Stuudios on Alo Põldmäe ja me räägime esimesest Eesti laulupeost, õigemini laulupeo ettevalmistusest, 20. veebruar 1869 ja saabus lõpuks kauaoodatud luba Riiast kindralkuberner täkkesse, kõik seal tegutsejad olid otsuse andmisel igatahes luba tuli ja sai hakata ametlikult korraldama esimest üldlaulupidu. Siiani oli see nii-öelda poolpõrandaalune tegevus ja üleüldse huvitav kuskilt ei politsei ega mingit muud tsensuuriringkonnad tsensori ringkonnad sellele tegevusele piire ei pannud. Samas seda teete, nähti ju kõike, seda, luba ju ei olnud ja toimus selline mitteametlik tegevusele lausa laial rindel mingite paberite ja nootide saatmine. Ja see oli väga huvitav, järelikult asi oli ikka kõrgetes ringkondades nii-öelda susisema aetud, et siis käske selle eeltööde keelamiseks ei antud. Igatahes ametlik luba oli käes ja nüüd täpselt neli kuud aega. Nonii, vähese ajaga ei ole ühtegi laulupidu nii suurt laulupidu korraldatud. Kohe alustuseks ütlen nii, et kuna Eestis üldse niisugust laulupidu eestlaste poolt ei olnud korraldatud, siis ei olnud ka millegagi võrrelda. Kui oli neli kuud, siis sellega pidi läbi ajama. Õnneks Jansen oli nii tark mees, et oli ammu hoolitsenud, et need laulud, mis saksa laulupidudel on kõlanud ka need laulud olid kättesaadavad kõikvõimalike kooride käes just meeskoorile teatuna siin rõhutan. Janseni initsiatiivil võtsid osa esimestelt laulupeost ainult meeskoorid. Aga nüüd tuleb meil täna juttu sellest pidupäevast tegelikkust priiusepäeva tähistamise pidupäevast. See on siis 26. märts 1869. See oli see päev, millal 1819 kuulutati välja pärisorjusest vabanemine Liivimaal, selle auks toimusid Tartus ka pidustused. Sellest me väga palju ei teagi, olevat toimunud isegi üks pidulik rongkäik talupoegade osavõtul ja sellesama talupoegade rongkäigu eeskujul siis 50 aastat hiljem korraldati ka veel kord nii öelda tähistamiseks selle 50. aastapäeva tähistamiseks talupoegade rongkäik Vatmann kuubedes, mehed tulid maakohtadest kohale ja korraldasid siin rongkäigu Tartu kihelkonna kooli juurest Maarja kirikusse, kus toimusid need põhiüritused peo etteotsa. Siis priiusepäeva peo etteotsa oli valitud põhikorraldajaks Adolf Bert, Hugo Willi Keroode Maarja kiriku pastor ja kuna kogu selle initsiatiivi võttis enda kätte Konsistoorium, nii et Liivimaa konsistooriumi andiski veebruari alguses loa ja nii-öelda käsu tähistada õigetel päevadel priiusepäeva väljakuulutamise päevadel seda pidulikult. Ja siin on omamoodi Potjomkini plus ruudus nimelt priiusepäeva tähistamine oli ju tegelikult pärisorjusest mingi osa vabanemine täielikult pärisorjusest vabanetud saadi õigus osta, maad rentida, kidamaad, talupoeg võis natukene vabamalt ennast tunda, kuid tegelikult jäi ikkagi sõltuvus parunitest saksa aadlist ja baltisakslastest jäi täielik sõltuvus, nii et see nii-öelda jutumärkides oli see priiusepäeva. Aga et initsiatiiv kiiv justkui tuleks sealt altpoolt siis baltisakslased seadsid asjani pidu, nagu peremehed olid, talupojad jäeti selline mulje, jääb selline mulje ja selline mulje jäi, et talupoegade initsiatiivil toimub priiusepäeva tähistamine. Ja see on ju väga huvitav, et toimus kohe esimesel päeval, 25. märtsil Tartu kihelkonna kooli juurest pidulik rongkäik pudega. Kõik need koorid võtsid osa sellest esimese päeva rongkäigust. Rongkäik toimus ka veel õhtupoole, järgmisel päeval toimus rongkäik ja kõik need, ütleme, talupojad, kuidas ma nüüd ütlen, nendes mustades öeldakse, man kuubedes, mehed, soojad riided pidid olemas, oli märtsikuu ja märtsikuu ja toimus nagu rahvariietes peaaegu rongkäigud. Koorid võtsid osa naised, segakoorid võtsid ka osa sellest üritusest, seal