Kuulame ühes kohas Paimikut, mille Debora Vaarandi loomingust on koostanud ja loeb. Viiu Härm. Otsin oma lugu kõikide kadunud asjade seast. Kõikide raamatute kõikidel lehtede vahel. Käin ümber maja, vahin mullahunnikusse, kergitan raag tuhninud lehe prügi, uurin jälgi lume ribul. Tuulepesadesse pesakastidesse pilgu puurin. Tuul ei tea, puud ei juhata, võrad. Varblased tahmapostid kuulnudki pole, mu loost? Pole kuulnud, pole näinud. See lõhkuma hakkab ja laguneb koost, kus kurat läbi Zorin, kõik vana aia Uuekoli. Oli ometi. Koli ju. Siin on nagu. Kadakaokaste mäng punased äikesega, tuulemäng, luite kaeras, tantsis mööda ja kadus minusse. Sinuna tulvaveega jõgi kärestiku Sõlmedega vihasterontidega halavate haavalatvatega tormas mööda, kadus minusse, sinu nägu, jäälagendik kotkast armastusega, lahvandust ääres üksinduses. Sulas esse. Ja kadus minusse. Võilille ehmed, mida puhu hõljuvad toa vaikusse. Ja kaovad minusse. On see õnn on see valu? Armastuse viis, on see. Keegi kergelt paljajalu tõttab läbi kaste v keegi ootab kase najal heledamaks, läheb aas. Armsam sämp tumma ja valge küünlaid põleb maas. Sosin summutatud suul. Arvamus sul lehe juuksed? Las ma olen nende tuur. Las mind sinu juurde tulla. Algellil. Lehest sadu lende pele, nõmme. Küllap kohutavad külmad iilid, kanarbik soo, õitsemist ja õnne. Kõrgele ärak liigutavad kured. See, mis vastu kumiseb ja kaikub, see ei ole kurbusega mure. Tsink kanarbikunõmme, vaikus. Ei veel jätta ustav mesilane Evel jätta oma lillelt sõõmu. Päike veelgi südamesse, paneb õiepõhja oma suure rõõmu. Mingu mingu tantsujalad ainult laul ja lakk tuled. Ärgu mingu. Kanarbikud igatsevad ainult hell. Kaldal kaldu on hala, puud, pina, pilved, etala puud. Kes siin käib, kõik, kes siin astub. Taevas on valgusest tühjaks lastud. Merega kokku üks tuhase, lahkusid lained, hõbedased rändasid, needee väsisid, surid kaudu, kellelt põgenes, punane puri. Kaasas räästaalused, tuulehommik, värske diavallatu, tud huuled, kaasa, heledad ilmad, kõik läksid. Need on rand. Oma õhtuga yksi. Ainult linnud. Need hala, suud, igavesed ja salatruud. Tunnenneri kuldne pilveäär. Mustad päevad selja tagareas, esimesed hallid juuksed peas. Kokku liidetuna kurvaks paaks, sõnatuna teineteise jaoks. Esisüttib Ruskab maantekruus. Rooget, tolm langeb sarapuust. Ohkamisi möödub tuulehoog. Tiri kinnisele veereb. Eemal läks hik Luige järel loik. Helendades lumi kargena, Läksid unistuste barbena. Kõrgem kui mind taeva alla jäi Suur ja kaunis. Minut kõrval käid suur ja kaunis, käib kõrval sa kõvemini käest, sul hoian ma sinna kuhu luiged kadusid. Aina vaatad, mõttes vagusi. Ma kardan need pilved, mis taevas. Need toovad vist lund. Mingi hirm ja tusk ning vaevad. Jälle nägin ma koledat und. Soomedastel köhides ma nägin oma lastama, kadunud jäi, sest unenäoudust läbi kostis mulle ta abitu mutt. Haa, mis ammu verd voolamas lakkas, millest iial ei kõnelnud suu jälle piinavalt tuikama. Kas. Kust ma tean, see tähendab muud. Aga mida mõista ei suuda. Miks mul sai, ilmusid need mille võrdkujuks ennast sa muudad, täis kujuta, nimetas süüd. Sankasvanud maasse kinni. Tean norgus vahib, mees. Mets seisab ümberringi taga ja ees. Et polegi tüved, vaid palgid püstpalkidest sein on see. See pole kaseiin, vaid kalgid, puu näod on need käed silme eest võtta ja hakka astuma, hakkan mees. Mets, ilmub poode, takk ka läbipääsmatud pole ees, ainult mets ja ta kohab, kui ikka 1000 häälselt ja tumedalt täis padrikuid