Täna on sünnipäev Herta laipaigale kehvi mitmedki eesti rahvajutud meile omal moel lähedaseks jutustanud. Ühineme kirjaniku 60. juubeli puhul tema õnnitlejatega ja pakume raadiokuulajaile välja Herta laipaiga meenutused. Need on lindistanud Lea Veelmaa. Herta Laipaik kui suureks oma osa meie kirjanduses peataja ja mis sinna täpselt mahub? Ma ei pea teda mitte suureks. Sinna mahub siiani ilmunud neli raamatut. Üks, mis on praegu tootmises, tuleb välja sel aastal ja veel üks, mis momendil on tonneta elaval, kui nüüd aastate järgi võtta Ta ja tuletada seda kronoloogiat meelde, kuidas see ilmumisjärjekord oli. Esimene raamat ilmus 1958. aastal. See oli hõbetähega taigas. Enne oli too avaldanud lasteajaleht Säde. Ta leidis noorte hulgas võrdlemisi soodsa vastuvõtu, siis tuli ta raamatuna. Ja ka raamatuna pälvis ta küllalt tähelepanu. Ja teda loeti õhinaga kindlasti teadma, sellepärast et ma töötasin hiljem Kreutzwaldi nimelise raamatukogu lastekirjanduse osakonnas ja statistika põhjal võib seda nii-öelda. Sellele järgnes 1966. aastal kah veel osaliselt Siberi aineline üksik paat. Jenissei. Siber avaldas mulle ääretult lummavat muljet, et ta oli mu meelest nagu teine maailm. Taigasse olin armunud, sõitsin taigas sadu kilomeetreid ringi, tollel ajal, otsides vist esimese eestlasena soome-ugri rahvaste killukesi. Jää. Kuna neid leidsin, oli muidugi mõlemapoolne rõõm suur. Tulen tagasi küsimuse juurde. Nii nagu aastat olid kustutanud selle sära, mis Siber avaldas, nii ka raamat jäi oma mõju jõult palju kahvatumaks kui esimene. Ainuke jutt, mis endale nagu südamelähedane on, on seal kloori lei. Kuidas Siberisse sattusite? Mod? Mees töötas Siberis arstina ja ma sõitsin talle järele. Need kaks raamatut, mis ilmusid siis 1958. aastal ja teine 1966 kas need olid ka esimesed trükis avaldamist v algas kirjutamine. Palju varem kirjutamine algas ikka väga palju varem. Enne seda ilmus mulle veel pikem jutustus teenijatüdruk Kärt. Gümnaasiumipõlves ilmus kohalikus ajalehes ja kooliväljaannetes ja k Tallinna lehtedes väikesi jutukesi ja paar soneti ja luulekatseid. 41. aastal ilmus viisnurgas üks luuletus ja kahjustusi, aga ikkagi väiksest. Kui te nüüd tagasi mõtlete see kirjanduse huvi, kas oli keegi selle ärataja ka või leidsid teise tee kirjanduse juurde Muidugi see huvi oli olemas. Kogu aeg, üheks äratajaks oli tolleaegne tõrva gümnaasiumi kirjandusõpetaja ja meil oli väga palju Assetitavaid. Ta ei olnud üldse nii on mulle väga eredalt meelde jäänud inglise ja saksa keele õpetaja linna linna kes valdas sanskriti keelt. Ja kuna ma olin üks tulisemaid ta koore luule pooldajaid või õieti ma jumaldasin seda luulet Marie Underi kõrval siis me kogusime ühe väikese grupi kokku need hakata õppima seda keelt ja originaalis lugeda. Muidugi see üritus kukkus armetult väga kiiresti läbi. Aga ladina keele austaja ma olin ja ma olen. Ehkki sellest gümnaasiumiaste on nii palju aastaid mööda. Ja ma leian, et meie noored kaotavad väga palju. Et nad ei õpi seda keelt, teema nagu teda nimetatakse seda keelt. Ja et nad ei ja lugeda. Juuli just see sari elegantset teksti ei Oviidiuse joratsuse värsse. Ja samuti ma pean suureks kahjuks meie noortele, et nad üldse klassikalist kirjandust vähe tunnevad. Minu arvates on see nagu hoone ehitamine vigaselt vundamendile. Tean, et teie keeltehuvi süvenes ka ja tegite vist tol ajal ka tõlkekatseid. Ei, jah, 41. aastal ma tegin tõlkekatsed ja tõlkisin ka