Tere päevast, head kuulajad. Tänases saates võtame kokku kaheksa kuud. Alates eelmise aasta novembrist päevade saates olnud Eesti esimesele üldlaulupeole pühendatud Ta sarja Alo Põldmäe räägib sellest, mis siis laulupeopäevade ajal Tartus toimus. Kuupäevad vana kalendri järgi olid 18. 19. ja 20. juuni, aasta oli 1869. Mina olen Ülle Karu. Tänases saates kõlavad loomulikult Eesti esimesel üldlaulupeol kõlanud laulud ja üht kohe kuulemegi, enne kui Alo Põldmäe rääkima hakkab. Felix Mandelson partoldi kevade laul esitab Eesti rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel. Oleme rääkinud, eellugusid küll siit küll sealt mitme kandi pealt, aga nüüd on pidu ise, mismoodi see pidu ise siis toimus, sellest on küll väga raske, nii lühidalt rääkida. Ise ma seal peol ei ole olnud ja ei ole keegi minu tuttavatest seal olnud, aga ikkagi muljete põhjal, mis raamatutest on olnud ja ka ei salga siin maha minu isa raamat esimesest laulupeost, mis paljude inimeste laual eriti praegu mängib oma rolli sealt ma olen saanud, oled sa isa raamatust saadud vihjeid olen vaadanud, olulised see kõik toob väga huvitava maailma esile. Nii et lühidalt, mis seal peal toimus. Seitsmeteistkümnendaks juuniks 1869 oli juba enamus laulupeolisi kohale tulnud, sest 17 juuni oli siis registreerimise aeg. Inimestele anti Vanemuise seltsi juures kättemärgid ja eraldus Rosset tiitli, kõikvõimalikud need on olemas ja need olid juba olemas. Jah, laulupeo märk on ju see lüürakujuline märk, kus on peal erinevad lipud küll liivi maali Ta küll keiserliku Venemaa lipp ja nii edasi. Võeti vastu juba Soomest tulnud kaks külalist, Ungarist tulnud üks külaline rahvast tuli Kuueteistkümnenda juunil, juba seitsmeteistkümnenda hommikul tulid veel, kuidas tulid, enamasti hobustega vankritega, sest raudteed veel ei olnud, Tartusse mitte, osa lauljaid tuli ka Aurikuga, sealt Räpina kandist sealtkandist, aga ikkagi plaanvankritega tulid talumehed, kuhu mahtus inimesi kuni 10 isegi päris suured vankrid. Talupoegade puhul oli täiesti tavaline, tuldi kohale jalgsi varakult olema ja Monaco, et üle õla kevadised külvitööd olid lõppenud. Väga oluline moment oli, et saaks inimesed üldse laulupeole tulla. Töö, muidu jääb tegemata, parunid võisid ütelda, et kuule, kuule, kuhu ta läheb. Ma naersin seda paruni heaks teha, aga parunid ikkagi lubasid siis? Ju siis ikka lubasid, sest eeltöö oli nii nii ägedalt tehtud. 1866 oli juba kogukonnaseadust, sellest meil oli varem juba jutt ja Eesti mehi oli vallavalitsustes isegi vallavanemaid oli eesti mehi talupoegadele. See avaldus väga tugevat mõju ja kohalikele kirikuvõimudele ja ka mõisameestele mõisnikele lubasid ära inimesi, sest inimesed olid ära viis kuni kuus päev, peaaegu peaaegu nädala. Selleks pidi võtma kaasa siis toiduvaru, sest nagu meil juttu oli, väga keeruline aeg sattus esimese laulupeo ajaks näljahäda lausa oli mitmetes kohtades. Et kuidas üldse ots-otsaga kokku saab ja seda suurem ime Ali, et käidi proovides pärast rasket päevatööd. Päevatöö ei olnud mitte viisiaga kaheksa tundi viis päeva nädalas, vaid tol ajal oli ju ikkagi kogu aeg käin. Hommikul. Mindi õhtul hilja veel kooriproovi, sageli kooriproovid jalgsi või siis hobusega äärmisel juhul hobusega. Kui juttu oli, et jalgsi tuldi, siis siin tõepoolest kõige kaugemalt jalgsi tulijaid, Vastseliinas, see on siis juba ikka päris päris kaugelt. Peost võttis osa 44 kihelkonda, Eestis oli tol ajal 100 kihelkonda 44, siis võttis osa esindajaid 44.