Täna ma tahan teid liia aega kus esimene püstol on juba leiutatud, see tähendab seda, et tulirelvad on olemas. Tahan viia sellesse aega, kus Euroopas on juba olemas ka postiühendus ja kus Madalmaad ei kuulu enam Burgundia tsooni vaid kuuluvad Habsburgidele ja on Hispaania mõjupiirkonnas taanlyyateid aastasse 1525 ja peale seda Selleks ajaks on alanud reformatsioon Saksamaal ja see jõuab lainetusena veidi hiljem ka Madalmaadesse. 1525 sünnib mees, kellele pannakse nimeks Piiter. Ja perekonnanimeks saab ta ilmselt küla järgi, kus ta on sündinud Brüssel. Me ei tea täpselt, kust ta on pärit aga selge on see, et tema elu ainus unistus oli saada kunstnikuks. Ja selle nimel teeb noor Peeter preesel kõik, mis võimalik. See on 16. sajandi esimene pool, see on 16. sajandi keskpaik. See on aeg, kus on kombeks, kui ei sünnita Itaallasena käia Itaalias vähemalt vaatamas ja õppimas maalikunsti. See on Madalmaades hetk, kus Madalmaade kunstnikud tulles tagasi Itaaliast kipuvad üle tooma Itaalia reisid ja vormikäsitlust Madalmaade kunsti. Me tunneme seda voolu nime all romanism ja Zeromanism oma suures formaadis, aga küllaltki võib-olla vähe. Emotsionaalsetest teostes jätab näitusesaalis külmaks vaataja, et minusuguse vaataja küll. Pieter Preisel käib ka Itaalias, aga tema ei taha Itaaliast tuua vägivaldselt midagi kaasa, tema on madalmaalane. Kui rääkida erinevatest kunstnikest, siis läbi sajandite on olnud väga palju meistreid, kes on suurepärased oma teostes. Vaatajale võib-olla mõni üksik muutub ka kuidagi inimesena arusaadavaks ja mina võin seda öelda Pieter Bruegheli kohta, kes mulle tundub inimesena lahe ja mõnus kellega oleks päris huvitav olnud juttu puhuda. Oma esimesed tööd teeb ta graafikas. See annab ilmselt ka Ühe eelduse, ta on hea joonistaja. Kui ta graafikas viib läbi maastikupiltide sarja, siis hiljem maalikunstis on tal ju lihtne ka neid samu maastikke interpreteerida juba värvi ja pintsliga. Aga tema esimesed suured pildid, need on kusagil Metter 60 laiused ja ülemeetri veidi meeter 17 kõrged puutahvlid. Need esimesed pildid jutustavad inimestest, kes teevad imelikke asju ja kes sebivad asjatult ringi. Ja mina tutvustaksin teile sellest Pieter Bruegheli Loomingu algusest vanasõnade pilti. Son pilt, kus on palju väikseid tegelasi ja need tegelased tegelevad näiteks sellega, et üks mees püüab kramplikult kahe tooli vahele istuda ja üks mees püüab peaga läbi seina joosta, aga ta on valinud selleks mitte seina õhema osa, vaid just nimelt selle pikisuunalise seina otsa, kus tal mingit lootust ei ole. On naine, kes tuld toob, on mees, kes sigadele roose ette loobib, kahe käega on kõhn kodanik, kes on pika laua äärde sattunud. Ühes laua otsas on kook ja teises on kook. Ta ei suuda otsustada, kumma ta peaks võtma ja nii ta seal kahe koogi vahel siis nagu küünitabki ilma erilise tulemuseta. Esiplaanil on mees, kes kaevab auku. Ma ei oska öelda, kas kellelegi teisele, aga endale kindlasti on mees, kes kahe käega raha vette loobib on naised, kes jutulõnga veeretavad, aga lõnga valmis ei saa. Ja on mehed, kes üks lammast ja teine siga püüavad aga seapügaja ei saa aru, miks nii vähe, villan? Need, mõttetud tegelased sebivad ja tuuseldavad mööda