Me oleme kogu aeg rääkinud, et laulupeo ettevalmistused kestsid väga entusiast vastandlikult rahvas läks kaasa, olenemata sellest, et oli väga raske aasta isegi kaks väga rasket aastat ikalduseaastad. Kuidas siis sai üldse laulupidu organiseerida? Oli majanduslikult väga halvasti, tuli raha, raha polnud ju absoluutselt mitte pidukomitee kappi. Tal oli peaaegu null. Ma ütlen peaaegu null, sellepärast et Vanemuise selts kogus siiski liitne makse ja, ja see nii-öelda algkapitaliks oli liikmemaksude mingi osa, mitte neid päriselt, sest Vanemuise selts pidi ju muud tegevust ka arendama paralleelselt selle laulupeo ettevalmistamisega. Nii et liikmemaksud kulusin, jooksataks kuludeks kõik võimalik. Fisside peale võib kas piletite trükkimine või või ajalehe kuulutused ja nii edasi ja nii edasi najale kulutused läksidki Janssoni oma lehes, nii et see väga palju ei võtnud kulutusi, aga ikkagi trikki kojakulud ja nii edasi. Riik ju ei toetanud seda, riik ei andnud isegi, noh, kui me mõtleme praegu Tsaari-Venemaa keisririik, kuidas me nimetame Tsaari-Venemaa riigi käest, saadi suure vaevaga lubagi kätte, mis siis veel rahast. Võtke see luba ja ärge rahamehe käest küsige. Praegu laulupeo eelarves on ikkagi riiklik toetus ka olemas, sest muidu ju see laulupidu ei saakski teoks, sest dusi ei jõua ju koguda ja piletitulu ka ei kata väikest osa kiigata. Aga ikkagi Vanemuise selts oli peakorraldaja, siis ta pidi kusagil Need summad leidma ja komitee pidukomitee siis andis oma rahalistest raskustest muide, ajakirjanduse kaudu otse ka teada. Nii et igaüks, kes laulupeole tahtis tulla, pidi arvestama selle üleskutse sisuga ja tutvuma selle üleskutse sisuga, sest seal oli selgelt hoiatatud, et mingit erilist mugavust ega luksust laulupeo osavõtjatele tartus osaks ei saa. Aga seda ei öeldud, et nad ise peaksid kulutustega arvestama. Täpselt nii oligi, üleskutses oligi selgelt öeldud, et toidumoon tuleb ise kaasa võtta või siis toitlustamise jaoks raha kaasa võtta, varuda, et siis vastas noh, kas kohvikus või baaris süüa. Aga et mingit toitlustamist ei ole, oma leivakoti tee peal ja osaliselt ka pidid tasuma öömaja eest, aga majutustoimkonna auks peab ikka väga kõvasti ütlema kiidusõnu, nad suutsid saavutada majaomanikega palju kokkuleppeid, et võeti laulupeolised tasuta. Koguni tasuta? Ta ei peamajaomanikele muidugi jah, jaa, jaa, kes sattusid natuke rikkamas peresse juba linnakodaniku rikkamasse peresse, neile garanteeriti ka hommikusöök või õhtusöök nii nagu hellis ja nii et see oli juba suur asi, nii et komitee selles teada des üleskutsetes andis kohe teada, et on rasked ajad ja luksust oodata ei ole. Aga tehti üleskutse, et koguda raha. Aga kuna tõesti oli väga raske aeg, siis raha kogunes ühe kuu jooksul aprilli lõpuks 1869 ainult 14 rubla. See näitas selge, kui vilets oli aeg rahvale, sest sellist vaba raha lihtsalt inimestel ei olnud. Kõik, mis vaba raha või oli see, kulus ära oma perede, oma sugulaste, oma pereliikmete toitlustamisel. Aga vaja oli ju laulupeo ajaks paljusid asju oli vaja noote kiiresti trükkida, raha oli vaja, et ehitada laululava, et oli vaja igasuguseid, kas oli lauluväljakule pinkide meisterdamiseks oli vaja jumalateenistuse jaoks pulti, sinna toome orgu ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuigi oli selgelt näha, et raha ei ole, siis sellest ei räägi, komitee liikmed omavahel, vot siis mälestustes on selgelt kirjas. Omavahel ei räägitud, et meil raha ei ole. Raha ei ole, siis peaks ära lõpetama, sellest lihtsalt ei räägitud, organiseeriti edasi, ikka organiseeriti edasi, sest see on psühholoogiline moment, kui sellest räägid ohust sisse, oht tuleb lähemale ja julgus oleks kadunud olles ilma rahata. Ta telliti ka rinnamärgid ja muud suveniirid ja kõik võimalikult eraldusmärgid, mis seal oli, ehitati lava ehk poodium, sinna ressursse, aeda ja vastav ka dirigendipulti, see, ainuüksi see pidi keegi selle konstrueerima, ütlesin, mitte ümber ei kuku, aga püsige ja ka seal siis oli vaja katusealused einelaua jaoks ja, ja nii edasi. Loobut kohe sellest baltisaksa laulupidudele omasest luksusest, sest seal baltisaksa laulupidudel tegi Jansen isegi