Tervist head kuulajad, eetris on kirjandussaade loosem asju. Stuudios on täna Jan Kaus ja saatekülalisena Berk Vaher. Jah, tere, Berk. Ma tegelikult tahtsin kõigepealt rääkida pisut sellest väikesest probleemist, et kuidas siin tutvustada. Et sa oled niivõrd mitmekülgne, mitmekülgne inimene. Nii et kui kasutada mingit üht kindlat määratlust, siis on kindlasti kitsendav, need peaks hakkama pikalt loetlema. Noh, kes vähegi kaasaegset eesti kirjandust ja kirjanduselu tunneb teavet. Berk Vaher on kirjanik ja kriitik kirjandusteadlane. Bergi kohta võib korraldada seda sellist kasutada seda imelikku väljendit nagu arvamusliider, mida Berk on minu meelest ise väga irooniliselt vaimukalt käsitlenud muutes seda sõna pisut kasutanud mõistet eelarvamusliider. Aga Berk, kindlasti on veel ka tähelepanu väärne selle poolest, et aeg-ajalt on ta Tiihhei ja tunneb väga suurt suurt huvi üldse kaasaegse inglise popkultuuri vastu. Aga täna kutsusime Bergi siia seetõttu, et 10.-st 13. maini toimub Tartus ja Elvas kirjandusfestival Prima Vista. Ja Berk on üks selle festivali korraldajatest. Prima Vista bukletis oled sa kirjas kui projektijuht ja Prima Vista inglisekeelse programmi koordinaator. Aga Prima Vista on juba kestnud päris mitmeid aastaid. Kui ma nüüd ei eksi, siis alates aastast 2004 jah, et kas sa oled olnud täitsa algusest saati Prima Vista juures? Jah, olen küll. Kuidas pööranud pöörama kohe alguseks sellise väikse nostalgilise leheküljed, kuidas see asi teil alguse sai või kust see idee tekkis või mikseri idee tekkis, kas sa oled olnud selle idee tekke juures ka? Jah, olin küll, see oli ju see aeg, justkui kui Tartus toimusid suhed ajurünnakud selle suhtes, kuidas linna kultuurielu kuidagi rahvusvahelisemaks muuta, luua kõikvõimalikke sündmusi, festivale. Ja loomulikult tekkis kohe see küsimus, et miks Tartus ei ole kohalikku suurt kirjandusfestivali. Ja kui ühe teise toonase ideega oli nagu ajurünnakute tulemusega ikka, et kõik lähevad koju, jäävad meili ootama. Siis selle kirjandusfestivaliga läks kuidagi vastupidi, et me esialgu mõtlesime, et noh, ütleme, see on realistlik kuskil aasta-paari pärast. Aga kõik sattusid nimede innustust sellest ideest, et läkski kohe käima. Eks ju, festival on nüüd juba päris mitu aastat kestnud ka kindlasti kasvanud. Algusega jah, väga palju kasvanud. Et mis on sinu jaoks nüüd Prima Vista põhilised väärtused või põhilised tugevused või mis on sind nagu aastate jooksul selle festivali juures kõige rohkem köitnud või või mida sa kõige rohkem hindad? Kindlasti on äärmiselt oluline see, et tekkinud on kohedus võrgustik. Et see, mis jõuab võib-olla inimeste ette, on see festivalinädal ametlikud kuupäevad on küll 10-st kuni 13., aga sisuliselt programm algab juba seitsmendast jah, mis ma räägin tegelikult sisuliselt programm algas raamatu ja roosi päeva, aga, aga ütleme, et selline programm, kus iga päev midagi toimub, algab juba seitsmendast. Aga tegelikult see töö kestab aasta ringi. Ja selle festivali korraldamise suureks tugevuseks on see, et et see tiim või MTÜ koosneb erinevate kirjandusasutuste esindajatest, kellel siis nii-öelda see päevatöö väga toetab seda festivali korraldamist. Ja see, et omavahel on välja kujunenud selline üsna sujuvalt toimiv koostöö, see on minu meelest kõige olulisem. Ja mis veel loomulikult see, et Prima Vista on, on linnaruumis väga tuntavalt kohal ja nii kirjandustegevuse, konkreetselt kui ka sellega, et me oleme muutunud omamoodi linna kultuuri, minifestivalide