Klassikaraadio stuudios on muusikaõpetaja Eve Vent, tervist. Proua Eve, teie pälvisite Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia selle eest, et te olete kaua olnud Gordioni õpetaja ja muusikuid kasvatanud juurde meie ilusasse perre kass tunnustust saada on lihtne või raske. Ma arvan, et eelkõige ikkagi raske, miks, miks, kusjuures minu jaoks see tunnustus nad loomulikult, aga suured tänud selle eest, aga ta oli mulle suur üllatus. Sest noh, ma ei ole ju kunagi töötanud pärast, et ma saan mingit tunnustust, ma saan tunnustust oma õpilastelt. Ja ma saan seda suurt positiivset energiat ja rõõmu, kõik see on mulle väga suur tunnustus. Ja ma ei osanud nagu oodata, et selline suur pakkumine võib mulle tulla. Mis muidugi oli mulle üllatusi täis ja tegi ka muidugi ka väga head meelt. Et kas ta nüüd oli raske või kerge, sellele küsimusele on raske vastata. Aga ütlesite, et tunnustus on, see lapsed teevad muusikat ja annavad teile tunnustuse, mis mul see tunnustus lastelt tuleb, kuidas te seda tajute, kui ma näen, et nad tulevad mulle klassi rõõmuga ja kes ei tule rõõmuga, lähed tunni lõpus ära rõõmuga ja naeratusega, siis ma arvan, et see ongi see suur tunnustus, mitte see, kui hästi sealt nüüd see repertuaar välja tuli, kui hästi nad alati esinevad, vaid just seesama sära silmis. See on minu jaoks nagu tõesti väga, väga oluline ja ma püüan seda alati saavutada ka võib-olla selliste vahenditega, et me jõuagi vahest tunnis mängimiseni, kuna meil on see võimalus, nad on meil ühekaupa tunnis, saame neile ka natuke psühholoogid olla, saame neid aidata hingeliselt ja, ja kui siis ma näen, et sinna vaatab mulle lõpuks Tõnni lõpus kui niisugune äike suurte silmadega rõõmsameelne lapsekene. No see ongi seesama asi, mida me tegelikult vajame ja mis annab mulle endale rahulolu. Et ma võin minna päeva lõpus koju ja mõelda, et ma olen tõesti kedagi aidanud millegagi või midagi head teinud. Muusikaga on lihtne lapsi aidata. Kindlasti on, kas ta nüüd on jah, päris lihtne, aga kindlasti on võimalik aidata kindlasti muusika on niivõrd ilus asi ja juba see, et muusikat teha nagu halvas meeleolus või, või teha mingite muredega, on ju väga raske. Ja, ja kui ma olen saanud seda muusikat tegema, järelikult ma olen saanud talle ka sinna sisse anda midagi, nii suurt ja positiivset, et muidugi ma arvan, et see aitab kindlasti lapsi saada paremaks, ilusamaks ja, ja tervemaks, just kuna me juba praegu peatume seal, siis millised probleemid on eesti lastel? Probleeme on väga-väga erinevaid ja, ja probleeme muidugi tuleb juurde kogu aeg aastatega. Eks siinsamas meie kõik need internetti diameie, telefonid ja meie kiirus, meie elutempo väga suureks probleemiks ongi minu meelest seesama ei ole aega, ei ole aega, kodudes ei ole aega, peredel ei ole vanematel aega oma lapsi võib-olla nii palju aidata suunata, jälgida nende jaoks olemas olla. Et see on nagu kõige suurem probleem ja väga sageli me peamegi tegema juust seda tööd lastevanematega nendeni, nagu viia see teadmine, et noh, kui palju peaks laste jaoks olemas olema ja eks me siis püüame ka ise seda asendada, kui me näeme, et lastel on probleemid. Et see on võib-olla kõige suurem probleem, noh, sealt edasi on juba tõesti mingisugused prioriteedid peredes, kellel on oluline seal hea auto või, või reis, kes leiab, et siiski maakisastan sellest ja pilli, siis teada on, need pillid on kallid ja muidugi aeg aeg on, mis, mis paneb