Kaks väikest habrast rukkimooni ja õitseb kartul minu ees. Tuul painutab mu hapraid maani, kuid nad ei pudene ei v. Siis kassitapu valged laigud, kui lumelitrit põlluteel. Ja kuskilt mulle kõrvu kaigub. Mis sa seal teed? Ja mis ma teen? Ma raiskan ära kalli päeva ja oma elu raiskan, ma. Ma tõesti seisan, ainult seisan. Saaks kord seda imet veel vaadata, et taevas taevas ja maa on maa. Et taeval nii kõrge on sinetus, õrn valgete pilvede vinetus ning põikida üle käib noa lae, kui udusulg lootsiks seal taevalael. Ei vabriku suitsu, ei korstna suud, ei lennukipoognad, ei miskit muud, vaid taevas on taevas. Ja maa on vaid maailmlõpmata kindlana seisata. Sa vaata neid värve, küngaste harjul, kuis magavad lumise padja peal oliivpruuni kadakas, sinised varjud. Kuis kõrred ja kübemed siravad seal. Ja taevas on haistumas Noa laevakaared, suur sinetus hajutab pilvi. Halljänes jooksul, kui nobe traavel su juurde on kapanud, ilmsi. Maa kahutanud karge eirappu all jalge ei põru, ei põrkade kohal Su tald. Vaikselt ja pooldavalt hoiab sind ja midagi, sosistab mullapind erksat ja kerget, et saaks kord seda imet veel vaadata. Et taevas on taevas ja maa maa. Nii tõesti kui keegi ei ela sellest, siis selleta keegi ei elaga. Käärimas väinade sinine pärm. Haljas ja helde on lehtede värv. Südamevärinal puudutan teid, Raun, jalg ja maokeel ja kuu-võtmehein. Paekivi, pankadel põlvili maas, rüha ja sammaldunud rahnude seas. Siin mina istun ja imetlen sind. Kidura, looduse lopsakas hing. Ma läksin sinuga jõe liivadele. Jõgi voolas laialt, punased olid liivad, punased, liivad ja põõsaste rohelus. Ma viisin ka seda laiavoolamise, ta punased liivad keskpõõsaste rohelus ja lennuka lepatriinu. See kõik ei loeks midagi, kui poleks olnud päikest. Päike tiibadeks, jalgade küljes, läksin ma koju. Õhtupaadis. Päike on teinud roosidesti roosidest, tee läheb voodisse. Palakaid leotab veel merevees. Roosid veel õitsevad keset teed. Väikesed Valevad kajab kat helkivaid, just nagu portselan lendavat lendavat lendavat. Kas korka pärale saavad nad pärale jõuda? Hoo, kohutav. Seda ei mõista meist keegi veel pärale, päikene üksi saab, mis temal minna, see mustmiljon maad. Vete ja taevaste vahele rajab ta endale roosidesti. Ma läksin sinuga mere kaldale ja meri sai minu omaks. Ei, mitte meri, vaid meres sinetus. Tassinises sillerdab salapära. Ma kõnnin põlvist saadik sinivees. On laht täis väikseid laide minu ees. Ja närisinetab kui meeletu ja valged pilved taevas keeletud. Ma kõnnin põlvist saadik sinivees onlaid täis valgeid kajakaid mu ees. Ja lendu tõusevad nad laginal, et asustada järgmist kruusasaart. Tusaarekkimis eemalt lillaneis, nüüd järsku valgeid kajakaid on täis. Ja Merisinetab kui meeletu ja valged pilved taevas keeletud. Anoneeri põlvini, mis hoolin, maa on meri põlvini ja peas kõikkiminetab hunt, sulge kannan peos, mis poetanud kajakad on nagu lendaksin ja maa ilmsinetab. Nad kõik mind kiidavad kui meeletud. Vaid valged pilved taevas keeletud. Rannal pole ühtki lindu. Meri surub vastu rindu, kivikamakad. Ainsad, kes veel jäi kuju, haned haistes Halla lõunasse on läinud. Taltsutaks, kes tuulehindu? Meri surub vastu rindu, kivikamakad laulab, tal tantsib, tal lakub nagu lammas talle ainsad, kes veel jäi koju kured, kartes kurja lõunas on läinud. Meri, meri, ütle mulle, mis jääb üle siis kui veel luiged lume tulles põgenevad siit. Meri muutub musta karva mornilt möratab vastu rinda, surub hardalt kivikamakat. Ikka needsamad kera, kellukad, kollane maadaarias sammaldunud baas. Vanade jäätmaade Yumikas, lillatav värihein tuules ja maasikad maas. Oli siis uni, et kaugel ma käinud. Mõnikord rändab sama lõoke, kes taevasse jäi. Kased seisavad kaske tilkades, kase kõrval on tümikas tamm, oksad laiad ja lehed läikivad. Kui hea see on? Paistab männitukk vaikselt tukkudes kõrgub kuuselatt tornina. Tahad kuulata käo kukkumist? Haavalehtede Habinat? Siin on rajake, seal on rajake metsik õunapuuoks paaks Puhm. Siin on Sarapu, seal on saarepuu. Ja üks sipelgas õnnest juhm. Oksad ühelt heliseb peoleo Leelutus, kaja kaugele kaob. Miski läks ärkvele metsas, keeletus. Süda tõuseb ja