tõmbekeskuseks, meil on igal aastal ju hulk partnereid. Mitmed neist tulevad juba ise küsima, et kas saab see aasta ka koostööd teha nagu mood, performance, tants või tänavakunstifestival stentsi büliti või sel aastal, siis on kambas ka skvottijaid juba oma täiesti terve festivalil nädala kestva programmiga. Ja see, et et meie linnaruumis niivõrd suurt tooni anname ja kogu selle intervjuu multidistsiplinaarse tegevusega tegelikult, et ikkagi kirjandusele tähelepanu juhime, ma arvan, et see on mitmes mõttes äärmiselt oluline. No tõesti, teie kasvõi selle aasta festivali programm on ääretult mitmekülgne, ääretult, et ise nagu sa juba täiesti õigesti täiesti mainisid, eks ju siis see ei ole põhiprogrammile, eelnev eelneb siis eelsündmuste nädal ja sellest võib-olla pisut pärastpoole, sest ma tahaks peatuda mõningatel sellistel piima vista, kuidas ütelda firmamärkidel või, või, või mingisugustel, nähtustel või traditsioonidel, mida te olete algatanud ja mis minu meelest teevad selle festivali kuidagi väga eripäraseks. No alustame sellest, et Prima Vista on iga aasta ka patroon. Patrooni traditsioon algas teil minu meelest kohe esimese aastaga. Reeglina siis patrooniks on mõni Eesti nii-öelda elav klassik, on olnud Doris Kareva on olnud Indrek Hirv on olnud Rein raud, Hannes Varblane, Rein Veidemann, kes kaks esimest aastat jutt. Siis Andres Ehin, Arvo Walton, ja nüüd sel aastal Mihkel Mutt. Et räägi pisut selle patrooni idee ja rolli tagamaadest. Eks ta ole selline mõlemapoolne koostöö, et ühelt poolt ju festivali sidumine mõne tuntud kirjandus persooniga Eesti kisandusest aitab festivalile tähelepanu tõmmata, teiselt poolt jällegi kui festival on juba endale kasvatanud ise mingisuguse maine, aitab see omakorda tähelepanu tõmmata selle inimese loomingule tegevusele. Ja samas Prima Vista puhul on ju tõepoolest niimoodi, et et iga aasta nüüd viimasel ajal on olnud uus patroon, et ma pidevalt nihutame seda fookust mõnele uuele inimesele. Ja omamoodi saame ka endale sellega väljakutse, et kuidas me nüüd oma programmi selle konkreetse inimesega seome. Kuidas teil siis sel aastal näiteks Mihkel Mutiga seda oma programmi sidusite mihkel mutil on tulemas mitmeid esinemisi väga intrigeerivalt tõotab kujuneda tema õhtu klubis vein ja vine, mis on sel aastal festivaliklubi, kus siis teda usutlevad Paavo Matsin, Mihkel Kunnus, mõlemad väga põnevate teravad kirjutajad, kes on Mihkel Mutt oma suureks eeskujuks nimetanud. Ja selliseid väiksemaid ülesastumisi siin ja seal tuleb veel, loomulikult on ta festivali kava trükises eessõna avaldanud nagubatoonidel kombeks. Ja peaks mainima teha selle muidugi, et Eesti raadios loetakse tema Tuglase auhinna võitnud novelle järjejutuna. Teine traditsioon, mis nüüd festivalil on tekkinud, on see partner, linna traditsioon sel aastal on siis partnerlinnaks Elva Elvas toimuvad siis üritused, jah, 13. mail Prima Vista viimasel päeval. Et kuidas te tulite selle partnerlinna idee peale ja ja noh, ma saan aru, et seal vist on selle idee taga, on soov kuidagi laiendada festivali ruumi kaasata, kaasata teisi piirkonna linnasid, aga, aga kas sellel on gold mingisugust sellist väga konkreetne konkreetne tulem. Ja ikka, eks ühelt poolt Prima Vista määratleb ennast Tartu kirjandusfestivalil poolt. On olnud hästi tähtis teadvustada laiemalt, et et see Tartu identiteet on ikkagi selline inklusiivne või seal taga selline Tatu kui kultuuripealinna ambitsioone, et et me tõmbame teisi linnu oma programmi kaasa. Me viime oma festivali