Poolel teel Helsingist lahtisse on üks ilus koht nimega mantsele ja seal on ka üks väga huvitav vana talumaja, kus elab üks rõõmus ja hakkaja naine. Tema nimi on Kirsti Manninen. Ja mitte ainult ümberkaudsed elanikud ei tunne teda, vaid teda tuntakse terves Soomes ja väljaspool. Soomedki. Kirsti Manninen on nimelt lastekirjanik. Peale selle kirjutab taga suurtele inimestele. Ja peale selle on ta elus veel mõndagi ametit pidanud, nii et tegelikult üks väga mitmekülgne naine. Kerstil on viis last, neist kaheksateistaastane Katri ja 16 aastane Kusti elavad ja tegutsevad juba et väljas, aga koduseinte vahel on 14 aastane mari 11 aastane koja kaheksa aastane Sepoja Dirsti ise seletas, nii et kui tal oli omal ajal kodus neli last, siis ta võttis kätte ja hakkas kirjutama lasteraamatuid. Ja mis esimene raamat siis oli? Esimene kirja oli nime then. When häkisse, kassi, jää ele läägeri, näpulaisid Jesse sünt silla naela eetetuvate järjestati rull lastingile, kirut, laevu. Ajatele esite minu esimene raamat kannab pealkirja vanakasse loomatohtri abilised ja temal tekkelugu on järgmine. Nimelt kuulutati välja suur lasteraamatute võistlus, mille žüriisse kuulusin ka mina. Ja kui ma seal lugesin neid käsikirju, siis leidsin korraga, et võiksin ju ka ise kirjutada. Nõnda sündiski selle loo peategelased on loomaarsti kolm last ning üsna paljuski oli see meie pere lugu sest ka meie laste isa peab loomaarstiametit. Nojaa, selles jutustuses olid nemad siis sellised lapsed, kes käisid oma isaga kaasas, kui too abivajajaid, külastus. Patsientide juures käidi päevinäinud autoga, mida kutsutigi vanaks kassiks. Arsti silma ja kätt vajas tubli lehm, kes tõi ilmale kaksikud-vasikad. Hobune koos oma varsaga. Appi tuli minna väikestele põrsastele, kellel miskipärast pahur ema sattus olema ja neid sugugi sööta ei tahtnud. Raamatus oli puudutatud ka sellist tõsist teemat nagu lemmiklooma surm sest ka niisugust asja tuli meie pere lastel kui ka paljudel teistel lastel ette. Niisiis see oli esimene raamat ja ta sai justkui teetähiseks. Siit sai alguse minu elu tähtsaim tegevuskirjanikutöö, rääkis Kirsti Manninen. Et meie seltsis istusid Kirsti lastest ka Jaak Oja mari, siis küsisingi viimase käest, kas temaga mäletab seda hetke, mil ema istus trükimasina taha oma esimest raamatut kirjutama. Musta oleng märi on seda, kuidas ema just otseselt kirjutamisega vedeles, einele hinda tuusid küll aga on mul loomulikult meelesse raamat, ise olen teda ju nii mitmeid kordi lugenud, rääkis mari ema Kerstil idas kohe juurde, et mari oli selles raamatus üks omalaadne sangar mudilane nimega Tuitu. See nimi iseenesest tähendas väga ettevõtlikku ja Joinakatite ning raamatus võis kohata rohkesti tolleaegse tillukese Mari seiklusi. Näiteks oli mari ja raamatus siis toitu jäänud ükskord auto tagaistmele magama. Siis kui nad oma isaga järjekordsel tohterdamis retkel olid. Nirgudes avastas ta, et on üksi autos. See aga ei seganud teda mitte üks raas välja ronimas ja uudistas retkele minemast. Nõnda ta siis kõndis ja ilmaeluga tutvus, kuni sattus ühele suurele aasale, kus hobusekari rahulikult einestas. Tillukest tüdrukut pani tähele üks mära, kes ta oma hoole ja kaitsele võttis. Teised kaaslased uudistasid niisama pealt ja kui lõpuks ähmi täis isa saabus last sealt suurte