Veebruarikuu eelviimane päev 40 aastat tagasi. See ei olnud seotud mingi suure sündmusega, vaid oli tavaline argipäev. Suure isamaasõja 616-st päev. Me ei tea, missugune ilm sel päeval oli. Siin ei aita ka vanade ajalehtede lehitsemine. Ilmateadet sealt ei leia. Tulebki meelde, et ega siis hommikul. Raadiot lahti tehes ka ei kuulnud, mitu kraadi on ja mitu tuleb. Kas päev kujuneb? Pilviseks või päikesepaistelise eks ilma seisund. Oli sõja ajal suur sõjasaladus massiteabevahendid andmeid ilma kohta ei edastanud. Oli ka põhjust vaikida, kui sa kuulutad, et selles või teises piirkonnas on oodata selget, hea nähtavusega ilma, on see ju otseseks orientiiriks vastase lennukitele. 1942. 43. aasta talvest on siiski nii palju meeles, et see oli pehme ja vesine. Ei saanud võrreldagi kolme eelmise hästi krõbeda talvega. Lumi tuli küll varem maha kui tänavu. Sulailmad ei suutnud teda ka päris ära sulatada, kuid valdav ilmade seis oli udu. Somp ja lobjakas. Eestimaal oli see justkui jätkuks eelmisele vihmasele suvele. Niisamasugune oli ilm ka Nõukogude saksa rinde põhjaosas. Looduse kapriiside tahtel oli aga rinde lõunapoolsetes lõikudes nii pakast kui ka lund. Endised sõjamehed mäletavad, kuidas tuli vaenlasele peale minna. Mehed rinnuni lumes, tankid justkui ääretu ookeani lainetes ainult roheline suurtükitorn, pealpool lumepiiri aga mindi ja löödi. 40 aastat tagasi oli punaarmee talvise pealetungi haripunkt, kust edasipidi hoog paratamatult raugema sestpealetungiks varutud jõud olid kulutatud. 23. veebruaril 1943 avaldatud kõrgema ülemjuhataja käskkirjas punaarmee 25.-ks aastapäevaks rõhutas Jossif Stalin muutunud jõudude vahekorda Nõukogude Saksa rindel. Pärast Nõukogude vägede pealetungi algust Stalingradi lähistel. Käskkirjas on märgitud, et punaarmee pealetungi kolme kuu jooksul kaotasid sakslased rohkem kui 7000 tanki, 4000 lennukit, 17000 suurtükki ja palju muud relvastust. Punaarmee purustas 112 vaenlase diviisi, kusjuures sai surma üle 700000 ja võeti vangi üle 300000 mehi. Kuid käskkirjas on ka allakriipsutatud. Vaenlane on saanud lüüa, kuid ta pole veel võidetud. Saksa fašistlike armee elab üle kriisi punaarmeelt saadud löökide tagajärjel. Kuid see ei tähenda veel, et ta ei võiks toibuda. Võitlus saksa röövvallutajate vastu ei ole veel lõppenud, ta alles hargneb ja võtab hoogu. Oleks rumalus oletada, et sakslased loovutavad võitluseta kas või ühegi kilomeetri Meie maast. Kuid täna meie siiski rohkem sõjaraamatut ei lehitsi, kuigi ka kõik see, millest nüüd juttu tuleb, oli tihedalt seotud oma ajaga sõjaajaga. Ja ta teenis sedasama võitlus eesmärki, mis oli rindesõduritelgi, ehkki tema relv oli hoopis teistsugune. Täna räägime inimestest, kes oma panuse üldrahvalikku võitlusse andsid kunstirelvaga. Räägime Eesti kunsti ja kultuuritegelaste elust ja tööst sõja aastatel nõukogude tagalas. Kuid enne, kui me teemat alustame, käivitanud magnetofoni ühe laulu ärakuulamiseks, mida see paljudele meenutab. Kõlas laul Jaroslavlis Eesti nõukogude kultuuripealinnast pikkadel sõja aastatel. Johannes Semper kirjutas 1943. aastal almanahhi sõjasarv esimeses numbris. Ei saa kahtlust olla, et seni, kui meie kodumaa püsib saksa fašistide ikke all pole Eesti loova vaimukolle mitte Tartus või Tallinnas, vaid neis Nõukogude Liidu linnades, kuhu praegu on koondunud meie