programmi sinna, samas laseme neil teha omapoolset programmi ja siis ühele või teisele kohale, jällegi on võimalik tõmmata sellist kultuurilist tähelepanu. Meie oleme seal kohal, samas jällegi nemad on läbi meie kogu selles festivali promos kohal. Ja tulem on kahtlemata see, et et mitmelinnaga on need koostöösuhted säilinud tegelikult peale seda programmi. Paljud linnad on öelnud, et, et tegelikult võiks ju iga aasta selline koostöö olla, aga samas on selge jällegi see, et kõigiga igal aastal ei jõua. Samas see suhtumine on ju väga-väga sümpaatne, alati võimalik tagasi minna ja koos jälle midagi teha. Et kasvatada siis Tartu kirjandusfestival ütleme, Lõuna-Eesti festivaliks või Lõuna-Eesti kirjandusfestivaliks kirjandusfestival allpool ma ei tea, siis 50 kaheksandat laiuskraadil Mitte ainult sellepärast, et siiamaani üks esimesi sõprus linnu oli naerma ja siiamaani Narvast bussidega tullakse festivalile, nii et tegelikult on see ka Põhja-Eestist publiku kasutamata. Tõepoolest tullakse Narvas, sest et lõppude lõpuks kliima vestan ja mitte ainult üks väheseid totu festivale vaid võiks öelda, et üks mitte väga paljudest eesti suhtest festivalidest, kes väga teadlikult kogu aeg venekeelset programmi Just ja teil on käinud ju täiesti silma paistnud vene autorid, selle juurde jõuame veel hiljem, ma tahaks ühest teemast veel rääkida, et festivalil on kombeks kuulutada välja peateema ja sel aastal on peateemaks siis kuidas me seda peaks nüüd ütlema, kas ruumid lihtsalt või ruum? Idee võib nii seda kui teistpidi öelda, et kas ruum, idee või ruum, iid või, või ruumid. Räägi pisut sellest peateemast, et mida see endaga kaasa toob või milles väljendub ja kust, kust see idee pärineb? Noh, eks ikka ole, kui on juba endale see traditsioon loodud, et igal aastal on mõni peateema või loosung, siis eks ta ühelt poolt kujuneb ajurünnakuna selle üle, mis ümberringi õhus on ja samas, et ta ei oleks selline kaduvpäeva teema, et kui me hakkame seda sügisel kohaldama, siis kevadeks on see teema juba maas, pes üldisemalt, kultuuris õhus on ja teiselt poolt, eks see teema kujuneb alati välja ka seoses nende esinejatega, keda õnnestub festivali leida. Ja seekord tõepoolest kujunes programm suuresti ümber selle, kuidas erinevad keskkonnad, erinevad ruumid mõjutavad inimese või kultuurikogukonna identiteeti ja kuidas see kõik keha sõnas, väljendub või kuidas kihesena oma kohta hakkab nii ruumi kui identiteeti mõjutama. See võiks siis olla nii laiem kultuuriruum ida-lääne vahel, see võib olla konkreetne linnaruum, see võib-olla meedia hoom nagu meil mitmel juhul on neid võimalusi on väga palju. Üks selle ruumi teema väljendusi paistab teil olevat senine praktika, et hakata korraldama festivali ajal jalutuskäike Tartu siis erinevates äärelinnades või, või kuidas ütelda siis sellistes Tartu piirkondades, mis ei ole mõeldud turistidele. Jah, osalt on sellised kirjanduslikud ekskursioonid olnud aastaid juba festivali kavas, aga sel aastal tõepoolest tekkis idee keskenduda ka sellele, mitte Tartule ilmub selline Sven vabahhi toimetatud koguteos. Meile, tekstid ongi inspireeritud siis sellistest tartu paikadest, kuhu turistid nii tihti ei satu, mis ei pruugi kõigile tahtlastelegi tuttavad olla. Selline märkamatu või varjuline Tartu. Ja tõepoolest selle kogumiku esitlemise raames on plaanis ka kaks ringkäiku nendest paikadest, millised on need kohad siis on mitte Tartu kohad Tartus, kus nende jalutuskäigud toimuvad. Täpne marsruut on nendel paikapanemisel, aga