saksa keeles, mõned asjad ka ingliskeelest ja nii kummaline, kui see näis, õppisin samal ajal Tartu riiklikus ülikoolis arstiteadust. Kas on teil härda meeles ka veel see, mida näiteks tõlkisid või või kas see uudis ka trükivalgust näha või kuidas selle tõlkimisega loodud? Jah, on meeles küll, ma tõlkisin Aira Kaalu käe all Klara Tsetgeni kirju lenilile. Oli veel midagi, mis meelde tuleb? Oli, aga ei ole meeles, need olid lühijutud ja nende päälkirjad. Mis teeteid Tartu Ülikooli arstiteadust õppima viisid? Kirjanduse kõrval kindlasti unistus saada arstiks. See oli ikka kah mitte nii ülehüppamine või, või, või asja juurde jõudmine, aga ka pikalt küpseb otsus. Mina jõudsin ikka kolmanda kursusele. Siis tegi seda edasiõppimisele lõpu teada asusite Tartu Ülikooli õppima 1940. aastal, mis oli siiski veel pöördeline aeg kui meenutaksite seda perioodi ülikoolis. See oli täiesti pöördeline aeg ja nii tormiliselt pöördeline et mälestused on väga värsked ja väga eredad enne otseselt ülikooli meenud, tõsi, ma räägiks paar sõna neist aegadest oma sünnilinnas tõrvas. Mul on kogu minu elu jooksul mingisugune süütunne sees olnud nende vastu, Kell vast nii hästi ei ole läinud elus, kui kasvõi mul endal või mõnel teisel ei tea juba gümnaasiumis käies ma nägin selge pilguga andekaid õpilasi, kes pidid koolist ära jääma isa rahakotinappuse pärast. Ja oli üsna loomulik, et 40. aastal ma ka jõudumööda võtsin osa sellest tormist, mis tervet rahvast haaras. Pidasin kõnesid, kirjutasin väga palju, kirjutasin, üritasin isegi luuletustega esineda. Aga Tartu Ülikooli arstiteadust õppima minek ei olnud mitte uisapäisa tegu. Aga hammu minus endas klaarunud otsus, tolleaegne arst võis tormilise merega võrrelda. Ülikooli uksest sai sisse igaüks või õieti said nüüd sisse need, kes olid aastakümneid ukse taha jäänud sellesama raha pärast. Ja õieti suureks soovituseks oligi see, kui võis sooviavalduse le ülikooli astumiseks kirjutada, et sa olid töölise tütar või töölise poeg. Aegses Tartus ma õieti tegutsesin, Lähen õppimise veel päris aktiivselt Postimehe juures pääle tõlkimise kirjutasin palju, Aira Kaalu käe all tegin veel kaastööd, õige mitu, mitu aega. Tollane Tartu on meelde jäänud ka teisest aspektist. Nii on jäänud silmadeta praeguseni korteri otsimine supilinnas siis intreid veel ei olnud. Korterid olid või? Pahade üliõpilastoad olid paljude ainus põhiline elatusvahend. Ja need toad tigudiivan ja kõik sinna juurde kuuluv oli siis püüdlikult lumivalge Ta katete all, mis muidugi meile noortele hirmsasti nalja tegi. Ja mäletan siiani seda uhked tunned, kui uksele sai nime sild. Stud met, Herta Laipaik. Kahju, et meie tänapäevaelust on nii nimekaardid, Kunime, sildid kadunud. Meeles on ka pealuu, Joosep. See oli nagu talisman iga esimese kursuse üliõpilane, selle sain. Ja selle kallioosepiga ajanna praegugi unes mõnikord juttu. Kui meenutate oma poliitilist tegevust ülikooli ajal, milline see konkreetselt oli, millega te esinesid? No ülikoolis ma esinesin, ei juba pähe, mäe tegelesin küll pikka aega organiseerimistööga tolleaegses töölismajas, praegu asub seal epa ja tolleaegseid, et inimesi ma mäletan, oli üks verd low Siivas. Üks Mikelsaar oli, see oli üks Leonid Nesterov Taali kunagi Cambridge'is pinud. Ja väga põhjalikult tundis marksismi aluseid, millest meil dollastel üliõpilastel oli nii õrna aimdus, Nester of tapeti ja noh, ikka mul oli peamiselt ajakirjaniku töö Postimehe