alati, mida ma oma lastevanematele ja koosolekutel seal ja kontserdite lõpus alati toonitan, et leidke aega oma lapsi kuulata, ka teinekord harjutamise kõrval istuda, mis siis, et ei, ei saa võib-olla konkreetselt aru, mis seal on vaja teha, aga lihtsalt rohkemate olemas olla. Aga kuidas lapsed aega leiavad muusika jaoks võrreldes noh, ma ei tea enne seda, kui meil oli kiire, kiire mobiiliäpid iga asja jaoks kui palju see suhe on muutunud aja ja lapsesuu ja muidugi on muutunud see soo ja muutub ka kogu aeg edaspidi loomulikult. Aga aega leiavad lapsedki selle asja jaoks, mis neile meeldib eelkõige see, mis neile pakub midagi ja noh, see on jälle ka siis meie ülesanne, et tehase asi neile nii huvitavaks, nii rõõmsaks, et nad tulevad sinna rooli ja sinna minu klassi, nad tulevad rõõmsalt ja tahavad seda teha. Selleks tuleb loomulikult leida igasuguseid vahvaid vahvaid vahendeid, et see nii on, sest sageli on see, et ta läheb sinna sportima ju parema meelega, sest et ta käib sporditunnis ära, tuleb ta koju ja, ja ta on sellest tööst nagu vaba ja ta juba rohkem sellega kodus tegelema enamasti aga muusikakool on ju teada, mis siis kodus jätkub sellele ja nüüd siis jõuda selleni, et ta teeb ka seda asja rõõmuga, leiab selleks aega, selleks tulebki siis ise ka leida igasuguseid vahendeid ja jäävariant, kas aastate jooksul on pidanud selle eesmärgi nimel, mis te just ütlesite, et laps püsiks õppimise rajal, on pidanud tegema muutusega näiteks repertuaari valik kindlasti kinni suunas ja kuhu see on liikunud ja millelt millele? Ei no loomulikult on ta väga palju liikunud ja liigub ka edasi. Repertuaar noh, esiteks on ta läinud meil õnneks väga laialdaseks, meil jookseb igalt poolt mujalt maailmas palju seda repertuaari sisse võrreldes sellega, mis 20 aastat tagasi rohkem tagasi, kui me olime põru ajal, ma mäletan, meil oli põhiliselt Benedestomaatiad, mida me kasutasime, ei osanud nagu tahta, palju midagi paremat, aga praegu tuleb seda repertuaari väga palju ja, ja meil on õnneks ka oma eesti heliloojad, noored interpreedid, siin akordionistid kirjutavad väga palju head akordionimuusikat ka nii väikestele kui suurematele. Konkursi palad, mis meil tulevad, on enamasti olnud kõik juba nii oma nende noorte heliloojate kirjutatud väga toredad, väga huvitavad ja, ja selle repertuaariga peab muidugi väga palju tööd tegema, nii et kui mõni imestab, et miks ma nii vara lähen tööle kella 10-st 11-st tööd ma ei saa alustada enne kahtteist või ütleme siis ühest siis see ongi see minu põhimine, töös on repertuaari otsimine, repertuaari valik ja see on, on väga-väga oluline, sest ma olen ise teinud ka need järeldused siin aastatega, et mõni laps, kui on valitud sobiv repertuaar, võib jõuda väga kaugele, kuigi ta ei olegi väga andekas. Ja vastupidi. Et kui sa lähed selle repertuaari valikuga natukene Holtesse lapselikult ei sobi siis võivad olla tulemused kehvemad, et see on nagu üks väga oluline asi ja õnneks, et meil meil jah, läheb see kogu aeg paremuse poole ja nüüd mina jälle aastatega, kui ma olen tegutsenud väga palju nende Soome, Rootsi ja, ja kõige selle läänemaailmanootidega olema jälle jõudnud tagasi sinna meie aastat kaks 30 tagasi nende vene nootidesse ja need mõjuvad jällegi väga värskendavalt, ega seal on väga toredaid lugusid ja siis on meil ka veel sinna Olivia kallustamiseks tubli akordioniõpetaja on välja andnud isegi päris algajatele selliseid, kus me saame