Täna ma räägiksin esialgu kahest suurteosest kahe hiiglase geniaalse hiiglase poolt loodud suurteosest. Ja lisaksin kohe juurde, et tutvustan kahte maali mida mitte kellelgi enam ei ole võimalik näha. Nendest maalidest on säilinud kirjeldused, pärimused ja joonistused. Neid kumbagi näha ei saa. Nii et selles mõttes on täna raadiokuulaja eelistatud olukorras. Tegemist on ballatso, vekja, suur nõukogu saaliga palatsu vett ja oli Firenze võimu sümbol. Ehitati 13. sajandi paiku. Ja kuivõrd nii Michelangelo kui Leonardo da Vinci on seotud ka Firenze sega siis otsustab suur nõukogu. Kaks kuulsat tuleks panna ühte saali, ühte seinamaalipüks ja teist seina, maalib teine Leonardo da Vinci, kes on sündinud 1452. aastal on selleks 1505.-ks aastaks kogenud juba nii mõndagi. Ja võib-olla, et tema kui kunstnik annab ka selle pildi, et kunstnik kuigi ta võib olla fantastiliselt andekas, äärmiselt suurmeister. Teda võib tabada aeg-ajalt ebaõnn, sest kui ta oli Milanos tema käest tellitud ratsamonument, pronksmonument ja ta modelleeris hobuseid joonistas hobuseid, sellest oleks ilmselt tulnud. Hiilgeteos. Ei olnud veel kavandatud ratsamonumenti, kus ratsu oleks olnud kahel jalal püsti liikuvas dünaamilises olekus. Aga siis, kui ratsamonument pidi valamisele minema tuli sõda ja kõik läks, kogu metall läks suur tükkideks. Selliseid ebaõnnestumisi on ta vintsil olnud võib-olla mõned juba. Teine mees Michelangelo on noor kunstnik veel ta on sündinud 1475. aastal. Tema jaoks on seal 1505. aastal kõik veel ees, aga ta on teinud juba Taaveti, sellesama Taaveti, mis on viidud nagu ka võib-olla vintsi pilkeks ballazzolekki ette. Ta on teinud ka petta, mis on Rooma Peetri kirikus. Ja nüüd on need kaks meest esialgu veel mitte koos ja mitte korraga suur nõukogu saalis. Ja Leonardo da Vinci-il on teemaks angaari lahing. Angaari lahing on toimunud 12 aastat enne printsi sündi. Ja tegemist oli eeskätt palgasõdurite niisuguse ärilise ettevõtmisega, kus ühe silla pärast sõditi ilma eriliste kaotusteta terve päev. Leonardo maalib oma esimesed ja kavandab oma maali, seda tehakse mitte otse seinal, vaid kartongil. Nii et ta kavandab seda ja ta võtab keskseks stseeniks võitluse lipu pärast. See koosneb ratsanike puntrast. Neli meest hullunud metsikute hobuste seljas, kes rüselevad ja taplevad ja tegelikult ei ole päris hästi aru saada, mille pärast ümberringi on kapedest segi tallatud maapind ja võib-olla ka veidi niisuguse punaka varjundiga. See on tühermaa, mille keskel siis toimub võitlus võitluslipu pärast. See on võib-olla ka mingis mõttes sõja naeruvääristamine, mille pärast täies elujõus suurepärases vormis mehed siis ikkagi võitlevad. Ja nor, ta ise arvab, et sõda on kõige elajalikum hullus. Ja kindlasti arvab ta ka seda, et inimesel ei ole õigust võtta elu inimese organism, tema elundid on nii täiuslikud. Ja kes annab teisele inimesele õiguse võtta elu oma kaaskodanikult. Niisugune sõja tühisus mõttetus tuleb siis esile ta vintsi loodavast maalist. Teises seinas on noor ja elujõuline Michelangelo kes on mõned aastad tagasi käinud surnukuuris paari laipa lahkamas ja kes tegeleb aktiivselt juste inimese täiusliku organismi väljendamisega kas või maalikunstis või skulptuuris, pakub talle pinget. Tema lahing peaks olema kassina lahing, mis on toimunud hiljem. Ja ta kujutab sõdureid, kes on lahinguvaheajal otsustanud minna jõkke suplema. Loomulikult on nad koorinud ennast porgandpaljaks ja