Stuudios on meil Alo Põldmäe ja loomulikult räägib Alo meile esimesest Eesti üldlaulupeost. Eelmistes saadetes rääkisime, mis olid laulupeo alustoed, alussambad täna jätkame, kuidas laulupeo ettevalmistus siis algas? Jutuks meil oli see, et Johann Voldemar Jansen käis balti laulupidudel, see oli nii Riias kui Tallinnas ja viimasel laulupeol 1866 tegi ta väga hoolega märkmeid ja oli juba ammu peas mõte, et see laulupidu tuleb korrata, mida saksad on juba mitu korda teinud ja mis temale andis selle kindluse, sellist laulupidu korraldada. Sellest ei ole kuigi palju räägitud. Kasutan juhust ja juhin sellele tähelepanu. Nimelt samal 1866. aastal võeti vastu uus kogukonnas seadus, mida see siis tähendas? See tähendab väga palju just eestlaskonna jaoks, sest see andis kohalikele omavalitsustele tänapäeva mõistes valdadele koma otsustusõiguse. Sinna sai vallaametnikega valida oma Eesti talupoegi ja see oligi kogukonna seadus. Vallavanemateks said Eesti mehed juba varem ei olnud see võimalik või siis olid need kuskil Saksamaal välja õpetatud võib-olla eesti mehed või igatahes väga sakslastega seotud mehed või tsaari valitsusega otseselt kusagil eraldi koolitatud mehed. Nüüd sai juba rahvas oma sõna sekka öelda ja vaat nendele oma meestele nõndanimetatud oma meestele vallavanematele ja valla vöör, mündrid ja sellised nimetused tol ajal nendele sai juba Jansen püstitada oma laulupeo ideest, see oli see tugipunkt, kuidas ta tegi seda ajalehe kaudu või võttis kontakt isiklikult või no see käis kirjavahetuse teel ja ajalehe kaudu. Kirjavahetusel oli tol ajal väga suur tähendus, mitte nagu tavaliselt väga jõudnud, igale poolele pole jõudnud. Aga aja ajakirjanduse kaudu kahtlemata. Ta käis väga palju asju, sest tol ajal Eesti Postimees oli juba saavutanud sellise võimsa autoriteedi, et nii kui seal mingisugune üleskutse tehti, Jansen kasutas selle ära ja kasutas ka selle kogukonna seaduse. See oli nagu kuidas ma ütlen, otse vesi Meie veskile, leidis Jansen, see tähendab kogukonna seadus kujunes veeks laulupeo veskile ja nii hakatigi hoolega valmistuma laulupeoks ja esimene välja hõikamine toimus 1867. aastal. Jansen leidis, et kõige õigem oleks tulevane laulupidu pühendada Liivimaa pärisorjusest vabanemise 50.-le. Tähtpäevale maakondades avaldati soovi, et oleks isegi suuremat kokkusaamist. Alguses veel laulupeo idee nii laialt vallavanemate valdadesse ei levinud. Aga tähistada taheti kindlasti. Koolmeistritel ja kiriku voer möldritel oli väga suur tahtmine seda priiusepäeva tähistada. Rahvas on eluaeg tahtnud ju pidu pidada ja maarahva hulgas oli seda enam see soov, sest ega siiamaani mingisuguseid suuri talurahvapidustusi lihtsalt ei ole olnud, pole olnud võimalik ka teha ja olid veel eriseadused, näiteks kuni 1800 kuuekümnendat aastat lõpuni oli selline seadus, et ei tohtinud avalikke teatrietendusi teha. Seda me ka väga endale siiamaani ei ole teadvustanud selle tõttu, et sellised suured üritused toimusid, et võis näiteks teatrietendusi hakata tegema, see tähendas seda. Et võimud enam nii kohutavalt, et inimesed kogunevad siin mitmesajakaupa ja võib-olla 1000 kaupa ühte ruumi, ühte punkti ja siis seal hakkab midagi mäsu toimub. Nii et seesama teatrietenduste lubamine 1860 et aasta lõpus see ju ka soodustas seda nii-öelda teotahet ka maakohtades alguses siis valdades arvati, et võiks piirduda ühe suurema kokkusaamisega, kus peetakse siis kõnesid ja väga tähtsal kohal pidusöök seda lausa arutati. Kujutage ette, et maalt tulevad maakondade esindajad ja suur pidulik pidusöök lippudega ja kõnedega, noh see on ikka tohutu sündmus. Aga laulupeoni veel ei olnud jõutud. Ja nüüd sekkus siis Jansen nendesse maakondlikes nõupidamistesse, ta käis ka mitmel pool kohal. Eriti aktiivseks kujunes Maarja koguduse ümber. Tartu-Maarja kihelkond oli olemas ja Jansen seal ka aktiivselt. Ta võttis osa neist nõupidamistest Vanemuise seltsi poolt, tegi ettepaneku, et võiks Vanemuise seltsi aktiivselt sekkuda priiusepäeva tähistamisse. Jansen tegigi ettepaneku, et Vanemuise selts võtaks oma õlgadele laulupeo korraldamise. Sama laulupeo korraldaja valimine oli ainuvõimalik Vanemuise seltsi näol, sest pidi olema üks registreeritud seltsi üks ühendus, kes vastutab, loomulikult tähtis asi on, kes vastutab loo midagi ja on ka tänapäevani läheb