loomade käest ära päästma, olid hobused, vaated pahasedki, et nende tilluke sõber minema viidi. Niisuguseid naljakaid südamlikke asju juhtus siis Kirsti mannise esimeses raamatus vana kass ja loomatohtri abilised, kus pisimari oli väga tähtis tegelane ja nüüdse mari kest. Tahtsin teada, mis tunne on ülepeakaela lugeda raamatut, mille tegelaste seas aga ise oled. Ihanitse tund Olsina heerumastaja pöörmasse ahimostena laistuvasse et seal on väga tore tunne, leidis mari, on end leida ja siis samastuda selle tegelasega. Seetõttu just see raamat ka üks minu kindlatest lemmikutest. Teisest küljest kõik taolised jooned, mis just kõige paremad ei ole, panevad ju enese ülega kriitiliselt aru pidama. Samal ajal on tore lugeda neist kenadest külgedest, mida sinu juures märgatud on, olgugi, et see oli kirjeldus minust tite ajas. Nii mõndagi olen ikkagi tallele pannud. Aga alati tuleb meeles pidada, seda lisas ema Kersti juurde, et mitte keegi laste ega ka täiskasvanute kirjanikest ei võta elust ühtki tegelast oma raamatusse nii-öelda peegelpildina. Ikka muudetakse mõningaid iseloomujooni ja käitumisviise vastavalt sellele, kuidas üks või teine lugu ja tema arenguliin parasjagu nõuavad. Ent nii mõndagi mari olemusest võib leida minu teisteski raamatutes, näiteks väikestes kassides. Seal võib teda, mis teha, kohata natuke jonnakas ja isekas kassi tüdrukus. Kassi vennas ei ole jälle raske ära tunda. Jaakot, kes, nagu jutus, nii ka elus oli oma kärmeli atraagil vanemal õel tihtilugu selline kohmakavõitu sabas sörk ja teinekord jalgu jää iialgi. Siinkohal muide pidas Jaakko tarvilikuks vahele torgata, et ka elus armastab mari tihtilugu kamandada. See märkus tõi kõigile mõnusa muheluse näole ja oli igati tunda, et selles majas valitses lihtsalt ääretult humoorikas ja sõbralik õhkkond. Ja sellest olid ka antud ka kõik omavahelised mõtteavaldused, mitte ainult vastused reporteri küsimustele. Ja nagu saate alguseski, kuulame nüüd taas kese muusikat kirstimannineni loomajuttude järgi tehtud multifilmist. Helilooja on kirjaniku vend Jussi Pekka Aukja. Tundsin huvi, kas peretütar Mari ema eeskujul ka ise kirjutamist on proovinud. Päästsid mägirataste ja kirjutamine on väga tore, aga vist pean rohkem lugu joonistamisest. Olen oma kooliajalehe peatoimetaja ja sinna ma püüan ise vähe kirjutada. On vahva, kui seda teevad teised, mina jälle maalin päris ohtrasti, rääkis mari. Ja et ta tõesti kunstniku tööd usinasti harrastab, seda tõendas üks suuremõõtmeline porteri, mis meie vestluse ajaks oli kenasti toa keskele laua peale üles sätitud. Mõnen majalazzommunitsas oma kuva saameri humoreski nen Hauscacuwerson ma olen, üritan kuvada Hauskastitavala väätmate. Sina just hüvin tuleni kummeedile mul oma, see on nüüd siis parasjagu naljakas autoportree ning usun, et temast tulevad välja kõik mu iseloomujooned, nii head kui halvad, selgitas Mari ema Kersti lisas juurde, et seda võib ka karikatuuriks nimetada. Aga tõepoolest on siin tabatud mari tõeline loomus, iseloomulik naeratus ja iseloomulikult silmad. Ning viis jutu uuesti raamatutele tagasi, öeldes, et mari on ka teistpidi osalenud tema juttude sünniloos nimelt välja mõtlejana, olgu siin nimetatud just hiljaaegu ilmunud raamat kadunud unepadi. See oli Haascagoskanud Saydelikeksiasse musta kirja ja täida