Tänase saate põhiraskus on muusikal. Pakume kuulamiseks. Terve rea teoseid erinevatelt heliloojatelt, ka erinevate maade heliloojatelt ning loomisaasta nendel teostel kõigub samuti 1963.-st kuni 75.-ni. Need teosed on kõik realiseeritud Varssavi elektronmuusikastuudios ning enamusel neist on helirežissööriks meile juba eelmises saates tuttav jõugeenius Rudnik. Alustame Latimer katantski teosega mikrostruktuurid Neist muusikapaladest, mida me täna kuulame, on see kõige vanem ja selles on hea jälgida just seda, kuidas siis 63. aastal või selle aasta paiku elektronmuusikat tehti. Helilooja Andrei Tobrovolski on ühe oma teose kaaskirjas seletanud neid tööprintsiipe. Ja tõenäoliselt on ka see kotanski teos, mikrostruktuurid. Niiviisi tehtud. Võetakse mingisugused helid, kas siis pillidel mängitud või mingisugused loodushelid ja hakatakse siis neid töötlema helilindi vahendusel, nad võetakse linti siis seda linti hakatakse lõikama. Monteeritakse kokku erinevad helid ja just selles Tobrovolski teoses olid siis need töödeldavad helid kõigepealt valitud niiviisi, et olid võetud kas klaveri või orkestri akordid Need mängitud suure ruumi kajaga või siis vastava kaja seadeldise abil kliendile siis helil pea ära lõigatud, nii et nagu seda heli algust tuntavat heli algust ei jäänudki ja neid akordide järel kõlasid, hakati siis töötlema heli kõrguslikult. On ju teada, et kui helilinti mängida aeglasemalt, siis kõlavad seal salvestatud helid madalamalt ja kui teda kiiremini käima panna, siis kõrgemalt. Ja nüüd sellest ühest akordist tehtud heli pandi ringlindi pääle ja mängiti erinevate kiirustega. Niiviisi terve heliredel linte valmis ja siis nendest valiti nüüd, kuidas muusikat teha? Muidugi, see on väga vaevaline ja keeruline töö. Ja tänapäeval keegi enam niiviisi elektronmuusikat ei tee. Mis veel huvitav on selle teose mikrostruktuurid puhul see on selline väga lakooniline, hüppeline lühikestest, helidest, lühikestest fraasidest koosnev muusika, selline komponeerimis printsiip tuleb selle aja teostes küllalt sageli ette. Enne seda, kui me hakkasime kuulama lootsime Scottanski mikrostruktuure oli juttu sellest, kuidas Andrei Tobrovolski kirjeldas oma muusika magnate fonile number üks komponeerimis printsiipe. Nüüd võimegi kuulata Tobrevolski järgmist elektronmuusikateost. See on juba samm edasi elektronmuusika ajalooski, sellepärast et see oli üks esimesi, kus kõrvuti elektronmuusikaga lindile monteeritud muusikaga kasutati elavat heliteose nimi on muusika oboe-le ja magneto fonile. Oboemängija mängib kontserdisaalis oma partiid, kusjuures saade tuleb siis lindilt ja ta peab täpselt jälgima juba siis vastavas noodis või partituuris ettenähtud aja pikkusi ja taktimõõte vahel. Ja kooskõlastama oma mänguviisi selle elektronmuusikaga. Sellest ajast alates, kui elektronmuusikat hakati tegema magnetofonilindi vahendusel on iseloomulik see just alguses, et püütakse ära kasutada võimalikult rohkem erinevaid tämbrid, erinevaid kõlavärvi, eri võtteid, rütme, rütmide mitmekesisust ja, ja kaootilisust. Ja siis tuleb välja niiviisi, et sellel muusikal nagu ühtne telg või kaob ära oma nisugune, karakteerne kujund. Enamasti kõik need, selle aja teosed on nisukesed, kuidagi ühenäolised ja omal ajal kirjud, samal ajal kirjud ja, ja sellest kirjususest isegi hallid. Sellepärast et mida kirjum lugu on, seda vähem jääb sealt kõrvu. Küll näiteks oboe, muusika, see on omaette erand, sellepärast et ta provovski on leidnud seal võimaluse ühendada selle ajastu jaoks vastandlikku helikujundit ja see jääb kõrvu. Ja nüüd võrdluseks Christoph nyteli teos mis kannab pealkirja punkt, kriips klarneti-le ja magnetofoni-le. Ja see on teos, mis on loodud 10 aastat hiljem võrreldes eelmisega. No siin võime tõesti kuulda mingisugust niisugust ajastute