alustada värviliste piltidega toredat noodid, nii et selles mõttes me oleme päris õnnelikus seisus praegu iga klassile igal erialal on ju teatud nõuded, teatud programm, mida tuleb läbida. Kas teinekord peab tegema repertuaari suhtes siis ka mingit hinnaalandust? Ikka tuleb teha. Seeni tähendab jälle võib-olla sellist õpetaja osalust, et väga lihtsat pala võib mängida väga uhkelt ja väga ilus, mis on tekstilisetega lihtne. Aga selle võib ju kujundada nii huvitavalt, mida, võib-olla see pisike laps ei teeks seda nii ilusti, vanem laps suudab seal oma registrit TA tämbritega ja ja kõlade ja kiirustega seda pala mängida hoopis huvid. Nii et muidugi annab teha ka niisugust hinnaalandust ja, ja kuna meil on peaaegu antud suht vabad käed ka koolidele, et me ise ikkagi neid oma programme kohendame ja siis ka me juba enam-vähem oskame seal mõelda, et mis on see maksimum ja mis on see miinimum loomulikult Ta on ikkagi mingid piirid olemas, kust ikkagi allapoole ei tohiks lasta. Aga väga palju me saame ikkagi tehasel individuaalset lähenemist, et lapsed ikkagi täidaksid oma programmidele, loomulikult vahivad seal heliredelid, mingisugused sõrmeharjutused, tüüdid, need on ette nähtud, need tuleb ära täita. Aga neid saab ka huvitavaks teha. Ka heliredelit saab teha lastele väga huvitav, no neid ei pea ka niimoodi kuivalt ja igavalt ja hapult tegema, et nüüd hakkavad heliredelid peal, et seda kõike saab teha väga toredalt ja mina teen isiklikult juba nende vetearvestus lausa esimeses klassis, kes seal alles alanud. Et seal kõige lihtsamat asja, et nad oskavad oma oma C-duuri juba mängida natukene, aga neil on juba arusaamine taga, tulebki teha iga aasta, meil tuleb teha kas kord aastas neid arvestusi, et nad juba nagu kohanevad ka selle niisuguse programmiga. Jah, püüame seda programmi ja seda rõõmu ja lõbu kuidagi siis niimoodi kokku ühildada. Kas andeka lapse tunneb kohe ära? Mina ütlen, et mina ei tunne, kui meil on sissevõtukatsed, siis tehakse põhiliselt laulmine ja koputamine ja kõrv ja ja noh, siis juba selekteeritakse, et vot see andekas tema haaras kohe ja eks ta nii ongi, aga pillimäng ja seesama sisseastumiskatsed, need on jälle kaks erinevat asja. See mõni üdini nii-öelda andekas laps, kes tuleb siis puhta viiega, ta laulab nagu lookene, seal rütm ongi ja, ja siis teeme aasta tööde avastamaga, kullake need, aga meil ei toimiks see mäng niimoodi, et tal ei ole, kas siis ei ole koordinatsioon ja, või, või igasugused muud asjad tulevad sinna juurde, nii et mina olen ka jällegi selle põhimõttega, et võimalikult palju neid vastu võtta alguses ja siis vähemalt üks aasta ettevalmistusklassi vett on näha, kuidas sealt minema. Et kellel, kuidas seda pillimängu andekust ei oska kindlasti kohe ära öelda, see tuleb ikka mingite alge kassidega algaastatega et väga erinevalt on olnud jah, et meil on palju neid lapsi, kes tõesti tulevad ja, ja tundub, et nad on nüüd tõeliselt andekad lapsed. Aga kas on ka selliseid juhtumeid, et nibin-nabin saab sisse ja pärast on Nommitut, Mozart, aga väga palju, väga palju minul isiklikult on ja kuna mul on olnud neid ka seal võru ajal, kui ma väga noorena läksin tööle, siis meile tehke natuke tööd, noh, oli vaja nagu õpilasi, rohkem võeti ka siis vastu natuke ka kehvemaid lapsi, kuna me läksime koos abikaasaga meil nagu kaks kohta tehti sinna Võrru, siis akordioniõpetajad kolm õpetajat oli seal juba ees viiekesi teha. Ja, ja siis