aga kindlasti on plaanis käia seal vanal Raadi sõjaväealal või hiinalinnas või, või teiselt poolt kuskil linnas Effwa tööstusmaastikel või teiselt poolt jällegi on neid Vahjulisi taga hoove ja ja vähetuntud kohti ka Tartu kesklinnas. See on tõesti huvitav teema, sest ma hakkasin praegu, sellal kui sa rääkisid mõtlema, et võib-olla ilukirjanduslikult on Tartu kesklinn hoopis supilinn, eks supilinn on mingis mõttes Tartu kesklinn. Noh, kui vaadata ilukirjanduslikult, kuidas on Tartu linna ilukirjanduses kaardistatud, siis supiline on kesklinn. Jah, võib-olla nüüd hakkab Karlova isegi supilinnast mööduma, aga tõepoolest, et see on see puitasumite teema, on küll, jah. Aga kas Sven vaba raamatus mitte Tartu, siis käsitletakse ilukirjanduslikult neid vähem käsitletud kohti. Ilukirjanduslikult mõni võib-olla pigem selline esse istlik mõtisklus, aga jah, mitu autorit on püüdnud siis enese ja teiste jaoks ära kaardistada, need mitte Tartu kohad või, või selle nähtamatu või tundmatu Tatu. Kas sa ise autorina Kosolets Jaanika ja millest sina kirjutad? Ma kirjutangi osalt sellest Raadi sõjaväeosas uitamisest ja ja paarist kohast veel sellest ajast, kui ma jäin isapuhkusele ja siis käisin niimoodi lapsega mööda linna jalutamas ja ja avastasin paari kuu jooksul rohkem tahtnud, kui me mitme aasta jooksul vähem avastanud või 10 aasta jooksul. Sest et lapsega saadi uidata sellistes kohtades ka, kuhu, võib-olla niimoodi üksi jalutades hakatakse vaatama, et mis seal uusid siin tehase hoovis, aga aga siis oli võimalik avastada kõiksugu vahvaid kohti ja eks. Eks see mõjus ka kirjutamisele. Nähtamatu trajektoorid linnakaardilt. Eetris on kirjandussaade loosem asju, stuudios on Jan Kaus ja saatekülaline Berk Vaher. Täna räägime kirjandusfestivalist Prima Vista, mis leiab, mille põhiprogramm leiab aset 10.-st kuni 13. maini. Aga sündmused, üritused algavad juba enne seda ja mõned neist on juba toimunud. Ja kui eelmises saatelõigus rääkisime pigem sellest Prima Vista sisulisest ülesehitusest mõningatest sisulistest jõujoontest ja leitmotiividest siis nüüd heidaks pilgu selle aasta festivaliprogrammile lähemalt. No alustaks muidugi võib-olla, sest noh, väliselt kõige atraktiivsemaks teemast ehk siis väliskülalistest Prima Vista on alati silma paistnud sellega, et te olete kutsunud tõesti suurepäraseid välisautorid eelkõige Venemaalt näiteks lumi, laulitskaja, aga ka mujalt. Siin on esimesena, kohe saab lüüa lauale võimsa trumbi, nii et laud ragiseb ehk siis Umberto Eco. Aga sel aastal on ka täiesti mitmeid tähelepanuväärseid autoreid. No eelkõige Jevgeni Klitško vets, kellest on ju ka meie saatesariloos, on asju teinud saate, kui ilmus tema romaan, särk eesti keeles aga Grigori oster. Aga ekse Berk, räägid ise, kes sulle kõige südamelähedasem nendest väliskülalistest tundub või, või tahad sa äkki neid kõiki pisut siin tutvustada ja iseloomustada? Jah, nagu ju juba juttu oli igal aastal see vene autorite programm on üks väga oluline joon piima Vistast ja ja nii ka seekord. Fresko päts sellise linna linna komantikuna ei, ei vajagi vist eesti lugejale rohkem tutvustamist või meeldetuletamist. Et tema näidendeid mängitakse, tema raamatuid on tõlgitud ja ja see ootus või lootuseta Eestisse tuleb, on ju juba mõnda aega õhus olnud. Aga pedagoogioste nimi tekitab küll mitmetes inimestes selle ahhaa-elamuse, et et kui nad viivad kokku tema nime ja ütleme siis viimasel ajal eesti keeles ilmunud raamatut, et ka sellega, et ta on kirjutanud paljude väga