erinevust ja erinevust suhtumises elektronmuusika kujunditesse kuigi peab ütlema, et, Ega näiteks see klarnetipartii ei erinegi kompositsioonitehniliselt väga palju. Eelpool kuuldut provovski oboepartiist ikkagi läbib seda küllalt kaootiline rütm, lühikesed fraasid, punktid, kiired hüpped, kiired jooksud. Teose on elektrooniliselt realiseerinud. Kohtan ma suurek ja klarneti soolo, esitab Paavel patsjanovski. Meie intervjuust Jevgeni Os, Rudnikuga jäid eelmises saates kasutamata veel mõned teemad, mis võiksid muusikasõpradele huvi pakkuda. Näiteks me küsisime talt, et kuigi põhiline töö toimub lindi abil ja lindile, kas toimub ka selliseid üritusi, kus kogu loominguline protsess kulgeks otse publiku ees Kui te mõtlete LIFE elektroonik kontserte, siis selliseid üritusi meil ei toimu. Meie Poolas oleme jäänud truuks traditsioonilisele elektronmuusika tegemisviisile. Helilooja läheb stuudiosse, võtab mikrofoni käärid filtri ning monteerib linti mõnikord kirjutatuga partituuri. Mõnikord saab selleta hakkama. Nii sünnib teos. Need, mida me kuulanud oleme, kui te küsite minult isiklikult arvamust LIFE elektroonik muusika kohta siis ma vastaksin, et olen põhimõtteliselt selle meetodi vastu. Muidugi, kellele see meeldib. Palun väga. Kuid ma tean hästi, kui raske töö see on. Tuleb teha mitmeid proove, et saada vajalikku struktuuri. Ma olen ise kuulnud ja näinud Lääne-Euroopas selliseid kontserte. Neis on palju improvisatsiooni. Eriti just noored inimesed on arvamusel, et piisab, kui võtta süntesaator lasteaiaekraanile paar slaidi ning juba sünnibki kaasaegne kunst. Minu meelest see suund on mingil määral elektronmuusika arengu kõrvalharuks. Ning kahjuks või oma teesi kinnitamiseks ei saa ma selle meetodi pooldajatest nimetada ühtegi nime, kelle teosed oleksid võrreldavad Stocauseni, Penderetski, võisheferi muusikaga. Ja ometi Varssavi sügise kontsertide seas on olnud selliseid LIFE elektroonik, muusika, kontserte ja tõenäoliselt ka Poola noored. Sellist muusikat ja sellist etendust ei saa ütelda päris muusika, vaid etendus. Huviga. Vaatavad ja teevad. Aga iseasi on nüüd, et Eugen jorsruudnik sellist stiili eitab. Kuid ka selline stiil on olemas ja küllap ka seal on andekaid heliloojaid, kes edaspidi võivad ilma teha. Jevgenia Žudnik rääkis elektronmuusika loomise põhimõttest üldisemalt. Võib-olla polekski päris ülearune päris lihtsalt ja konkreetselt seletada, kuidas siis see heli ikkagi sünnib. Kuidas seda tehakse, kuidas värvitakse, monteeritakse. Meil on siin stuudios väike süntesaator. Ja ma palun, Jaan demonstreerib meile, kuidas see siis käib. Et üldse mingit heli valju hääl käest saada, peab olema vahelduv elektrivool paraja tugevusega EK seda valjuhääldajad käima panna. Ja sellel see süntesaatori tööpõhimõte seisabki, on vastavad elektron seadmed, mis toodavad vahelduvat elektrivoolu ja siis vastavalt neid mitmesuguse sagedusega elektronivoole kombineerides saamegi huvitava muusikalise pildi, nagu me siin kuulsime. Kõige lihtsam. Elektrooniline heli on siinus toon. See on puhas üks võnkumine, võtame siin näiteks ühe. Ja kui Me nüüd sellele ühele helile hakkame lisama, ülemhelisid. Me teame pillidel tavalistel muusikariistadel, ülemhelide koosseis on küllalt ühesugune ükskõik, kas mängida pilli alumises või ülemises otsas. Ja analoogiliselt me võime ka elektronmuusikas kombineerida tämbri, mis oma elektrihelistelt näitajatelt on alati ühesugune, olgu ta siis madalal või kõrgel. Ja kui me nüüd hakkame sellele ühele siinustoonile lisama ülemhelisid siis heli tämber muutub teravamaks. Mida rohkem me neid ülemhelisid, lisame järjest ülemelide reas, seda teravamaks see tämber muutub. Sageli kasutatakse elektronmuusikas sellist võtet. Ühendatakse kaks võnkumist omavahel. Niiviisi, et üks mingisugune aeglasem