või midagi väga hästi tuleb, kellele siis kiitust jagada või kellele siis laitust jagada. Ja Vanemuise selts oma esimesel aastapäeval, see on siis 1866. aasta jaanipäeval. Seal räägiti päris agaralt laulupeo ettevalmistamisest. Jansen valmistas 1867. alguseks juba laulupeokavandi. Jansen võttis kohe kirja teel ühendust Carl Robert Jakobsoni. Ka Jakobson elas sel ajal Peterburis. Toimus aktiivne kirjavahetus. Janseni plaan oli ikkagi väga kaval ja tark mees oli võtta pealinna. Eestlased, kes seal olid pealinnas, olid Peterburi patrioodid, oli üks selline rühm eesti võimsaid tegelasi. Seal olid hurt ja seal oli Jakobson ja seal oli Köler Laalland selline vaimulik, et Peterburi pealinna eestlaste rühm toetaks seda laulupidu. See oli väga tark käik. Ja Jakobson oli muidugi juhtiv tegelane seal. Jakobson suhtus kohe positiivselt. Aga noh, nagu hiljem kuuleme. Jakobson võttis järsult eitava suhtumise laulupeo suhtes, aga sel hetkel 1867. aastal oli ta väga pooldav ja lülitus aktiivselt laulupeo ettevalmistusse. Ta võttis ühendust Johann Köler, iga Köler, kui oli Peterburis väga suure autoriteediga kunstnik ja Jansen diplomaadina küsis Jakobsoni sõna otseses mõttes nõu. Tol ajal oli, et kui mingi suur algatus tehti, siis see, kes algatuse tegi, see oli h, joo ja arvas, et mina olen see kõige-kõigem. Aga Jansen küsis nõu ja see muidugi Jakobsonile väga meeldinud ele. Mulle meeldiks, et kellele ei meeldi eriti veel tol ajal olid need, kes olid väljapaistvad tegelased, noh, kes see siis au ja kuulsust ei taha. Minu käest küsitakse nõu, Jakobson nõustus kohe kaasa tegema ja tegi rida ette panema, kuid kuid juba algusest peale. Jakobson kahtles, kas priiusepäeva tähistamine laulupeo näol oleks kõige õigem, sest Jakobson leidis, et priiust pole ju ollagi ikkagi kuni siiamaani, kuigi 50 aastat saab täis juba pärisorjuse kaotamisest. Ometi on rõhumine jätkunud. Eestlased rändavad välja otsides paremaid maid küll Siberis, küll Kaukaasias, küll isegi Kaug-Idas. Nii et Jakobson oli juba algusest peale väga kriitiline, et ei maksa ikkagi seda pidu pühendada priiusepäevale. Siin tekkisid juba ideoloogilised lahkhelid algusest peale oli oli viitsütikuga pomm sisse söödetud, sisse kodeeritud, nagu tänapäeval öeldakse. 1867. aasta veebruaris hakkas Jansen juba laulupeost kirjutama ajalehes Eesti Postimees. Mida, mis viga tal oli kirjutada, see oli tema kasutatud ajaleht ja tema häälekandja, nii et rahva seas väga populaarne leht juba. Janssen rõhutas, et priiuse viiekümnendat aastapäeva ei tohi Liivimaa tähistamata jätta, nagu seda tegi 1002-ks 66. aastal Eestimaa. See oli väike tsitaat, et Eesti postimehest, milles asi? 1866 möödus Eestimaa pärisorjusest vabastamisest, aga see jäeti tähelepanu. Jannsen kasutas jällegi ära, et asjale suuremat propagandistlik põhja anda ja juhtis nagu näpuga otseselt tähelepanu ajalehes. Et meie siin Liivimaal ei jäta viiekümnendat priiuse tähtpäeva tähistamata, teeme selle võrra veel võimsamalt. See on jällegi väga huvitav reklaami nii-öelda Jahnip, jah, ja 1867. aasta jaanipäeva eel toimus Viljandis Liivimaa köstri kihelkonna koolmeistrite konverents ja sinna oli kutsutud ka Jansen ja seal ta esines juba ametlikult avaldusega, et Vanemuise selts on valmis korraldama laulupidu Üle-Eestilise veelkord täpsustuseks, et Eestimaaks loeti seda Eesti praegust osa, mis oli kuskile poole Eesti peale ja siin poolest Eestis lõuna poole, Tartu ja Valga ja kõik kaasa arvatud, see oli kõik ju Liivimaad, sellepärast ikkagi pidu oli pühendatud Liivimaa 50. aasta päeva tähistamiseks. Hansen seda ka rõhutas ja rõhutas, aga kaasates siis ka Eestimaad, et eestimaa tulge siis nagu järel tähistama mee tähistama 50 otse, aga eestimaa tuled siis natukene hiljem tähistate tähistamiseks koostada viiekümnendat aastapäeva. Nii nagu ajakirjandus ja Eesti Postimehes oli üks artikkel, kus oli märgitud, et see Viljandi konverentsi võttiski vastu sellise otsuse, et see kihelkonna koolmeistrit ja köstrid ja nende ühendus toeta tab laulupeo korraldamist. Nii nagu sõna-sõnalt öeldud, võeti ettepanek rõõmuga vastu ja volitused selleks ettepanekuks oli Jansen saanud otse Vanemuise seltsilt, nii et ta luges nagu Vanemuise seltsi varasema juba 67. aasta märtsis. Vanemuine oli vastu võtnud otsuse, et Vanemuine hakkab seda korraldama.