ma sain ka selliseid natuke nõrgemaid lapsi ja juba siis ma veendusin, et Need nõrgad jõudsid, vahest tubli puu, kui mõni selline väga andekas ja siis on mul olnud kunagi siin arukülal töötamise ajal, nüüd aastaid tagasi oli mul üks poiss, kes kindlasti kuskile Tallinnasse paremasse tugevasse kooli poleks sisse saanud. Tal oli natukene rütmiga probleeme Tallinna waldorfkoolis piss, aga ta oli, oli väga nutikas, ta oli väga töökas, ta oli väga püüdlik ja mina ei julgenud teda ka otsa kooli soovitada, sest ma teadsin, et on nagu sees ei ole nii palju, aga ta käis mul siin mööda konkursse, mängis väga tublit, enamasti oma tahtejõuga disja läks edasi ka siis Elleri kooli ja õppis tegi ülikooli Elleri korraga ja oli fantaasiaid Tubin, selliseid näiteid on väga palju ja laulmine jäi tal kehvaks ja sellega ta leppis, et see oli tal ka seal Elleri koolis kolm, aga pillimängija oli, ta oli väga-väga-väga tubli ja nii et, et on küll selliseid EKA ja muusikakool on teatavasti praegu nagu kahes etapis, et see vaheaste on, et nendel, kes ikka, no kohe kuidagi ei saa ree peale, siis ikkagi pärast neljandat klassi on vahetunnistus võimalik saada mingisugune algus, kus muusikaline kirjaoskus on olemas ja kas vaheaste on õpetajale ka teinekord selline mitte kergendus, aga mingi otsustamise koht või et jah, siit tõesti ma võin ükskõik mida teha, aga sind tõesti rohkem ei tule, et see oleks nagu õige. Et kas teie olete pidanud sellist otsust ise võtma vastu või siis koos lastevanematega ja see on keeruline olukord? No ei ole ka võib-olla nii, väga keeruline, oleneb lapsest, tuleneb situatsioonist, mõni laps ongi seal juba kuskil teine-kolmas, kas on näha, et tal tõesti tal nagu ei tule, tal on raske ja siis me ikka püüamegi selle neljanda ikka ilusti ära lõpetada, ta saab mingisuguse, ikka ka väikese lõputunnistuse ta mingi asja, nii et kuskil lõpule ja siis niimoodi enamasti on need asjad lahendanud meil väga nii rahumeelselt ja kokkuleppel. Kui on olukord, et laps ikkagi ise väga tahab, siis mina olen küll kõik selleks teinud, et see laps jõuab ka lõpuni. Et ma omalt poolt kunagi seda nagu need niimoodi ei hakka siis. Ja peale suruma, eks ole, et et aga kui tal on omapoolne tahtmine ja näha, et ta on aru saanud, Ta teeks võib-olla midagi muud ja tal on see raske, siis loomulikult teeme seda väga ilusti ja siis on mul olnud ka väga mitu näidet, kes on, ongi peale neljandat klassi lõpetanud ära ja siis nad saavad kuskil juba täiskasvanuks ja siis nad koputavad uksele, et hakkame, tahaksime mängida ja tulevad mängima ja veel veel tore on siis ka see, et siis nad on kuidagi, järelikult on need nii palju vanemaks saanud, et nende kõige mõtlemine ja loogika ja kõik on nii palju arenenud, et siis ajabki vahest naerma, et oi, oi, oi, aga siis sa ju ei tundnudki menootega nii, kuidas sul need nii hästi läheb? Et järelikult ta on ikkagi pisiku saanud ja võib-olla ka omad lapsed paneb kunagi õppima ja oskab neid aidata, et ka see neli aastat õpingut ja vahest ka ette Hans Glass juurde on ikka keegi kindlasti väga kasuks. Kui keegi praegu juttu kuulab ja laps on kolmandas klassis ja mõtleb, et järgmine aasta ei lähe siis tegelikult ikkagi teie soovitada oma kogemusest väga, kui on vaja, seal on, on muidugi on väga erinevaid olukordi, on terviseprobleem isegi ja kõike ja ja no üldse minu põhimõte on see, kui ma olen juba teinud ära aasta või kaks ööd, siis mulle nii meeldiks, kui