Nizzas halus Lucia. Seda ta lihaoskaja just neid elemente tunne seda kätte üleilmselt. Jah, lapsed just tuntes rõngad ja Elem ja kohtlane telemaril lõid silmad särama ja ta ütles, et väga tore on niisugust lugu välja mõelda, mille puhul täpselt teada, et seda hiljem ise lugeda tahaks. Inimesed armastavad loomi, koduloomad on neil lõigata tuttavad ju omased ja siis on ju päris südamlikke põnev lugeda, mis seiklusi nende koduloomadega näiteks juhtuda võib. Ja need loomad tegutsevad siis minu unejuttude raamat, matus, lisas Kersti Manninen. Seal on ühtekokku 14 juttu ning peategelased kuninga õukonna noorimad liikmed, põrsas Petronellaja kodujänes. Pietari lähevad laia maailma otsima unepadja kaotsi läinud sisu sest härg Herman oli selle ühel ilusal päeval lihtsalt nahka pannud. Ja seejärel otse loomulikult mitu päeva takkaotsa norinal maganud. Niisiis tuleb meie kahel väikesel songaril leida padjale uus sisu. Nii nad on vapralt otsustanud. Teekonnal korjavad nad igasuguseid asju, mis nende arust magama panevad. Kõik need 14 juttu on ka omaette väikese tervikut just parajad lapsele õhtul enne magamajäämist ette lugeda. Ja minu mari oligi siis see, kes mõtles välja kõik tegelaste nimedest viimse kui seikluseni välja. Emale jäi ainult kirjapanemise vaev. Loomulikult on Kirsti Manninen ilmunud lasteraamat, kuid tunduvalt rohkem kui need, millest eelpool juttu oli suurt ja kirevat virna meie ees laual uudistades jäi silma eriti lõbusate piltidega Tivoli mäe kalle lugu, mida oli kujundanud Pirkko Kanermo, kunstnik, kes on tegelikult illustreerinud pea kõik Kersti Manninen. Raamatud on vist ikka hoopis mõnusam kirjutada kui sul sõna otseses mõttes on oma kunstnik, kes üldiselt mõistab sind poolest sõnast ja, ja netoKellerman, piirkontaasia, tehnik, mehaanik, Läskingi, realiseksime Shani mäed ja elagu ja üles, kui me, me oleme alati neid kirjand, teol. Silla laevate. Kindlasti ning üheskoos Pirkoga oleme me teinud mitte ainult raamatuid, vaid ka multifilme. Igatahes kõik meie ühisettevõtmised on alanud, nii Pirkko on saabunud neile koos hiigelsuure pohlapirukaga. Siis oleme rääkinud ikka maast ja ilmast ja maast ja ilmast ning sekka asjast kah. Kui pirukas lõpuks otsa on saanud, oleme meiegi väga otsustavateks muutunud. Kavand on valminud juba kohvijoomise käigus. Hakkan ka üht-teist konkreetsemat kirja panema. Ning Pirkko võib koju minna üsnagi kindla tegevusplaaniga. Ühesõnaga töö on hoogsalt käima läinud. Tore on meenutada seejuures näiteks printsess piparmünt. D üht meie koostöö eredamad näidet minu jaoks. Kersti Manninen. Aga raamat viiest väikesest hobusest sündis jälle, nii et kohtusime Pirkoga täiesti juhuslikult toidupoe kassasabas. Ja et aega parajaks teha, küsisin pool naljaviluks, et mida Pirko küll järgmisena joonistada sooviks. Hobuseid õhkas Pirkon nii innukalt, et nakatas mindki. Nakatas sedavõrd, et rutasin koju ja toksisin selle idee arvuti mälusse. Mõne aja pärast nägid ilmavalgust viisi. Viiest erineva saatusega hobusest ja Pirko joonistas sinna juurde eriti ilusad pildid. Selles raamatus on ka luule, hobuse ehk pegasuse laul, millele kirjutas viisi Kirsti vend Jussi Pekka. Minu arvamusele, et küll oleks kena seda lauluga kuulda, vastas Kirsti, et milles küsimus tema vennaraas elab 100 meetri kaugusel ja tal