Oota üks huvitav episood Unite kunagi jutustasid kuidas lapsed peol käisid, isaga pahandust oli, isa uksed kinni pani, eks tuletame selle veel meelde. Kutse tuli külast. Pidu on, see oli laupäeva õhtu. Ja vanem õde läks siis küsis isa käest, et papakas lubad meid pidule. Neli viis last oli ju üheskoos mu lapsed summas läksivad, aga. Papa ütles, et me ei saa. Hirmus külm ilm on ja ei saa. Aga lapsed läksid salaja panivad riidesse ja läksivad salaja. Aga isa leidis, et lapsed salaja kodust ära olivad läinud ja enne magama minemist pani tema kõik uksed kinni, mis väljast sisse hoone sisse tulivad, kõik pani kinni. Nii nagu taastas. Aga tal seda ette ei tulnud, et ta oleks ka toast kinni panna. Toa sisemised uksed jättis lahti, mis reialuselt läks ja, ja sealt tuppa tulija. Magame kõik need väiksed lapsed ja isa ja ema ja isa Diaadisema tema kõrvalt ära ei käinud, ema taga Atlustada ei saanud. Hommiku tõuseb isa ülesse, kui lapsed magavad ilusti voodis. Nii kui poleks ja läheb vaatama, uksed on ka kõik nii samma kinni, kui tema pani. Ja ta küsis kohe heasüdamlikult laste käest, et kuskohast teie sisse saite. Ja me olime kõik pisikesed ja suured, nii, nii kindla sõnapidamisega, mitte üksi isale ei ütlenud ja isa läks hauda ilma et ta seda teada sai, kust lapsed, sissetulijad, sessi, ilm oli väga pakane, see oli jõulun. Aga kuidas on, aga lapsed tulivad kodu? Kaks venda võtsivad kolmanda, selle peremehe augusti kolmanda venda õladele tõstsivad ülesse ja aitasivad sealt tagant Adeliku katuselt, see oli ju madal. Kas seda saius päästas, sai ju käega katsuda sinna katusele, sealt läks tema suure hoone katusele reaalse katusele unkas sisseredelit mööda alla reie alla. Ja tegi Reiaalse väravad lahti, need olid kõige lihtsamad ja laskis kõik lapsed reie alla ja ja sealt vaheuksed olivad lahti, kinni panemata ja läksivad, käitub. Mul ei tuld siis meelde, kui ma viimast korda isa juures kodus käisin. Ma oleks pidanud isale selle ro rääkima, mul oli ka ja nüüd pärast kui isa surnud oli, oleks võinud talle selle ära väiksed, kas sa mäletad seda juhust veel oma, mis mina, tuletasin talle meele, mina sain lammaste viljalaskmisi kolm jutti vitsaga, paljalt jalgu mööda. Ja ütlesin isale, et kas sa mäletad veel, kui sa mulle kolm jutti andsid? Vaata last, mis teemal veel meeles on? Talle endale oli meeles, oli küll, aga, aga tal oli nagu paha eta oli minuti löönud. Aga ema suhtus hellalt lastesse, emaga is hellalt lastega ümber, sest tema ei teinud muud kukas, karvustas natuke ja andis muhksti ja lapsed naersid. Ema karistus naka nokamüts, Kabritsa oma lastele ei anta. Muidu noomis. Aga kas ema õpetas ka mänge või laule lastele? Ja eks ta, kui ta keedras, siis me mängisime seal ümber pulga petatamist. Kuidas mänge oli, toimus see üks laps, jäi sinna tuppa ja teised läksid välja. Ja siis yks laps peitis enese sinna Baerakus, ema, ketras ja teised tulid ja hakkasid otsima. No mina olin kangesti pisikene, ühe korra ma tean, panin ta pisikeses laua kapisahtlisse minu. No mis, ma olin kolme, nelja aastane, aga ma olin väga väikesele haiguse järel, ma jäin pisikesest. Ja teised ei oleks üles mind leidnud Ohomoyläbendise ju olla. No see oli ju suur huvi. Ja teise korra pani ta varna otsa isa takutaguse pükspükste säärde rippuma. Siis oli naeru ja Celiumist, kui püksid liikusid. Eks seda nalja olnud, sest missa neid tegema panid, ema tahtis tööd teha. Ema oma ketramise juures õpetas meid lugema ja võttis lapse, Koonla Allasin oma käe juurde, siis õpetas lugema, venda õpetati, vend läks kooli talvel. Ja mina õppisin venna kõrval. Udu tundub, me olime suurt