajamisest. Rajamine ise toimus 753. aastal täpselt nii on dateeritud. See on aeg, kus mul ju see valitsus on olnud ja kus ta on oma vennatütre Rea Silvia paigutanud lesta, neitsiks, et see naisterahvas ei saaks kunagi järglasi. Ometi Rea Silvia sünnitab kaksikud ja nende kaksikute poiste isaks on jumalik marss isiklikult. Muljus laseb lapsed visata Tiberisse et nad kaoksid silmapiirilt. Kõrv imikutega jääb pidama kusagil palatiinuse künka juures ja laste nutu peale tuleb kohale emahunt emahunt, kes neid ka nimetab. Peale seda kasvatab poisse karjus ja nad saavad endale nimed. Romulus järevus. Pärast seda, kui nad on saanud või jõudnud mehe ikka ja on tõuganud troonilt mehe, kes nad käskis hävitada eitavad nad linna. Linna nime panemisel lähevad nad riidu ja Romulus pistabreemuse surnuks. Sellest kohast on ka teine variant, et linna ehitas ainult Roomulus ja kuna ta rajas linna ümber ka kaitsemüüri, mis pidi esialgset vaenlast tõrjuma, tuli rõõmus linna vaatama ja kuna kaitsemüür oli piisavalt madal hüppastabi, eks üle selle, mis peale Romulus Remuse surnuks torkas. Need vend tappis venna, see tulemus on ikkagi sama. Kuna linnas selles uues Rooma linnas ei olnud. Nii sai see linn just nimetatud, ei olnud ühtegi elanikku, siis kuulutas seesama Romulus linna orjade, kurjategijate hulkurite pelgupaigaks. Ja linna tulid esimesed elanikud. Nende elanike juures oli ainult üks probleem, nad kõik olid mehed. Et saada naisi, mõtles Romulus välja järgmise käigu. Ta kutsus naabruses elavat Sabiinid peole koos oma naiste ja tütardega. Sabiinid tulidki. Kõige suurema peo käigus röövisid needsamad hulkurid, orjad ja kurjategijad. Sabiinide naised. Sabiinide kuningas, Tiitu staatius läheb selle peale sõjaväge korjama. Kui ta sõjaväes formeerinud ja tuleb tagasi Rooma, et oma naised ja lapsed tütred tagasi võtta siis tulevad vaenutsevate poolte vahele naised, needsamad naised, kes vahepeal on saanud roomlaste laste emadeks ja nende naisteks. Naised lahutavad, vaenutsevad pooled ja sõlmitakse rahu. See on hästi lühidalt see tuntud Rooma asutamise legend Roomuluse enda viinud äikesepilv taevasse ja seal muutunud Rooma kaitsejumalaks, kui Riiniuseks. See legend näitab ära jälle mitu erinevat aspekti Rooma ajaloos. Seet vend tabab venna on Rooma ajaloos mitmeid kordi läbi käidud. Ja hilisemas ajaloos kordub see veel. See, et on tegemist Vesta neitsiga, kes ei peaks saama sünnitada, on loomulik. Vesta on rooma kodukoldejumalanna vesta neitsid, kes valitakse välja, roomas lapsena ja kes teenivad templis 30 aastat, peavad selle aja jooksul olema kõlbeliselt puhtad ja puutumatud. Ja kui nad selle vastu eksivad, siis müüritakse nad elusalt. Emahunt, kes on väga tuntud tegelane varasemas rooma ajaloos ja kelle skulptuuri metallskulptuuri saab näha mitmetes kohtades, mitte ainult praeguses Itaalias, vaid minu pärast kas või Hispaania tingimustes, kus, kus vähegi on Rooma antiikset arhitektuuri, sinna püstitatakse ka emahunt. Originaalne metallskulptuur viitab tegelikult veel varasemale ajale ja see on, et Ruskyde skulptuur tegelikult ET Ruskid paiknevad Toskaana regioonis enne roomlasi. Nad viljelevad seal oma kultuuri. Sellest on kahjuks väga vähe järel, sest roomlased tulid ja ehitasid oma linnad peale. Ja noh, ka aega on omajagu kulunud. Aga et Ruskyde puhul meenutatakse alati seda, et nad on suurepärased metallitöötlejad ja emahunt. See kõige esimene versioon temast on tegelikult, et Ruski metallskulptuur. Ja kui rääkida Sabiinitarides nende röövimisest ja sellest, kuidas nad vaenupooled lahutasid