Mehhiguksime seal lõpupoole ikkagi koos, et noh, kas siis tõesti teemegi siis mõned väiksed mööndused ja, ja lapsed ka nii palju muutuvad. See, mis on sellel aastal, ei pruugi olla järgmine aasta ja mõni laps lööb kuskil poisid, eriti nad avanevad kuskil hoopis hiljem seda öeldakse nagu tuleb ära oodata. Ja selleks me olemegi, et me siis aitame ja aga noh, kuna mul on ka nii palju neid õpilasi ikkagi käinud läbi, et eks mul ole ka igasuguseid olukordi. Aga no eelkõige, et nad lahkuvad sealt majast ükskõik mis olukorras armastusega must kast, et keegi ei lähe sealt ära, nii et seda asja ma nüüd elu sees ei tee ja siit uksest sisse ei tule. Et vot seda ma nagu ei tahaks mitte ja ma arvan, et meil ei, mul ei ole kassiproua Eve Tennis mainisite, et võrus töötasite väga noorena, teil on palju kogemusi, kas laste andekus või mingisugune valmisolek, kui avatus on aastate jooksul muutunud ja mis suunas võrreldes selle ajaga, kui te kunagi alustasite? See avatus on kindlasti muutunud väga palju muutunud. Selles mõttes, et laste, see suhtlemine ja, ja see enesehinnangut kuidagi ja kõik, kõik nad on, nad on väga lahtised tegelikult palju rohkem, kui olid nad siis need aastaid-aastaid tagasi, kui nad Võrus olles oli palju veel maala, see, kes tulid ja olid niisugused häbelikud ja ettevaatlikud, samas väga sageli olid nad sees aga väga suurt muusikat täis, seda võib-olla isegi rohkem, sest nad olid natuke nagu rikkumata selle selle virtuaalmaailma poolt ja mida praegu nad on ju kõik väga täis. Aga võib-olla see suhtlemine on jah, kohati isegi nad on küll avatumad, aga väga sihukesed ise teadlikud ja nad on väga siuksed otsustusvõimelised ja et teinekord tuleb ese probleeme, et jõuda sinnamaani, et nüüd mõlemad pooled oleksid rahul. Et selles mõttes on nad jah, avatumad, aga muusika poolest ja pigem tõesti isegi tekib see asi, et nad on kuskil oma selles nii-öelda netimuusikas ja selles nii kinni, et viia nad selle naturaalmuusika juurde, et see on natukene raskem. Ja seal Võrus olles oli muidugi ju palju need, kus peredes väga palju mängiti, rahvamuusikat oli väga palju, nad olid nagu kokku puutunud selle naturaalse muusikaga rohkem. Aga kuidas on lapsevanemad muutunud nende aastate jooksul? Lapsevanematel jah, nähakse kohati Me koolis räägimegi niimoodi, et meil on lastega väga tore, aga meil on raske lastevanematega. Et noh, üks asi on muidugi see, et väga paljudes peredes on see, et nii tore, et mu laps sai nüüd sisse, et noh, nüüd on kõik need minu töö on nüüd tehtud, et vaadake, kuidas seal see asi minema hakkab. Ta on sellist suhtumist ka väga palju ja siis muidugi on ka seesama arusaamine, et kui me seal otsustame ketse neljandas klassis, nüüd see laps on nõus ja mina saan aru, et ta ta võiks lõpetada siis tulevad juba käärid seal lastevanemate poolt, et kes ikkagi ei taha usugugi nagu aru saada, et noh, et see laps tõesti võiks rohkem teha, palli mängida või et meie soovitus oleks nii või naa, et sealt võivad tulla need käärid siis ja muidugi seesama, mis me alguses rääkisime, see kiirus, no see kiirus, et ei ole enam seda, et me istume õhtuti või oleme peredega koos ja teeme naturaalset muusikat. Ja sellest on natukene kurb ja seda oli kunagi palju. Olid peod, mis olid naturaalse muusikaga ja kõik ka mina muidugi võin ennast nimetada ikkagi väga õnnelikuks, arvatakse, et mul on kuidagi vedanud nende perede ja kodude ja lastevanematega ja monokontserdid on alati