Baltisaksa laulupidudest sai ka Jansen veel sellise idee, et laulupidu peaks sisaldama ka kultuuriprogrammi. See kultuuriprogrammi arendamine hakkas loomulikult edaspidi sel ajal isegi 20. sajandi alguse laulupeol 1910 ja 1923. Eesti vabariik läks kultuuriprogramm päris suureks, aga juba ka esimestel laulupidudel oli see kultuuriprogramm täiesti olemas. Toimusid muud kontserdid, mitte ainult need laulupeokontserdid, vaid juba mainisin, võistulaulmine, see on ka juba kultuuriprogrammi üks osa, toimus mingisugune kontsert hoopis mujal, kas Maarja kirikus näiteks Maarja kirikus, kui muutus tähtsaks keskuseks esimene kaheksasajaliikmelise koori peaproov toimise Maarja kirikus, nii et edaspidi tuleb Marre kirikust tema rollist laulupeo ettevalmistamisel küll ja küll toimusid jah, mitmesugused üritused. Päris põnev on jälgida, kuidas kultuuriprogramm vähehaaval areneb, areneb, areneb, hiljem jääb mulje, et kultuuriprogramm on nagu eraldi täiesti üritus, nagu laulupeofestival veel kõrval, mis võistleb selle laulupeoga, aga all kiidu pärineb just sealt ikka baltisaksa laulupidudelt ja Janseni ideena. Ideegeneraator oli küll see ja see on siis baltisaksa laulupidudega seoses. Nüüd räägiks natukene Vanemuise seltsist tegelikult see sild mis on loodud 1865 Tartus ja just ka Johann Voldemar Janseni eestvõttel ja õhutusele. See selts seadis algusest peale enda ülesandeks laulupidude korraldamise, nii et võiks öelda, et Vanemuise selts tekkis sellepärast, et saada luua laulupidu. Tegelikult see on tõsiasi, et see nii oli. Miks, sest nagu alguses juttu oli, kõige tähtsam on luba ei saa ju keegi isik Johann Voldemar Jannsen, kui isik võtan, ma korraldan nüüd laulupeo, kogun endale sõbrad ümber ja siis me teeme midagi. See ei oleks tulnud kõne allagi. Oli vaja luua üks organisatsioon, üks ühiskondlik liikumine, millel oleks jällegi luba, et ta võidab tegutseda ja võib midagi üldse korraldada. Ja kui Janson leidis, et laulupidu on vaja püsti panna, siis oli vaja luua see taustorganisatsioon, mis selle korraldamise endale võtab. Selleks saigi Vanemuine. Aga milline julge samm, et panna sellele laulu seltsile nimeks Vanemuine nagu me siin jällegi rääkisime. Ohud igal pool baltisakslased vaatavad, et rahvuslik tsaarivõimudelt samasugune hirm, et mine tea, mis nad siis ette võtavad ja nendega ootused olid muide rõivastatud. Sellepärast diplomaatiat vaja, aga panna neid vanaeestlaste laulu jumala nimi ühele uuele organisatsioonile, mis tuleta otseselt rahvale meelde, et meil oli ka kunagi mingisugused jumalas omal. Meil oli ju ka mingisugune Prius, kuigi see esimene laulupidu Janseni karmil jälle ettepanekul nimetati pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tähistuseks sai korraldatud see laulupidu võib-olla sellepärast üldse seda luba saadigi, sest kui oleks lihtsalt olnud esimene laulupidu, siis võib-olla oleks jäänud asi katki. Nii et priiuse tähistamiseks, aga nüüd Vanemuise seltsi nimi tuletab meelde seda vana aja muistset riiust kuid väga toredasti põhjendas seda nime. Kohe loen ühe tsitaadi. Tsitaat pärineb Karl August Hermanni väikesest raamatust, mis tähistab Vanemuise seltsi 20 viiendat aastapäeva. Karl August Hermann tähendab selle tsitaadiga meelde Janseni põhjendust, miks tuleb panna Vanemuise nimi sellele uuele seltsile. Jansen tuletas meelde, et vanadel Eesti esivanematel muistsel ajal hulk jumalaid olnud Kedama teeninud uskunud üks kõige tähtsamatest olnud laulujumal Vanemuine see nimi olla uuele seltsile väga sünnis. Muidugi ei olla see seepärast sünnis, nagu tahaks uus selts vanu pagana aja jumalaid eluloo ära toda ja neid teenida vaid see sündida üksnes mälestuseks. Jällegi diplomaatiline amented võimudele selgeks teha, miks roni, vajan Vanemuise selts ja siis sündis 1865. Ja see oli meestelaulu selts. Naisi sinna ei lubatud, kuigi nagu juttu oli, segakoorid olid üsna levinud, aga Vanemuise seltsimeeskoori kaudu hakkas Jansen süvendama rahvale mõtet, et on vaja meeskoore nüüd kiiresti ja kiiresti organiseerida, sest muidu ei saa seda laulupidu kokku panna. Jääb, missugune võim oli ajakirjandusel ja ühel