tunnevad mõnu karastavatest voogudest. Ja siis kõlab häire. Ja kogu see seltskond, Purgad, balleid, sõdureid alustab tormamist oma riiete juurde ja siis juba rivisse tormamist, aga põhiline osa sellest maalist, nagu räägivad mälestused, legendid ja maajoonistused on lihtsalt paljaste meeste reselemine ja tõmblemine. Kaks geniaalset kunstnikku kahe erineva sõjamaalingu juures üks, kes analüüsid, sõjad, tühisust ja teine, kes demonstreerib suurepärast anatoomia tundmist. Niisugune on legend. Nendele kahele. Tolle 16. sajandi algusajal sekundeerib ka kolmas mees. Võiks öelda, et on kolm niisugust kunstnikku, keda kõik teavad, kõik tunnevad ja väga paljud on ilmselt ka nii mõndagi näinud nende loomingust. Ja see, kolmas on Raphael Rahva hääl, kes on noorim. Ta on sündinud 1483. aastal. Kui neid kolme geniaalset kunstnikku võrrelda, siis nad on piisavalt erinevad. Leonardo da Vincist on nüüd juttu olnud juba paari maali ulatuses ja tema on kindlasti kunstnik, kes oma maalides on ka filosoof, on tõeotsija või tõekuulutaja. Ta alati püüab vähemalt, et oma suurteostes tundub, et ta püüab lahti mõtestada ka seda, miks üks või teine sündmus toimub või kuidas talle tundub. Michelangelo, kes läbi elu. Peab ennast skultariks, kes on üldse loonud ühe tahvelmaali ja ülejäänud maalilooming on fresko tena. Põhiliselt siis Sixtuse kabelit, mõtlen ma. Michelangelo, kes läbis skulptuuri, elab, kes võib-olla, et on nendest kolmest? Jah, päris kindlasti kõige produktiivsem, esmapilgul ka kõige elujõulisem. Ta teeb läbi oma loomingu pika arengutee ja jõuab sajandi keskpaigaks juba järgmisesse võib-olla niisugusse, poroksesse lähenemisse, omaenda loomingus. Aga ta on raske iseloomuga mees ja temaga on ilmselt küllalt halb sattuda vastuseisu. Ja kolmas Raphael, kes sureb noorelt, kui ta on 1483. aastal sündinud siis ta sureb juba 1520. aastal. Ja tema on võib-olla kõige rohkem õukondlane. Ta satub noores eas kohe rooma. Ta liigub ringi Vatikanis, ta suhtleb paavstidega ja ta saab hakkama ka siis, kui ta otseselt ei täida nende tahtmist. Ei hakata ka otseselt nende käsu vastu ja suudab ta tõeliselt intelligentse inimesena läbi tulla ka probleemidest, mis Michelangelo jaoks vahel tunduvad, et on ületama tuntud. Ka nende kolme looming, kajastab neid endid ju tegelikult. Ja Rafael on läbi oma loomingu maalinud väga palju Madonnasid ja on kasutusele võtnud Leonardo da Vinci eeskujul sellise kolmnurkse püramiid, see ülesehitusega kompositsiooni ja neid Modonnasid on tal ridamisi erinevate nimetustega. Tema suur teosteks loomulikult loetakse stantsasid, need on Vatikanis asuvad paavsti eriruumid. Neid on kokku kolm ja seal nendel reskodel loob Rafael niisugust võib-olla ka enda jaoks tõsist jäävat kunsti. Kõige tuntum nendest on loomulikult Ateena kool, kus ta kujutab plaatorit Aristotelesest kaunis interjööris ja kasutab tsentraalset võtet. Kasutab sedasama võtet, mida vintsi kasutas püha õhtusöömaaja juures. Tal tulevad ammused filosoofis mööda basiikaalset ehitust ja nende taga on kaared ja kõige taga paistab kumav valgus. Nad on keskpositsioonil ja ülejäänud on siis erinevate sajandite suurmehed. Kes on portrateeritud kaasaegsete eeskujul, see tähendab modelliks on olnud kaasaegset suurmehed. Rahval, kes Esimeses Tansa jõuab küllaltki kenasti lõpetada ja kellel on jäänud maalida veel paar järgmist kes võtab tõeliselt viisaka inimesena vastu tellimusi, püüab rahuldada kõiki soove. Paavsti