heliloojad, kirjanikud-kunstnikud. See oli kommunistliku partei ja nõukogude valitsuse järjekindla leninliku kultuuripoliitika väljendus. Et kirjanikel, kunstnikel ja heliloojatel olid ka rasketest sõjaaja tingimustest hoolimata Ta avarad võimalused loometööks. Nii et muusad ei vaikinud hetkekski, vaid olid kogu aeg rahva teenistuses. Erilise tähendusega oli see poliitika ajutiselt fašistliku okupatsiooni all olevate liiduvabariikide kultuurile. Mõelgem ise, kui palju kulutusi tuli teha selleks, et panna tööle ainuüksi Eesti riiklike kunstiansamblite mitmesaja liikmeline pere. Kuigi Eestimaa kommunistliku partei juhtkond ja vabariigi valitsus asusid nõukogude tagalas ja tegid suurt organiseerimistööd kaadris säilitamiseks ja uue kaadri ettevalmistamiseks poleks üldse olnud võimalik ilma vennasrahvaste abita. Eesti NSV riigieelarvel oli siis ainult kulude pool, sest tulusid polnud ju kuskiltki võtta. Siin aitasidki sõbrat, meenutab Eduard Päll, kes 40 aastat tagasi oli Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja. Nagu mida sõbra asja mäletan, eelarve tegemine ei tekitanud erilisi raskusi, sellepärast et Nõukogude valitsus üksi kalkuleerinud ei näinud. Et kõik kulutused jõuaks tasa teha. Igatahes meie kunstiansamblid varustati sõjaaja kõrgemate normide järgi toitlustamisel ja ka teistel aladel. Muidugi ansamblitele tuli taluda kõiki neid raskusi, mida, mis kogu rahval siin, seda ei või ütelda, et neid pandi mingisuguse eliidi seisukohalt. Ei, seda küll mitte, aga kõik nad olid Jaroslavlis rahul, oma eluga raskusi. Muide kooli sellest räägiti, et ütleme, riietuse alal ja rahvariietuse loomisel tekkis raskusi neil, kuid sellest saadi üle, missuguse aukusid tuli, et mõnes kohas alustati otsast peale õppima. Meie tänase saate aja piiridesse ei mahu kogu selle ulatuslikult töö põguski kirjeldamine, mille tegid ära meie kultuurimeistrid nõukogude tagalas. Mõndagi oleme oma saadetes varem rääkinud. Palju meenutusi ootab veel oma aega. Täna peatuksin vaid paaril sündmusel ansamblite elus kuid enne siiski kirjanikest ja heliloojatest nende tööst tagalas lühiekskursi toonasesse kirjandusellu teeme koos Eduard Pälliga, kes luuletaja Hugo hangervaksana oli ise selle elu sees. Kui peatuda näiteks proosal kirjandusest, siis võib ütelda. Proosa elas seal normaalset elu. Vaatamata sõjaraskustele hakkas ilmuma 42. aastal näiteks niisugust raamatut nagu Jakobsoni kogumik tules ja veres mis sisaldas kuus usust. Mart Raua jutustus, noor kangelane Nõukogude Liidu kangelasest Arnold merest, Paul Rummo, Jüri aineline jutustus Käskjalg, Kalle Paul Keerdo tasuja viie jutustusega. Lisaks sellele võiks nimetada veel koguteost võitluse radadel kus esinesid mitmed kirjanikud, omanovellidega, samuti igas sõjasarvenumbris publitseeriti Eesti nõukogude kirjanduse teoseid. Luulest paistavad silma kõigepealt muidugi Johannes Barbaruse relvastatud värsid. Raamat, mis sisaldas Poeem Jüriöö ja veel peale selle rida luuletusi ilmus Paul Rummol sõjasarves. Võib ütelda, et Johannes Barbarus oli üks viljakam poeet. Ta isegi osa luuletusi jäi avaldamata ja avaldati pärast juba Tallinnas Johannes Semperi sõjaaegsed. Luuletused ilmusid, raamatus ei vaikida saa. Jaan Kärner avaldas kaks, kogu üks on koduma käsk. Teine viha, ainult viha. Suure sugistiivsusega kõlab luuletus Meie jõud toon selleks siin kaks