Andres küsis meie käest väga huvitava ja suure küsimuse, mis ilmselt läheb psühholoogia valdkonda. Miks inimesed mõistavad hukka seda, mida Nad ei mõista, ehk siis kõike seda, mis on tundmatu, hakkab inimene kohe justkui nagu paugust hukka mõistma. Ja oleme helistanud psühholoogiaprofessor Aleksander Pulverile, tere hommikust. Tere hommikust. Kas see on nii ja kui, siis miks see nii on? See on väga-väga-väga nii põhjus, põhjus, väga lihtne. Nimelt mõeldud, mõeldud sedamoodi kõik, mis on harjumuspärane, see on auk. Teiste sõnadega inimene ei mõtle, kui ta teeb seda, mis on talle tuntud ja nii edasi ja nii edasi. Asi, mis on uus, mis on tundmatu, nõuab ressursse, tähelepanu on mõeldud sel ajal mälu, mõtlemisvõimet ja nii edasi ja see tähendab seda, et inimene peaks sellega tegelema. Ja, ja loodusjumala asjad sättinud niimoodi, et kõik asjad, kus nõutakse minult energiat või ressurss, tekitab minus noh, jutumärkides pahameelt, ehk siis organism keeldub tegema seda, mis on tema jaoks harjumuspäratu. Et esimene reaktsioon, ükskõik mis asi, see ka ei oleks, mis on tundmatu, mida ma ei ole koge, on hirm või koos sellega kaasnev viha mis tähendaks äraseletatuna seda, et no näed, põrgulised nüüd ma pean hakkama tegelema asjaga, mida ma nagu väga ei tahaks. Aga kas see, kui inimene elu jooksul kohtub väga lugematu hulga võõraste asjadega pidevalt iga päev, kas siis ei tekita tekita temas harjumust ära harjuda võõraste asjadega? Ei saa, sellepärast et jällegi tuleb öelda, et see on puhas bioloogiline funktsioon teiste sõnadega igal juhul, kui on miski, mis on ootamatu, uus, see automaatselt tekitab kohe vajadusel sellega tegeleda ja kohe sellega kaasneb ka väike kaebused, hirm. Ja küsimus on ainult selles, et osadel inimestel on kuidas öelda, kalduvus hirmu tunda, väiksem ja vot need on need inimesed, kes armastavad ekstreemsporti ja kõike muud, seda, mis on keskmisest veelgi riskantsem kui selline keskmine tavaline elu. Aga kuidas põhjendada näiteks seda, et kui Eesti inimene satub mingisse India väikelinna, eks ole, ümbritseb kõigepealt lasteaia, siis juba täiskasvanute selline naeratav parv, et mingisugust hirmu seal nagu ei ole. Aga kõik tahaks nagu katsuda olla ligidal. Et see on kuidas öelda kultuurispetsiifiline, see tähendab seda, et ühes kultuuris hirm elatakse välja näiliselt välja tegelikult rõõmuna teistest kultuuridest, kurbuse majja, kolmandas veel selge, vihane. Ahah, meie kuulame kahjuks sinna viimasesse vist jah. Ja noh, peadelt natukene libe tee öelda terve rahvuse kohta, pigem on niimoodi, et igas kultuuris on alati inimesi, kes on sedasorti ja siis teist sorti ja kõik need ühe sordi inimesed nii-öelda on väga sarnased üle maailma ja teise motiividest. Aga kas see, kas on võimalik üldistada kuidagi niimoodi, et Eesti inimene on keskmisest ebatolerantsem? Ühetaoliselt, aga ma tahan öelda seda, et on ammeldis ütlevad, et meestel on kõrgemine tootilisus kui, kui seda on lähikultuursus meiega. Vaata kõrgem, mis asi neurootilisus osso. Erisus ja see tähendab seda, et on kalduvus rohkem tunda ärevust ja hirmu. Tohoh, eesti mees ei olegi mingisugune tantsulõvi, vaid selline väike värisev kutsikas hoopis. Muideks ei pruugi üldse olla teadvustatud, see tähendab seda, et et on muugi sinna alateadvusse surutud, selline suurem ärevus tuleviku pärast ja see sõltuvuse ajastust ja ka ühiskonnast. Kus on meil kui eesti meestel võimalik ka kuidagi õppida selle olukorraga toime tulema, et ei peaks enesetappu tegema niimoodi nagu paljud ja et ei peaks kartma kõike võõrast, mis meile No kuidas öelda üks variantidest, kuidas hirmudest üle saadakse näiteks narkoained, ehk siis nii nagu üldse soome soome-ugri piirkonnas on kalduvus oma ärevus ja hirm kuidagi maha laadida võid. Juua lihtsalt, siis? Seda te ju ometi ei soovita, nagu abivahendina. See on, on lihtsamaid mooduseid ennast purjus tunda, et ehk siis põgenemine väljendub ka näiteks selles, et kui on ebameeldivad asjad, inimesed mõtlevad mingitele muudele tegevustele vajuvad nii-öelda jutumärkides fantaasiates unistavad paremast elust näiteks. Me lähevad reisile ootustega kõik võõras Lootuses, et seal on nagu elu kuidagi teisiti. Aga täiesti näiteks reisi peal, siis ütleme, inimese psüühika toimib lähedki näiteks eksootilisi riike, näiteks Baysse et sisu väidetavalt oledki justkui nagu hirmu käes kogu aeg või sest seal on alfa, peet täiesti teine ja nii edasi ja inimesed on teistsugused. Appi. Aga aga seda on ju ka võimalik kohe näha, et urgas keskkonna inimesed väsivad tohutult. Ja, ja see, et reisil olles ei tule nagu päris hästi välja see nagu unistusi ongi tüüpiline tulemus selle kohta, et ilustasid seda, et kuskil on vastavalt sellele, millega harjunud olema. Aga aga päris reaalsus on hoopis teistsugune ja vot see ongi suuresti väsitav, peale puhkusi võtad uuesti puhkust? Pärast puhkust uuesti puhkust muidugi. Suur tänu, psühholoogiaprofessor Aleksander Pulver, ühesõnaga saime jälle inimloomusest. Pisut targemaks saime enda kohta rohkem teada. Nii et Andrese selline see vastus on. Me tegelikult oleme konstantse hirmu käes ja siin ei ole midagi naljakat sellega tegeleda ja kuidagi hakkama saada.