võisid, seal võisid lauldavad, see oli väga huvitav. Ja esimene rongkäik toimus siis 25. märtsi hommikul ja, ja see võis küll väga huvitav olla. Tekkis selline kokkuhoidmise tunne, et talumehed, olemegi siin omavahel ja peamegi pidu. Tegelikult esimene suur rahvuslik tõus oli selsamal märtsikuu 25. ja 26. päeval. Talupojad olid isegi peomarssalid, isegi selle pidustuse juht ja, ja komitee esimees oli Karl Veeber simustist selline pöörminder. Isegi sellised peojuhid olid määratud valitud talurahva hulgast ja, aga kuna asi ikkagi toimus vaimulike ringkondade kontrolli alla ja eelkõige Maarja kiriku korraldusel, siis Ta tegelaseks oli Ado Albert, Hugo Willigerode. Kõik see pidi näitama Eesti talurahva edusamme pärisorjusest vabanemise tulemusena. Ei ole midagi uut siin ilmas, teame hiljem ka, kus räägiti, et talurahvas või töölisrahvas on ise endale valinud selle jäise, tuleb kõik on samamoodi. Aga talurahva jaoks oli see ju väga suur asi, et nad said kokku tulla, nad said omavahel rääkida, nad said omavahel suhelda ja, ja kuigi see oli kõrgemal. Ühelt poolt kõik nii ära määratud, aga see pole võimatu, andis selle hoo, panid käimasele hoo, mis jätkus ju üldlaulupeol kolm kuud hiljem juuni lõpus ja, ja see vaim jätkus ärkamisaja näol veel rida aastaid, nii et võib-olla me oleme selle ägeda ärkamisliikumise algpunkt, võib-olla ongi seal priiusepäeva tähistamisel märtsi lõpp 1869. Nii, aga kuna Willi kõrvade oli väga tihedalt seotud, anname seltsiga, siis side oli väga tihe. Vanemuise seltsi tegutses oma kollektiividega Maarja kiriku ruumides, nii et toimus nii-öelda nii ametlikul tasandil side kui ka igapäevasuhtlemisel side siis kutsuski Willi Keroode appi, seda priiusepäeva üritusi korraldanud Vanemuise seltsi Jansen suure diplomaadina oli loomulikult kohe nõus, sest ta nägi võimalust. Siin saame me oma loomingut näidata. Ta saame võimalusi anda esineda nii Vanemuise seltsis, segakooril. Ma olen seltsimeeskooril jaka tol ajal juba organiseeritud Vanemuise seltsi puhkpilliorkestrile. Kuigi see puhkpilliorkester tegutses väga lühikest aega, aga ikkagi kolm kollektiiv Vanemuise seltsist olid nagu ühed põhitegelased selle priiusepäeva tähistamisel. Jansen lülitas ajud nii-öelda sellele lainele, mis ta oli võtnud liini üldlaulupeo organiseerimisel ja nägi head võimalust, et see on ju meil lausa peaprooviks nii-öelda eelmänguks suurele laulupeole näha ära, mismoodi rongkäigud on, näed ära, mismoodi esinemised, suurte kooride suur rahvamass kuidas rahvast üsna palju koos, mitte nii palju küll kui üldlaulupeol, aga ikkagi palju just eesti rahvast, isegi stsenaarium koostöös Willi kõrvadega töötati välja stsenaarium, et asi kestab kaks päeva. Esimene päev. Vaimulik päev, teine päev, uni, ilmalik päev. Kogu üritus toimus eesti keeles jällegi võimude poolt lausa korraldused. Absoluutselt, kõik, mis toimub, on eesti keeles, see on muide omamoodi üllatav. Et baltisakslased olid ju peakorraldajad ja kõik toimus eesti keeles ja mis Janseni ja veel eriti paelus selle juures, et tegelik eks korraldajateks ürituse läbiviijaks olid ju need eesti mehed, seesama eesti talumees seal kuskil põllu pealt tulnud vallavolikogudes või mis tookord olid, tulid otse sinna ja korraldama seda priiusepäeva üritusi. See Jansen jälle muidugi väga meeldis. Esimene päev siis toimus juba räägitud Talurahvarongkäik koos lippudega, seal olid juba kooridelgi, olid lipud ja, ja olid mitmetel ühingutel lipud. Kihelkonna kooli juurest läks Ronkeid Toomemäe kaudu Maarja kirikusse, kus oli siis jumalateenistus koos kooride ja pilliorkestri esinemisega. Puhkpilliorkestris oli loomulikult Väägvere orkester, mille soos