Rakvere kesklinnas Vilde tänaval asub üks pruun puumaja, mida selle perenaised ise kutsuvad muumimajaks. Mina täpselt ei tea, mis teda mumm maas kutsutakse, sellepärast et kes armastab muumitrolliraamatut, siis ju ikka mingisugune pilt tekib sellest movi majas ja ju me natuke oma tared arekesega sarnanema sellele ettekujutusele muumimajast muumitrolliraamatust. Sest noh, ega tegelikult see maja ei ole ju üldse raamatukogusse ehitatud, ta niukene, sopiline ja sakiline ja trepiline. Võib-olla see väike sarnasus lihtsalt on, on sellise võrdluse toonud meie külalistele meelde, niisiis võis Reet Tombandi jutust aru saada, et me oleme nüüd Rakvere lasteraamatukogus ja Reet tõmband ise on selle Rakvere lasteraamatukogu juhataja, aga hästi palju on lugejaid ka kohal ja ei, see on veel päris tavaline nähtused, peavad väikese peatus pausi meie majas pärast pikka koolipäeva. Ja tegelikult ongi nii, et hommikupoolik on meil suhteliselt rahulik, siis me toimetame oma toimetusi ja sätime raamatuid, korrastame neid ja, ja kui on, seda on olnud, et on uusi raamatuid tulnud, siis tuleb need kõik registreerida. See on niisugune vaikne oma tegemise aeg. Aga kui koolikellad helisevad, siis läheb majas päris rahvarohkeks tuleb neid lapsi, kes tulevad uut lugemisvara otsima, vahetavad loetud raamatut lugemata raamatute vastu välja. Siis tuleb selliseid lapsi, kes teevad bussiaega parajaks lihtsalt, sest me oleme hästi koolide lähedal bussijaama lähedal joonele maandunud lapsi ka, kes sõltuvad ikkagi liinibussidest ja siin on kohe üks tüdruk, kes hoolega teed joogisaia sööb ja tema tuli ka oma sõnade järgi just seda bussiaega parajaks tegema, aga olgu või mõni minut või kümmekond minutit või veerand tundimisele. Bussi niisiis aega on, ikka saab midagi lehitseda ja vaadata ja uurida ja saame sinuga tuttavaks. Minu nimi on signa vinni. Tulen tabanilt, sa elatabanil. Ja õpid siinsamas kõrval Rakvere kolmandas keskkoolis. Enamik lapsi käibki siit kolmandast keskkoolist, siin raamatukogus vist? Jah. Ehkki tegelikult käib ka linna pealt lapsi. Jäärajal tähti, Taaramäe, Siinai soomekeelseid ja teiskeelseid raamatuid. Mis sa siit endale niisugust eriti lemmikut leidnud oled? Nakits, see on minu lemmikraamat, sest seal on luule tõused ja see raamat endiselt lõbus. Päkapikuraamat päkapikuraamatuid loetus aastaringselt või vist enne jõuluaega. Enne jõuluaega. Sinu nimi on Jaan afiks, sulle siin meeldib käia, mis sa arvad? Palju raamatuid käisid, kahtlustan, et sinu ema töötab ka siin ja sellepärast vastavalt siin käia ja nii et päris mitu põhjust saab kokku raamatute keskel ülekasvanud ja see on ju paratamatu, ema rada lähevad lapsed ja siin on ka teised raamatukogutöötaja bibliograaf. Liina Kompus. Meie oleme siin majas nüüd kõik vähe aega olnud. Sest enne oli ta väga halbades tingimustes, siin linnas ühes ja teises kohas. Aga siin majas, nüüd oleme kolmandat aastat viiendate, aga mina ise olen vähe olnud, ma olin enne suures raamatukogus tööd ja seda võib-olla peaks ka üldsegi rääkima teistele, kus oli Rakvere lasteraamatukogu, enne kui ta siia movi majasse sai. See oli kohtumaja keldris, kus lapsed tulid raamatukogus koos