nagu kaks, üks aasta ja kaks kuud oli meil vahet. Ja siis mina öeldi, et katsuge enne välja saate lugema aabitsast õpiti aabitsast ja isa tõi selle jaoks õpperaamatud ja. Ja siis vanemad lapsed õpetasid ja siis ema õpetas. Neid nooremaid mina ei mäleta, et isa oleks lapse käekõrval oleks lugema õpetanud, see oli ikka ema mure ja vanemad lapsed, mida isa õpetas või kuidas Isalastega veel tegelastest laule õpetas, lastele või jaovi töödega laulis ette ja lapsed laulsid kaasa. Oli kõva töömees ja puutöö, mees, saad jääd, ei olnud tööst iial lahti. Pühapäeval siis ta vaatas oma põldu siia, viis hobustele suurust ja vaata, mis see suurus on seal siis suurus, noh, kaeru kotiga peakotiga pandi pea pae lobuse kõrvade taha ja siis hobune, sõin siis sealt seest ära kevadel värske rohuga, siis nad tahtsivad kui või midagi saada, ega nad muidu ei jaksanud põllutööd teha, ütleme Ta õpetas lapsi, seal puutööd tegema niukseid asju. Kas Anton õppis ka midagi või tema oli antud, niisugust tööd ei õpi. Vanemad vennad õppisivad aga ka mitte isa kõrval väga palju, kõige vanem vend ikka õppisin, nii et ta tegi oma Leisiga reed ja vankrid ja niisugused asjad ta oskas teha küll. Aga siis Jaan, järgmine vend, tema läks tisleri juurde ja seal õppis, tema. Läks lihtsalt talus pahaseks ja see oli niisugune amet, mees ja siis seal kõrval õppis, pärast oli ta Dvigateli vagunite meister teel lapsepõlvekodus, armastati veel muusikat, ka. Kannelt Siimile laskis ta teha, oli suu. Umbes üks nii pikk, seda väike laps ei jõudnud süles hoida. Aga kõike ei õppinud ka näitlus, August ei õppinud seda mitte mängima. Ta mängis ka või. Aga siis meie tütred, meie mängisime kõik, eriti meie kaks nooremad ja nooremad vennad, need mängisivad. Ja Anton ka mängis, eks ole, ja mängis viiulit ja mis lugusid või mängiti, ütleme viiulil toll, see küll siin ei tee enam meel. Olen öid, mõtlen töökorra, ma võtsin Simmli kätte veel, et mängin, mitte midagi ei ole meeles ja sõrmed ei käiga. Seemneid mängiti tihti kodus või selle kohta muidugi. Kuu üks laps ja teine laps mängis seda, mängiti ühtepuhku. Isa ei keelanud seda mitte mängimast. Seda võis mängida ka siis, kui ta magas, aga lõõtsapilli ta ei sallinud, ütlatsioon põrgukisa, peas käisid lapsed, siis nad tegid seal ka endal. Ise veel Pille ja no ja Anton oli üksi, kes omale pasuna tegi ja pasunat puhus, aga teised lapsed ei teinud, mine pasun oli selliseid pikesti, see oli üks nii pikk. See õõnestati selle lusika noaga seest ära. Nii pikalt süda välja ei käe, mis lepast või pajust. Vaata, mina ei tea, mis puus, kas oli, kas kõigub, ühest otsast oli peenikene ja teisest otsast oli jämedam ja siis niikui üks trehter käis seal nagu selles puust veel otsas. Laiem jäägu puu saeti lõhki ja siis õõnestati lusika noaga seest õõnsaks. Hääl läbi sai ja siia kostis kilumeetrit maad. Karjamardipasun hüüab. Teised lapsed laulsid isi, mis meeletulija õiskasivad. Antum tegi, pasume ja puhus. No ta oli siis suur poiss juba. Sellepärast, et tal oli pais tulivad ja ta ei võinud istuda ja ka ei saanud tööd teha ja siis ta käis karjas selja peal voodi peal. Ema pani tal jalad riidesse ja tõusis sealt ja läks ja seisis püsti niikaua, kui ta õhta karjaga kudes. See oli mõni haigus, suu veel üks suvi oli antud andenooli enne kui ta jäädavalt kodust ära läks, enne poisikesepõlvest tollal ei räägigi või kuidas karjalapsepõlv oli? Stahli mina pean seda kõige viletsamaks oma elus. Nii viletsad, nii nagu see laul ütleb. Nii halbu karjakaid, seda ei olnud muud aega. Aga miks see siis nii vilets oli? Vaat see oli lapsele hirmus, ma pidin olema suve läbi inimestest