kaob. Liiga targad on kõik minu jaoks. Tahaks leida mõnd lihtsamat hinge, kel sõnadest mõte ei kaoks ega tunnete puhangust pinge. Liiga targad on kõik minu jaoks. Tule sinagi siia, mu ingel. Ehk istume vaikides koos mõnel luitunud värviga pingil. Ehk räägime ilmast ja maast, millest mõhkugi aru ei saa. Me ehk naerame rumalast peast seal, kus targem on korraga kaame. Ma läksin sinuga, kulg lehtlasse. Roheline, ütled sa. Rohelised olid vaid lehed, aga lehtede vahel tuli päike ja väristas variusu näol. Lehtede varjud koos päikeselaikudega köitsid meid kokku. Ja päikesekiired oma kuldkiududega nähkisid punusid, põimisid ühte neid kaht. Mu käe minu käe külge, sinu jala minu jala külge. Kui ma nüüd käin, oled kaasas mul sina maastunga sinu jalgadega. Ma tervitan sinu käega. Kuldlehtlaid me kanname endas. Kuid sinised viirud silmade all on kõigile nähtaval. See tähendab midagi, võtsime looduselt. See tähendab, maksime. Oleme tasa. Sest emake maa on karm ta pärib su hinge ja keha ning valjusti, väga valjusti kuulutab seda iga rõõmu eest surm iga mure eest. Surm. Ja iial ei peta sa teda. Sindaga surm Kimult võtta ei saa. Õitsvatest lilledest hingeldab maa Meie eesmees meie ees. Aastaid on 10 ja 20 läinud. Ikka veel, üllatab lilled. Lahkudes karikas tühjaks kas sai või vägivaldselt ehk kildudeks lõi meie käest meie käest selle kes. Sõpruse karikas jälle sai täis keskija, miski taas põrgusse käis. Meil siin siin meesiin, olgu siis karikas, vesi või viin, jõime ja kiitsime pealegi siis see on jääb, see on, jääb. See on, jääb, läheb nagu lapse ja päikesepaist, see on püsiv ja kestev, nii mõistus kui vaist. Elulõõm. Kooselu lahkumist plahvatus täis son põlguse surve all elamist täis iga sõõm iga sõõm, igas vastusurve on tervem ja teravam veel. Tema Otson komistanud mõnigi keel, milles mürk. Milles mürk, milles mürk. Aegade astume surnute seas kõigi meeste ja naistega ühises reas. Annan kõigile andeks need jultunud lood mõistma, turg on ju turgiaga, puudun vaid pood. Meie eas meie eas juba peab. Kes meist täna veel hingab ja nektarit joob. Seega teistele ehteid ja uudiseid toob? Pärges jääb, pärga seab, pärga seab. Ja maailmale näkku võid vaadata, sa nagu õitsvatest lilledest hingeldaks maas sinu ees sinu ees sinu ees. Mis on olnud, ei keegi meilt võtta, nüüd saan lapsepõlve ja armu. Ja leinamist ka minu sees minu sees minu sees. Kuskil kõrgustes kuskil kaugustes raksa päike ja puhub tuul. Kuskil avaras universumis ujub üksik ja kaunis kuu. Seda rahu, mis vaja, poeetidele jagab kuunelja alati kuuni. Vaikselt ja Pieteetlikult paistab haigele palati. Seda haigust, ma tunnen ammugi seda haigust ka ise põen. Päeva askeldus röövis rammu ning öösel küsite, kus on tõed? On meid tüüdanud, rongid, kauplused, võimuahned ja laimu, suud. Kuskil avaras universumis ujub üksit ja kaunis kuu. Kuusi hõbene, kuukse kullane. Varsti saab temast sõjabaas. Kuhu otsima rahu, tullakse, kui guugion, põrmus maas? Kuskil kõrgustes, kuskil kaugustes raksa väike puhub tuul. Kuskil avaras universumis ujub üksik ja kaunis kuu. Kevadine kuulama puuoksal ja helendab ja helilised nagu kannel. Noorkuusirp, gondlikujuline ja taevas tööle on siniSiivaline, heatujuline ja taevas tööle on sametist pehmem, läbipaistvam klaasist. Ja ma ei taha midagi, ainult vaadata korraks kuud ja tunda, et kevade tuleb. Ja mul ei ole ka kevadel midagi tahta, ainult ilusat ilma kõikidele. Ning seepeale saadab kuu oma kandlel mind trepist üles nagu suuruse. Ta jälgib mind tuppa kui haruldast inimlooma, kes teda ei koorma oma soovide sinimerega. Kuu näitab mulle laternatunnist, kui magama lähen ja sosistab. Oo, oleksid kõik sinusugused, siis oleks mul palju kergem. Ta hõbele Freydija sineleid veidi ja läigatab sirpi ja sõnab veel. Jäta oma kardinad valla, valvan su und ja ammutan sinult jõudu trööstida rahutuid, ülbeid ja halb. Ja olen uhke. Kuu saab mult jõudu, tee saate kuult jõudu ja keegi ei tea, kust see tuleb. Üksainus rahulik inimene maailmas. Ja juba on kuulgi kergem. Ta lamab puuoksal ja helendab ja heliseb nagu kannel. Aira kaalu luulet luges Velda otsus. Muusikaline kujundus oli Silja Vahurilt.