vahialustega ühte ja sama koridori mööda, nii et väga eksootilise tingimuse. Nüüd on ta turvalisel ja rahulikul tänaval Vilde tänav ja see on kirjanik Eduard Vilde tänav ja lugemissaalitöötaja Liivi uut maa. Kui palju siis päeva jooksul neid lapsi käib per lõunat siis nad tulevad koolist ja õhtul tulevad just veel enne, kui raamatuga kinni pannakse, suure jooksuga. Ta on vaja referaati teha ja no oleneb päevast, ma ei oska täpselt öelda, kuskil 115 aastat on kindlasti päevas keskmiselt, aga mõnikord on ikka 20 ringis ja oligi enam-vähem ja kuidas kunagi, kaua see raamatukogu lahti on hommikul kella üheksast, kella viieni, sinu nimi on siia, sina hoopis hoopistükkis Rakvere esimeses keskkoolis, kas sealt on ka pikk tee siia tulla vä? Päkapikk ei ole, te olete siin vanemad, tüdrukud, mis teie arvate siia majja, mis tore tulla aastaringselt, aga ma kujutan ette, et enne jõule oli ta küll eriline muinasjututareke ja oli keel hästi ilusaid, hästi kaunistatud, kõike hästi, kodune muga. Vaatasin praegu ka jõuluajast ikka, päkapikud on veel akna vahele jäänud ja pisikesed kingipakikese sinna juurde ja ja mulle meeldib ka siin käia. Te, olete nüüd Rakvere esimese keskkooli tüdrukud? Märit? Elin Noman käänd juba neljandast klassist peale umbes, aga iga päev ma ei jõua käia, käin siis umbes neljapäeval ja laupäeval tavaliselt. Ma käin ka täpselt samuti. Neljapäeviti on meil hõimuring, kus me õpime soome keelt. Ja laupäeviti on meil omanik selline väike kool, Kleopatra huvikool, seal on meil igasugused huvitavad tunnid ja õpetame väiksemaid lapsi ja teeme nendega igasuguseid huvitavaid asju. Koolis me tegime nüüd väikese teatriringi oma klassis ja siis peale tunde teeme seal ka väikseid etendusi. Et koolis vahetevahel natukest teatriinimestel nüüd klassis on tekkinud, kas kuidagipidi saab seda seostada ka selle raamatukoguga? Siin oleksid midagi huvitavat lugenud, kus on äkki mõte tekkinud mingi ja me oleme siit paljusid teatreid hakanud mõtlema ja oleme nende järgi teised muinasjutud ka veel kokku pannud. Naljakad ja toredad muinasjutud oleme teinud ja meil ikka paljud käivad klassis siin raamatukogudest, et siin on palju huvitavaid raamatuid. Sa oled üldse vist muinasjutuarmastaja hõõrub. Ja mulle meeldivad häka veelgi detektiivi seiklemisest. Et sulle detektiivilood meeldivad, sellest ma saan aru, et sa oled juba suurem kirukaga, eks ole, ikkagi muinasjutud meeldivad, mis sa arvad? Bitiementer? Paljud muinasjutud lõpevad ikka hästi, aga mõned lõpevad kurvastusega ikkagi, mulle meeldivad need muinasjutud. Ja sellepärast meil ei olnud ka, et ikkagi õigus võidab alati. Ja headus Systunesin, tee laua taga soojas ja mõnusas lugemissaalis ja akna taga on lumehanged. Iga päev vist päris teed ei pakuta või kuidas selle asjaga plakat vähestike ja sina elisa, mis raamatuid sina siis tee kõrvale armastad, vaadata? Mulle meeldivad eriti rohkem muinasjuttu, et ja siis mõned seikluste hetud ka Sander sünalist muinasjutt ei loe. Vaestika loen. Aga muidu ma loen rohkem, seiklusjutte koomiksid meeldivad mulle ka alguses, noh kui on veel palju lugematu seiklusjutuna raamatuid. Aga mõne aasta pärast on juba kõik riiulid