Tahaksin teid täna kutsuda Saksamaale Saksamaale, kusagil 15. sajandi lõpust 16. sajandi algusesse. See on saksa kunsti kuldaeg. See on reformatsioonieelne reformatsiooniaegne aeg. See on Saksamaa jaoks raske aeg. Ja sellel raskel ajal maalitakse ühte Kristuse ristilöömise lugu. Selleks maalikunstnikuks on vähetuntud meister Mattias küünewald, Mattias Grüne vald, kelle elust ja tegevusest on Pähe teateid, kelle ka teistest maalidest on vähe teada, kes on aetud segamini teise kunstniku Mattias kotart, nytardi või Mattias nytard kotardiga? On kuidas on, ajalugu teeb vahel imelikke käike, aga kindel on see, et isenhaimi altar on olemas. Ja kindel on see, et Mattias küünevalt on maalinud selle altari. Seal altaril on jälle mitu erinevat vaatajapoolset võimalust, tan tiivalt. Suletud argipäevane vaade altarile on esimene, mida peaks tutvustama ja see räägib ristilöömisest. Ristilöömine on kunstiajaloos üks sama palju käsitletud teemasid või läbimaalitud teemasid, nagu seda on kas Neitsi Maarja kuulutamine või Kristus lapse sünd või kolmekuningakummardamine. Ta on võrdne selles reas. Ristilöömisest räägivad meile erinevad evangeeliumid erinevalt. On Johannese evangeelium, mis kindlalt annab meile teada, et ristilöömise juures viibis ka Johannes. Teada on see, et ristilöömise juures viibis ka palju naisi. Viibis neitsi Maarja Kristuse ema, viibis Jakoobus Noorema ema Maarja Maarja-Magdaleena kindlasti loomulikult ristilöömise juures olid selle täideviijad, olid korravalvurid, olid pilk, ajad, olid uudishimulikud. Ja läbi sajandite on kunstnikud kasutanud ristilöömise juures kogu seda rahvamassi peale selle on ju teada. Peale Kristuse löödi risti veel kaks röövlit ja tavaliselt kunstnikud kujutavadki kolme risti kolgata Tal ja selle all sebib hulk igasugust rahvast. Ja kusagil 14. 15. sajandil on küllalt loomulik, et selle rahva hulgas võib tunda ära rikkaid kaasaegseid kauneid. Tol ajal 14. 15. sajandil elanud daame, kes on endale ostnud koha mõnel sellisel maalil, hiljem muutub see kuidagi ebasobivaks. Kui vaadata küünewaldi maali siis tundub, et tema läheneb ristilöömisele teistmoodi. Ja kui vaadata piibli ja nende tõlgenduste seisukohalt tema maali, siis minu kui vaataja jaoks tekib alati kohe küsimus millal inimene kannatab kõige rohkem. Kas ta kannatab siis, kui ta ootab kannatust, kui ta saab teadlikuks, et mingisugune äärmine ebameeldivus on tal ees. Või siis, kui praktiliselt see kannatus juba käib või hakkab läbi saama. Kas inimesel on hirm? Kui tal on hirm, kas ta siis juba kannatab. Kui vaadata Kristuse viimastesse päevadesse tagasi, siis püha õhtusööma juures, ütleb ta. Üks teie seast annab mind ära. Ta teab ja ta on ilmselt mures, miks muidu läheb ta Getsemani aeda, miks muidu läheb ta õlimäele palvetama. Miks kutsub ta endaga kaasa kolm oma jüngritest, et need valvaksid. Ja need magavad, kui üks mees sellel ööl jäi, valva, kristus pöördub, võib-olla on sellel inimesel sellel Kristusel veel lootus, millal inimene kaotab lootuse? Tundub, et Kristusel õlimäele minnes on veel lootus. Ta võib-olla loodab imet ja ta pöördub palves jumala poole. Talle vastab ingel, kes tuleb ja püüab tema hinge kinnitada. Siis peale seda ilmselt Kristusele enam lootust kuigi palju ei ole. Ja kohe tulevad ka kinnivõtjad, kohe hakkab. Algab kõik see, mida Me teame, Pilaatus, kohtumõistmine, pilkamine, kroonimine, risti kandmine. Ja lõpuks, kui kestus on jõudnud Kolgatale, lüüakse ta risti sel hetkel, kui ta on risti löödud ja tema kannatus ilmselt lõpeb peatselt meie 20. sajandi lõpus. Ei kujuta ette, mida tähendab rippuda ristil. Seda ei peagi võib-olla ette kujutama. Aga kui mõelda ennast mingisuguse ebameeldivuse keskele kui see ebameeldivus on sajaprotsendiliselt käes. Hetk enne seda, kui Kristus teab, et ta niikuinii kohe vabaneb ta läheb ära. Kas siis on see hetk, kus ta mõtleb Nende peale esimest korda võib-olla mitme aja jooksul, kes jäävad risti alla, kes jäävad temast maha. Loomulikult esimeses järjekorras jääb temast maha