juures. Kõnedes esinesid peamiselt sellega, et igal ühel on õigus õppida ja igalühel on õigus oma leivale ja klassivahede vastu ja siis tuli teile saatuslik 1940 tinast. Jah, siis ta tuli, oli korjatud kokku kõik kirjasõna. Mul oli üks pikk sariseerija, usk on oopium rahvale. Selle kõik numbrit ei tea muidugi. Tollel kobrutaval ajal, kus üks vihadeksis teist liha võid inimese peale ükskõik mis kokku keerata ja kokkukeeratud, oli nii palju valet. Nii palju, alusetud, et esimene rabin viis mind kohe ühte üksikkambrisse, millest ma muidugi ei teadnud, mis otstarve sel on alles, kui, kui naabli kongist koputati, siis tehti mulle selgeks selgeks, et sõit kambrist läheb ainult üks tee välja. Aitäh ka kirjasõnas meenutanud seda endale raske. Ka praegu kirjutan sellest pikem jutu pealkirjaga ööviiulit tund pikemalt kirjutatud sellest ajast kus rahvas tõesti visklass ühest äärmusest teise. Kus rahva see osa, kes ihkas profiiti lüüa ja maiseid varasid kokku ahnitseda, ujus pinnale, nagu ikka, sõdade ajal. Katsun anda nii erapooletu pildi kui võimalik, sest 30 viisa aastat on küll pikk aeg, et isiklik solvumus ja viha ja, ja nutud ja, ja ahastus, et on kõik klaar olnud üheks niisuguseks selgeks pildiks tolleaegsest elust. Kust on takka? Millisesse kanti kuni geograafiat arvestada teie kirjanduse huvid, kunsti huvid, muusika huvid, haiduvad. Ikka põhjamaale vana laplaste, nõidade ja loitsude maale. Ma olen kontserti laager, Ehamsoni tulineb austaja. Ja küll ma tahaks hea meelega, et kunagi ka Eesti raamat annaks välja uuesti umbes niisuguse sarja, nagu anti välja Põhjamaade romaanid. Põhjamaa kirjanduses on midagi sõnulseletamatut, hinge tungivat maagiat ja poeesiat ja legendi taolist meie kultuuris, loos või meie tänapäeva kultuuris. Ma väga austan põllu Ta lasi, imetlen. Ma olen palju kordi uuesti uuesti vaadanud Raua, Kalevipoja illustratsioone ja raudööd üldse. Ma olen ikka ja jälle kuulanud tornise rauaniitmist Ingerimaa õhtuid. Nad on tabanud nii kui kivi soomlase hinge. Nii on nemad tabanud meie eestlaste hinge. On teil mõni lemmik, kes on näiteks nooruspäevilt olnud ja siiamaani anud teletruuks jäänud, kas siis kunstis või kirjanduses? Under Tamsar vähesel määral suits, Visnap praegu muidugi. Jaan Krossi raamat on mulle püha ja pidu isenesest. Aga nüüd, kui hoopis teise kanti hüpata ja kui te räägiksite sellest, et mispärast kriminaaljutu hakkasite kirjutama see on ka üks huvitav asi minu meelest teie elus. Ja selle taustal, mis manev rääkinud, see on täielikult siin, noh, niisugune kukerpall. Aga asi algas sellega, et kord juhtusin tänavalt kokku Johan saarega peatas ja ütles, et kuule, et Herta, sul natukene fantaasiatamm. Et järi juttudesse, ühtegi originaali meil ei lähe, et proovi korra. Proovisin korra panin paberile oma esimese kriminaaljutuoperatsioon ogaõun. Viisin selle rameetosse, kus tollel ajal ja säär töötas. Johan lugestade helistas ja ütles. Ah, vaatame. Ta läks eetrisse ja olin sõrme ära andnud ja siis andsin labakäe lõpuks terve käe. Ja ma võin öelda, et kriminaallood mulle kah nagu istusid ja mul on neid praegu kah paar tükki sahtlisse. Kas kriminaalloo kirjutamine on täiesti teistsugune kirjutamise kontest rahulik tegevus või peab endalegi veidi müstifikatsiooni ümber looma, kui selle loo loomine käib? Tahan ikka väga raske jaa, müstifikatsiooni-ist on ta ka kaunis kaugel, mina kõrvutaks teda rohkem kuiva matemaatikaga. Vähemalt selgroog on