tühjad ja tuleb hakata juba suuremate raamatukogust otsima. Katrin loega heitusik ka ja on sul mõni lemmikseiklusi? Sõida balletiäike, lord käib oma vana ideeris, mutite vanaisa oli paha inimene krahvaga pärast saiti tühjaks ja niimoodi läksid lõppesseramekest enam palju sõpru väiksel Ardilt antril. Ikka väga tähtis on raamatu puhul see hea lõpp kõik peaaegu ühest suust seda kinnitate siin. Ma arvan, et, et kuna noh, igasuguseid õnnetusi juhtub, et siis on parem siiski, kui lugeda neid häid raamatuid. Variant see annab jõudu juurde. Muidugi poisid käivad ka autoajakirju, vaatame sedasama. Ander, kes rääkis muinasjuttudest, unustas täiesti ütlemata. Terve möödunud kevadel istus ta päev päeva kõrval lugemissaalis, võttis kõik autorevüü ette ja tegi seal väljakirjutusi ja ja, ja ma arvan, et ta võiks täiesti konkureerida mõnede täismeestega autoasjanduses ja nii tüdrukutele kui poistele. Tore raamat, mis me saime, lapendan raamatukogult kingiks on barbi ajalugu, tähendab barbi läbi aegade. See lastevanemate hirm, barbi keda kõik tüdrukud endale koju igatsevad, on ju aastakümneid tegelikult vaevanud kõiki lapsevanemaid ja igatsema pannud kõiki tüdrukuid. Ja see partei on ju läbi aegade muutunud ka, nii et seda käiakse vaatamas, et missugune see Barbinegi siis paarkümmend aastat tagasi välja siis kui meie ei teadnud veel mitte midagi sellest, et midagi niisugust on olemas. Rainis, käime loomi joonistamas, jääb, kirjutab üles kõik asjad ja me oleme kohe vahepeal täitsa hädas, et me ei tea nendest ikkagi nii palju, kui peaks. Mulle meeldivad nad kõik loovad, joonistan, kirjutan ja loen ka. Aga mida sa neist kirjutaks? Nimesid, kui vanaks nad ei, jäämägi on pikad? Kuna poiss siis oleks kaheksa sulle nii kindel huvi juba. Kui see edasi läheb, eks siis ikka tulevikus kuidagi oma elukutsesse nende loomakestega seod vist jah. Ja väärtusliku loomade entsüklopeedia, mitu osa seda, nad on, seitse, kaheksa habet ära ühe küla saehammas, kuidas raamatuid üldse siia väikesesse Rakvere lasteraamatukokku jõuavad, nad tulevad alguses keskraamatukogusse ja, ja siis sealt saadetakse meile siis oleneb muidugi Soomest ka saanud. Kingitud ajakiri on ja granaat. Aga seda ma kuulsin, et Rakvere lasteraamatukogul on päris vahvad kontaktid Soomemaalt, parkana linnakeses. Jaa, porganuga, meil tekkisid sidemed juba. Mis on need kolm aastat tagasi, meie viisime väikese lasteraamatunäituse paragano raamatukogusse ja siis õige varsti tuli pargan linnaraamatukogu juhataja siis lasteraamatunäitusega meile külla, siis vastuvõtjad olid hõimuringi lapsed ja ja seda näitust käisite koolid täiesti klasside kaupa vaatama, sest tegelikult noh, see oli ju see unistuste raamat kõvakaaneline ja klantspiltidega ja väga heal paberil. See oli just sel ajal, kui meil ääretult mannetu vormiga raamatud ilmusid, et ta võis, oli ju väga hea raamat, aga ta oli pudeda kaanega ja, ja inetult paberil ja ja kunstnikud olid õnnetud, et need värvid ei tulnud sellised välja, nagu nemad nad joonistanud olid ja siis tulid äkki sellised tõeliselt kaunid lasteraamatud, seda käidi palju vaatamas. Ja siis olime ühe näituse viinud ka lappen rannaraamatukogusse