nii, et kõik on kohal ja lapselapsevanemad ja nad abistavad kõigega seal pillide Toomsega ja kõige vahvam on veel see, et mul on väga väga palju neid vanemaid, kes tulevad piima koos lapsega. Laps hakkab õppima, ema istub tunnis, istub tunnis, aga mina tahaks ja niimoodi ongi mõni laps mängibki koos vanemaga ja vanematelt, meil on isegi siin aastaid tagasi tegime lastevanemate ansamblit. Et praegu lihtsalt ajapuudusel on ära jäänud, aga paar lapsevanemad ka käivad siin praegu niimoodi harjutamas natuke, et noh, et, et mina olen, et mul on nagu isegi raske rääkida, et midagi väga halvasti. Et minul on nagu hästi ja, ja võib-olla on ka see pill natuke seda soodustab, et koolis oli siin vähem neid häid pille ja ka kodus ei olnud Pille siis vanemad tulid koos lapsega, aitasid pilli tuua, kandsime seda ühte pilli kooli ja koju ja nad olid juba sellepärast sunnitud tulema jala võistlusidki selle aja seal siis me tegime sageli laupäeva hommikuti tunde, kas ka vanemad tulid, olid tunnis ja panid kõrva taha, tasid kodus, jälgisid kodus ja lõpuks sellise võtsid ka pilli kätte, nii et noh, see on nagu tore asi, aga seda muidugi üldiselt ikkagi jääb vähemaks. Kas akordion on populaarne pill praegu noorte seas, akordion on teinud läbi mingisuguse renessansi, nüüd viimaste aastate jooksul. Kontsert Bilda on džässi, Bilda on klassikapill, et kuivõrd see ulatub ka siis noorte noorteni, ikka on, muidugi on läinud ta nüüd ikkagi rohkem populaarsemaks ja just täpselt nagu teatakse, sellest rohkem teavad peret, jäävad kodud ja lapsed siin samamoodi ja selle pilliga lihtsalt tal on nii palju võimalusi sellega tõesti saabki mängida nii klassikat kui kui rahvamuusikat ja pärimusmuusikat ja kõike saab teha ja on jah läinud ja kuna nüüd on väga palju televiisoris siin eurovisioonil isegi näeme juba akordion on lava peale jõudnud ja pillid on läinud niivõrd palju paremaks ja kvaliteetsemaks, nende pillidega juba saaki mängidagi Saka sümfooniaorkestris kaasa mängida, et kõik need asjad, et loomulikult on see asi läinud tunduvalt paremaks ja mis koht on Aruküla huvialakeskus pääsulinud, kuidas ta seal töötada, kes on teie kolleegid, palju teid seal on? See on fantastiline koht, sest see on lihtsalt väga suure niukse kultuurilise pinnasega koht. Meil on väga palju erialasid ja, ja õpetajaid on meil, no 15 16 õpetab ta meile, elamused on siis sellised, kes on väikse koormusega käivad siis Tallinnast või kuskilt mujalt ja põhikohaga õpetajaid on siis natukene vähem. Kes on pärit seal Arukülas koha peal, siis on meie juhtkond on meil nii kaua, kui mina olen seal töötanud, on meil kogu aeg üks armas direktriss olnud kokku ja õppealajuhataja täna on meil ka nüüd aastaid juba väga armas inimene, on veel otsa koolist õpetaja Maire, Nabla ja, ja nii et meil see seltskond, tiim on nii fantastiline, et kui vahest suvel hakkad seal mõtlema, et no nüüd nagu aitaks ja vist enam nüüd ei oska ja ei taha ja ei jõua siis nagu sa sealt mõisast üle ukseläve astud, ise tunned, et see on parim koht, kus olla. Ja, ja meil on üldse, meil on ka kultuurijuht seal laseb aktiivne karina toomingas, tema on veel ka selline, kes toob kogu riigi ja maailma kultuuri meile sinna sisse ja meil on väga palju koore, meil on tantsurühmad, meil on lastel beebikoolid mudilasringi ja tõenäoliselt sealt tulebki edasi ka see, et needsamad lapsed lähevad edasi muusikakooli, et meil nagu ei ole, ei õpilaste puudust ja ja