28. oktoobril esilinastub Tartus uus Eesti dokumentaalfilm Marju Lepajõest. Selle filmirežissöör Vallo Toomla on neid minuga siin, tere tulemast. Ehk avaksite esmalt veidi selle filmi pealkirjapäevade sõnad ja see viitab Kuueteistkümnendal sajandi inglise vaimuliku Eduard Evansi teosele verba jeerum. Neli jutlust, palun rääkige. Mida see tähendab. Tegelikult lisaks tuli see pealkiri natuke teistpidi, et verbadjerm ka kulgaata esimese ajaraamatu pealkiri või üks sõnapaar sealt, et päevade sõnad verbadieerum kuidagi jäi kummitama lihtsalt. Ma otsisin seda pealkirja alguses nagu just nimelt ladina keeles Mutarid panna ladinakeelne pealkiri filmile, sellepärast. Marju oli klassikaliste keelte sügav tundja. Nii kreeka kui ladina keelega, ladina keele kõla on väga ilus ja ma alguses mõtlesin filmis ka kasutada rohkem ladina keelt ka, nagu et me kuuleme ladina keelt rohkem filmis. Aga nagu ikka dokumentaalfilmide puhul asjad kujunevad. Et see päevade sõnad verbadieerum, et see tuli tegelikult jah, vulgatast minu jaoks ja see film oli algusest peale mõeldud väga sõnakeskne ja, ja marju keskne, et sõnailu pääseks esile ja see film nagu oli plaanitud, et ta tuleks nagu Marju päevadest, kuidas ta selle aasta jooksul, kui ta meiega kohtub, kuidas ta avaneb ja, ja mis mõtted tal on. Ja need tundus sobivat päevade sõnad. Väga lõpuks me otsustasime ikkagi kasutada eestikeelset tõlget. Marju Lepajõe sõnavõtud, tema ettevalmistatud kõned olid alati väga tempokad väga hästi läbi mõeldud. Film seevastu on just nimelt see, kuidas Marju räägib spontaanselt, kus ta vestleb rahulikult, kuidas te jõudsite sellise jutustamisstiili, kas sellega läks kaua aega või see oli loomulik kohe alguses? Mulle tundus, et see läks üsna lihtsalt selles mõttes, et nagu te ennist ütlesite Marju kõnedel, te olete väga ette valmistatud, et ma arvan, et ka ta vähemalt mentaalselt Ta valmistas ennast ettevõtte päevadeks, et tavaliselt ma saatsin talle noh, me olime kirjavahetuses, eks ole, et aeg-ajalt kirjutasime ja mõtisklesime, et mida, mida järgmiseks ja ja millest võiks rääkida, siis ma saatsin talle tavaliselt, et mõned märksõnad, et mida ma seekord siis hakkan rohkem pinnima, aga üldiselt need vestlused läksid loomulikku rada pidi. Ja see situatsioon iseenesest, ma arvan, baseerus usaldusel. Et kuidagi Marju tajusin ilmselt, et me meiega saab olla. Et meiega saab olla ja meiega oli siis tal ilmselt üsna mugav olla, et meili jahi tekkinud erilisi takistusi tema filmimisel selles mõttes, et ta oleks kuidagi olnud krampis kaamera ees või ta oli väga loomulik ja loomulikus ilmselt tulenes ka tema enda kujunenud tarkusest ja mille läbi ta siis oskas hästi, siin ja praegu olla alati. Kuidas see film alguse sai? Kas mäletate või, kas see on teil alati olnud see mõte, sest olete teiegi ju õppinud tegelikult teoloogiat Tartu Ülikoolis. Kas Marie oli teie õppejõud? Ja Marju oli natuke õppejõud, küll tähendab minul oli esimene kokkupuude, muidugi oli see, et vähemalt tollal oli usuteaduskonnas siis sisseastumisel vajalik kollokviumis, ta oli seal üks kolmest, kes mind seal siis küsitluse kuulas. Ja hiljem ma käisin tema kreeka keele loengutes, tuleb tunnistada, et ma ei teinud eksamit ära, sest et ma ei läinudki eksamile, sest nii-öelda keskkoolist tulnuna ikkagi see kreeka ja ladina keel natukene jalad alt ära. Ja mul oli ikkagi plaan sealt usuteaduskonnast lahkuda kohe peale esimest aastat. Minu plaanid olid seotud Tallinnaga. Aga ma jäin sinikate kuueks aastaks kokkuvõttes, aga kahjuks marjul mul ei õnnestunud eksamit teha. Et kreeka, ladina keeleeksamit muidugi hiljem ühele teisele õppejõule. Et selles mõttes Marjuga tuttavaks nüüd tegelikult siis eelmisel aastal, kui tekkis see