troofi. Meie jõud on meie naised ja lapsed. Kodumajja, kes maha jäid meist vennad, keda mõrvarid tapsid õed, kes ootavad tasujaid. Meie jõud on kõik mis annab koduarmastus, ülev ja karm. Mis meid kodu eest võitlusse kannab meie elu eri ja tarn. Selles luuletuses võiks näha sõjaaegse luule suurt programmi, kirjutab Nigol Andresen sõjasarves. Jaan Kärner on Eesti luuletaja seas suurim võitluslaulik tol ajajärgul. Mart Raualt ilmus sõja päevil luulekogu Sõjasõna. Selles on tsükkel partisanidest pühendatud tervikuna partisanivõitluse võitlusele anastajate vastu. Erni Hiirelt. Tagala kangelasliku tööd ja veel võiks märkida Paul Rummo kes on loonud laule nagu sõjakevad me mõõka, teritame punaväelaste laul, võitlev koduma, luuletusi avaldasi Adria päevil veel ka Debora Vaarandi, Juhan Smuul parve kaal ja rida teisi. Eesti kultuur. Sõja tagalas polnud eraldatud teiste nõukogude rahvast ja kultuurist vaid nende vahel süvenevad sõprus, kontaktid Eesti kunstnikud ja teised kultuuritegelased lõid sõjapäevadel siiamaani kestvad sõprussidemed. Vene ja teiste rahvaste kultuuri ja kunstiesindajatega. Toimus rida kirjandusõhtuid ja koosolekuid, millest võtsid osa vene ja teiste rahvaste esindajad. Näiteks toimus 1000 943. aastal seoses Eesti NSV ja kolmanda aastapäevaga Moskvas kaks kirjandusõhtud. Kaheksateistkümnendal juulil ja 23. juhul esimene õhtu oli Eesti alalise esinduse ruumes. Teine õhtu korraldati ühiselt Leedu ja Läti kirjanikega. Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu klubi ruumides, kus esitati vene keeles Barbaruse, Kärneri, Semperi, Raua ja teiste luuletusi. Pisut ka heliloomingust. Hugo Lepnurmest sündis sõja aastatel helilooja. Meie nüüd hakkasime seal nii muu töö kõrvalt katsetama. No tõsiseid heliloojaid meie hulgas oli kaks. Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks. Edgar Arro muidugi, Arro oli ka lõppenud kompositsiooni tehnilise haridusega. Ta oli seni suuremaid asju vähe kirjutanud, isegi koorilaule oli orelimängija tubli ja, ja tegi estraadimuusikat, tegi päris džässi kohe ja oma nime all seda kodanlikul ajal kunagi ei avaldanud, et me isegi ei teadnud, panid tal seda olnud ja sellest suunast talle hakkas peale ja ja siis läks rahvaviiside töötlusele, et me hakkasime olema rahva Eesti rahvaviisist huvitaks ja nüüd sattudes Moskva Lenini raamatukogusse, seal leidsime Herbert Herbert Tampere Eesti rahvaviiside antoloogia ja vana kandle kolmas osa Kuusalu vanad rahvalaulud ja sealt me saime siis viisi ja tekste maha kirjutada. Mis, mis meile kõigile väga suurt head meelt tegi erinevat liidu asutamismõte. No see vist liikus mitte mitmel pool 42. aasta suvel. Nigola Andresen tuli mu juure sinna ühiselamu tuppa alla ja ütles, et meil tuleks asutada heliloojate liit. Muidugi, ega mina ei olnud üksi mingi asutaja. Aga siis, kui oktoobri 25. aastapäev oli? Jah, Ernesaksal oli kantaat sõjasarv valmis, siis olid mõned laulud meil tehtud ja minu suur oktoober. Ja kas mitte ei olnud tollal Eugen Kapi patriootiline sümfoonia valmis vist kõige oma kõigi oma kolmeosaga. Ja neid me käisime siis näitamas ka Moskvas heliloojate liidus. See oli oktoobri seitsmeteistkümnendal 42. Ja siis sai ka ühtlasi Eesti heliloojate liit asutavat. See ei olnud mingisugune asutame, sellepärast ta oli ju 41. aastal meil siin Tallinnas asutatud aga seal tagalas olles