maaliringi ja kujutavad ilmselt ka 16. sajandil levinud arusaama inimkonnast kui sipelgapesast kus tehakse mõtlematusi. Ja seda maali vaadates, kus kõik need sündmused on kuidagi imelikult esile toodud, nii nagu vanasõna ütleb, nii ongi maalitud. Ühelt poolt paneb see muigama, see lõbustab vaadata inimeste totruste ja samal ajal on tore ka ennast ära tunda, sest eks meiegi püüa ju vahel joosta peaga sellest kõige paksemast kohast seinas läbi ja mis teha, eks vahel saab ilmselt siingi 20. sajandi lõpus kahe käega raha mõttetult vette loobitud. See on noor Pieter Brüssel, kes maalib vanasõnade pildi maalid karnevali ja paastuvõitluse lastemängud ja nii edasi. Käsitledes ikka seda inimkonna niisugust mõttetut tegevust, aga tees seda teatud lopsaka huumoriga siis tuleb aeg, kus Madalmaad ei ole see rahulik ja rõõmus paik, kus Jan van Eyck maalis. Seal liiguvad ringi nülgija, nõndanimetatud nülgija vankrid, kes viivad inimesi hukkamisele või kasvõi piinamisele. Ühel pool on reformatsioon, on uued usulised liikumised, mis võivad olla küllalt äärmuslikud. Teisel pool on hispaanlased, kes püüavad oma võimu ikkagi teostada. Ja siis on inimesed, kes tegelikult ei saagi päris hästi, alati aru, mis toimub ja miks toimub ja Pieter pressile. On noolinud maali risti kandmine, kus kõik need erinevad probleemid mingis mõttes leiavad valgustuse või vähemalt läbi maalimise. Maalin liiguvad ringi punastes kuubedes, ilmselt siis riigivõimu esindajad Nendele vastupidises suunas, aga ka kuidagi kaootiliselt liiguvad ruunikas rohelistes kuubedes. Ilmselt madalmaalased. Eemal on näha, ristipuid on näha rattaid, on näha sedasama nülgija vankrit. On üks mees, keda me ei leia maalist eriti kergelt. See on Jeesus, kes peaks oma risti risti kandmise maalil ju kandma. Kui hästi hoolega otsida, siis tegelikult on Jeesus maalitud pildi keskele täpselt keskele. Ta on risti all ära nõrkenud. Aga ta on täiesti üksi sellel maalil. Mitte keegi ei pööra talle tähelepanu, sest kõigil teistel on lihtsalt niivõrd palju oma probleemidega asja oma muredega tegemist. Maal, mida võib nii kirjeldada, on äärmiselt sünge. Ometi annab kunstnik vaatajale natuke lootust. Tegemist on maastikuga, mis seal lauge ja keset seda avatud silmapiiriga maastikku kõrgub üksik kalju. Kalju, mille otsas on veski. Veski on sellistes kõrgustes, kuhu mitte iial mitte ükski viljakott ei saa tõusta, aga seal on ta ja tuul liigutab veski tiibu ja jahvatab teri. Jahvatab aega. Ja veskitiivad, liiguvad ja aeg kulub. See on võib-olla selle veski mõtteveski mis näitab meile, et aeg on mööduv. Aeg on mööduv ka Madalmaades ja kunstnik võib-olla loodab, et ka see nülgija vankriga erinevad usuprobleemide ja hispaania sõduritega aeg saab Madalmaades otsa. Selleks ajaks, kui Pieter Brüssel on maalinud risti kandmise pildi, on ta juba küps meister ja ta saab suurepärase tellimuse. Kaupmees tellib temalt kuus pilti, mis peaksid sümboliseerima aastaaegu ja peaksid kaunistama kaupmehe eluruume. See on mitte otseselt veel maastikumaali algus, aga see on konkreetne viide selles suunas. Kuigi pressel kasutab oma aastaaegade maalides ka tegevust inimesi, kes tegelevad siis vastavalt aastaajale kas viljakoristuse, heinateo