mõte temast portreed teha. Film sai alguse tegelikult minu produtsendi Kaie-Ene Räägu mõtest kuna kuulutati välja see portreefilmide voor ja tema mõtlesid, kellest võiks teha ja siis ta helistas mulle, et mis sa arvad, Marju Lepajõe, et sa oled temaga kokku puutunud ja kui teha portreefilmi, siis kellest veel, et just nimelt tuleb teha Marju Lepajõest, et muud varianti ei olegi. Mul ei olnud dokumentalistika ka varem olnud kokkupuudet väga tugevat ja mul ei olnud ka erilisi plaane dokumentalistika vallas. Ma olin väga ettevaatlik selle suhtes, sest see on keeruline ja tekitab alati mitmeid eetilisi küsimusi. Kuidas läheneda inimestele, kuidas jääda samas iseendaks, kuidas nii-öelda inimesed jääksid terveks ja filmi võimalikult hästi õnnestuks. Et sellega seoses oli mul alati palju kahtlusi ja ma tegelikult ei tahtnud dokumentaalfilmi pikalt teha, aga siis kuna mõte oli teha just marjust film, siis ma vist kolm päeva mõtlesin ja ütlesin jah, teeme ja, aga siis meil ei olnud ju veel marju ka mingisugust kokkulepet, et helme olen üsna veendunud, et ta niikuinii ütleb ei. Aga me saime Tartus kokku, tuli nõus meiega kokku saama ja vestlesime poolteist tundi umbes ja siis ta oli väga avatud selles suhtes ja läks lahti. Õnneks õnneks dokumentaalfilmide juures on see huvitav hea omadus et subjekt hakkab väga kiiresti lõppteose vormi mõjutama. Kui palju muutusse film Marju nägu. Selle protsessi käigus. No ikka kindlasti Filmutus Marju nägu, et eriti kui tegemist Et filmi esteetika ja filmimõju see tunne, mis filmist inimesele jäädakse, võiks lähtuda nii mängufilmi puhul kui dokumentaalfilmi puhul filmi siis peategelastest, peategelasest, sellest karakterist, kuidas ta maailma näeb, mõtestab, tajub, et sellest sõltuvad ka režissööri valikud. Et jah, kui te ütlete niimoodi, et see film on marju, nägu, siis on minu jaoks suurim kompliment tegelikult. Kuigi loomulikult. Eks ma alguses kujutasid filmi midagi teistmoodi ja, ja nagu ma enne ütlesin ka, et ikka dokumentaalfilmi puhul film kujuneb, eks ma nende rohelise inimesena alguses mõtlesin rohkem trikitada natukene, aga see seal väga ruttu selgeks Marju kohtades, et siin ei ole vaja midagi üleliigset. Et Marju enda olemine ja see, mis ta räägib see praeguses ajas on mulle tundus nii, on väga kõnekas ja see laat, kuidas me lähenesime talle, et see vajab sellist puhtust ja rahulikkust tena mõtteid ei saa väga palju katki lõigata ja samuti pilti isal aga katki lõigates filmis on tegelikult väga vähe lõikeid dokumentaalfilmi kohta. Seal tema isiksuse mõjul tuleb lasta olla, et ta siis saaks vaatajale mõjuda. Siia lisandub muidugi ka fakt, et teie esimese dokumentaalfilmi subjekt kahjuks lahkus filmi valmimise protsessi jooksul. See ei ole tavapärane. Kuidas sellega olete hakkama saanud? Jah, see oli äärmiselt ootamatu, keegi osanud Marju surma kuidagimoodi ette näha filmitegemist ennast. Ma arvan, et kokkuvõttes ta nii väga palju ei mäletanudki, sest meil oli ikkagi mingisugune ajaraam ees ja naguniipidine hakkama otsi kokku tõmbama. Et selles mõttes me olime enamus plaanitavast. Vaat et suvel paari asja filmida. Jah, mõni päev enne Marju lahkumist kohtusime, rääkisime nendest neist asjust ja selleks väga-väga rõõmsameelne tore kohtumine tarilist, koolitöö oli läbi saanud, eksamid olid vastu võetud, kõik olin nii-öelda selja taga ikkagi väga kerge. Et mõned jutud olid veel, mida võiks teha, viimased sõnad vist oli, et töötame edasi ja kui me lahkusime, et aga loomulikult jah, see oli väga raske hoop äärmiselt väga paljudele inimestele, kes temaga kokku puutunud, sest tema isik oli mõjusad ja õpetlik ja toetav ja et see lõi natukeseks ajaks jalad alt, küll. Ja nüüd see film tuleb välja järgmisel esmaspäeval