lahus. Ma olin loomade hulgas, karjamaa oli vesine ja porine, oli hästi vesine. Meie aegus oli loomad jahivad sisse. Ega siis muidu ujuks laupäeva õhta. Ma tulin, koduõue oli puhtaks pühitud ja ja vanemad õed olid puhtaks pestud, juba puhtas riides kõik. Ja kui ma karjaga kadu tulin ja õue peale läksin, siis vanem õde tuli mulle vastu ja võttis mu ümbert kinni ja hakkas ma. Tal oli arem, eelda roosa peesikere maa rull. Ma olin siis muidugi mudase riiete ja mudase jalgadega ja olin must ja kasimata ja nemad olid juba kõik puu. Palava ilmadega ju. Me tulime õhtu hilja koduloomadega hommiku vara läksime välja ega siis muidu meeleolu oli nii kurb, kui ma hommikul päikesetõusuaeg läksin metsa ja siis oli, meil on lõpmata palju lill, neid lindusid, karjasoo oli ju, see oli liiga suur lindude koor oli ja pesi oli palju ja kui see lindude koor siis laulis, siis mul oli nii hale meel, et maitsin veedamiku mätta otsa Hummuli maha ja kisendasin ja nutsin. Nii käis mu närvide peale, ma olin üksinda metsas. Paul oli siis väike. Kui vana ta oli, ma ei mäleta, tema siis tuli mulle kella 10 aeg umbes järele. Pisem laps, siis sai kauem magada. Ja siis ma juba öidsin ja huilgas siin, kus ma olen. Siis see pisike tuli mulle järele küll oli siis ja kui me juba kahekesi olime oleks nagu möödunud nädalal olnud, kui väike poiss tulija pöial oli suus, ta armastas pöialt imeda. Pöial oli soos ja tuli siis seda talveteed mööda, niikaua kui minu juure. Ta ei võinud mulle vastaga aeta, tuleb. See oli meie lapsepõli. Me käisime kõik karjas peale esimese tütre. Maria Maria karjas ei käi, niipalju kui ta lusti pärast vendade juure metsa jooksis, seda oli, sest temal olid teised lapsed hoida. Keegi teda metsa ei saatnud. Vendi oli juba nii palju ja teisi õdesid, aga siis meie netiga olime. Mina käisin seitse aastat karjus, ma olin pisike, ei jaksanud töötaja, olin 14 aastane, tüdruku karjas käisin. Lapsed hakkasid siis põllu peal ka üsna varakult. No ja lapsed olid põllu peal koja abiks. Lapsed olid, kes Kiva korjasid, vilja neitsivad, meil oli kõik käsitsi vilja niitmine, vikatiga vikatiga ja vikat ja sirp. Meil masinaid ei olnud, masinad tulivad siis, kui vend tuli peremeheks, kõik oli vikatitöö, peksti siis rehi alla ja isa rabas toas selle kõige parema vilja. Ja siis viskas vihud reie alla ja lapsed võtsid reial vasta, tegid sidemed lahti ja tegid lademed ja. Ja siis Ta löömine pardale, ujumine mulle meeldis. Hobustega sai pahmatuti. Kaua, rehepeksmine kestis ikka ja hulk aega ikkagi. ENL lumeaega oli peaaegu kalmisega, ta väga kaua ei kestnud, sest isa tuulamine, see oli kõik väravate peal, seal külmagakis seda võis teha. Kuiva ilmaga veeti sisse. PWM põhk, seda rutem saadi ju sealt parte pealt ära vindise külva, seda tegi kisa, eks ole. Ja isa külvas kõik, isa külvas seni kui poeg peremeheks hakkas, siis hakkas poeg külvama, iga peremees külvas ise oma põllu. Aga kas siis peeti kinni ka nagu niisugust arvamust noore kuu vanakuu ajal vend ütles küll nõnda, et kui on põhjatuul, siis särav, parem mine rokist külvamagi, siis pidi tulema kõluterad, kõlupead, kui vanarahvas ütles, et kui kui sa kuskile lähed ja jänes sul üle tee jookseb ja veel paremale poole, siis pööra kohe ringi. Tuletab natuke meelde, milliseid toite valmistati. Suppides olid. Loodan ja neid sai kordamööda, sealt olid Abu piibolija piima kasted ja panni peal tehti kasted ja kardulast seal kõrval ja odraleiba tehti ja sepikutetja. Aga poisid olid niisugused, nad tegid ainult kooki, niikaua kui isu oli omale ära süüa. Aga mina võisin lõpu teha kõigi selle koogitegemisele, mida sooja kooki.