ja, ja nii-öelda igati toetaja oli Willie Keroode. Teisel päeval, 26. märtsil toimus jällegi rongkäik. Seal osalesid ka naissoost lauljad, sest mitmed segakooride osalusel toimus sööritus Vanemuise segakoorile. Jaga Maarja koguduse segakoor. Ajakirjanduses on värvikalt kirjeldatud, kuidas sellele rongkäigule talvine aeg oli ju, mismoodi naised küll seal riides olid, seda ei ole ma täpselt aru saanud, aga igatahes on ajakirjanduses niiviisi öeldud, et naised on värvikalt oma valgete rätikutega peas ja mürdi okstega pihikul tähendab selliste paeltega seotud mürdi oksad. Kust neid mürdi oksi küll tookord välja võeti, ei teagi, heegeldas niiviisi on ajakirjanduses kirjas. Teisel päeval siis toimus suur Kontsert Maarja kirikus ja seal osalesid siis eelnimetatud segakoorid. Väeorkester. Kavas oli rohkesti omamaist heliloomingut, vaat siin on üks huvitav asi. Jansen on ju pidevalt olnud hädas. Ta on väga vähe laule eestlaste heliloojate poolt kirjutatud, ei olnudki neid õieti. Aga nüüd selles muusikalises organiseerimises oli Jansen vägapalju tegev ja kavas on pastor hõrghermanni son. Põltsamaa pastori hõrghermanni mitu laulukavas on ülikooli muusikajuhi, Friedrich Brenneri lood kavas Janseni oma vaimulikud, mitu laulukavas on veel puhkpilliorkestrilt Aleksander Tomsoni loomingut. Muide, see huvitav, et üldlaulupeol Aleksander Tomsoni loomingut ei olnud kavas, aga seal priiusepäeva tähistamisel oli järelikult Janssen ajas jälle oma joont. Ilmselt püüdis saksa ringkondadele meeldida, et üldlaulupeol, et ta võttis põhiliselt saksa repertuaari aga seal priiusepäeval oli terve rida kohalikke heliloojaid, pastorid, need olidki sakslased, enamasti Brenner ja hõrghermann Jansen siis välja arvatud need priiusepäeval. Janseni laulude ettekanded selle üldlaulupeole oma laule ei pannud. See on siis juba nii-öelda tagasihoidlikkusest või siin laulupeol oleks liiga palju tema tegevust tundajate tegemisi näha. Igatahes mitmed laulud, õige, mitmed vaimulikud laulud kõlasid priiusepäeva kontserdil, needsamad, mis olid hiljem kavas laulupeol. Kassin saadi juba läbi kuulata need lood, mis olid tulemas üldlaulupeol, vaimulikud, Tootsadama rõhutamine. Teisel päeval pärast kirikukontserti jällegi rongkäiguga Vanemuise selts selle rongkäigu ajal avada esimest korda oma uhkelt. See, millega uhkeldati mõni kuu hiljem üldlaulupeol esimest korda teise päeva ürituse järel oli just valminud suure huh tikandiga Vanemuise kujutis, kust Vanemuine laulab oma loomadele ja inimesed kuulavad ja kõik see meile kõigile silme ees tuttav pilt, see on siis Vanemuise lipp oli esimest korda 26. märtsil rongkäigus kasutusel, mindi kihelkonna koolimajja ja sealt toimus pidulik lõunasöök, need lõunasöögid, õhtusöögid, kujunesidki tollel ajal väga olulisteks kohtadeks, kus käis tihe suhtlemine ja nii-öelda telgitaguste asjade ajamine. Kas seal olite kõik priiusepäeva üritustel osalejate, need lauljad ja koorid või ainult see nii-öelda eliit ikka kõik need koorilauljad ja, ja kõik need korraldajad ja maakohtades kui seal oli mitusada inimest ja oli kaetud viis lauda, kuna ruumi ei olnud palju seal kihelkonna koolimaja ja külalisi oli siis palju mitusada, toimus söömine ja kõnede ja tervituste ütlemine kolmes vahetuses, seitsmes olla küll väga pidulik tund aega oli üks seltskond sõi, siis ütlesite tervitused, eraldi üks laudkond olid naislauljat ja nende naiskorraldajat seal ka üks huvitav asi ja öeldi eraldi tervitusi naislauljat auks. Ja siis teine söögikord oli meestelaulu esindajatele ja meestele ja, ja kolmas oli siis nii-öelda ametlik endale Liivimaa kindralkuberneride tervitused, nendele tervituste saatmine, nende