kus me oleme saanud raamatu kingitusi ja kõige suurem kingitus oli see, et me saime raamatubussi. No ikka tõesessiooni vana koorem, maja võiks öelda, teda käib laenutamas maakohtades ja seal käivad lapsed ka lugemas, võetakse meilt raamatut peale ja buss sõidab siis sinna, kus raamatukogu asub väga kaugel. Aga kui sellest majast veel rääkilisin Vilde tänav 16 Rakvere lasteraamatukogust, siis jah kui tänavalt tulles vaated maja on väike. Ja siis, kui maja uksest sisse saad, siin natuke ringi käib, siis ei jõua ära imestada, kui sopiline ta on, tõeline muinasjutud, tare, muinasjutud, tares toimuvad aeg-ajalt ka niisugused ettevõtmised, mille nimi on jututare. Kas teie vanemad tüdrukud, olete nendest ka kuulnud, olen ajalehest lugenud, aga ise pole käinud nendele lastele, kes on kodused käivad meil kõige väiksemad lapsed, need on sellised kodused, väikelapsed ei käi lasteaias, aga nendel ei ole ju palju kohti, kuhu üldse minna oma emmega või vanaemaga ja siis me mõtlesime, et me hakkame tegema niisugust väikest tubateatrit, sest raamatut võib lugeda, raamatut võib jutustada, raamatut võib ka mängida. Ja nii me siis võtamegi mõne toreda raamatu otsime maja pealt kokku kõik oma mänguasjad ja mängumajad ja ja nukud ja, ja siis lavastame selle nii, et on siis jutustaja või, või siis jagame ise selle jutu rollideks, oleme ise need tegelased ja mängime neile mahelisi, väikse etenduses on siinsamas lugemissaalis sätime, väiksed toolid siis selle publiku jaoks istuma ei tahapoole siia. Laudade taha istuvad vanaemad või emad, kes parajasti kaasandule, mõnel on vardad kaasas, aga üldiselt nad sukelduvad, need vanemad inimesed meie käsitööajakirjadesse ja üldse uuemates ajakirjadesse, mida ei jõua ju enam koju tellida, siis väiksed lapsed vaatavad juttude etendust ja täiskasvanud täiendavad ennast igasugustest muudest naise oskustes ja me oleme alati lastele soovitanud, et, et proovi kodus samamoodi teha, kui sa loed raamatu läbi, mis sulle meeldib proovida mängida, kas teistele õdedele Enda tere või vanaema kindlasti kuulab, temal on ikka aega vaadata ja, ja vahetada, et, et noh, raamatuga saab palju-palju asju ära teha. Aga see, et mõnda raamatut kodus ette mängida, seda võivad ju tõepoolest proovida ka suuremad lapsed. Meie maja läheb väga palju väikeseid lapsi. Mõnda mõningaid noh, väikeseid raamatuid lugenud isegi väikestel lastel nagu jutusta nende proovinud näidendeid, teha nendega. Ja siis mängivad kaasa ja oskavad ka saavad aru, mida soovin, et et õpetada neile ja, ja mõnikord õde oma suuremat sõbrannat kaesis näitama üldse väiksematele hästi väikestele lastele etendusi. Kui nad pahas tujus on, siis me mõtleme midagi välja, sinna hakkab kui parem tuju. Sest nad ei nuta enam nii palju niisugust vahvat, ostsite tüüpilist oma majas? Suvel eriti, sest et siis me saame mõnikord asju välja tuua, mida me võime ka talvel ei saa. Suvel, kui toome asju välja sisend, noh siis saavad lapsed vaadata, mida mängime ja ja siis on üldse tore. Ma usun, et see on lihtsalt väga tore ja nagu ma aru saan, on teil suur maja ja suur hoov, kus siis seda kõike teha saab vä? Ja meil on viiekorruseline maja ja kaks