populaarsete multifilmide stsenaariumid, siin tuleb just mängu see, et kuidas meedia, huumor meid kujundanud või või see kiiks, mis mul on juba ammust ajast olnud, et ükskõik mida me üksteise kohta kuskil poliitilisel tasandil laeva me tegelikult ju eesti ja vene on elanud väga suures ühismeediaruumis ja see on see, mis meid ühendab. Ja. Vabandust ühises kultuuriruumis selles mõttes, et näiteks kui me vaatame, esimene näide, mis pähe tuleb, et üks Eesti tuntumaid lavastajaid Elmo Nüganen on ju väga suure osa oma lavastajatööst, on ta teinud ja vene autorite vene klassikute põhja läks? Jah, kahtlemata tõesti oster on selles mõttes huvitav autorit, et et ta on olnud tegev nii mitmetelgi klassikaliste multikate juures, mille saatel ka sina ja mina vist üles kasvasime. Aga tõesti ka tema raamat, näiteks õuduste kool on meil kodus olemas. Ta tegelikult ju on ka mitme raamatuga eesti keelde tõlgitud viimasel ajal ja näidud järjest lisandumas ja tema kahjulike nõuannete sarja raamatud hakkavad just populaarseks muutuma ja mitmed töötoad selles liinis on ka kavas. Aga muidugi üks selline suur liin Prima Vista on meil olnud kõiksugu Ruba tuuride, laulvate kirjanike tutvustamine või, või selliste performans põuetite tutvustamine. Ja osad on kindlasti sellest tingitud, et et noh, tatus, suuri kirjastusi ju väga palju ei ole. Ja kava ehitada autoritele, keda kirjastused vahendavad, kujunevad üsna keeruliseks. Ja siis me oleme kasutanud selle olukorra enda kasuks ära niimoodi, et pigem mängime nendele autoritele, kes on sellised esinejad võivaid luba tuurid. Ja sel aastal on üks selline artistist, Wolf piim on Saksamaalt, kes on legendaarne dissident ja ja laulev kirjanik ja jällegi tõotab esineda seitsmendal mail väga, väga huvitav väljakutse väljakutsuva programmiga. Aga veel üks teema, mis, mis mul endal on paljuski hingel olnud, on see muusikakriitika teema või üldse muusikast kirjutamise teema, sellepärast et see on mind ennast väga huvitanud ja ja ma tean, palju inimesi, keda huvitab see ongi see jällegi Peima viis ta roll sõnakunsti tutvustajana laiemalt. Paljud inimesed, kes loevad väga palju, ei loe ju ilmtingimata ilukirjandust ja absoluutselt ja samas see, mida nad loevad võib-olla tekstiliselt, keeleliselt äärmiselt nauditav. Vabandust, ma segan vahele väga huvitavale jutule, et tõepoolest, ma tahan kinnitada seda sellepärast et kui me loeme kas või siin Eestis ilmuvate muusikakriitikat siis sellel on täitsa oma oma keel olemas, seda ei olegi nagu keegi analüüsinud, et tal on ikkagi täiesti oma väljendus väljendusvahendid, eks, et see on teatud teatud keele kasutamise vorm täiesti eraldi. Jah, ja sel aastal tõepoolest on festivalil Simon Reynolds, kes on just taolisi eesti muusikakriitikuid ehk üks enim mõjutanud autoreid. Ja samas on võib-olla isegi natukene kitsendav nimetada teda ainult muusikakriitik kuks, sest et ta on ikkagi seostanud muusika geneetikat laiema kultuuriteooriaga ja ja kirjutanud väga põnevaid ühiskondlik analüüsini, samuti. Tõesti oma täiesti üllatusin, et saime, Raimonds, tuleb, sest ta on tõesti ka sedasi kasvõi sedasama muusikakriitika keelt rikastanud. Tema vist tõi käibele mõiste. Ja siis on meil mitmeid flaami haudu tõsiseid ja väga huvitavaks kujunes see, kuidas üsna viimasel hetkel nüüd üks eelmisime, batoone Indrek Hirv ütles, et tal on pakkuda välja selline üsna mainekas belgia luuletaja Phantlik lits, nii et näeme, mis sellest tuleb ja see on õnneks jah, hea, et mitmed eelmised batoonid on säilitanud