Tänases keskstuudios on Peep ilmet kes sissejuhatuse tarvis pani paberilehele enda kohta. Järgmised read. Sündis viinakuul Palamuse apteegis. Kaks aastat enne sajandi poolitajat kosus Avinurme apteegis. Kaheksa talve käis Avinurme koolis. Õppis nõos füüsikat, epas maakorraldust, väes, sõjandust, ülikoolis, ajalugu, Helleras rahvalaulu. Tööd on teinud laadiana küsitlejana raamatuköitjana. Looduskaitseametnikuna on veendunud, et kõik selgub tegevuse käigus. Enda kohta väidab kehtivat seaduspära. Saatus soosib hilinejaid. Kõige tabavamad nüüd arvab enda kohta sobivat sõna vaatleja järgnevaid hetki, ümiseda luuletusi, vihust, tuulekanne. Tui tuul ja Vello pra TLÜ kaabemm värgaks sabla teel tee sull kee karvu, juukseid, naeru, rõkkeid, nutu, nuukseid. Viisijupp juttu olla meeldivad ja või aasta? Korraks näitab õhus kõike, korraks annab läbilõike, töödinuna jääb siis vaikseks. Tolm ja terad poevad paikseks. Tüdi lõuna ja siis vaikseks, tolm ja terad jäävad paikseks. Kõiges see elu, mis andamel täi, pidevad pole kõik ajuti käi kõiges elus, mis andameid ei pidevat, pole kõik ajuti käi. Ajuti olu Allaiuti sajus tahtmatult soojusest tahtlikult, raius ajuti olu all ajuti sajust tahtmatult soojusest ta plikult rajoonis. Ajuti söönu tajuti nälja, Saaru hajuti enestest väljas, hajuti söönu tajuti näljas haru, juudi enestest väljas. Ajuterr, kadahajuti, vaese töö, ühtedel on teistel olnud, on naised, ajud, rikk, ka tajuti, vaese töö töödel on teistel olnud, on naise. Ajuti ai nede hajutipurri jo seeskolmis täitusse, pära pool nurjus ajuti kaineda juuti purju seeskolmistaitusse pära pool nurjus. Ajuti vaimukad hajuti puisedeile, kes lehaavatena luised ajuti vaimukad hajuti puised eile, kes liha? Täna on luised. Nii et kaart kaotab vahemaad loole järgmine jaotus on parema poole, nii et kui kaart tõotab pahemad, loola järgmine ja kas on parema poole? Vahele mahub nii mõndagi. Olgu õhtusöök kahele, mõelda võib nõnda Ki leiba ja liha veel päälegibi, maja õludki ilmuvad sohu ja Mäelegi tused võludki. Paljukest vaja on kahehäälele pimena anda. Suve ja sügise vahele mahub veel mõndagi. Paljukest vaja on ka, lepime nõnda. Ki suve ja sügise vahele mahub veel mõndagi. Loffi tuleb lõunamere seamaizzi talveuni taga ja linnuparved Lochi tuleb lõuna Meretseja maid sil lumele ning taga ja lobjaka Se. Loughi tuleb lõuna märatseja maitsi tuisuilma, aga külmade Lochi tuleb lõunameredes Jamaitsitaalide taga ja mudamülkas. Loogi tuleb lõunamerede Jamaidsi jäärauad taga. Loughi tuleb lõunammerretsemaidsid, ei parra kindaga Raavistikude. Looksi tuleb lõunamerre tsejamaid, külma köha taga, palaviku de selloughi tuleb lõunamerre ja maitse siia, tema sõuab selle hinge ajas. Liivakellades õhin libiseb läbi luu viivuks, veer astub tule läbi kulunud kuude. Kuidas tööl kedagi teistele tuntud. Helde millised mälestustest. Tahtmatult tulevad meelde Avi õela jalutav udu. Setusel kedes oli sõnele Su kruusaba kukkunud repliik, aga oli kinnistunud isa lakka loobitud heina vägagi varajase lõhnavad leina. Kirjatud kiriku saani, sädemeid särd, sovjala tuli ta tinasõdur. Meil ei saa veel vaala öise varuma. Vaikus. Tukk, estav peni, viimased veermaalised. Jõulud, mis olnud on seeni Juhani mäega, poja, lustakas lapse nägu surmani, sõgedad sõimu ja riiduda räägu. Mõni pöörane braseering, mõni noogutav naine maani mõnusa Peipsi liiva alla, ega tuul, laine. Ainult et Cece kesta keldudegi rändav melu ikkagi koguneb kokku kogu elatud elu. Nii nüüd kaevude. Way ikene vaikne. Uus künnab. Loo? K paju. Ka lootlevad keela. Kav val. Reekese tööve. Ruulised. Ki päeva häru. Bay pakane. X-eelne v? R. Uppu. Vello ja tuli nii laable hel. Päeva vaeva tallegi loom mav rüü. Sähva Ki ülevere kooli. Visku seeerr koos. Maadu nooli, hitte. Võlu PZU uudia Selma. Rännujooksin linna Elva. Täna ka ta on soooos, oi. Ei, ta on ta taime mida kuule, pea. Oi ja need asuvad ju ükski võõra Ahase ja alla. Näiga Tammarjul ainuval kägu. Orgi. Iiagi. Meenu. Me. Kui ikka on siinpool piiri Sündides saime me silma sera üksiku märgi, nõnda siis sammumegi. Kustova päikese järgi õpime tasa ja targu, kuni suudame näha kõige ja kõikides seisu läbi koorejaam. Viivuks peatume hämmat täis asjade igal tahul oleme rahu rullikud, meid endaga rahul väledad, vahetame bee kudes Bilbastunud piike, enestes kukutame ja koondame kokku, riike kogume, koorem on kaasas, kuni kannavad õla, tan kamaks, saamegi oma maksud ja võlad. Midagi pole meil võõrast, kõik tuleb tuttav, et tõde, teod, saad, peidame teiste eest vette, sammume omi radu saabu, miks see nii kaua, kuni teelehe muru tasandab hoolikalt? Siis tuleb põhjalik puu koos puhtana meelde ja silma selle eksed värsketena. Tule, eks tagasi. Oma luulet, vihust tuulekanne esitas Peep ilmet.