on tütar Liisa majja, kes laulaks meile küll täpselt nii sündiski ja laul, mida kohe kuulata kõlaskis Jussi Pekka kodus peretütar Liisa majja esitus. Tänasime lahket pererahvast ja laulutüdruk Liisamaiat ning koduteel tas Kirsti, millest äsjakuuldud laul õigupoolest kõneles laulu Kerdabiiliste pianist. Evolsest ülistatule sirgus Hevolineeriste rohke apostli evonil üliste tule, Kuninga Lembi evolin ja ühilist Talombuja evolini kärjeviljakoormat. Küll see laul jutustab Sis viiest erinevast hobusest, kellest ühes tsirkuses üksus teisest uhke posti, hobune, kolmandast kuninga lemmikratsu ja neljandast tubli talu hobune. Viies on aga tükk aega kadunud ning kui lõpuks välja ilmub, siis selgub, et temast on saanud tiivuline luuleratsu ehk pegasus, kes laulab oma õdedele elusa laulu ning keda on ülepeakaela selleks vaja, et jutustada erinevate hobuste elust. Refräänaga ütleb, et seal, kus pegasus ringi traavi, on rohejala rohelisem ja päike kirka rääkis Kirsti Manninen, kes suudab aasta jooksul kirjutada üsna mitu lasteraamatut ja seda kõikide muude tööde ja tegemiste kõrval. Lastekirjanik ise ütleb, et vägisi punnitamisest ja enesesundimises ei oska tema küll midagi pidada. Kõik, mis tulema peab, tuleb iseenesest ja seni on tulnud ka. Täna on istu ja see on lihtsalt vaja oodata seda õiget päeva, kui arvuti sulle naeratab, siis alustada peas ja kohe õnnestub üsna sujuvalt ja kiiresti, kui on selline naer, matusepäev, ütles Kersti Manninen, ise kah naeratades, muheles ka Jaakko 11 aastane perepoeg, kellelt nüüd küsisingi? Et kas tema on üksnes tänulik lugeja siin majas või mine sa tea, äkki samuti nikerdame koorse. Ülesime käisin kooli jõulupidudeks, olen kirjutanud näitemänge, meie klassi rahvas kannab neid siis ette. Nii on olnud juba mitu aastat. Viimane näidend rääkis kosmoseelanikest, kes sattusid maa peale just jõuluajaks, aga saanud hästi aru, mis toimub. Nii nad siis seiklesid, uudis himutsesid ja lõpuks läks neil eriti hästi. Jõuluvana viis nad reega koju, rääkis Jaakko ema. Kirsti lisas naerdes juurde, et esimese raamatu kirjutas Jaakko siis, kui oli kuueaastane ja ei osanud veel lugeda. Aga ema vana kirjutusmasin ahvatles nii hirmsasti, et pani lõpuks tegelema vaat kui õilsa asjaga. Seda raamatukest kaunistasid muide Jaakko enese tehtud fotod. Päike oli vahepeal looja läinud, selle meeldiva õhtupooliku lõpetuseks küsisin pererahvalt, mida nad ka oma kodust arvavad. Kuna minul oli oma arvamus, mis oli tekkinud paari esimese minutiga, siis olin uudishimulik, kass ega kinnitust leiab, leidis. Ja see must kahvel kihuka Pebastajate jazz nagu. Instaville ja tule mõlemad kodusenud lapsed Jaakko ja mari kinnitasid peaaegu ühest suust, et nad hoiavad 11 väga. Et valitseb lahe meeleolu ja puudub ülirange kord, et ei säilita näinutamiste, peetakse lugu iseseisvusest ja lõppkokkuvõttes ka korrast ja vastutustundest sest see on kõigi ühine kodu. Sellega oli ema Kirsti igati nõus, lastekirjanikuna lisas aga juurde veel nii palju. Nii naljakas kui see ka pole, aga kõik mu viis last on mulle õpetanud, et lapsed on juba sünnist saati erinevad ka need, kes on samast taignast hoolitud ja samas ahjus küpsetatud. Seetõttu on tähtis, et oleks võimalikult palju erinevaid lasteraamatuid, et võimalikult iga laps võiks leida endale meelepärase.