Stuudios on meil Alo Põldmäe ja loomulikult räägib Alo meile esimesest Eesti üldlaulupeost. Nii, aga nüüd oli vaja leida, kus laulupidu korraldada. See ei olnud ju sugugi enesestmõistetav, et laulupidu tuleb Tartus. Neid kohti oli teisigi, nii nagu praegu Euroopa kultuuripealinna valimisel kandideerivad siin mitmed linnad ja praegu Narva ja Tartu ja, ja veel Rakvere on veel satelliidi, Narvale nii laulupidu, kus laulupidu korraldada. Alguses oli kõne all kolm võimalikku kohta Tartus Viljandi Jakartalli, kuigi Tallinn Eestimaa pealinn, siis oli oma aja nagu mööda lasknud, aga ikkagi ta figureeris mitmetes ettepanekutes. Üks variant isegi oli teha laulupidu Tallinnas ja Tartus üheaegselt juba sel ajal, kui me meenutame 1969. aasta laulupidu. See on, kui oli 100 aastat Eesti üldlaulupeost siiski korraldada. Laulupidu nii Tallinnas kui Tartus oli ja seda on tehtud ka hiljem. Jaka nüüd, 2019. aasta 150. aastapäeval korraldatakse nii Tallinnas kui Tartus laulupidu, nii et see ei ole mitte uus asi, vaid see on vana asi, mis on 20. sajandil uuesti päevakorda tulnud. Jaa, Janssonile muide tundus algul isegi soodsa mana, et korraldada Viljandis laulupidu mikspärast Viljandis Kesk-Eesti asendi poolest isegi soodsam, sest Viljandimaa ja Mulgimaa oli kultuuriliselt väga arenenud paik juba selleks ajaks. Ja noh, Tartu kui ülikoolilinn muidugi tal olid oma eelised, aga sugugi ei tohtinud alahinnata Mulgimaa ehk Viljandi ümbruse kultuurilist tegevust, seda enam, et väljapaistvalt tegelased nagu Jakobson ja Kunileid, kellest kujunesid noh, mitte ainult laulu pidada võid kultuurilise tegevuse suhtes olulised tegelased olid pärit just sealtkandist. Tegutsesid vähemalt mitte kõik ei olnud seal sündinud, aga tegutsesid sealkandis. Ja lõpuks siis kui Vanemuine valib peakorraldajaks, siis muidugi 1867. aasta, ütleme seal märtsikuust, siis oli asi selge, et peab ikka jääma Tartu ja Tartu kasuks. Rääkis ka muidugi see, et seal oli ülikoolilinn juba nii, nagu Jansen ütleb, ühes oma artiklis Postimehes tsiteerin tart too ürgvana Eesti laululinn ja nii nagu läänemeremaade kui ka eesti intelligentsi taimelava, nii et jällegi Janseni osavus ajalehe veergudele rõhutada. Kui midagi sai otsustatud, siis tema ütleb kohe, et seal ürgvana Eesti umbes nii et juba ürgajal siin peeti laulupidu. Tema oskas asjale reklaami teha. Ja muidugi, Tartu kasuks rääkis ka see, et kuna võimude poolt oli tingimus, et ei tohi see segada üldist linna tavalist igapäevaelu igapäevaelu. Tartus oli üliõpilastel palju kortereid ja suvisel ajal, millal juba algusest peale plaaniti suvisel ajal teha, need korterid olid vabad, neid oli võimalik üürida ja paljud andsid ka ilma tasuta need korterid, üliõpilased, külalised, kes tulid, ja lauljad, kes tulid, neid oli vaja kuskile paigutada. See oli hea võimalus Tartu kasuks. Et Tartus oli vabu pindasid suvisel ajal paigutada külalisi, lauljaid ja osalejaid. Siit kerkibki järgmine küsimus, et oli vaja otsustada, millal seda laulupidu teha. See ei olnud ka algusest peale mitte selge, kuna Jansen võttis eeskujuks baltisaksa