tööpuudust, niiet selline väga armas koht ise muidugi arvame, et seda soodustab meie mõisamaja, mis on fantastilise auraga. Kuigi meil tingimused ei ole seal üldse väga normaalsed selles mõttes, et ei ole igal õpetajal oma klassigi ja kõik on läbikäidavad ja seal ei tohi ju teha ka väga midagi, muinsuskaitse ütleb ka seal oma dikteerib seal oma oma tahtmisi. Et tingimused, jah, selles mõttes ei ole sugugi viis pluss, aga kuna see aura ja need inimesed on ümberringi nii-nii armsad, et siis siis tundub, et kõik on väga-väga hästi. Ja muidugi see suur usaldaminega direktsiooni poolt me tunneme, et me oleme ikkagi oma asjade tegemistes selles mõttes vabad. Kuidagi usaldatakse väga palju ja, ja see annab just seda niisugust töörõõmu veel rohkem juurde saame otsustada väga palju ka ise ja, ja samas on ka direktsioon alati toetav, kõigest on huvitatud ka pillipark männi toredasti suurenenud, et minul on ka neid akordionit seal väga uhkeid juba olemas ja kõik ja mis ka väga palju mõjub sellele, kuidas lastel läheb sinna oma konkurssidel ja võistlustel kuhu on see ikkagi seotud ka pillidega ja väga hea kuulda, et teil läheb hästi, see on tõesti tore. Teeennist rääkisite, et teie jaoks on oluline, et laps lahkub särasilmselt ja et oleks rõõmus ja et kõik toimuks läbi sellise positiivse suhtumise ja kui on vaja, siis kuulate ta enne ära ja lahendate nii-öelda noh, suuremad probleemid ja siis lähed alles muusika tegemise juurde, aga mõni aeg tagasi oli meil ka õpetajatega just sellel samal teemal jutt too ja õpetajad väitsid, et tegelikult, et koolis käimine ei peagi olema nii väga rõõmus ja, ja niiväga kiiresti tulema ja peakski olema harjutamine üks tõsine asi, koolis käimine, üks tõsine asi siis nüüd teie jutust ma kuulen, et tegelikult seda saab keerata siiski natukene värvilisemad poole peale. Ja muidugi, aga need ongi ju natuke nagu erinevates. Et üks on ju huvitegevus ja ta tulebki sealt sellest suurest koolist, kus võib-olla jah, ongi kõik niisugune konkreed parem ja täpsem ja ja raskem, kaubla kohad ja, ja siis on ju tore, kui ta tuleb natukene lõõgastuma, kuigi ka meil on ja kuhu meil on ju ka tunnistused ja meil on ju ka arvestused ja meil on eksamid ja meil on kõik ka. Aga miks siis mitte tehagi, seda neile natukene rõõmsamaks ja kergemaks, et me ei pea siin kuidagi mööda nööri panema veel ka peale kooli kõndimas seal, et ma arvan, et see tuleb ainult meile kasuks, kui me suudame neid seal natukene lasta niimoodi lõdvemaks. Aga kuidas nad siis harjutavad, kas nad üldse harjutavad või nad teavad, et õpetaja Eve, nii hea, et ikka pigistab silma kinni? Ehk ta on selliseid, selliseid lapsi ka kindlasti kes kasutavad, võib-olla seades natuke, aga me peame jõudma sihtpunkti. Hea küll, ei harjuta siis kodus, siis peab ta harjutama siis tunnis, pigem siis me ei räägi, siis me ainult harjutame ja teine variant on mina olen ka alati neile kavadel selleks, et kui nad siis tõesti ütlevad, et aga kodus ma ei saanud, mul ei olnud seal seda tingimuste, seda tingimust, aga siis tule siis õhtul siia, mina olen pikalt tööl, tule, harjuta, minul siin ka siuksed, aga ma kuule, ma aitan sind ka, selliseid variante on palju, tullakse isegi vahest vanemaga koos, et vanem ei oska aidata ja tulevad siis harjutavad seal õhtul, et ega siis selle pärast loomulikult ei tohi meil midagi jääda tegemata. Et isegi nädalalõppudel olen seda varianti pakkunud paljudele lastele siidiinka