põlendike. Ära küsi, ära küsi, siis tald, kuhu lõppesid marjarajad ja latvades muinasjutt. Metsad, aga. On kodumaja vastu valget loojangut. Laps õlal, sa lähed ja pikkamisi tähistaevas, ent rab vaevu vahetab, tee ikka, sa lähed sind sammumas, näen laps õlal, su kummargil pea kohal, helgib ta metsroosipale su kuklal taprõmmivat rusikad. Lõõritav naer. Kõrinal veerevad kivid, tee äärerohtu. Märja rätiga tuleb tuul vahel pühkima laupa. Ja neid on jõgisoo ees. Ja nüüd on jõgi su ees seal lagendikul lahutav mühin, veesõlmede ratsutav maru neelu haudades salalik tundmus. Kui mitmendat, mitmendat korda. Ja ikka on kaldad nii kauged kus kõrgete kuuskede vahel ragiseb lõkkeid ja lendab punakäbisid latvades paistma. Erki esmane hommikukiir. Sa edasi lähed? Laps õlal on raskem ja kärsituma aina, kui vette lähed, kahlatsis vastu su lõõtsuvaid roideid, kaikudes taovad, kannad. Kas on need kähe ta jõelained? Ja millal sai käeta nii laiaks, et nõnda ta käredad, mõõgad, põlvis, sind raiuvad ja millal nii sügavaks mustaks, nii vaenulikuks ta puud. Su juuksed on juba täis pimedust subkulmu tumede vees, su suutäis kustunud kaja. Miks kaod mu silmist? Näita end veel. Teaksid, kas pärale jõudsid. Minu kodu põhjemad, päike, õhumerest ilmutsa vabalt hõljudes ikka kaugel liialt. Sinu kastepiiskade Kurinud sinu iha, poognat lõppematu värin. Kle kõrre maa. Ja sinult minu esimene vari mille joonistasid Nõmmega määrale otse maamesilase mättale Variideis lillasid õisi putukatiibu ja kahvatukollast, Sõmerat. Liiva jahe hääl on Louis ja liik meis alati. Tasane valgus surutud nelja ruutu. Elamise suitsud, pruun värv. Enam ei muutu. Akna taga seisab aeg. Istme kõrke põhi. Seal Ani jälgihust. Kellavihik kõrinali jooksevad üles mopihust. Lahkeks läheb kella vanaisa pale. Kähedat, südamelöögid tulevad kuuldavale laual, sügavamaks saavad bussi, tärkab seina palkidesse, ilmub kadunud märke. Ukselinke keerab nähtamatult. Silme isataja Ta lävepaku hõrk. Aeg tuppa tahab, ruutusid, uhub koldest hingeõhku kuklasse, puhub liigutan tuha, Lemmeid, hakatan hagu. Leekides lehvib on nimetu maailmajagu. Säreleb tuhaks tagasi tasapisi. Igalt poolt okei, ajub pikki vaikimisi. Nüüd augustiöödel hargub linnurohi maast lahti. Neid tõuseta lindu ujub tähtede vahel tumeroheliste pilve märsside. Aga linnud laskuvad maha. Kui kambritagust teerada käin, tunnen neid nende tiivasulgi sahisemas vastu mu varbaid. Linnurohi, võlurohi, õuemuru, sina tead, kõik sina joosta midagi. Ei minu ega Siiljastamisi augusti pakkunud radadel. Linnurohi, ma pean sulle kaebama. Kiviaiad varisevad esimesel puudutusel, tuuliku tiivad kukuvad robinal pähe ja uksest jääb pihku ainult link. Meie kahe Haralise õue vahtra ka kiskus viimane torm kogu juurtega maast. Ainult meie õde istub vältoas, istub lambi valgel ja kammib lauluimisedes oma juukseid. Varsti hakkab ta unesid nägema. Lepitavad kõik maailma inetused ja rohitsevad hingehaavu nagu haigeid vasikaid. Oi palju, väga palju peaks tal olema neid unenägusid. Kardan, et ta ei jõua. Kus tal see aeg. Linnurohi. Rohitsassina. Oleme karklikut, linnud. Ainsamaid sulgedeks meile on meie laul. Välja läksime koduväravast vennale nuhkadi, heledad silmad üle laupäeva Sooneke lookleb kuulsuse, madu kullane. Oleme orbud. Muretu vend, unustas kõik, mida õpetas kadunud ema. Hoia end ära ju kitse jälitades teel. Need nõiutud on. Aga mehised, põua, need taevas teeb tolmune kõnnumaa, kõrge janu piinad ja allikad, liivak, kõikumbunud. Ema, vennake, vend, kannata