või karja kojutoomisega. Ja ühes maalis on koos kaks kuud. Kõige kuulsam selles sarjas on kindlasti talve iseloomustav pilt jahimehed lumes. Jahimehed, kes tulevad pildi vasakust nurgast alt. Nende koerad, On ülimalt väsinud, liiguvad pead, longus vastu maad. Jahimehed näevad enda ees ja seetõttu ka vaataja näeb küla talvist küla, kust haugoga läheb naine üle silla, kus järvel on uisutajad. Kuni selleni välja, et ta jõuab taha juba kaugemasse ossa ja leiab kaugel eemal, et tagumine viimane maja külas põleb. Siis tuleb vaataja pilk uuesti nagu maali ülemisse vasakusse nurka takerdub raha, kus puude võradesse libiseb mööda neid raagus puid alla, jõuab jälle jahimeeste juurde. See on kummaline ringkäik ja seda võib teha päris mitu korda. Need maalid, kuhu Pieter Brüssel on püüdnud anda endast parima ja ta on teinud tõesti suurepärased maalid lähevad kaupmehele, kaupmees ei osta neid mitte väga kõrge hinna eest. Ja mida arvata nüüd kunstnikust kes on loonud oma elu parimad maalid ja müünud nad ära lootuses, et kui nad on eksponeeritud, kui inimesed neid näevad siis tuleb tellimusi juurde. Ühel päeval selgub, et need maalid on sattunud pandimajja. Mida peab tegema kunstnik, kelle parem osa töödest on pandimajas, kus neid mitte keegi ei saa näha peale selle, kui selgub, et keskmiselt üks maal pandimajas maksab nii palju kui Peterburis seal sai kõikide maalide eest kui neid oli rohkem kui ainult aastaaegade pildid. Mida teeb selline kunstnik, kes on tolleks hetkeks kõik kaotanud? Ta maalib edasi, loomulikult ta maalib edasi. Ja Pieter Brichel maalib oma järgmised suurteosed. Maalib talupojapildid. Nendest saab ta ka nime talupoegade Brüssel. Tema kõige kuulsam TÖÖ asub Naapoli muuseumis. Sellest pildist on palju räägitud, aga võib-olla, et äratundmine on ka midagi väärt ja minagi räägin pimedate pildist. See on maal, kus esiplaanil liigub rongkäik, nii umbes kuuest mehest koosnev seltskond pimedaid. Need inimesed on nägemise kaotanud erineval moel. Mõni on võib-olla sünnist saati, aga mõni on mõne trauma tagajärjel pimedaks jäänud. Kunstnik teeb neil vahet. Esimene mees juhib kogu ülejäänud grupi, ülejäänud lihtsalt järgnevad talle. Tõsi, pimedad ei käi nii nagu nägijad kõps kõps. Nad puudutavad õrnalt maad. Nad püüavad selle kokkupuutesaavutada kuidagi kobamisi natukene. Ja nii on kabiiter pressil seda maalinud. Tundub, et nad peaaegu et nagu ei puudutagi päris täpselt maad. Nad õrnalt laskuvad sellele pinnale. Esimene pime on jõudnud jõeni ja kukkunud sinna juba sisse. Tema juhtimisroll on lõppenud. Järgmine pime on koperdamas sellel samal jõe kaldal ja arvata võib, et ka tema kukub jõkke. Mis saab ülejäänud neljast meest, kas nad lähevad sama teed esimesele juht pimedale järgi? Või jäävad paar viimast siiski kaldale, nad saavad pidama, enne nad kuulevad ja sulpsatusi. Seda peab välja mõtlema vaataja. Kummaline on see, et selle pimedate Roduga ei ole suurel loodusel mitte mingit asja sest kui see seltskond pimedaid siin esiplaanil on natukene ärevust tekitav ja vaatajad kuidagi masendav siis maastik on täielik idüll, vaikus, eemalon, kirik peaaegu et võiks kuulda mingit heli sealtpoolt, võib-olla kell lööb. Täielik rahu. Absoluutselt