ema, ema, kes on temaga koos olnud. Ema, keda iga poeg austab, armastab Jeesus, ütleb naine. Vaata, see on sinu poeg. Ja viitab Johannesele. Miks nimetab ta naist, miks ei kutsuda ema, sest ristilöömise juures viibib nii palju inimesi ja ta ei taha näidata neile, et kui tema ema on seal? Ta ei taha emale lisaprobleeme, aga ta tahab, et ema saaks elada edasi, et tal oleks mingisugune lohutus ja noorim võib-olla ka armastatuim jüngrite seast. Johannes sobiks Neitsi Maarja kõrvale hästi. Pärimuse järgi elabki Neitsi Maarja kuni surmani koos Johannes ega. Selline on lugu. Grüne vald, kes on sündinud 1470. 80. aasta vahel. Maalib seda lugu peaaegu et otse, nii nagu tema kunstnikuna sellest aru saab, aga Taimaali ristilöömise pildile kogu seda seltskonda, kes seal viibib, kõiki neid ühikuid, tsentuuriaid, keda tahes. Tema ristilöömise pilt räägib meile Kristusest. Ja keset pilti seisab rist. Ja sellel ripub inimene, ma julgen seda just nimelt nii-öelda sest enne teda on gootipäraselt maalitud Kristuse ristilöömist ja seal on ikkagi nagu mingisuguse kujuga tegemist, kes on kuidagi fikseeritud ristil. Ja ka itaallased maalivad, maalivad ristilöömist, aga nemad teevad seda võib-olla ikonograafiliselt ka veidi teistsuguse suunitlusega. Küünewaldi Kristus on täies elujõus mees kelle ihu räägib meile kannatamisest, sest kõik need piinad, mida ta on läbi teinud, on tema füüsises ka nähtavad. Nüüd on ta seal risti küljes. Me võime vaielda selle üle, kas läbi peopesa löödud nael hoiab figuuri või ei hoia üleval. Aga kunstnik on maalinud, hoidma ja on maalinud ka kogu selle keharaskuse, mis tegelikult ripub nendest kätest allapoole ja mis loob niisuguse veidi, ma ütleksin isegi ebameeldiva pildi inimesest ja tema füüsilisest olukorrast. Risti paremal pool seisab tal tal koos missa karikaga. Ja loomulikult voolab see veri, mis sa karikasse talle, veri talle taga. Talle kõrval seisab Ristija Johannes ristija Johannes, kes esimesel pilgul kuidagi isegi nagu ükskõikselt osutab sõrmega risti löödu suunas nagu tahtes öelda, ennustus on läinud täide. Ristija Johannes ei saa füüsiliselt viibida ristilöömise juures, sest tema peatu, laip on ammu maetud ja tema pea on vaagnale ammu esitatud salameele kaunile tantsijale jõukonnale. Ristist vasakul pool seisavad Kristuse ema, Neitsi Maarja ja ta ahastuses murrab käsi. Teda toetab pojalikult Johannes evangelist Johannes Kristuse noorim jünger. Ja seda gruppi täiendab naine, kes pöördus patust Maarja-Magdaleena. Tema põlvitab oma viimases leinas risti all rohkem pildil rahvast ei ole. Aga kõik peamine on öeldud, kõik peamine maalitud. Väidetavasti on Grünevalt üks kord elus näinud päikesevarjutust hetk, kus maad katab pimedus. Ja Kristuse ristilöömise, mis toimub ju päise päeva ajal. Mälestusi või mõtteid selle kohta on erinevaid. Maalib ta täielikus päikese varjutuses ja maad kattis pimedus. Kui maad katab pimedus, kust saab siis maalikunstnik valgusama maalile? Valgus tuleb küünewaldi ristilöömise valgus tuleb ristilt ja ristilt rippuvalt kehalt. Kuidas võib selline pilt meeldida 16. sajandi alguse vaatajale? Tundub, et paljudel juhtudel on see võib-olla isegi teatud mõttes naturalism sellel pildil kunstnikule pahaks pandud. Tundub, et kaasaegsed tahaksid näha midagi helgemat, midagi ilusamat kui vaadata niisugusel moel kannatavat Kristust, kas abivajajad samastavad ennast selle kannatajaga, kas neil hakkab niisuguse piinanägemisest kergem? Vaevalt küll. Miks siis neile näidata sellist piina? Abivajajate santide, leeprahaigete, katkuhaigete kõigi nende jaoks, kes isen Hainis Antoniitide juures olid ja altari ees palvetama pidid? Kõigi nende jaoks on maalitud kaks külg, mis tahvlit? Ühel pool on Püha Antonius, keda loetakse munkluse isaks, keda kujutatakse tavaliselt vana mehena, kellel on mungarüü seljas ja käes. Just vanusetunnusena on kepp ja kelluke kelluke millel on mitu erinevat tähendust. Ühelt poolt on see võib-olla ka pühaku võime deemoneid välja ajada, nimelt Antonius on see mees, kes kohtub