soove peaasjalikult ja ühel päeval juhtub see, et ta ei jõua enam igale poole. Tema õpilased maalivad tema eest, sest tal on pidevalt muid ja tegelikult tähtsusetu maid tegevusi maalikunstniku seisukohalt. Kõik ootavad rahva Ellat, tema pühadus, siis ootab Peetri kirik ja Rooma varemed. Ka tema eluiga jääb lühikeseks, et ta jõuaks kõiki oma plaane elluviija. Michelangelo, kes on paavstide teenistuses alates Julius teise ajast nimelt Julius teine on üldse see mees, kes toob Need kuulsad Rooma kõigepealt kutsutav romante ta kutsub promante lammutama Vana-Peetri kirikut kutsub ta teostama uut promante. Hüüdnimeks saab hävitaja, sest tema on see, kes vanavarakristliku kunsti kuuluva kiriku maha võtab. Ta teeb uue projekti, mis on tsentraalne kupliga renessansi unistus. Aga promante eluiga jääb ühe Peetri kiriku jaoks lühikeseks. Ja selleks ajaks 1515.-ks aastaks, kui bramonte on oma surivoodil on paavst Julius teine juba lahkunud. Siit ilmast. Ta on jätnud maha kõik poolikud projektid, Peetri kiriku, Julius teise omaenda hauamonumendi, mis oli tellimus Michelangelo, Ale ja osaliselt ka stantsad. Leo, 10. meeditsite soost paavst, kes on sündinud 1475. aastal, sellel samal aastal, kui potid selli, maalis oma kolmekuningakummardamise pilti. Leo, 10. tuled promante surivoodile. Ja teda painab ilmselt võib olla ainult üks küsimus. Kes jätkab Peetri kiriku ehitust. Tema, Leo ei oleks ilmselt hakanud Peetri kirikut üldse ümber ehitama. Aga kuna Julius on seda teinud, siis temal on kohustus seda jätkata. Ja küllap ta mõtleb selle juures ka nii, et Michelangelo võiks seda teha. Aga Michelangelo muudaks kõik plaanid, see oleks nii tüütu temaga asju ajada. Ta maalib parasjagu Sixtuse kabeli lage või on seda lõpetamas. Ja ta tülikas mees. Aga Rafael, Rafael, kes tõsi, ei ole teinud ilma arhitektina, aga kes võiks ju oma kätt sellega proovida. Nii saabki ülesande Rafael, aga rahva eluiga on 1520. aastani ja see tähendab seda, et Püha Peetri kiriku lõpetamine, tema kupli projekteerimine ja paljude edasi ehitustööde edasiviimine jääb Michelangelo õlgadele. Tõsi, ka kuppel, seesama meilegi tuntud kõrge kaunis Peetri kiriku kuppel ei saa valmis Michelangelo eluaja lõpuks sest Michelangelo 1564 sureb ja siis vajab Peetri kirik lõpetamist. Peetri kirik vajab pikka aega veel lõpetamist. Järgmistel sajanditel luuakse sinna järjest uusi teoseid, skulptuure erinevatesse Nissidesse. Peetri kirik on eriline objekt. Aga Michelangelo kui teda juba siin mainitud? Ma ei oska öelda, milline võiks olla Michelangelo kõige kuulsam töö. Milline võiks olla see töö, mille puhul võiks öelda, et kunstnik on teinud oma parima, Michelangelo on peaaegu kõikide oma teoste juures teinud oma parima. Et tekib see küsimus, et kas vaatajad, et alati mõistab. Kui ta kujutab paljast inimest alasti keha, siis ta teeb seda jõuliselt. Kui vaadata Sixtuse kabeli otsaseina kuhu on maalitud viimne kohtupäev siis seal me ei tunne ära Jeesust ei tunne ära viimse kohtupäeva Jeesust, kes peaks lahutama patused õigetest. Seal on jõuline, täiesti mehine atleetlik mees, kes tugeva käeliigutusega jagab. Tema kõrval on neitsi Maarja, kes võib-olla püüab teda natukene vaos hoida, aga ta ise on jõuvõimu sümbol ja kehastus. Arvasid sellisest kohtupäevast? Michelangelo kaasaegsed? Sellest on legendid. Aga seda on ikkagi täpselt ei tea. Aga meil endal on võimalus minna ja oma arvamust kujundada sellest samast viimsest kohtupäevast.