selle kontakti festivaliga ja mängivad selle kavas siiamaani kaasa. Muusikaliinis tasub veel mainida prantsuse bändi Varssavi et selle taga on see huvitav lugu, et ülikoolis on ju magistrantidel kohustus teha tööpraktikat. Ja sel aastal tuli siis Prima Vista juurde praktikat tegema mitu prantsuse filoloogi. Ja põhimõtteliselt ma andsin neile olles ka nende praktikantide juhendaja, andsin neile vabad käed, et kõigepealt tegime suhe ajurünnaku. Et unustage ära kõiksugused, eelarvelised piirangud, unustage ära kõiksugu eelarvamused oma võimete või nende piiride suhtes, mida te tegelikult tahaksite siin teha. Ja paljude nende ideede hulgast tuligi välja ka see, et tooks mingisuguse väga kirjandusliku taustaga prantslase, artisti või bändi siia. Ja nii ongi kujunenud. Magistranti on väga aktiivselt tegelenud selle bändi Varssavi siiatoomisega ja jõudnudki loodetavasti selleni, et see bänd festivalil esineb. Nonii liigume edasi, et juba sai mainitud, et Primo, istu, põhiprogramm leiab aset 10.-st maist 12 või vabandust 13. maini. Aga sellele eelneb ka siis sellise eelsündmuste võiks lausa öelda kadalipp, et äkki sa räägid, mida siin tuleks eelkõige silmas pidada või mis sulle endale siin kõige rohkem silma hakkab. Ma kordan, Prima Vista kavand nõnda tihe, et me vist kõigest ei jõuagi sinna nagu hästi rääkida, aga aga kui tahaksin midagi eriti südamelähedast esile tõsta, siis praegu on see võimalus. Nädala algul, 23. aprillil, see avalöök läks väga hästi teemasse, kus raamatu ja roosi päeval esinesid Indrek Hargla, kelle puhul see linnaruumi roll on äärmiselt oluline ja Lauri Sommer oma uue raamatuga raamat, mida ma väga soovitan. Aga mis nüüd lähiajal veel tulemas on? Kindlasti need Saimon heinud Hoffmanni esinemised. Seitsmendal mail, teisipäeval ja kolmapäeval need linnahetked ja Ühe olulise lisandusena. Selle aasta programmi tasub mainida Tartu elektriteatrit, ehk siis Tartu väärtfilmikino, kes mitme filmiga programmis osaleb. Veel üks näide siis sellisest Tatu keskkonnas olulisest uuest tegijast uuest tegijast, aga ütleme siis uuenenud tegijast, kes festivali kavaga on liitunud ja Kirjanduse Maja loomulikult kambas nagu alati, Poola saatkond žestavad Miloši esitlusega ja mitmed teised asutused, nii et juba mitmendat aastat on kujunenud olukord, kus meil see ametlik suur avamine toimub küll neljapäeval aga selleks ajaks on juba pool festivali programmi toimunud. No siis on eri teavamist pidadeks mõningase kergendusega aga kui nüüd sellest põhiprogrammist rääkida, et pisut juba rääkisime seda, et kindlasti see festivali peateema, ruumid või ruum idee kajastub selles programmis, aga kas on veel mingisuguseid jõujooni, mida tasuks, mida tasuks mainida, noh, mis on võib-olla justkui nagu isetekkelised või et on justkui isetekkinud mingisugused seosed või paralleelid või nüansid või motiivid, mida sa võiks praegu siin esile tõsta? Ühelt poolt muidugi jätkuvad need traditsioonilised asjad, raamatulevad padi, raamatukogu, laulvat, kirjaniku töö, kino, mille suur roll on tuua festival parkidesse tänavatele, avalikku linnaruumi, see on üks Peima Vesta põhilisi emissioone kogu aeg olnud, et näidata, et kihenduse ei ole ainult toas kihandus, hüvitised ei pea olema nelja seina vahel, vaid see tuleb tuua sinna linnaruumi, kuhu ta tahtlus tegelikult ju väga orgaaniliselt kuulub. Aga mida veel või et esile tuua? Üks on kindlasti juba see mainitud hõivajate ehk Scotterite programm, et kui juba ruumide identiteediga tegemist on, siis selline