siis võrreldes Rooma naist kreeka naisega näiteks tundub, et Rooma naine ei ole nii koduseinte vahele paigutatud, ta ei ole nii suletud. Ta võtab ühiskonna elust aktiivsemalt osa. Kui seda tegi Kreeka naine. Ja kui teda võrrelda Mesopotaamia naisega, siis on see kontrast veelgi suurem, sest Mesopotaamia naist ei kujutatud mitte kunagi mitte kusagil. Ta oli täiesti noh, niisuguse teise plaanilise tähendusega, aga Rooma ajaloos mängivad aeg-ajalt rolli ka naised. See on kõige nojah, niisuguseid varasemaid legende. Kui sealt nüüd edasi minna, siis roomlaste ajalugu jaguneb kuningate ajajärguks. Ja kusagil alates 510.-st aastast hakatakse Roomas lugema siis vabariigi ajajärku. Kui nüüd võrrelda kreeka kunstiga Kreekas ju 500. aasta paiku, Kreeka-Pärsia sõdade järel algab tõeline klassikalise kultuuri õitseng. Rooma vabariigi varase vabariigi ajast ei ole tegelikult väga suuri ehituskunsti säilinud rooma kultuurist saame me hakata rääkima võib-olla kusagil esimesel sajandil. Noh, ma mõtlen sellisest kultuurist, mida ka tänapäeval veel saab vaadata, nautida, külastada saab hakata rääkima võib-olla kusagil esimesel sajandil enne Kristust. Ja kui me noh, nii suure hüppega juba siiapoole, siiapoole tuleme siis näiteks 13 juuli aastal 100 sündis tseesar. Ja kui tuua siia veel paar paralleeli aastaarvudega Egiptuses sel ajal valitseb tolemaieste dünastia. Selleks ajaks on Kreeka ju juba vallutatud roomlaste poolt. Läheb veel natuke aega mööda ja kusagil 45. aasta paiku ikka enne Kristust on troonil Kleopatra see viimane talle, maiuste dünastia esindaja. Minu jaoks võib-olla oluline 48. aasta, kus põleb Aleksandria raamatukogu. Vaat selle aastaga. Mulle tundub, et Egiptuse suurepärane vanaaeg saab otsa. Pärast seda, kui Octavianus saavutab võidu Antoniuse ja Kleopatra üle. Pärast seda võime me hakata rääkima keisririigist, kuigi tegelikult esialgu keisririiki välja ei kuulutata. See võtab aega kuni 27. aastal pidulikul nime muutmise sakraalsel nime muutmise tseremoonial võtab tulevane keiser augustuse tiitli ja on esimene Rooma keiser. Augustuse kohta öeldakse ka kohe seda, et tema päris savi Rooma jättis järele marmorist Rooma. Need antiiksed, objektid, mida Rooma keisririigi tingimustes võib vaadata pärinevadki enamikel juhtudest, keisririigist keisririigiaegsest arhitektuurist ja sellega seoses ma tooksin veel ühe paralleeli mis ei ole vormiline. Kui seista Egiptuses näiteks Abu Simbeli ees, kus troonivad valitseja Ramses, teise neli hiigelsuurt skulptuuri siis saab selgeks, et see valitseja oli võimas ja kui ta võimas ei olnud, seda vähemalt püüdis näidata ennast võimsana. Seesama võrdlus tuleb mitmete ehitiste juures ka esile Roomas kus pole teada võib-olla et isegi on teada, kui võimas üks või teine valitseja on olnud keiser. Aga kindel on see, et püüti demonstreerida Rooma võimsust, tema suurust, tema üleolekut igas mõttes. Ka vaimses, mitte ainult sõjalises. Ja see määrab ka Rooma mingis mõttes kultuuri, kindlasti määrab segaehituskunsti ja selle arenguid. Kui vaadata nüüd roomlasi puhtalt kunstnikena kas roomlased olid suurepärased kunstnikud, siis peab minema uuesti tagasi sellesse vabariigiaegsesse perioodi, kus oli kombeks võtta surnud esivanemalt vahamask ja valada sellest portree. Saavutatud tulemus ei ole ju mitte kunst, vaid dokument. Seisi vanema portree võis kaunistada siis mõnda ruumi, mis oligi mõeldud esivanemate jaoks. Sellest dokument mentaalsest portreest hakkabki välja kasvama rooma portreekunst ja tõesti roomlased läbi sajandite portreebüst viljelevad vast