joonistusi ja kõiksuguseid märkmeid. Et lava ja paviljonid ja kõik olid uhkelt kaunistatud ja eriehitised olid tehtud ja isegi teatud vaatemängud, need kõik jäeti ära. Lauljatele sai lihtne põrand, poodium said lihtsalt pingid, nii et, et hädavajalik kõik oli olemas. Piletid olid kolmes hinnas 50 30 20 kopikat, esimestes ridades oli hind tunduvalt kõrgem, üks rubla. Ja kolmandal päeval siis kui oli võistulaulmine ja kui oli kooride eri esinemine, siis oli pilet kõikide jaoks 10 kopikat ja lastele oli siis kõik üritused poole hinnaga. Aga selleks, et raha saada näitas üles aktiivsust Lydia Koidula. Tema otsustas asutada sellise asja nagu loterii loosimise. See on Eesti tuuri ajaloos küll arvatavasti esimene kord, kui eestlased hakkavad loteriid korraldama. Alguses mõeldud nii, et ainult naised ja neiud võtavad selle notari jaoks esemeid ja siis müüakse siis vastavad talongid või piletid ja siis võetakse loosi. Aga kuna ajad olid rasked, siis kohe Lydia Koidula leidis. Ka mehed võivad kaasa lüüa oma annetustega, nii et kokku loodeti saada 300 eset, mida välja loosida ja müüa 3000 loosipiletit hinnaga 20 kopikat tükk. Sellega loodeti saada 600 rubla. Arvatavasti siis oleks olnud minev kulu enne laulupeo korraldamist nii-öelda jooksvad kulud. See ei olegi tegelikult nii kohutavalt suur summa. Aga siiski oli see oluline summa. Kuid seda summat ei tulnud, sest see loterii jäi ära, sest Koidula nägi küll väga suurt vaeva selle korraldamiseks, ta saatis isegi kirjad paljudele kultuuritegelastele ja kooliõpetajatele üle terve Eesti laiali ja üleskutsed tulid ka ajalehes. Tuli nii vähe asju, et asi oli aprilli lõpuks 1869 juba selge. Loteriil ei ole mõtet, sest saadakse kokku ainult võib-olla mõnikümmend eset ei too raha sisse. Ma toon näite, missuguseid asju siis saadi Peterburist näiteks üks eesti soost meremees oli kuskilt saanud lõunamerede reisilt kuus teelusikat, näiteks oli üks suuremaid korralikud asjad ja siis suurim asjade hulk tuli helmest ühelt kooliõpetajalt, solist, käteräti, sõrmikud, paar villaseid sokke, lapse müts, siidist, päevavari ja nii edasi kokku mõnikümmend. Suurem osa neist Lydia Koidula saatis omanikele tagasi, kuhu nad jäid hiljem. Kõik ülejäänud, see selle kohta andmed puuduvad. Miks siis ta tuli nii vähe, inimestel lihtsalt ei olnud asju ja ei olnud jah, sest kõik läks oma tarbeks. Lydia Koidula tegi üleskutse ka, et, et kui ei ole esemeid, et siis võib-olla ka raha, aga raha tuli ka minimaalselt. Peterburis tuli üks rubla ühe rikka pereteenija käest, ühesõnaga täiesti minimaalsed summad. Aga rikkamad pered, linnarahvas nendel ka ei olnud, siis midagi anda ei olnud, Anda järelikult igatahes ei tulnud seda raha, nii et loterii jäi kahjuks ära. Aga muidugi, kuna selle loterii kaudu tehti ka propagandalaulupeole kui üritusele, siis oma rolli ta siiski täitis. Loomulikult Lydia Koidula nägi kohe ära, et asi ei edene, osa inimesi, kes tahtsid toetada laulupidu, ütlesid, et nad tulevad kohale ja siis toovad, aga selle peale ei saanud Koidula arvestada, sest äkki noh, ikkagi tooja ja kindlus puudub ja siis kukub loterii juba läbi nii-öelda kohapeal, aga seda ei tahetud. Nii et loterii jäi ära. Sellistes oludes pidi korraldama, kui raha ei olnud, aga kõik tehti võlgu, peaaegu. Lootus oli see, et äkki rahvas osaleb arvukalt ja nii õnneks ka läks, aga see oli muidugi väga suur risk, sest kui ei oleks rahvast palju olnud, kui oleks olnud väga halvad ilmad või rahvast lihtsalt ei tule sisse. Väga raske neid võlgasid tasuda, aga kuna rahvast tuli palju, siis saadi üllatavalt palju kasumit, kasumit isegi tuli üle 900, kui ma ei eksi, 907 rubla. See oli päris korralik summa, jäi ülegi, jah, sai maksta võlgasid ja, ja, ja sai isegi teatud toetusi maksta veel hiljem. See on jah üllatada. Huvitav, et kuidas asjad langevad kokku, see, meie üks suur üritus langeb kokku ühe suure näljahädaga ja ikkagi tuli võit, näiteks laul ikkagi sai laulupidu võidu. Eesti rahvas sai pluss punki igal juhul, vaatamata sellele raskele aastale, mis näitas Johansonile ja kõigile teistele patriootidele, milleks eesti rahvas on võimeline ka keerulisest situatsioonist tulema kauga välja.