põnev supp, kultuur on festivali programmis ka esindatud ja ja on ka ise väga aktiivne olnud oma kava kujundama. Vabandust, millesse kava väljendab või mida nad tegema hakkavad. Hooned, mida nad ei hakka tegema, võiks öelda, et lisaks sellistele tavalistel või ütleme traditsioonilisem mõttele, kollokviumis, mintele või kohtumistele kirjanikega on seal ka raamaturinglus isegi plekkpurkidest päikeseküttesüsteemi ehitamise töötuba, nii et tegelikult on tegu terve sellise alternatiivse Eluviisi tutvustava programmiga. Väike festival festivalis Saike festival festivali sees, nagu neid õige mitmed on olnud, sel aastal on taas stentsi piletiprogramm, eelmine aasta nad kaunistasid ära Tartu Kirjanduse Maja piirdeaia käsitega see aasta siis Genialistide klubi seinad. Et veel üks näide sellest, kuidas pisikesed festivalid väga hea meelega tulevad piimaga seda külge ja liituvad ja sellega on meil seotud Soome Instituudi koomiksiprogramm, nii et sisuliselt on tegu sellise suhe linna kultuurifestivaliga. Absoluutselt inimesed peaksid tulema tegelikult tõlkidega või pikemaks ajaks, aga tahtsin veel ühe asja kohta küsida, et teil on olemas ka festivali blogi, et mida see endast kujutab? Noh, ma saan aru, ma tean, mis, mida ta kujutab endast blogi, aga et mida see festivali blogi täpselt teeb? Blogi ülesanne on anda natukene sellist vahetumad jaa jaa ütleme siis kõne keelsemat ülevaadet sellest, mis festivalil toimub. Kerge on ju jääda ainult sellele tasandile, suhelda inimestega kellelegi pressiteadete ja koduleheküljel sellise ametliku info jagamise või, või meedias kava trükisel aga aga tekitada või süvendada seda osalustunnet, et see on üks, üks mõnus ettevõtmine. Tegelikult oleme eelmisel aastal käivitunud ka selle blogi ja loodetavasti ta nüüd kogub ka kirjeid. Üks nendest taktik kantidest on selline festivali kirjutaja või blogipidaja. Muidugi eelmine aasta me panime ka seda tähele. Blogi põhilised toimis enne festivali, aga siis, kui festival algas, olid kõik eesliinil ja kellelgi ei olnud aega enam kirjutada, et loodetavasti nüüd on ka festivali programmist selline jookseb ülevaade. Mis selle festivali blogi aadress, see on festival Prima Vista pumploxfotkom. No selge, tähendab festival on kahtlemata suurejooneline, mitmekesine, väga kihiline. Ma tahaks salasi hakates vaikselt otsi kokku tõmbama, su käest küsida, et nüüd siin alates aastast 2004, mis on olnud sinu jaoks kõige südamelähedasem, kui kõige kõige olulisem sündmus selle Prima Vista raames. Selline sündmus pärast, mida sa oled tulnud, et on uhke olla Prima Vista korraldaja või et või et kuidagi laiemas mõttes toimus midagi, mis, mis tabas midagi laiemat Ma saan aru, et see on väga raske ülesanne, ühte on raske välja tuua, aga ei, neid on palju, muidugi, aga. Need hetked pigem, kus tekib mingisugune senine sundimatu side, mõne suhe väliskülalise ja, ja, ja publiku vahel üldse inimeste vahel või et need hetked, kui Umberto Eco hängis meiega linna peal ringi või või kui pensionini fenoya pärast oma esinemise lõppu ühele Tartu noorele kunstnikule näitas kõiksugu võitluskunstide nippe või või kuidas ta ajakirja seltskond pärmivabrikus kästyydžeitamas ja siis seal kohalike noortega juttu ajas. Või eelmisest aastast kindlasti. John Cooper, Klaki, kogu see käik siia sellepärast et noh, tema oli üks selliseid artiste, keeleme, kuidagi tabasime just selle temas uue kambaki harjal. Ta just hakkas siis sellisesse popmaailma tagasi tulema, nüüd ta muidugi esineb välja müüdud suurtes