Alguses tundus mulle, et see on kellegi sõja päeviksast ühtlase käekirjaga olid kirjutatud ja mulle tundus, et et keegi sakslane on siia jätnud oma märkmed oma elust ja olust ja hiljem selgus, et tegemist on siiski kirjavahetusega, see ümber kirjutatud pidevad ümber kirjutatud kirjavahetus, tänu millele see on jõudnud meie päevadeni. Ja 47. aasta jaanuarist kuni 47. aastal. Oktoobri-novembrini on siis kirjavahetust peetud, see oli saksa keeles ja kui kiiresti see lugu teid kõnetama hakkas. Niipea kui ma ta leidsin, ma vihikud lahti, tegin ja nägin laste arv saksakeelse teksti sõna Krixcephangene, mis tähendab sõjavangi, oli minu jaoks, oli ta kohe sündmus lubjastuda läbi ja mis tunded siis tekkisid ja sellest peaks raamat saama. Ja sadamat sellest sai. Aga nüüd muidugi inimestele, kes selliseid krõbedamaid tekst arvestab, armastavat piano pettumuse ütlema, et teie jaoks ei ole siin mitte midagi. Sest toona inimesed oskasid oma mõtteid väljendada väga delikaatselt ja oma suurimaid igatsusi ja hirme osati kirja panna väga ilusas keeles. Lõpp ongi järsk, lõpp, lõpp on järsk. Viimane kiri ütleb, et me sõidame, tahan ära lootuses, et see kiri jõuab siis korrespondendi noh ja jõudis raamatust on olemas. Ja vihikutes samuti. Lõpp oli järsk, ootamatu, nagu ikka elus ja selle proua kirjavahetus oli üllatus ka tema lähedastele kes andsid loa selle raamatu ilmumiseks. Et nendega on suheldud ja mõningad kõhklused. Kindlasti olid kõikidel osapooltel, aga need said kõik ületad, aga Saksamaa jäljed? Need on otsitud ja sakslased ei ole neid leidnud. Aga ma arvan, et see töö on ilmselt pooleli. Sest ma arvan, et sakslaste tuvastamine ei peaks olema keeruline. Et kui on teada inimeste sünnisünnilinnad linnad, kus nad on elanud, millega tegelenud nende vanemad. Kas sa need kirjad võivad ilmuda, kaasas oled, mine tea. Mine tea, ei hakka praegu tõesti mitte midagi ütlema, aga see võiks olla huvitav. Ma usun, et sakslastele huvitavam ehk veel kui eestlastelegi.