nagu, nagu registreeritut, neid, kes me seal asusime. Moskva Elif liit võttis meid arvele ja 43. aasta sügisel me pühitsesime oma esimest aastapäeva. Jaroslavlis hotellitoas. Muretsesime turult. Ma ei mäleta haput, kurki seal oli ja, ja pool valget viina ja küpsetasime ise tordi lihtsalt elektripliidi peal. Mitu pannkooki, kuhu vahel siis sai oma tehtut seda jõhvika ja, ja suhkru peeneks riivitud suhkrupeedi peedist tehtud keedist vahel panna. See oli meie peo süüks. Ja Opusi kogunes tagalaperioodil rohkesti. Endal vist 23 või neli koorilauludest hakkas peale. See hakkas õieti varem veel juba kama jõe ääres tööpataljonis asudes neile Ernesaks asus selles pataljonis ja ja ta tegi meeskoori pataljoni meestest, seal oli kuni 80 meest ja lauljat mingisuguseid ei olnud, mis peas oli. See tulid mälu järel siis taastada kahe laulu noodid vist olid, seal tuli siis paar rahvaviisi juba juba seal sellele, et midagi oleks laulda. Ja nüüd ansambli tulles Jaroslavi siis muidugi oli suur repertuaari puudus, Eesti repertuaari oli vaja ja tuli seda muretseda igast otsast iga hinna eest. Eugen Kapp vist ei ole ka nii lühikese aja jooksul nii palju töid kirjutanud. Hugo Lepnurme koorilaul Me tuleme on meie heliarhiivis ainuke heliülesvõtte kunstiansamblite meeskoori esinemisest kuulakem siis seda laulu aastakümnete tagant. Nüüd lähemalt paarist tähtsündmusest kunstiansamblite muusikakollektiivide elus neli päeva, see on 28. 29. 30. ja 31. oktoobril 1942 andsid ansamblid aruande, kontserte oma sünnilinna, Jaroslavli rahvale ja siis edasi meenutab helilooja Harry Kõrvits, kes tegutses ansamblites koorijuhina. Esimene aruandluskontsert jeruslaavlastele toimuski Volkovi teatris oktoobriaastapäeval see võeti väga hästi vastu ja see andis nii ansambli kollektiivile ka jõudu ja julgust edaspidiseks tegevuseks. Kuna ansamblit selle noh, peaaegu poole aasta jooksul olid oma olemasolu igati õigustanud siis võeti ette detsembris suur ja vastutav sõit Moskvasse. See oli muidugi väga põnev ja loominguline ettevõtmine, aga arvestades ansambli liikmete säärast noh, head tahet ja soovi näidata meie Eesti muusikakunsti kõige paremast küljest, see andis hoogu ja ka julgust. Meie ansamblite meeskoor juba suvel külastas Moskvat ja tuli sealt ka tagasi, nii heade nagu ütelda. Paberitega nimelt toimusid seal kontserdid seoses Eesti NSV ja Läti Leedu NSV teise aastapäevaga ja meie esindajateks olid seal siis solistid Alumäe lund klaveri tuua ja meeskoor. Nii, ja siis detsembri külmadel ilmadel, mäletan, sõitsime siis ansambli liikmetega. Tantsurühm, sümfooniaorkester, koorid, solistid ja ka draamarühm sõitsime Moskvasse. Seal toimus rohkem kui kahe nädala jooksul terve rida kontserte. Kõige vastutus, vastutusrikkamad Need olid muidugi Tšaikovski nimelises kontserdisaalis, kus kogu kollektiiv esines. Peale selle esinesid solistid ka iseseisva kontserdiga konservatooriumi suures saalis. Nii et võib ütelda, et toimus täielik Eesti kunsti dekaad, mis jäi sõja tõttu tegemata, sest ta oli planeeritud 1941. aasta detsembril. Muidugi ei piirdunud need esinemised ainult kontsertsaalidega, vaid esinesime väga palju haiglates, tehaste klubides. Nii et see oli, olid tõesti nagu ütelda Eesti kunstipäevad Moskvas. Noh, kui meenutada neid kontserte, siis peab ütlema, et et need õnnestusid tõesti hästi ja, ja arvustus