kõige suurema eduga. Samal ajal nad ei ole üldistajad. Nad ei loo sellist kunstilist üldistust, ideaali, nagu seda tegid kreeklased. Nad pigem dokumenteerivad. Nad püüavad olla täpsed. Detailsed inimene peab sarnanema kujutatud inimesega. Portreebüst peab sarnanema kujutatud inimesega. Muidugi teeb see portree läbi arengu ja kordan ta, lihvitud ja siledapinnaline kord võib ta olla veidi Kornilisem, Jaak robelisem. Ja kusagil hilisperioodil võib ta olla päris robustse välimusega. Roomlased lähevad minu meelest ajalukku Heade konstruktorite suurepäraste arhitektide ja, ja suurepäraste ehitajatena. Sest nii palju eriotstarbelisi ehitisi, nagu on Roomas antiikses Roomas, seda vist vaevalt et kusagil mujal kohtab. Ja pärast seda, kui Augustus on täiendanud foorum romaanumit, see on Rooma linna kõige tähtsam koht. Seda täiendavat edaspidi peaaegu et kõik keisrid, kui ta on ehitanud Marcellus teatri pärast seda, kui valitsejad on olnud Tiberius, Caligula Claudius Nero tuleb Flavius dünastia. Ja valitsema hakkab kõigepealt Espass, Jaanus, see on juba kusagil esimene sajand aastal 69 kuni 79. Respas Jaanus. Lisaks sellele, et ta sõjalises plaanis püüab stabiliseerida seda noh peale kaliigulationeerot võib-olla veidi tasakaalust väljas olevat suurriiki kus ta on just põhiliselt kodusõjad hakanud toimuma peale seda, kui ta püüab siis seda laastatud maad uuesti nagu korra korra läbi taastada. Ja ehitab provintsides küllalt palju, noh, kasvõi teid püstitab ta Rooma teatri. Teatrid Vanas-Kreekas pooring, teater ehk kreeka teater ja roomlased jätkavad seda traditsiooni minnes sealt edasi, muudavad nad teatripool ringist ovaalikujuliseks sulgemata nagu, ja saavutavad siis meile tuntud amfiteatri Espast Jaanus ehitab rooma linna suursuguse antiikaja kõige suurema amfiteatri amfiteater Flaviumi. See nimi on tundmatu. Aga see teater on väga tuntud nimelt amfiteater. Flavium vahetab oma nime küllalt ruttu. Ja saatkolosseumiks, kust tuleb siis Nimikolosseum. Koloss tähendab kõigepealt skulptuuri raidskulptuuri. Kuivõrd tuntakse Rhodose kalossi, mis on väga aukartust äratavate mõõtmetega kusagil 37 meetrit kõrge siis saab kolossiks edaspidi hiigelsuur raidkuju. Nero laseb raiuda endanäolise kalossi, mis ületab Caroodose kalossi mõõtmeid. See on siis kusagil paar meetrit suurem 39 meetri ringis. Nüüd peale Neerot, kui Vespast Jaanus on püstitanud antiikaja suurima ehitise amfiteatri tuuakse Neero koloss sellesama amfiteatri juurde, aga muudetakse tema nägu ja muudetakse ta päikesejumal Heljaseks. Kuivõrd nüüd see kuju seisab amfiteatri juures, siis hakkabki amfiteater kandma nime Colosseumi kolossist. Nagu me teame, ei ole tänaseks enam midagi säilinud amfiteater kuigivõrd on ikka veel alles. Kuule, moslemit kirjeldada on vist küllalt mõttetu pildid, temast on olemas. Aga mõned mõtted siiski 50000 pealtvaatajat. Hästi paiknevad trepistikud või trepisüsteemid, mis aitasid kiirelt inimestel väljuda. Päikesepurjed, mis kõige kuumemal suvepäeval rooma päikesest pidid kaitsma. Missid kaunite skulptuuride ka. Ja kogu see ehitis oli kaetud valgete marmorplaatidega, nii et ta kiiskas ja säras. Ta oli suurim sel ajal. Ja arvata võib, et ta tõesti näitas Rooma linna võimsust kogu Rooma riigi võimsust. Hiljem kasutati teda muidugi kivi muruna ja paljudes hilisemates paleedes võib kohata Ta marmorit kolossemist. Nii et praegu on ta tegelikult meie jaoks ainult vare, kuigi suursugune vare. Flaviused valitsevad edasi ja järgmine keiser Vespast Jaanuse järel on tema poeg, kiitus. Aga sellest järgmisel korral.