seltsil järjekindlalt tagudes seda mõtet läbi ajakirjanduse, et meeskoorid peavad olema, muidu me ei saa midagi teha, rahvas läks kaasa, sellega organiseeriti kohtadel väga palju uusi meeskoore. Segakoorid formeeriti ümber Neeskorideks, sellega jäeti naised kõrvale. Naised jäid publikuks, aga naisi oli siiski vaja. Segakoorid pidid edasi tegutsema ja nüüd on diplomaatia tippsaavutus, kuidas Vanemuise seltsi põhikirja pandi, sellise toredad paragrahvid. Vanemuise seltsi põhikiri nägi ette, tuleb eriti propageerida vaimuliku laulusest. Tolle vaimulik Ring. Tunded on, mõju oli äärmiselt suur ja kiriku mõju oli suurem, kui me üldse tänapäeva oskame ette kujutada. Sellepärast selliste seltside tegevus tugineda vaimulikule laulule. Aga Jansen tahtis, ilmalik laul oleks sealhulgas siis paragrahv 24 Vanemuise põhikirjast ütleb niiviisi. Vitakse aga sealjuures ka muid koorilaulusid, mis iga mõistlik inimene hea meelega võib kuulda ja laulda. Selle muude koorilaulude all mõeldakse just ilmalik laule või siis näiteks kuidas naisi kaasa haarata, kui midagi, iseäranis suuremat laulmist kirikus ehk mujal peaks ette tulema, kus Vanemuine kord ka segakooriga laulda tahab, siis võivad lauljad ajutiga naisterahvaid ja poisikesi praama ja Aalto hääle tarvis eneste sekka võtta, kes aga sellepärast mitte jäädavalt seltsi liikmed ei ole. Nii et teda võib aga jätsi liikmed ja vaat nii see oli siis paragrahv 19 seltsi põhikirja jällegi Janssoni diplomaatia, kuigi nii-öelda ametlikult teatud asju ei taheta lubada ei soosita, aga paragrahv näeb ette teatud tingimused ja, ja vahel väga vaja on, siis saab kasutada. Ei lähe millegagi vastu olla, need paragrahvid on väga toredad asjad. Paragrahv number 22 ütleb juba Jansen Janssoni sõnastus kindlasti siin on kohe tunda ja siin taga on kindlasti ka Lydia Koidula käsi mängus, kuigi Lydia Koidula oli siis 20 ringis juba kogu aeg, oli ta oma isa kõrval sekkimas neid kirjalikke dokumente kirjalikke väljendusi ja nii et Koidula käsivõime arvata, et nende paragrahvide väljatöötamisel on ka mängus. Nii, aga paragrahv 20 teises on kirjas see millest ma ütlesin enne, et selts seadis oma üheks eesmärgiks laulupidude korraldamise, tsiteerin lauluselts Vanemuine sai jaanipäeval 1865 asutud, kes seltsi liikmed tahavad, kui iial võimalik iga-aastasel samal päeval ühtki iseäralist laulupidu pidada, koguni iga igal aastal, aga see tähendas need seda esimese hooga, et igal aastal siis juunikuus tehti tõepoolest üks selline suurem kontsert, mida võib noh, tinglikult laulu pühaks nimetada. Edasi siis on nii, et nendest lauljatega Kuuõhtutest ja iga-aastastest väikestest laulupidudest kasvaski välja esimene ülemaaline suur laulupidu 1869 millel meie kultuuriajaloos nii suur tähendus on. See on juba siis Vanemuise juubeliväljaanne. See viimane lause oli sealt pärit. Nii et otsene side laulupeoga Vanemuise seltsil. Ja kui nüüd Vanemuise selts võttis selle korraldamise enda peale aastal 1867 avalikult ajakirjanduses kuulut, võtke seda luba veel loomulikult ei olnud, luba tuli alles kahe aasta pärast, aga aprillikuust 1867 kutsuti üles hakkama ette valmistama suurt Eesti esimest üldlaulupidu. Kas seal oli sõna Eesti siis juba sees või no ega ikka ei olnud, see on minu pandud ja, aga ikkagi tänapäeval me tunneme seda. Ametlik nimetus on esimene Eesti üldlaulupidu, aga Eestimaa rahvas teadis ka, et see on Eesti üldlaulupidu. Ta võttis seda instinktiivselt teadmiseks ja, ja kuna taheti nii väga saada ta eesti rahvaks, siis lauldigi ennast eesti rahvaks läbi selle laulupeo ja see teadmine, Tiina, teadmine, et nüüd midagi suurt hakkab toimuma, sest vaevalt, et Jansen seda lehes kirjutas lehes ei tohtinud nii otse kirjutada, kõik käis läbi lillede, nagu öeldakse vihjete kaudu ja ikka keisri haug. Nii nagu Janseni põhikiri oli keisrile, mis keisri vaja jumalale, mis jumalale vaja selle kahe postulaadi vahel, tema tegutses asja. Täpselt nii oligi jah. Et kiriku käes oli väga suur võim ja keisri käes veel suurem võim, nii et selle vahel tuli meil väiksematel kaladel nende suurte kalade vahel ta ellu jääda ja oma asja ajada.