harmooniline maastik. Loomulikult on sellel pildil alltekst, mis saab siis, kui pime juhib pimedat, mis saab siis, kui inimest juhib? Mitte väga tark juht. Mis saab inimkonnast, kui ta jääb targast juhtimisest ilma? Aga et mitte nii süngetes toonides lõpetada, räägin ma ühest maalist veel semal, vastupidi, ei ole nii tuntud. Tegemist on maaliga, mille nimi on laiskade, mao. Sellist maad vaevalt et oli 16. sajandil ja ei tea, et ka praegu kusagil leiduks. Kunstnik Twitter, press jälle kujutab seda maad ette küllusemaana kus seapraad jookseb nuga seljas, ise ringi, kus praetud faasan lendab taevas ja ootab seda, kes avaks suu ja ta vastu võtaks kus koogid kasvavad katusel ja nii edasi. See on suurepärane idüll, kõigest, mida inimene võiks tahta. Pildi keskel on puu ja selle puu ümber on laud, see laud, kannad märke, lõppenud pidu, sööningust, seal on kummuli aetud kann ja veel mõned niisugused söömata jäänud palad. Selle laua all sele puu all. Lesib, magab, puhkab peale raskeid pidusööminguid, kolm meest. Sõjasulane, talupoeg ja õpetlane. Sõjasulane On, visanud vaenukinda käest ja magab sügavalt, aga tema pea on usalduslikult pööratud talupoja poole. Talupoeg on veidi usinam, tema nimelt on koodi enda külje alla unustanud, et tal on küllalt ebamugav asend. Aga ta on külili ja tundub, et kui ta üles tõuseb, siis ta võib tööd edasi teha. Seedib oma suurepärast kõhutäit lahtiste silmadega, tema ilmselt mõtleb uute ideede peale. Ta on rahuloleva näoga. Et idüll täielik ei oleks, on kunstnik eemal kooki kasvatava, katuse alla maalinud inimese, kes on täiesti kasutu. See kasuta, inimene hoiab suud lahti ja ootab, millal praetud tuvi talle suhu lendab. Aga seda ilmselt sellel maalil ta ootama jääbki. Miks maalib kunstnik sellise pildi? See on idüll, mis 16. sajandi Madalmaades mitte kunagi ei täitunud sest sõdurid olid hispaanlased, talupojad olid madalmaalased ja needsamad filosoofid, õpetlased ei jõudnud lihtrahvani oma õpetustes ja reformatsioon toimus küllaltki raskelt lihtrahva jaoks. Need kolm inimest Madalmaade tingimustes ei satu kunagi ühe laua äärde ja ei suuda kunagi vestelda teineteise mõistmise positsioonilt. Kui kunstnik maalib maali, milles on kujutatud ideaaltingimused mis reaalsuses mitte kunagi ei täitu, kas tal hakkab siis kergem kui ta maalib pildi pimedatest ja nende pimedast juhist? Kas ta loodab, et vaataja on ka nägija 16. sajandil elanud ja töötanud Twitter pressil, kas ta võis ette kujutada veel neli sajandit hiljem tegelevad inimesed ikka nendesamade probleemidega kuidas olla üksteisele mõistetav ja tunnevad hirmu, jääda ilma targast juhtimisest või sattuda pimeda valitsuse alla? Niisugune lugu Witter Brüsselist, kellest jäi järele kaks poega. Põrgu broikel ja sometpressil somet režel. Kui Rubensi kaasaegne töötas tema ateljees. Kui te satute Viini kunstimuuseumisse, siis seal on brüsseli maalidest suurepärane kollektsioon, mitte muidugi kõik, aga paljud. Ja loomulikult ka Madalmaades endis. Nii Antwerpeni kui Brüsseli muuseumides on pressili maale. Neid on päris paljudes galeriides üle maailma. Ta on geniaalne kunstnik. Teda võib südamerahuga võrrelda Leonardo da Vinci, Michelangelo, Rafaeli või kellega tahes veel.