ja kokkuvõtted olid kõik väga nii üksmeelsed. Peale selle muidugi oli see huvitav ka ansambliliikmetel, sest oli ju see paljudele ja peaaegu kõigile üks esimene säärane põhjalikum kokkupuutumine ja tutvumine Moskvaga. Ja kui vähegi vaba aega oli, siis külastati ka Moskva teatrit ja kontserte, nii et see oli niisugune kahepoolne andmise ja saamise suur rõõm. Edasi mõnda rahvakunstnik Olga Lundi silmade läbi. Ja esimest korda me saime kokku puutuda siiski niisuguse nõudliku publikuga, nagu seda oli Moskva kuulajaskond nõudlik, aga ühtlasi väga soe ja väga vaimustust avada. Väga palju lisapalasid tuli anda, isegi mõnikord oli niimoodi, et lisade paladest tudi puudus olnud ei olnud niimoodi ette valmistanud, et et tuleb nii palju lisapalas ja anda ja ma mäletan, Bruno Rudki oli minuga tegemist, niimoodi tuli lihtsalt peast mõnikord saata mõni Eesti rahvalaul, sest noote tõesti ei olnud kaasas, aga vastuvõtt oli niivõrd soe ja niivõrd haarab, et see oli muidugi üllatuseks minule kui noorele lauljale, ehkki ma olin juba Estonia teatris 34.-st aastast ja olin mitte just nii väga algaja teatriinimene, ikka olin juba ju juba lauljaks kujunenud, professionaalne laulja see väga ergutas ja oli muidugi väga meeldiv. Meile kõikidele peeti meid väga kultuurseteks väga kõrge kultuuriga esinejateks. Jaa, meistriteks tunnistati meid. Keskseks Moskva kontsertide kavas oli temaatiline kompositsioon juunipäevad, mille stsenaariumi kirjutasid Priit Põldroos ja Paul Rummo. Muusika oli Eugen Kapilt tutvugem põgusalt selle kompositsioonist stsenaariumiga, mille kirjelduse on oma mälestustes talletanud Priit Põldroos. Sümfooniaorkestri avamäng, ruum on tühi, pidulik valgustus. Siis hakkab tulema eri värvi ja erinevates rahvarõivastes rühmi, tütarlapsi ja noormehi täis mehi ja naisi, vanu ja lapsi. Värvide erinevus ja rühmade asetus peab olema maaliliselt kaunis. Siis tuleb kõneleja eritsiteerib, et juba üle aasta võib rahvas vabalt luua uut elu ja maa kasvab, kasvab töös ja laulus. Sellele järgneb partei hümn ühislaul koos orkestriga. Vahemängu ajal toimub rühmade ümberpaiknemine Keskleiab vaba ruum ettekannete jaoks kaks rahvariides neidu eralduvad hulgas ja laulavad kevadest. Nad lõpetavad laulu. Ülelaane lootus luikab, kõnekõmin metsa peal üle oru ootus huikab kevade on meie ees. Taamalt kostab ringmängulaul, selle tantsulise osaga jooksevad siis see noormees ja neiu. Nad on arglikult õnnelikud ja lähenevad häbelikult. Tantsivad. Tantsi, tantsi, tammekene, künni künni, kõivukene, veere, viitsa ladvakene. Niimoodi siis kompositsioon algas. Lava tuleb rahvast täis vahelduvat värvikat grupid, üks tants ja laul, järgneb teisele labajalavalss taadi ja eide tants ingliska. Siis meenutab taat oma laulus minevikku. Eks küll vaevu nähtud valu võidutses ju kubjas saks maha, põletasid talu. Aga mul ei murdunud jaks. Järjöödia mahtrat meeles, viies aasta mõisa tall, käsen, keelan saksa keeles, ühishauad kuuse all, lastele eit rinnapiimas võitlushindu imetas. Võidelge, aeg saabub viimaks valgus võidab pimeda. Edasi tuleb torupillilugu ja tantsis selle saatel. Lastelaul ja kassi-hiiretants, humoorikat, karutants ja groteskne tants. Pidu täies hoos ja siis lõpuosa kostab peiulaul. Poisid, mis te mõtlete ja veel aega viidati, parem tulge tantsima, tooge neiud kaasa ka. Kui tants on kujunenud