Eeloleval suvel pisut rohkem kui poole aasta pärast möödub 150 aastat Eesti esimesest üldlaulupeost. Tänasest alates on päevade saates laulupeoteemaline rubriik, kus helilooja, pedagoog ja muusikateadlane Alo Põldmäe räägib meile esimesest Eesti üldlaulupeost kõigest, mis sellega seotud on, mis sellele eelnes ja mis sellele järgnes. See oli ju pikk ettevalmistusaeg, kuna kõik oli ju esimest korda, mitte midagi taolist ei olnud Eesti ajaloos juhtunud, et tuleb kokku eestlastest koosnev suur koondkoor kokku üle 800 inimese ja hakkavad laulma armastavalt palju rahvast, uskumatult palju inimesi, sest kooriliikumine oli alguse saanud juba 19. sajandi keskpaigas, isegi varem juba siin Kambja kandis oli juba 18 sajand lõpus juba esimesed koorid ja vahetult enne laulupeo organiseerimist selle korraldamist. Johann Voldemar Jannsen, keda me loeme laulupeo isaks, kes ongi selle toreda tiitli ära teeninud, auga? Jansen leidis selleks, et saada üleüldse laulupeol luba. Kõige tähtsam asi oli esimese laulupeo jaoks oli muidugi laul ise, aga teise järgu tähtsusega oli luba. Tsaarivõimud ei tahtnud ju anda luba ja, ja selleks, et seda luba saada, oli vaja kas rohkem aastat ette teha tööd oodata Ta umbes 20 kuud, et saada luba ja luba saadi vahetult enne laulupidu neli kuud, enne kui seame need tänapäeva olukorda ennast ja neli kuud enne laulupidu üldse üldse hakkame asja korraldama ja põhiasju paika panema, noote repertuaari paika panna, siis ei toimu mitte midagi. Aga õnneks tänapäeval selle jaoks luba templiga ja ma ei tea, mitme allkirjaga ei ole mina veel kuulnud. Peaks küsima kuskilt ministeeriumist või riigivalitsustest luba, aga kuidas nõukogude ajal oli nõukogude ajal repertuaari oli vaja kinnitada, repertuaar oli toe tingimata kinnitada, sellepärast Olegreetset ei olnud sellist paberit. Luba. Luba ei ole mina kuulnud, aga esimese laulupeo puhul oli ju kõik, mis inimesed ajasid närvi ja korraldajad ja lauljad kogu siiski rahva. Ma ütlen praegu etteruttavalt eesti rahva eesti rahvast, kui sellist polnud olemas, oli maarahvas. See laulupidu oli nii tähtis meie jaoks, et me laulsime ennast rahvaks, see on ilus luuleline kujund, aga tegelikult selle taga on ka väga tugev sisu. Nii see oli alguses nurga taga vaikselt tehti seda koorilaul, aga kui nähti ära, kui rahvani jõudis see, et me võime kõike koos teha nii suurelt ja nii ühtselt ja nii ühte hoidvalt. See ju kohe tõstis tohutult seda ühtehoidmise vaimu. Ja esimene üldlaulupidu saigi tõukejõuks meie ärkamisajale, see oli üks tähtsamaid momente ärkamisaja tekkimisele. Aga kui me räägime üldse laulupidudest, siis enne seda ei pidi olema ju tugevad eeskujud. Esimesed eeskujud olid 1826 Šveitsis Zürichis toimunut päris suur laulupidu ja seda loetakse maailma kooriliikumise üheks alustoeks Zürichi laulupidu 1826 siis oli tekkinud juba nii Saksamaal kui Šveitsis küllaltki palju lauluseltsi. See ja kogu laulupidude liikumine tugines sky lauluseltsidele mitte ainult meil Eestis, vaid igal pool mujal Euroopas. Ja need seltsid levisid ka Baltimaadesse. Siin olid ju juhtival kohal baltisakslased kõrvutada tsaarivõimudega oli meil ju kaks võimu, millepärast oli ka raskem saada seda laulude luba. Kaks võimu pidid omavahel kokkuleppele saama, et anda meile see üks luba ja baltisakslast üheks esinejaks. Laulu seltsiks oli tänapäeva Jelgavas tolleaegses Davis 1819 esimene lauluselts. Lauluseltside liikumine läks edasi Riiga. 