veel ära neist jälgedest ju inimeseks siis iialgi enam ei saa, sa hirveksa muutud ja keeletuks hirveks jäädki kuninga uhketes aedades. Aga tüümise põua, need taevas tee, tolmune, kõnnumaa, kõrge. Kõma hulgum otsiini ja hüüa. Kuninga uhkete aedade taga. Vahest mu juurde, sealt tuleb üks hirvehirv hele, täis silmades. Meeletu hirm. Jos tõttu teha aegu mööda hall randa kui on mereuhkamise tung hale süda tuule kätte kanda enne paksu jääd ja pikka lund minna pead sõltumata Minna rutamata tões ja vaimus nagu palverändsest, et veelgi nõidumasteilak ka mulla vee ja tulekokk kui mäng, sest et vali meri jälle nägu muudab. Sesteet saareke on vapper, veel kõrget ladvastiku hoida, suudad Hillu hingelisi metsateel vaba hingamise vapustavat söömud joosta ennast kirkaks nagu õhk, joosta ennast plahvatada tavaks rõõmuks, millel sügis, udu, tume lõhn. Tunde all on neli nõt kett jalga ots seal hargus särav sarvepaar nõnda üle vihisema kalda kaduda, kui Russ kett tähekaar. Siis, kui jääs vajub lumme, upub saar. Ma arvan, maailmas puudus see värav. See mustast särast nägemuste udust ta ilmsiks tõin. Ma lõin ka linnud. Ja nendel on kadunud hingede silmad ja puud kui hiiglasse mõtted kui maa ja taeva vahel. Sillad. Mu värava taga on päid. Söö musta mõtte säralt sai see tule. Mu värav on lahti. Superalt. Kui leiad tee siis tule. Ma tundsin loodust, kuid torkivat kõrrepõldu, kust saadi must magus leib kui looma, kelle liha aurab kausis koos tapaeelse kisaga mu kõrvus. Kui vikatial kiunuvad Soometa heina kui pakast, mis hammustab mu pöidlaid. Ja kui puuduse piitsa, mis surub ning põlvili kartulivagude. Üsna vähe tundsin veel raamatu inimesi nende rabelemisi, iseendaga, viljatuid, mõttekujutusi, jumalasoni, mis lõhestasid vaimu ja halvasitesi. Kuid see varitses. Siis asetasid sina tärkõpetaja minu jaoks ühte maailmapilti. Jumalus jäi igavikku, mammutiluud putuka silma ja liilia, õie unenäod, mis voolasid mu ihusügavikust nagu laava, kalade ränded ja luuletuste sünnivaeva šimpans rauga, näo ja taevalaotuse täheraamatu kes südame tiksumas minus kui pahaendeline toones vahel ja vahel kohisemas kui merede. Ja kõik see oli kombatav ja kompamist ootav karri põletav valu tegevalt suur. Ja kõik see oli särav nagu vainu resta vilistus, surnuaia muru ja lehtivate tammede kohal, keda nüüdsest pidasin oma vendadeks. Olin noor ja võisin köikeseda libistada üle huulte. Sosistades vainurästas turustus, turustus, muusikus. On midagi nimetu, kallist mida seletada ei saa, ses kõlas karehallis. Hea on lausuda Saaremaa. Seal ta on siit vaadates alla nende valgetega, pilvede seest näen, kuidas ta rahutu Kallas nüüd lahku lööb, säravast veest veel ta lahtede sinasse upub. Üksnes laiud on nähtaval nagu väikesed kollased nupud Meremaast, mis lainetel. Ja üle siis kadakalaante kort valgust kord varjusid, käib tuul tolmuga, lehvitab maantel. Vahuveergudes sätendab väin. Seda tuult ja ta lõhnu. Tunnen. Metsakohaga jootis ta ning tungis mu lapseunne, kui öö, teie tormide hind, nende väljade tumedad toonid ikka õhtu eel kiirgama lõid olid lindude hõiked, kui soovid, rännukihku nad endaga tõid. Ehk praegugi silmil suuril nagu kivile tardunud Mac, üks väike tüdruk, seal uurikus zombilvisse põrisev täpp. Ja äkitselt mõistmatu palav. Hulligatsus raputab last. Ta jookseb, mis võtavad jalad välja õuest ja väravast. Massaarema kohal lendan. Minu kohal on maailmaruum. Suurt kodumaad kannan ma endas. Kauguste janu on