kõikehaaravaks, annab orkester tugeva, otse hoiatava akordi. Tants lõppeb silmapilkselt. Liikumatus. Muusika nagu marssivate sõdurite samm. Arusaamatus rühmade ümberpaiknemine ilmub kõneleja ja teatab pritsitatsioonis sel päeval, kui pidutseme vabaduse võitu. Kui asume loovale tööle, tungis meie maale äraandlik, vaenlane laastab, purustab on alanud sõda. Kuid me ei karda, me asume relvadega ajaloolise vaenlase vastu. Rahvas kivistub hetkeks vaikus. Siis kasvab see vaikus vihaks. Ärevas otsekui rivistunud kindle otsustava rühiga. Ja kõlab võimas ühislaul. See ühislaul oli Relvile rahvas. Stsenaariumi kirjeldus oli ehk mõnele tüütav, kuid me esitasime selle kindla eesmärgiga Kujutlegem, vaid missugust tööd nõudis sellise haarava vaatemängu loomine, mis ühelt poolt pidi Eestist vähe kuulnud vaatajale andma mingi pildi meie rahvatraditsioonidest teiselt poolt ka väikese läbilõike ajaloost. Tänapäevase pilguga vaadatuna tundub ehk mõnigi asi selles naiivsena kuid ikkagi just niisugusena tutvustas kompositsioon juunipäevad Eestimaad sõja aastatel mitte ainult Moskvelastele vaid ka teiste linnade elanikele. Kuid nüüd veel mõni sõna Moskva reisifinaalist. Kui kontserdid, Ta oli läbi, siis toimus veel niisugune ühine väga südamlik ja tore koosviibimine sobinovskil Eesti NSV alalises esinduses. Seal sai teatavaks siis ka meie esimesed aunimetuste saajad, kelleks ma mäletan, olid seal Lauter, Pinna, Põldroos, Kapp, Ernesaks, Alder, lukk, kalumäe, Leppnurm ja tervele reale ansambli liikmetele avaldas rahvakomissaride nõukogu oma määrusega veel eriti nii südamlikku tänu tehtud töö eest. Tundmaks. Linnu nägu. Nii saame ka O. Äkki lääs vaatata? Kuid nüüd teine suursündmusansamblite muusikakollektiivide elus, Harry Kõrvits ja Olga lund meenutavad suurt ringreisi jaanuarist kuni juunini 1943. Sõitsime me välja Jaroslavlist läbi Tšepaievski faasse Tšeljabinskis, seal kohtasime väga palju eestlasi, sest tol korral oli terve ridagi meie keskasutusi Tšeljabinski, nii et seal peatusime natukene pikemalt ja siis läks sõit üle Sverdlovski nii-öelda Kiili, Omski Novosibirskis, seal olime me kaks korda vahepeal, Me käisime Kemirovos Leeninskis, ühesõnaga Kuspassis. Ja tagasi tulime, peatusin, ma mäletan veel maikuu algul olime uuesti Novosibirskis ka seal oli jälle terve rida kontserte ja siis juba hiljem läbi Sverdlovski jälle. Naasesime Jaroslavli. Nii et see oli küllaltki niukene, väsitav ja pikk reis, meil oli kasutada kaks vagunit, see oli niisugune kolmekorruseline elamine, kõik vaguni narid ja aga pakinari oli, kõik olid mängus. Aga niukse toreda kollektiivse tunde kasvatas see sõit nii, et kõik rahul ja ei olnud niukest halisimist ja nurisimist selle eest muidugi kandis ka hoolt kommunistide ja komnoorte generatsioon natukenegi, mida juhtis Helene Johani. Nemad, hästi tragi ja abivalmis. Alati olime informeeritud kõik rinde sündmustest. Nii et see elus toimus vaatamata nendele küllaltki kitsastele ja rasketele tingimustele täiesti normaalselt toitlustamine, see oli tavaliselt nagu ikka sõja ajal kaartide alusel ja kui olid pikemad otsad, siis saime mees nõndanimetatud kuiva bajoki kaasa ja ööbismi muidugi vagunites seid. Vahest muidugi juhtus ka nii, et nendes sorteerimisjaamades, enne kui kontserdid ja läksime, olid vagunid, ütleme ühes kohas tulime tagasi, olid natuke ära liigutatud, nii