koju, neid paremaid pille, et neil tuleks natukene niisugust rõõmu, kellel ei ole kodus pillid teha, materjal annab kindlasti ka mängurõõmu rohkem. Et noh, siis püüad niimoodi aidata ja siiski ikkagi seda, et ei pea olema kogu eluks selline hirmus tõsine. Ma arvan, et palju asja seal palju paremini kui on selline väikene rõõm ja ka huumor ja kõik sinna juurde kas lapsevanemad julgevad talude abi või on kõik iseenesest targad ja teavad, kuidas peab elama või, või julgevad ikka julgevad, muidugi, aga kindlasti on ka selliseid vanemaid, kes arvavad, et nemad nüüd nagu teavadki väga hästi ja oma laps ka veel ja aga, aga jälle minul on küll kogemusi nendest vanematega, kes ikkagi helistavad ja paluvad abi ja tõesti löövad ise käed külge ja ja selles mõttes on kontakt olnud Manhattan panema lastevanematega, nii et telefon toimib, igatipidi küll sõnumeid ja metsindeerid ja meilid ja, ja kõik, kõik, nii et olen ka alati neile niimoodi avatud. Kas huvialategevus peaks jääma lapsele selliseks lisavõimaluseks saada mingisugune hariduslik puudutus mingi materjaliga, et mida see muusikaline haridus, mida ta saab siis ikkagi sellest muusikakoolist, mida see hiljem Ta võiks kasu tuua? Meie kunagi ei võta ühtegi last sinna kooli vastu, ei hakka lapsega tööle selle mõttega, et temast tuleb professionaalne muusik, ta nüüd läheb kindlasti kuskile, ma ei tea, otsa kooliakadeemiasse ja eksliku, et selle mõttega me ju ei hakka nendega tööle, see kõik kujuneb töö käigus välja, kes siis on nii tubli, kes tahab minna edasi, väga paljud on ikkagi enamused. Kas oma rõõmuks, no väiksemate laste kohta öeldakse, ta õpib ka vanematele vanematega, seda ka kindlasti. Aga, aga meie eesmärk on ikkagi see, et nendest tuleks haridusmuusika kuulajad, see on eelkõige muusika kuulajad hiljem, et nad saavad seda kasutada, noh, lasteaia kasvatajana võtab pilli kätte mängib ja, ja kuskil mõnel muul üritusel või ühesõnaga, et tal on ikkagi mingi lisakogemus eluks olemas. Ja kõige juurde veel see ka, et kui tal ka omad lapsed kunagi hakkavad õppima, ta oskab ka neid suunata ja aidata, siis aga eelkõige ikkagi haritud muusik, ka kuulajad ja muusikaarmastaja. See on ju meie koolide kindlasti me ei hakka tööle selle mõttega, et me hakkame siit kasvatama nüüd midagi väga suurt, aga see nii tore, kui sealt kasvab välja neid suuriga ja näiteks said ja kui me niukse headusega peale lähme ja nad hakkavad seal juba väiksena seda kõike armastama, siis kindlasti seal on päris palju kohe, kes leiavad, kes ongi tore ja lähvad, vedas event öelge lõpetuseks õpetussõna, mis on igal teie õpilasel, kui ta läheb koolist üks kord lendu. Mida te olete öelnud? Jah, et võib-olla kõigepealt seda, et meil kõigil on elus raske ja arvate, et nüüd on kõik ja tulemus nagu ei tule, ei ole siis mõelge sellele, et kui midagi väga soovida, midagi tahta, midagi väga püüda, siis on alati võimalus sinna tulemuseni jõuda. Ja seoses muusikaga siis on alati minul siin muidugi kaarti või mingi kingituse peale kirjutatud ka, et palun jää sõbraks muusikale ja ära unusta meie maja. Noh, ta ei ole õpetussõna, ta lihtsalt on selline väikene tervituse moto neile siis, kuna koolist lahkuvad. Teiega oli väga tore rääkida, aitäh ja palju õnne teile veel kord tagantjärgi Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali tunnustuse puhul ja soovime teile ja teie koolile teie õpilastele ilusat muusikalist aega. Väga suured tänud, oli väga tore.