kuum. Siiski taevaste taevasse üles kui ka tõuseksin, ometi tean. Saar kuskil on meredes süles. Ja minu juured on seal. Kahk jess punased, paati, ess punased, seisavad klaasi all mullad. Lõigud inimkudedena, õrnad, puutumatud, paljastatud, siin. Teaks, kui kõnelema tasahääli hingamisi ainult sõnama. Eesti mullad. Näe, kui kõhn, must kamara, kord sigiv süli neil kah, kes punastel. Mulgimaal kriipsuke muhe, mustem Woodsam pisut vooremaadel ranna rähkadel hoopis õbluke ja kõigest puudu küll märjast, küll kuivast lubjaski porist poolest armastusest rääkimata. Ta kuulamas sõnase jäädiad, lontis kõrvu. Eesti muldade murejutt. Kaenlas, hiigeltõrvikud või kollased, kuningate hauad pihus roosad näärikerad, mullased, habemed rippu ja kõrgete akende taga tõstab igilauldu igiIidget do. Leivakarva Nurmi. Oi sind suurt võlurit. Kõik töötete ümber väärammu muidugi, kes ilma veesoolad, piksesse, ajatused ja piitsa plaksud, isade luudia, sõja, tallerite tuha ja köit higis selle heleda ja kõik veres selle vägeva. Kõigest teed sa midagi. Aga mu laul. Kujuta küüli. Ütle, kas kate emast kõlbas midagit teha. Endine pargis on valge kittel üll laut valemeid täis ja mured rippus äärest ääreni. Kummardab üle muldade. Kõik pildid on maas. Mu armas Su silmad maas, võõradi kohkunud. Kõik riiulid raamatuist ilma kui pesakastid, kust linnud ju lahkunud. Jää hüvasti, maake Pärna kolletan krooniga. Oi, oksteringutus tormis paljaks, paljaks. Laod Klagistab tühje sahtleid, uks paugub mett, kolime. Peaketele vajub, saab haljaks aed, kus arvamus, aga olime kus kunagi valget lille me otsinud saludes. Ja lamanud lõhnavasse pilves töölt õnnistust paludes. Seal Boyden saetud aed, vaiksem ja tumedam ja hommikul õied on kaetud liik varasel lumel ka. Ja siiski ei armastuse, lase see olnud ainumalt. Taimed hapradi, üksildased tõusid jäätma keltsa alt, et otsekui lapsed elu mu südamelt küsida. Kas hetke Oleskelux põiet jäädavalt küsida? Jää hüvasti, mu aken. Mu öödeek, õledate kurk mustab põhjatusse, kus autode harvad tuled lõputult veerevad mööda mööda. Kobavad sammud uksel. Mulle aina piirastuvad oik kahtluste kuiskavaid samme, et tuleme, tuleme, kõik on tühi töö. E möödub ja voolav aeg saab katuseid, kuldavaksa oks. Jää hüvasti, mu aken, rõõmsa punase trammiga. Hoida Auaelseti Liinat valju, ärka, Ärm ka. Mu valged päevad. Ehk tärkab Neist valgus veel kellegi jaoks. Kes otsib ja eksib ja hõikab. Käis särnas tinimlast. Kes nukk pilli, lõikad ära põlatud toomingast, et laulda tallatud heinast, mis võrsub taas ja taas ja Rannalageda leivast, maast, hingeomasest, maast ja lippude haavaverest, mis pühitseb põuast teed üle pilvede, kõmisevate. Jää hüvasti, mu Akein, uhkete laevade aken suure sadama rütmiga. Oi vile Decume ära ära ja tumeda, mere poole ma sirutan käe, kust kauguste kiusavad sära mu poole, uhkab päev ja tõukab risttuulte paine ja teiseks saamise piin. Tuule valgel käima pean, kui sügisesse astun. Väliendasse ning kisub pilgeni täis pimedust ja hääli, lennul lehti, nägusid ja silmi. Helves kena hajusaid, õrnu nugateravaid ja tume enevaid. Tuule valgel käin üle maa mis kinni hoiab jalgu raske armastuse koormaga. Seda jäänutamas eal ei lakka ohatanud huuli, vannun. Veel jaukaidi Udorgid oma vere vihast koske, kuulen. Tuule valgel, käin tähe all. Mis kauaks pilve peitu oma uhket kiired unustas lahti ning ta Serendus ei lase. Suured luiged lendu lahvatavad. Üksi mind, jäta igavene rämps. Debora Vaarandi loomingut esitas Viiu Härm.