et vahest tuli siis ka veel pärast kontserti otsida. Otsida seal külma ilmaga. Kurbuse, või teatris oli väga suur esinduslik kontsert ja peale selle me läksime siis abikaasaga koos vagunid otsima. Ja öö läbi jooksime mööda roopaid. Teate, rong tuleb ja sa ei tea kuhu sa pead minema, sest roopaid on nii palju, sa ei tea, kus roobaste peate, ma nüüd sulle vastu tuleb, see oli meeletu ja me terve läbi otsisime oma kodu ja ei leidnud teda ülesse. Hommikul muidugi ma olin hirmus ära väsinud ja ära külmunud ja siis ma läksin ikka oma juhtkonnaga seal rääkima, et kas ma ikkagi saaks hotelli kuskile. Et vastutavad, kontserdid olid ja see oli talvine aeg ka, et võib külmetada ja no siis pandi siis meid Inturisti. Keerame mul on hästi meeles, me esinesime väikeses väikeses linnakeses ja meil oli kavas ka muude hulgas üks Leedu laul, seda me laulsime leedu keeles. Ja kui me seal olime ära laulnud, siis algas üks väga maruline aplaus. Hiljem me laulsime laulu muidugi kolm korda. Selgus, et seal viibisid just selles linnakeses ravil Leedu rinde võitlejad. Noh, kujutage ise ette, et kui me äkki kuuleksime üht Eesti laulu nii ootamatult, see teeks kõigile meile suurt rõõmu, nii et leedulastel oli see väga südamelähedane ja. Suure südamesoojusega, mitte kuskilt ei olnud niisugust etteheidet, et vot nüüd teie siin laulateerantsite teised tiivad ja ja meil oli ikkagi meeskoor ja palju mehi oli ka noori mehi oli kaasas seda kuulnud kuskilt. Väga sageli öeldi, et elagu Eesti, et varsti läheb oma koju tagasi ja kõik niisugused optimistlikud hüüded olid aga muidugi Eesti riiklikud kunstiansamblid tegid isamaasõja päividel väga suure töö ära. Ikka see ja rahvaste sõpruse küsimus ja ma mõtlen, need ansamblid tegid selles kahe ja poole aasta jooksul. Tutvustasid rohkem kui kunagi ennem ennem ja kunagi hiljem Eesti kultuuri nõukogude liidus. Tagasi saabusime siis me 43. aasta juunikuus ja noh, muidugi väikene nagu ütelda, hingetõmbamine selle järgi kulus ära, repertuaari tuli hakata täiendama, aga nii nagu oli see ka Moskvas, nii oli ka see nõndanimetatud suur sõit, pikk sõit andis meile palju uut hoogu edaspidiseks tegevuseks, mis, mille nii siht ja eesmärk oli juba taas vabastatud Nõukogude Eesti. Meie hulgast lahkunud Paul Rummo ütles kümmekond aastat tagasi Ma arvan, ansamblite mõju tänapäevale ja tulevikule on tähtsam sellest, mis tol korral meie tegime selles mõttes, et mida ansamblid andsid jah, tuleviku Eesti Nõukogude kunstile. Me ei tea, kas Georg Otsa oleks lauljaks kujunenud kui ta ei oleks ansamblisse tulnud. Ta teatavasti oli hoopis teistel aladel siirdumas. Me ei tea, kas meil oleks olnud suurt kaasaegset näitlejat Jüri Järvetit, kui poleks ansambleid olnud mitte nii palju seda, et ta nüüd ansamblis jõudis, nii väga suurele kunstimeisterlikkusele jõuda noorukese poisile vaid kas ta oleks üldse kunstialale sattunud, kui ta ei oleks sinna tulnud. Ja nii võib mõnegi teise-kolmanda kohta niisuguse oletusi teha. Raskeid sõja-aastail säilis ja arenes edasi tänu partei ja valitsuse kultuuripoliitikale Eesti nõukogude kunstikaader, kes juba varsti lõi käed külge taas vabas Nõukogude Eestis vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku kultuuri loomisele. Paljude endistest Jaroslavlastest on Eesti kultuuri avangard vist praegugi tellides oma tegevusega kogu rahvast.