1836 korraldati juba Riias päris surm muusikapidu, mille üheks kunstiliseks juhiks dirigendiks muide oli ei keegi muu kui Richard Wagner, kes tol ajal elas kirjas. See kõik toimus küllaltki suurte laulupeo rongkäik, kude, ühiste pidusöökide, peo, hallide ehitamise ja sellises vaimus. Kõik baltisakslaste laulupeod, baltisaksa rahvuslikud laulupeost. Just, ma rõhutan, identiteedi laulupeod hakkasid toimuma hiljem siis, kui hakkasid kolme balti riigi ühised laulupeod. Rõhutan seda, et kolme riigi ühised laulupeod, aga need olid baltisaksa laulupeod. Esimene neist toimus 1857 Tallinnas. See oli suurejooneline üritus, sinna sõitis muide Pärnust ka Johann Voldemar Jannsen, kes me laulupidude jaoks kogus juba algmaterjali nii-öelda innustust, kõik organisatoorseid momente, Te kõik pani ta kirja juba 1857, nii et baltisaksa laulupeod olid identiteeti, keegi hoidjat, identiteedi kinnitajad baltisaksa rahvusele ehk saksa rahvusele. Miks ma seda rõhutan, sest meie saime oma eesti rahvusliku identiteedi ja kokkuhoidmise vaimu eeskujuks just seal baltisaksa laulupidudelt sest 19. sajandi keskpaigast hakkas toimuma suur saksa kõikide väikeriikide ühendamise protsess. Ajaloost me teame kooli õpikustki. Tofon, Bismarck oli sellel liikumisel võimas liider ja sellesama liikumise tulemusena ju liidrid isegi saksa väiksed riigid kokku üheks suureks saksa riigiks ja ma ei hakka siin edasi rääkima, mis sellest lõpuks välja tuli. Aga ikkagi progressiivse liikumise seisukohast oli see ju väga oluline, et ühe rahva killustunud jõud ja kõik need tegemised liita. Üheks konkreetseks liiniks eestlased võtsid selle eeskujuks, see võib olla takkajärgi tarkus, kus aga tegelikult nii see oligi, laulupeod, teid, selle vaimu, selle rahvusliku liikumise vaimu ühte punkti ja eestlaste puhul, kui toimus esimene üldlaulupidu 1869 siis just see tark kab meie ühtehoidmise vaim sai endale väga võimsa väljundi ja see identiteedid taotlemise soov väljendus läbi laulu. Nii et uskumatu. Meie identiteedi taotlus kajastub laulus läbi laulupeo, nii et me võime öelda meie riigi iseteadvus ja üldse riigi alustalad on identity Teet pluss laul. Ja sellepärast võib-olla meid nimetatakse ka laulurahvaks. Meie ise loeme seda, et me oleme laulurahvas tol ajal ikkagi nii palju rahvast oli kokku 800 inimest, kes teevad ühte asja, et tol ajal üldse nii palju rahvast kui saada. Esiteks võib-olla oleks kuidagi saanud, aga võimud ju kartsid seda. 19. sajandi keskpaigas Eestiski oli toimunud mitmesuguseid. Tuletame meelde nimetatakse Mahtra sõda, kuigi kõlab sõda, on ju kohutav asi, et nii, et ei tea, mis terved riigid ja rahvad hävivad. Aga Mahtra sõda, see tähendab seda, et toimus meil kohalik vastuhakk just Saksa, eelkõige saksa rõhumi, sellest meid, meid ju rõhusid ju parunid ja parunite võim ja samas selle kohal tsaarivõim. Nagu ma enne ütlesin, Kahekordne rõhumine toimus, miks pärast nii palju inimesi läks ära Peterburis, sealt tundsid inimesed ennast ühe rõhumise? Kahe no igatahes Mahtra sõda siis pühajärve vastu ka samamoodi 19 sajandi keskpaigas. Võimud kartsid sellist rahvatulemist, seda on elu kardetud loega Karl Paju, loomulikult Jansen, kes oli suur diplomaat, tema püüdis teha kõik, et see luba, mis on see A ja O, antud juhul esimese laulupeo jaoks, et see