võnkumine on nagu aluseks ja sellele liidetakse siis juurde teine võnkumine. Kuid kui vaadata graafiliselt seda siinust, siis seda ei panda mitte selle esimese siinusega koos võnkuma, vaid ta joonistatakse nakkusele aeglases innuse pääle. Nii et tekib nagu tehnikast tuntud piispiraal Kahekordne spiraal või mingisuguseid väga keerulised sakid ekraanil, see tähendab siis üks Heljan teisega läbi moduleeritud, mida lähemas suguluses akustilises suguluses. Need helid on seda puhtamalt selline läbi modelleeritud heli kõlab, aga kui nad on küllalt kaugel teineteisest dissonantsi vahekorras siis tekivad siin huvitavad kombineeritud kõlad ja heli muutub väga teravaks ja agressiivseks. Ja sellist nii-öelda ring modulaatori. Muusikat on just elektronmuusika varasematel aegadel väga palju kasutatud ja ta on omamoodi nagu isegi läbi mängitud või ära kasutatud. Jevgenia Žudnik ütles, et omal ajal kirjutas ta terve uurimistöö sel teemal, kuidas Ring modulaatori helimuusikas mõjub, kuidas teda võib kasutada, kuidas teda on kasutatud ja kuidas teda saab kasutada. Kohe me kuuleme ka ühte ring modulaatori abil tehtud heli milles üheks komponendiks on see, mida me alguses kuulsime. Ja huvitav on see, et selline ring modulaatoriga tehtud Heli on väga ülemheliderikkas. Siin liituvad omavahel sagedused niiviisi et kui sagedusi me mõõdame hertsides ja kumme kaks helinüüd ühendame, siis lisanduvad nendele helidele sagedused nende omavaheliste sageduste vahesageduses. Näiteks kui meil on 440 hertsi, mis on meie tavaline kammertoni la ja ühendame sinna näiteks heli, mis on 600 hertsi siis ringmodulaatorite abil me ühendamine on niiviisi, et meil kõlab tingimata ka 1040 hertsi ja 160 hertsi ja need omavahel hakkavad kombineeruma ja nii tekib väga kirev ülemhelide rida. Ja sellist heli on väga huvitav filtreerida. Meil on elektroonilised filtrid, mis võimaldavad ühtesid või teisi sagedusi helispektris välja filtreerida või üles võimendada. Ja kuulake, kuidas näiteks seesama ring modulaatori heli nüüd muutub. Kui me seda ribafiltrit nii-öelda nihutame seda helispektrit mööda. Ja lõpuks, kui meil on valitud neid välja, need mitmesugused tämbrid ja helid. Muidugi, siia võib ühendada ka mürad, valge müra mis on väga traditsiooniline elektronmuusika komponent, see tähendab, sellist kaootilist. Võnkumist kus on esindatud kõik mõeldavad või kõik sellest antud agregaadist läbi tulevad sagedused. Selliste elime nimetame valgeks müraks ja kui me neid valget müra saame niisama filtreerida riba filtritega ja valida selt välja meile sobivat ämbrid. Ja kui nüüd need kõik need helid on välja valitud, Liisakatakse nendest kombineerima muusikat. Tavalisel muusikariista helil on äratuntav algus ja lõpp ja tämber. Tämbrist, meil oli juba juttu, aga elektronmuusikariistadega on võimalik ka helialgust järelkõla heli pikkust reguleerida vastavate riistadega, nii et näiteks heli algab järsult ja lõpeb aeglaselt või siis algab sujuvalt peale tulles ja lõpeb järsu äravõtmisega. On võimalikud veel mitmesuguseid vibraatod ja helide kõigutamised ja, ja Kaja efektid. Nii et kõiki kõiki neid võimalusi kasutades saame me siis komponeerida elektronmuusikat. Need teosed, mida me täna siin mängime, on kõik erakordselt tugeva sisemise pinge ja loogikaga ja vormilt äärmiselt terviklikult läbi viidud. Ja peale selle minu jaoks isiklikult on siin kasutusel nagu kõlade ring mis mõjub kõrvale puht kõrvale väga esteetiliselt. Ja Mul tekivad sellised mõtted, et inimpsüühikale mõjuvad selliselt, et tekitavad positiivseid meeldivaid emotsioone. Või lihtsalt ja lühidalt seda öeldes, et see on väga heakõlaline ja emotsionaalne muusika. Maailmas on ju kohutavalt palju helisid, mida inimene isegi ei suudaks välja mõelda. Ja kõik need helid eksisteerivad meie kõrval pidevalt ja