kui Marju oleks saanud 58 aastaseks. Milline on see teos nüüd, milline on tema kaal? Ma ei julge öelda, et milline on selle filmikaal nüüd sest mõttes, et kindlasti kuidagi see vastutus veel mitmekordistus. Aga igal juhul ilmselt tuleb tunda head meelt, et üks paljudest võimalikest filmivariantidest, mida oleks võinud Marius teha, et üks on meil nüüd olemas ja jääb alles ta mingil moel on dokumenteeritud sellises oma keskkonnas mitte lihtsalt loenguid pidamas või kuskil esinemas. Et, et sellel on, ma arvan, suur väärtus. Aga kuidas see film nii-öelda ajas vastu peab filmina või kuidas on, seda ma ei julge praegu kommenteerida. Filmikirjeldusest leiab sellise lause. Inimene kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kunagi Ta ei saa. Ja tegelikult 2016. aastal olete te müürilehes Piret Karola öelnud, nii et inimene peab tundma iseennast. Et teid huvitab elu ja surm, elu saladus. Ja tundub, et, et see kõik viitab justkui mingile ühele loole, mis lugu see on? No see lugu nii minu enda lugu mis algab sünniga ja lõpeb surmaga ja mis sealt edasi tuleb, või kast, midagi tuleb, et need küsimused on end nagu lapsest saadik kuidagi saatnud siis või mind kutsunud. Ja samas see lugu on nagu terve inimkonna lugu ju, et mida ma siis jutusta just, aga ka nii-öelda see on võib-olla see lugu, mida ma otsin Nendes kildudest seda lugu nendel teemadel kokku panna ja näis, kuidas mu loominguline tee läheb, kui palju kilde ma suudan leida ja, ja nii-öelda kuhugi õigesse kohta asetada, aga selles mõttes on sellele küsimusele raske vastata, sest ma tegelikult võib-olla ei tajugi elu ilmtingimata loona. No see vist sõltub sellest, kuidas meie mälu käitub ja läbi selle inimene tajub ennast siin maailmas ja maailma kaunis illusoorselt midagi kindlat. Ja kõik on kahtlane. Et see maailm on tegelikult kaunis fragmentaarne. Ja selle loo struktuur võib olla väga keeruline ja siis tekibki küsimus, et kas see on üldse lugu, mida siis me siin elame, veri, jutustame või, või otsime ja kas see on tähtis, et see lugu, aga igal juhul ja mingi sõlm, mida on vaja lahti harutada. Et võib-olla see märksõna loo märksõna sõlmida maja lahti harutada. Marju Lepajõe oli kuulus oma suurepärase maitseka huumori poolest ja sellest filmist jääbki kõlama pigem helguse noot. Lõbus ja hea elu. Mida õpetas Marju Lepajõe teile? Seda on ilmselt veel natukene vara öelda, mida konkreetselt Marju mulle õpetas või mida ma siis nii-öelda ilmtingimata sellest meie omavahelisest suhtest kaasa võtan. Aga kindlasti peab temast selline väga tugev pilt eeskujuna. Ja ma arvan, et see pilt lihtsalt aeg-ajalt nagu ikka heade õpetajate puhul tuleb erinevates elusituatsioonides Silmeta ja läbi selle on võimalik teha valikuid, mis on õige, mis on vale või siis tagantjärele vaadata, et kas ma käitusin mingis situatsioonis õigesti. Ja teistpidi ilmselt see meie omavaheline suhtlus kindlasti õpetas siis mind kuidagi sõna juurde tagasi tulema või et filmitegijana ikkagi on see piltide maailm väga tugev, aga ilmselt et ma nagu radioloogiaõpingute ajal, kui sõna oli väga oluline, et siis me oleme nüüd selle aasta jooksul kindlasti nagu sõna juurde tulnud rohkem tagasi ja nende tekstide juurde, mida võib-olla kunagi tudengipõlves loetletud olen uuesti kätte võtnud ja hakanud siis seda vaimumaailma süvenenumalt jälle lugema ja otsima. Et ma loodan, et see tunne, mis minul marjust jäi, et see jääb mind kanduma lõpuni. Kas see võib tähendada ka, et tulevikus tähendada võib-olla veel mõnele dokumentaalprojektile? Vallo Toomla, ma tänan teid esmalt selle filmi eest ja aitäh selle vestluse eest ja palju edu selle filmiga, mis 28. septembril esilinastub Marju Lepajõest päevade sõnad. Aitäh teile. Suur tänu.