laulupeod, noh, sõna otseses mõttes ikka nii, nii korralduskomiteede töö seisukohast kui sümboolika kui suveniiride ja igasuguste muude asjade osas. Rongkäikude ja pidukomitee igasuguste eraldusmärkide osas, kuni viimseni võttis eeskuju baltisaksa laulupidudest. Ka suvine aeg kujunes baltisaksa eeskujuks. Suvel sai krunt käike teha, milles oli asi mikspärast vaidlust tekkis, millal seda laulupidu korraldada, sest priiuse tähistamine see tähtpäev oli 26. märts. Kujutame nüüd ette, kui oleks laulupidu pidanud korraldama 26. märtsil talveaeg lumi maas või siis juba hakkavad teed lagunema. Raudteed ei olnud, kuidas rahvast tuleb kohale, sõidab oma kärudega läbi, mudasid teid lihtsalt ei saada. Kuidas nad laulavad üldse mantlite seal riietes väljas? Laulupeo korraldamine ei oleks tulnud kõne alla, aga praegu me peame nagu enesestmõistetavaks. Laulupidu toimub suvel, aga siis oli see ju otseselt seotud priiusepäeva tähistamisega, see oli jälle üks suur vastuolu sisse kodeeritud mikspärast ei saadud võib-olla ka luba, sest oli vaja tähistada õigel päeval, aga nüüd tehakse Vanemuise seltsi poolt, ettepanek peaks piss mitu kuud hiljem korraldama. Baltisakslased leidsid, et see on vale asi, tuleb sellele vastu. Seistakse, et Vanemuise selts ise annab juba põhjuse asja mitte toetada valel ajal, kui palju selliseid takistusi ja nähtamatuid takistusi tekkis. Korraldamise aeg oli ka üheks takistuseks mikspärast seda laulupeo korraldamise luba nii kaua pidi ootama ja miks seda ei antud. Laulupidu korraldatakse justkui valel ajal, aga kuna eeskujuks olid baltisaksa laulupeod, siis muud valikut ka ei olnud ja puhv korralduslikult polnud muud valikut kui suvine aeg, kus sa märtsis paned, sajad lauljad? Jah, ei oleks olnud Tartus ruumi ütlemiseks veel üks asi ei saa rongkäike teha või kui, siis läbi lumehangede ja siis väikses mastaabis ja mitte ei oleks olnud selline rahvapidustus, kus oleks saanud nii rahvas osa kui külalised täis mulje. 1869. aasta juuni lõpus, pluss kui selle alluvuses tegelikult toimus, saadi ju kohale vankritega, paljud tulid ka jalgsi, kes olid süntart. Me isegi ei kujuta ette, kui palju inimesi tulid jalgsi kohale, kus kümneid kilomeetrite isegi mitmekümne kilomeetri kauguselt ja enamus siis vankrit tega ja postid õldu ju poleks Talurahvas suutnud ju üürida ja need olid väikesed ka, palju sa tood neid inimesi. Nii et tegelikult see juuni lõpp oli see kõige õigem aeg, sest talurahvas sai siis ka kohale tulla. Vot siin üks väga oluline punkt, kui tähtis oli talurahva osalemine esimesel üldlaulupeol, sest suure osa laulupeoliste moodustasid kitanu rahvas. Talurahva jaoks oli selleks ajaks külviaeg lõppenud ja veel polnud alanud hein aeg, järelikult ka amet Ki võimude poolt nii-öelda kohtadel lubati vabaks talupojad mõneks päevaks tööd ei seganud ja tööd ei seganud. Muidugi hakkas väga kõvasti takistama vastuseks laulupeo korraldamisel algas näljaaeg ja vot oli seda veel vaja. Just sellel aastal, 1868. aasta suvel tuli väga halb ilmastik põllumeeste jaoks ja viljasaak ikaldus. Sellest tuleb veel eraldi juttu. Hiljem.