trepikoda, meil, see on hästi suur maja ja hästi laste, rohkem aja jää, vaid seal on kaks maja kõrvuti, jääb teises majas on ka väga palju lapsi ja siis selle kamba peale me teeme lastele etendusi väiksematele huvituks, millalgi sellise mõtte peale tulite, mina tulin siis, kui ma kuue aastane olin, sinna majja kolisin, ma käisin esimeses klassis ja siis meil oli juba väikeseid lapsi ja maksme juba talvel iga siukseid lumeetendusi tegema ja tegime väikeseid, ma linna käsi sinna maja taha ja siis oli väga tore, mängisime neile etendusi. No vähemalt neli aastat vanusetraditsioon. Ja ikka endiselt au sees kõvarstist. Meie mäe väikesed lapsed väga austavad seda asja alati, kui me neid õue kutsume, siis nad hakkavad jonnima ja lähevad, hakkad pahandusi tegema, hakkavad tülitsema, siis on alati midagi mõtlema, et nende pahandused halvad tujud ära ajada. Et siis äkki annab eeskuju võtta, mis Angela jutust, kes veel suures majas elab või lihtsalt kelle lähedal elab palju lapsi. Mis sa raputad? Mina olen külas ainuke ühtegi lasteaia lähedal peale mind ei ole külas Aa külas. Aa ja Julian, jälle teisipidi põnev olukord. On uhke olla külas ainuke laps. Igav on siis vähemalt koolis nii palju, kui sa teisi näed, siin lasteraamatukogus, siis on tore vägad. Kas, kui ma teid kõiki vaatangi, et siin koos olete, siis tõtt-öelda huvitab, et kas teil on siin omavahel ka mingi niisugune väike sõpruskond kujunenud? Ikka paljudega ma ei ole üldse näinudki, tavaliselt kujunevad kinnised, väiksed väiksed sõpruskonnad, näiteks hõimuringi on lapsed on ju erinevatest koolidest lausa. Kutsusime nad kokku niimoodi, et esimese ja kolmanda keskkooli neljandatest klassidest ja noh, neid oli meeletult palju alguses, aga no elu teeb ikka omad väikesed korrektiivid ja siis tulevad trennid ja nii nagu on näiteringid ja muud huviringid, et vähehaaval on seltskond natuke küll kahanenud. Vahva on just vaadata, tegelikult käivad omavahel suhtlemas, mis seal ühes koolis uudis, mis teises koolis uudist tegelikult nüüd nad hakkavad juba natuke suurtnastest neiud ekse noormeesteks saamad, nüüd võib-olla enam niisugust vadistamis millegina viiendas klassis kuuendas klassis tulid, seda oli hästi vahva kuulata ja vaadata ja ja, ja siis meil oli ju lapsed, mäletate, kummituste õpetus tegime, noh, Ander, kes iga päev huvitavat sinnalik oskused raamatus jäädia, andlikud ja teisteni asi sinna uksepiida külge kinnitati, nael ja siis ukse külge ka üks nael siis jooksunurga pandi list Klokovi mingil ajal siis tehti üks ämblik papist siis vandi ämblikule, nii ta siis palli niimoodi ühte niidiotsad Eesti aasta esile pandi ämblik ja siis pandi niimoodi nende naelade peale, nii et ämblikke selle kõige ülemise uksepiida naela juurde ja siis ja siis, kui see, kui võitsid selle aasa ühe kõige alumise naela ümbert ära, et siis keegi tuli juba otsestele nina ette. See oli muidugi ja igasuguseid trikke siin õpetasime iga kuu kohta tuleb ikka mõni üllatus, kui pole ammu käinud. Niisuguste elu elab siis Rakvere lasteraamatukogu, Eduard Vilde tänaval. Igal juhul soovin ma teile ilusaid põnevaid raamatuid ja lustakaid ettevõtmisi siin majas edasi. Oks raamaturiiki.