kõrbes erinevate kiusatustega, ise nimetab ta neid teemaniteks ja sellel küljetahvlil on need deemonid veel tal selja taga. Ta ei ole nendega veel kohtunud. Need ootavad teda läbi avatud akna. Ja teisel pool on Püha Sebastian ous. Kolmanda sajandi pühak, kes oli nooltega surmatud. Ärkas ime läbi siiski ellu ja hiljem püüti teda siis veel kord tappa ikka sellesama tema usu pärast. Aga kuivõrd apolloni nooled tekitasid katku, siis sepast Jaanus oli just see pühak kelle poole katkuhaige oma palves pidi pöörduma. Niisugune on altari argipäev. Kui altari tiivad avanevad ükskord siis on küünevald maalinud alguse ja lõpu ja see on mingis mõttes kummaline. Nimelt altari kõige vasakpoolsem osa nüüd avatud kujul, jutustab maarjakuulutusest on peaingel Gaabriel Neitsi Maarja, kes on ehmunud, kes püüab tõrjuda seda kuulutust. Ja on gootipärane interjöör. Edasi keskmisel tahvlil on koos nagu kaks erinevat süžeed või kaks erinevat pilti. Kõigepealt on näha gootipärase Baltachinial jällegi inglikoori. Musitseerivad tingi kooripilt, jätkub Kristuse sünniga või neitsi ja kristus lapsega. Kuidas nüüd seda lahti mõtestada? Terve keskmine, avatud altariosa on idüll. Viimane, kõige parempoolsem pilt räägib meile lõpust. Kui kõik algab neitsi Maarja kuulutusega tema teostusega patuta joostusega ja jätkub Kristuse sünni ja juba edasi Kristuse elukäiguga, siis millega lugu lõpeb? Lugu ei lõpe ju tegelikult ristil, kus Kristus kannatab, vaid lugu lõpeb sellega. Et Kristus tõuseb üles ja see viimane avatud altari esimest korda avatud altari tahvel räägibki Kristuse ülestõusmisest. Avatud altar oma rõõmsas niisuguses värvikirevuses. Ta võib-olla ei lähe sellisel moel hinge nagu suletud. Aga kõik see sünge, mis oli suletud altaril, puudub sellel esimest korda avatud altaril. Aga isena imealtar on eriline altar ja need tiivad, millest me oleme nüüd juba ühe avamise kaudu juttu teinud, avanevad veel kord. Altar avaneb nagu kaks korda ja kui nüüd viimast korda tiibu avada, siis vaatab meile vastu puu all tarpuunikerdustega altar. Arvata võib, et see on varasem ja arvata võib, et sellele küünevalt tegelikult seda maalingute ümber tegigi ja et need mõõdud olidki talle ette antud 270 korda 310, see on päris suur puitaltar. Puit altaris istub kesksel kohal Püha Augustinus ja ühel pool teda on veel kord Püha Antonius ja Püha Hieronymus. Aga kindlasti on huvitavad ka kaks köietahvlit. Mõlemad räägivad, kuivõrd on tegemist Anto niitide ordutellimusega, siis loomulikult pühastantoniusest. Antonius, kes püüdis võitu saada kiusatustest, kes püüdis üksik lasena elada ja elada ainult jumalale. Ja ühel päeval kuuliste teisest samasugusest mehest veelsel Paulus üks tiib räägibki sellest, kuidas Antonius on läinud külastama Paulust. Paulus, kes on vana, kes on elanud kõrbes aastakümneid, kes elab kõrbes koopas, mille juures kasvab datlipuujaankaev ja kellele iga päev toob ronk pool pätsi leiba. Legend räägib, et Antonius jääb Pauluse juurde kuni tema surmani. Ja siis, kui Paulus on surnud, tulevad kaks lõvi ja aitavad Antoniusel kaevata pühaku jaoks hauda. Teine tahvel räägib meile sellest millised on Antoniuse kiusatused. Kuidas kurat teda piinab, kuidas ka juustest sikutavad habemest kisuvad kõikvõimalikud Soerdid. Need kaks viimast tahvlit on, kuigi ühe peal on sündmusi küllaltki õel on tegelikult ka rõõmsameelsed. Ja nende koloriit. Ma ei tea, ma ei ole kusagilt suutnud välja uurida, kas Grünevalt käis, kas ta külastas Madalmaid näiteks, aga see koloriit on veidi madal. Maalaslik. Grüne valdil on see altar, millega ta on läinud ajalukku. Tan maalinud veel, aga see on vähem, see on tagasihoidlikum. See on mees, kes on läinud ajalukku ühe pildiga. Ja arvata võib, et see pilt, see altar, räägib väga palju, kui tema enda elust. Grüne vald ei ole Saksamaa kõige kuulsam kunstnik ja ma tahan teile lihtsalt meenutada, et Grüne valdiga ühel ajal elab Tüürer elab kraana, vanem elab natuke hiljem. Hans Holbain noorem. See aeg reformatsiooni aeg on saksa kunstis kuldaeg.