saalides Londonis uuesti. Teda võiks olla palju raskem siia saada, aga ta tuli väga hea meelega. Ja, ja kõik see tema Tartusse tulek ühelt poolt ja siis ta küll muidugi veetis terve päeva enne oma esinemist hotellitoas ainult kehkendus selleks, aga peale seda, kui tal esinemine läbi oli, siis ta ajas klubis inimestega juttu hängis keset tööd noorte modellidega tänaval nagu rock n rolli mees kunagi ja just sellised hetked kui see esineja ja selle publiku suhe kestab ka peale esinemist edasi, kui neil on üheskoos mõnus olla, see on kõige mõnusam. Ja samas jällegi noh, mingis mõttes kõige ülevam hetk enda jaoks seda võib-olla natuke naljakas öelda. Aga mingis mõttes ülev on see, et kui festival on lõpuks läbi ja natuke aega mööda ja siis me kogu selle koheldus toimkonnaga saame kokku Ülenurmel festivalil esines Elon Muski enda juures ja vaatame siis seda vahvat maastikku, sealt rõdult joome šampanjat, siis on ikka see tunne, et vot selle nimel selle nimel tasus. Ükskõik kui palju närveaken aasta jooksul kulutatud, ükskõik kui Suu paanika võib mingil hetkel olla paratamatult ükskõik kui õlitatult see masinavärk töötab, mingil hetkel on ikka niimoodi see tunne, et paar kuud on festivalini, ühtegi esinejat. Aga aga kui see lõpuks kõik on läbi saanud ja toiminud ja lõpuks niimoodi puhkad ja mõnuled, siis on see tunne, et ei, et seda asja tuleb ikka edasi teha. Toimib küll. On sul mingisuguseid konkreetsemaid lootusi või ootusi, unistusi, festivalid, tule tulevikuga seoses, et mida sa tahad, tahaksid, et kuhu see festival nii-öelda liiguks või areneks. Kindlasti rahvusvahelisemaks, et nüüd me oleme kasvanud sellise määrani, kus on saavutatud. Peaaegu et juba teatud murdepunkt või see murdepunkt on niimoodi kohe-kohe ümber nurga, et Meie vastu juba hakkab tekkima välishuvi, meilt juba küsivad siit ja sealt Rootsist, Tšehhist, kus iganes Soomest sellised huvigrupid, et me tahaksime tulla festivalile ja noh et siin hakkab ju kaasa mängima Tehve, selle linna infrastruktuur või selle, ütleme takistuste ületamine. Et seda rahvusvahelist publikut siia tuua. Teiselt poolt loomulikult see, et et võib-olla laiendada ka festivali enda aaret, et ühel hetkel see sõpruslinn ei oleks mitte mitte ainult eesti linn, vaid toimuksid ka paralleelsündmused kuskil teistes maailma linnades. Jah, neid väljakutseid on palju, kuni selleni välja, et võib-olla ühel hetkel sa kohaldajate eneste hing muutuks rahvusvahelisemaks. Nii ma olen enam-vähem veendunud või tegelikult ma olen täiesti veendunud, et meie kuulajad ei ole kalestunud hinged ja neil on juba selle jutu peale tekkinud väga suur huvi uurida Prima Vista programmi kohta lähemalt järele, et äkki ütleme kuulajatele, kust programmiga detailsemalt tutvuda saab, sest me oleme tegelikult väga vähe maininud konkreetseid kuupäevi ja kellaaegasid, et inimesed saaksid täpsemalt järgi uurida. Jah, kõige ajakohasemad programme, infot saab aadressilt kirjandusfestival punkt tahtee. Aga kes on Facebookis siis seal on kerge Prima Vista profiili üles otsida, liituda selle profiiliga ja sealt saab samamoodi jooksvat infot. Nii et kõik head kuulajad Facebookis Prima Vista sõbraks, kes ei ole Facebookis, läheb Facebook'i ja saab sõbraks. Mida siis soovida. Berke sooviksin siis, et selle aasta festivalil kohtaksid keset ööd Jevgeni Kriscovetsi, siis noorte modellidega käevangus kusagil tänavanurgal. Nii et igal juhul Kivi kotti ja, ja loodame, et festival tuleb sama suurejooneline, kui ta kirjas paistab. Tema loodame nii.