luba tuleks. Ja, ja sellepärast ka Jansen pingutas nii, kuidas jaksas, et ei tekiks mingeid takistusi loaks üksulisega moraali küsimus, sellepärast Jansen surus läbi oma tahte, et esimesele laulupeole tulevad ainult meeskoorid, segakooriliikumine oli palju laiem, juba mitme kümneid aastaid juba üle terve Eestimaa levinud, täpne olla siis üle Liivimaa laulupidu toimus Tartu ja selle ümbruse Valga ja see oli ikke Liivimaa ja veel Pollekite lats oli vaja kindlustada. Luba saadakse, Jansen tahtis, et välistatakse vähimgi põhjus, et tuleks keeld. Keeld tuleks välistada. Sellepärast olidki ainult meesnaisi, ei või lubada, sest mine tea, mis siis võib juhtuda, kui tulevad mitmeks päevaks kokku eri paikadest naised ja mehed, kus nad kõik koos on ja nii edasi võib tekkida ka segadusi talurahvas või sakslasi arvukalt kohates võivad ka hingesugulased, et kokkupõrked olla. Seda kõike nägi vaimusilmas võimalike variantidega Jansen ja sellepärast surus lihtsalt läbi meeskooride osavõtul. Ja see muidugi tekitas päris palju pahandust, sest paljud köstrikoolmeistrid kõik olid valmistanud juba aastakümneid, segakoorid isegi vaimulikud konnal, näiteks Adalbert huga Willi Keroode, kellest sai tulevase esimese laulupeo president. Tema Maarja koguduse koor oli segakoor ja neil toimus päris mitmeid tagantjärgi niuke traalseidze kokkupõrkeid Jansoniga Willi kõrvade vaimulikuna ütles, et naised annavad ju värvi. Selle värvi aga no me tänapäeval võime laiendada kõige kogu elule annavad naiselt värvi ja Jansen, kes oli natuke vaimulike ringkondadega seotud, aga mitte selline, et praost tema ütlused ainult meeskoorid, sest naised võivad selle laulupeo üldse nagu õndsa nende osalemine. Nii et selline kahtepidi mõtlemine oli ja peale jäi Janseni raudne tahe. Tema teadis, mis ohud olla rõivad. Et võimalikud ohud tuli ära nivelleerida väga täpselt ette valmistanud on väga tõsiselt ja, ja Needsamad baltisaksa laulupeod, millest ma rääkisin 857866 oli veel suurejoonelisem laulupidu Tallinnas. Seal käis Kai Jansen pani lausa kirja, avaldas väga pikk, ehkki ülevaateid Eesti Postimehes, kus kirjeldas üksikasjaliselt kõik need rongkäik ja kõikvõimalikku kuni suveniiride nii välja lipuehteis, kuhu panna lipud, kes peaks olema sellises ametis, kus kohas panna auväravad mismoodi pidusööke teha? See on uskumatu järjekindlus ja ta võttis tseremoniaalses külje baltisaksa laulupidudelt otse. Ja kui ta käis Riias ja oli 1861 teine baltisaksa laulupidu seal ta pani kirja täpselt pidusöökide, isegi toitude järjekorrad ja, ja mis ta kõik seal kirja pani. Et kuidas teha selline heas meeleolus ja võistulaulmised võistulaulmise, sellega võttis eeskujuks 1857, näiteks toimus Tallinnas baltisaksa laulupeol paatidega sõit kis lauluseltskond mööda Tallinna lahte Pirita jõe suudmesse, seal Pirita jõge ülesvoolu ja kõrge kalda peal toimus kooride võistulaulmine publikuni teisel pool jõge ja kuulas, mitu 1000 inimest oli olnud muidugi edaspidi võistulaulmised eesti laulupidudel ei toimunud seal Pirital, aga võistulaulmise idee sai Jansen just baltisaksa laulupidu. Nii et see baltisaksa kultuuri alustala on saanud meie alustalaks täpselt samamoodi. Laulupidu. Järgmises laulupeoteemalises saatelõigus, mis on eetris kahe nädala pärast päevade saates räägib Alo Põldmäe laulupidude juurde kuuluvast kultuuriprogrammist ja Vanemuise seltsist.