telegrammide lugemine, nii et kolm sellist Essehhid korda ja iga kord oli siis kuskil 60 70 inimest viie laua taga, viis suurt lauda, tervitajaid oli väga palju, nii et see õhtusöök kujunes äärmiselt huvitavaks. Muidugi Jansen tegi jällegi täpseid märkmeid, sest analoogne pidusöök veel juba 1000-le inimesele, mitte 200000-l inimesel toimusid laulupeopäevade ajal, kolm kuud hiljem pole siis jah, ime, et hiljem oli eesti mees, tundis oma juhtrolli palju kindlamalt sest talle oli antud priiusepäeva tähistamisel oluline roll ja on igal juhul omal kohal arvamus. Priiusepüha tähistamine oli Vanemuise seltsile heaks eelprooviks laulude korraldamisel. Soli tuleproov ega pidu veel ei lõppenud. Pidu läks edasi, Vanemuise seltsis käisid mitmed delegatsioonid tervitamas selle pidusöögi ajal kihelkonna koolimajas aga pärast seda mindi veel valitud seltskonnaga. Ajakirjanduses on kirjas 150 inimest, jätkasid pidu veel Vanemuise seltsi ruumides. See on siis Tähe tänava alguses. Nii et selline väga pidulik üritus toimus ja see õnnestus kõik. Ajakirjanduses on väga häid arvamusi, et kas rahul olid nii tegijad kui ka osalejad, osalejad olid ka rahul. Huvitav on märkida, kunstilises seisukohast oli ka väga palju kriitikat, eriti eestikeelses pressis, no eestikeelses pressis, kes kriitikat tegi, eks ikka Jansen ise tegi. Jannsen tegi iseenda kohta kriitikat ja oma tegemiste kohta kriitikat, sest ega seal nendes artiklites Eesti Postimees ega seal allkirju ei olnud, palju tark rüütlid olid ilma allkirjata, siis kõik ju teadsid, et noh, see on see postipapa ise kokku kirjutanud. Aga huvitav, et Saksa ajakirjandus kiitis väga, sest loomulikult sakslastele see üritus väga meeldis, sest see justkui näitas, et talurahvas orjarahvas on saksa rahvaga leppinud ja toimub koostöö, toimub koosmeele välja näitamine ja, ja selle tõttu olid need saksakeelsed ajalehed väga kiitvaid hinnanguid andsid aga pealinnalehed ja moskvalehed andsid hoogu, kes teisi arvamusi eelkõige poliitiliselt teisi arvamusi. Tsaari-Venemaa juhtivad ajalehed kirjutasid isegi niiviisi et siin antakse sakslastele mõista või sakslased ise annavad mõista, et nende Balti erikord on ja jääb, ütleme pealinna Peterburi ajakirjanikud nägid sakslaste kiidulaulud, aga ikka hoopis teist tausta, ka tegelikku tausta. Võtame nüüd, mis priiuse ikkagi oli toonud, ta oli toonud ikkagi rahvale mingisuguse vabanemise, midagi sai teha, ikka Jaba sai midagi teha, sai ennast natuke liigutada, ei olnud enam sellist seisu, seda Jansen püüdis ka õigustada, miks pärast priiusepäeva tähistamine on ikkagi eesti rahvale tähtis, sest enam ei olnud ju see, et kui kuni 19. sajandi alguseni ikkagi eesti soost maainimene oli võrdne ju loomaga mitte üks grammi liialdata just maainimene, see maarahvas, keda võis saata välja või teda võit võis peksta, teda võis mõnitada, teda võis karistada nii kuidas saks tahtis. Ega naljapärast siis seevastu ei ole, mida igatsetakse taga kogu aeg ja sedasama väljend, et 700 aastat orjust, see on ju see, mille jooksul on eestlast tambitud ja pekstud. Kui nüüd priiusepäev 1819 tuli kolida ikkagi kergendus ja seda Jansen kasutas ära, toetas igati selle päeva õigel päeval tähistamist ja see andis ka õigustuse Se priiusepäeva tähistamine viia nagu terveks aastaks, et nii nagu Eesti vabariik 100 on terve aasta ja veel rohkemgi. Priiusepäev, 50 kah Jansen laiendas selle tervele laulupeole mitte ainult sama tark märtsikuu lõpuüritus, vaid ka suur laulupidu on pühendatud priiusepäevale ja selle sildi all sai seda üritust teha nii, et tuli olla paindlik poliitik tuli olla paindlik õhu nuusuta, kustpoolt tuul puhub ja nii sai see asi teoks.