nüüd sõltub helilooja tahtest helilooja fantaasiast, helilooja sihist, mida ta Nendest helidest välja valib ja kuidas ta neid reastab ja ühendab, et see tema idee kuulajani jõuaks. Ja siin tõepoolest me oleme elektronmuusika ja üldse tänapäeva muusika ka orkestrimuusika kõlapilti jälgides näinud, kuidas see areng on läinud läinud hoopis hoopis laiemale pinnale kui see, mida koolis nii-öelda kooli harmoonia tasemel võib teha. Kahtlemata on olemas ka sellised noh, ütleme niiviisi kriginat või viled või suminat, mis omavahel ühendatuna mõjuvad väga hästi ja mõjuvad just nii, nagu helilooja on tahtnud meid mõjutada. Praegu on meil siin käes. Gennis Bernhardi teos. See on Ameerika Ühendriikide helilooja. Teos kannab pealkirja ikoon. Järgmiseks teoseks kuulame norra helilooja Arne Nord feimi pala solitaar mis tähendab nii üksildast, erakut kui ka suurt teemandit. Ei teagi täpselt öelda, mida autol siin on mõelnud ühteteist või mõlemaid ja arvan, et ega see teadmatus ei segagi kuulamist. Selles teoses on külas sfääri lülitatud jällegi nagu mitmes eelmises saates kuuldud teoses inimhääl tsiteeriksin veel Jevgeni Os Rudnikut. Ma ütlesin juba varemgi, et inimese hääl huvitab mitmeid heliloojaid kui väga plastiline aine nemmad. Kõikidest helidest, mis meid ümbritsevad, on see hääl inimesele endale ka kõige lähedasem. Suurem osa meie teadmistest ümbritseva maailma kohta jõuab meieni hääle vahendusel. Inimese hääles peitub palju tunnet. Mitte ainult siis, kui seda häält kasutatakse kunstiteose esitamiseks vaid ka lihtsalt inimestevahelises suhtlemises. Ja kõik need tunded olenevad tuhandetest konkreetsetest asjaoludest, mis antud situatsioonis inimesi ümbritsevad. Kõik see juba vastavalt selekteeritud mõne helilooja poolt seoses ütleksin isegi kirjandusliku kompositsiooniga võib anda efekti, mis mõjub äärmiselt tugevasti kuulajatele. Kuulame norra helilooja Aarne noortaimi muusikateost solidaar. Tänase saate lõpetame puhode andma suureki teosega epitaafium hauakiri. See teos on sootuks kummaliselt mõjuv. Need helid siin, nii sünteesitud või ka naturaalsed helid töödelduna annavad sootuks looduslikema helide tunnetuse ja psüühilise mõju. Kui meile nii harjumuspärased muusikariistad, pillid annavad. Ja veel selle teose tugevus minu tundmise järgi on ka rütmis tempos ajas vähemalt meie karakteri järgi. See on kuidagi väga täpselt ajastatud mõtlemise ja tunnetuse sisemise rütmiga. Ja nii et kuulates tekib tõepoolest selline ühtesulamise või nagu lainel sõitmise tunne. Meil ei ole andmeid selle kohta, kas siin teoses kasutatud helid on tehtud mingil konkreetsel pillil või sünteesitud kuid nendest jääb väga huvitav. NASA ütlesid selline põhjamaine või meile omane mulje, kuid seda võib seostada väga sellise idamaise Muusika abil mediteerimise rahuga. Ma täpsustaksin veel, et võib-olla ainult see mõtlemise ja teostamise rätma kuidagi vastav sellele meiega rakterile, aga kuulatesse helide sfäär mõjub tõepoolest rohkem idamaisele kui põhjamaisele. Ja muidugi, mis lähendab siin antud juhul veel seda lugu, idamaisele on temperatsioonist erinev heliskaala. Siin on küllalt küllalt vabalt ja küllalt kõikuvalt kasutatud intonatsioonid just eriti need, mille kohta ma varem ütlesin, et me ei tea, kas need on pilliga mängitud või sünteesitud. Aga ta väga läheneb just eriti india muusikas, kasutatavatele keelpillidele, kus siis skaala astmed pilli keelel pilli kaelal ei ole täpselt fikseeritud või on fikseeritud näiteks kolmandik toonide kaupa või erinevate väikeste astmete kaupa bodhandmas Oregi epitaafium on loodud 1969. aastal. See on helilooja enda realisatsioon, mis tähendab seda, et ta nii helilooja kui teose helirežissöör. Ja see on elektronmuusika puhul kõige ideaalsem variant. Selleks, et autori mõtted täpselt kuulajani jõuaks.