seal kui matemaatika ja ka tugev loogika. Plussis perfokaardid, ükski ots ei tohi seal lahti jääda. Isa iga karakterpealist oma oma kohale ja muidugi fantaasia tuleb lasta päris mitte pegasuse selga istuda, aga ma ei oska öeldagi, kelle või mille selga. Aga üldse, kui ma omadega puntras istun siis on mul kaks kohta mustakivimekas, üks neist on kodu ligiduses asuv Veskimets, Rocca al Marega. Aga veel suurem meka, on mul siis kesklinn. Ja seal ma siis jalutan. Glenud, vahin vastutulevate nägusid ja siis äkki mõne vastutuleva näos ma leian midagi, kas tema ilmes või kõnnakus midagi, mis mulle lööb otsa lahti. Kuidas teie koosteraadioga alguse sai, sest te olete spetsiaalselt raadiole väga palju kirjutanud. Kriminaaljutud lõid rohkem ukse lahti ja neile järgnes keskelt programmis võib öelda kohe sari jututoas. Ja seda ma võin öelda, et need jutud on mulle küll väga-väga südamelähedased, olid ja on praegu ja enne nende kirjutamisele asumist maali kui siin väga palju ringi oma kodunurgas helmes Hummulis tõrvas. Otsisin üles vanad auväärsed koolmeistrid ja kiriku vööri möldrid ja talletasin kõik, mis vaatasite, tolle nurgamuistendite teadsid. Soomlased. Tänu on mulle Velda ammu mullas puhkavale Roiuminnile Helme jutumeistrile, kes mulle minu gümnaasiumi tüdrukupõlves väga palju jutustas. Väga palju ilusaid jutustas. Aga tol ajal Üheksa noore tüdrukuna läks ühest kõrvast sisse, teisest välja. Mis peatuma jäi, need ma panin paberile. Ja titekiriku leiva nime all on nad praegu Eesti raamatus toimetaja laual. Ühise ainevallana ühendab neid minevik, mütoloogia ja armastuse ja võib öelda kõrvale panna surma küsimus. Nüüd Herta, kus teil lausa täna, kui meie saade eetrisse läheb, on niisugune suur sünnipäev. Olete te mõelnud veidi oma elu peale tagasi? Kuidas te arvata on ta on ta teil õnnelik olla? Tagasi muidugi, ma olen mõelnud, mitte ainult mõelnud, aga ma olen nii palju. Palju elus viltu löönud, vigu teinud, aega raiskanud. Aga muidugi, eks seal asjaga rõõmsanud minuteid olnud. Mis puutub sõnasse õnnelik, siis see on kaunis leierdatud sõna. Ühelt poolt ma jääksin veidi käed vastu sest minu arvates õnn on hetkeline või? Ta võib kesta paar minutit, titt seda raputab sind läbi. Aga ta helk võib muidugi palju aastaid omada ja, ja veel rõõmu anda. Aga jah, rõõmu ma olen olnud. Ma olen kahekordne vanaema-tütretütre vanem tütar on juba 13. Äike, poja kolaks rõõmuallikat vanaemale mullan oma raske kätetööga ehitatud kodu. Aed küll nii tilluke, ainult käed saavad mullaga. Aga ka tillukese saiast saab lilli õitsetada ja seda ma ka teen. Mul on noorem tütar kes veel tudeng on. Hiljuti abiellus. Ma ütleks isegi nii, et et mulle kui naisele on perekond ja lapsed elus esimesel kohal ja sellele järgneb kõik. On ka mõni töö, mis mõlgub meeles, mis tahab kiiresti tegemist ajal juba käsil, praegu veel on lastejutte kogunenud üks kaane vahe ei taha, on ilmunud lasteaiakirjades ja raadios. Noh, need tuleb ümber töötada. Ja tahaks tulevikus neid kah välja anda. Samuti ma korjan materjali täna aasta ilmuvale professori lillepooli kroonika teisele osa. Ma ei teagi, mis mida teile soovida. Mida te tahaksite öelda, et ma teile sooviksin, et see soov oleks väga siiras? Mul oleks tervis. Mida mul ei ole, mida tohtrit skalpelliga tihti järel aitavad? Oma ühes tervisega oleks ka soov kirjutada veel hästi palju kirjutada. See ärgu tundugu, loosunkilisena ollakse lav. Kõike seda ma teile soovingi.