-st kihelkonnast ja paljud kihelkonnad jäid kõrvale. Just sellepärast. Seesama eelmise aasta põua-aasta andis nii teravalt tunda, et ei saadud kaugelt tulla, lihtsalt, mida kaugem kant, seda suurem kulu, seda suurem leivakotid pidi olema kaasas, seda suurem kohale tulemise kohal olemise kulu. Rahvas kogunes siis Tartusse ja ööbimispaigad olid enamasti üliõpilastest tühjaks jäänud korterid. Sest õppetöö ülikoolis oli juba lõppenud. Aga paljud said ka natuke rikkamates kodudes. Vanemuise selts oli teinud üleskutse sellele üleskutsele reageeriti väga aktiivselt, kohti jäi isegi üle, lauljaid ise oli juba üle 800. Aga loomulikult rahvast tuli ka väljaspoolt Tartut vaatama-kuulama, nemad ka võtsid endale ööbimiskohad, nii et vähemalt 1000-le või veel rohkem inimesele oli vaja muretseda ööbimiskohad. Sellega saadi väga hästi hakkama majutama Dust toimkonna juht oli Heinrich Rosenthal, tulevane Sis Janseni väimees, kes oli väga aktiivne ja tema võttis oma vanemate kodus ka vastu. Kümmekond lauljat ja nendele pakuti ise hommikul kohvi ja saiakesi ja, ja isegi mõnes rikkamas kodus pakuti isegi õhtusööki mõnedel koolidel vedada. Peost võtsid osa sellised tegelased nagu Karl August Hermann, üheksateistaastane, kes järgmisel laulupeol 1879 tegi juba ilma ja tegi ilma heliloojana kui organisaatorina, kui koorijuhina võttis osa kolmeteistaastane August Kitzberg ja August Kitzbergi meenutuste kohaselt olevat olnud äärmiselt põnev kogu see aeg, noh, kolmeteistaastane teismeline, loomulikult. Ta on meenutanud, et ei olnud üldse aega magamiseks. Et see rahva usinus ja vaimustus oli nii suur, et kes seal siis magama võis heita. No nagu ikka, kui palju rahvast koosnevas poolt Kang, Amadeus, Mozart, tere. Tere. Jeesus Kristus. Esitab Eesti rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel. Seitsmeteistkümnendal juunil toimus esimene kokkulaulmine, see oli üks väga, väga otsustav moment, kuidas üldse kokku ja kõik seda ei olnud siiamaani olnud. Ei ole olnud baltisaksa laulupeod, mis toimusid Tallinnas. Seal oli suurim hulk inimesi ligi 400, praegu toimus lausa üle kahe korra suurem rahvahulk koorina esimest korda kooslaulmist tegi üks huvitav asi, mis ma alles nüüd olen taibanud neid saateid tehes, et ei tehtud ju lauluväljakul proovi. Peaproov toimus Maarja kirikus, kuda nad sinna ära mahtusid, 822 lauljat mahtusid Maarja kirikusse ära. Maarja kirik oli ju väga tihedalt seotud selle esimese laulupeoga ja selle tõttu ka Maarja kirikut Tartus nimetatakse laulupeokirikuks, sest seal toimus esimene suur kokkulaulmine ja kus Kunileid juhatas esimesi laule ja Jansen seisis rõdul süda peaaegu seisma jäämas, nii nagu ta hiljem Postimehes kirjutas. Ta kirjutas enda kohta pärast, et ma tunnen ühte väikest meest, kellel süda pidi peaaegu seisma jääma, sel hetkel kas tuleb laul välja või ei tule, sest esimest korda oli vaja, et 800 meest seisaksid koos oma lauluga ja nad seisid koos. Kuni leid oli nii veenev. Ja muide laulupeol Jansen ise oli ka ju teine juhataja, nii et mõlema mehe juhatamine oli veenev ja nende mõlema autoriteet järjest kasvas ka väga palju tähendas meeste silmis, et juhatavad mitte mingid algajad, vaid autoriteetsed tegelased. Pärast peaproovi oli juba lauljate meelsus hoopis teine julgust täis rind oli rõõmu ja julgust täis ja järgmine päev, 18. juuni ilm muide juhtus ka olema väga ilus ja kell kuus hommikul hakkasid helisema kirikukellad. Jaani kiriku tornis mängisid hommiku ära Dust, Sist, sooru pasunakoor. Maarja kirikutornis mängis äratust Väägvere pasunakoor ja kella üheksaks koguneti Vanemuise seltsi juurde ja seal tähe tänav neli. Praegu on seal MUU keskus. Kuni viimase ajani oli seal Tartu Ülikooli füüsikamaja. Seal asus Vanemuise seltsi hoone praegu hävinenud ja sealt siis jagati lauljatele käte peomärgid korraldajatele siis värvilised õlalingid ja loositi välja ka kooride järjekord. Peorongkäigus. Rongkäigu tegi värviliseks väga atraktiivseks 37 lipp, puu kokku oli 44 kooriaga, mõned koorid siis, kellel lippu ei olnud, need läksid siis teiste lippude all. Seitse koori läksid teistega koos, kooridel oligi omal ajal, see oli lausa üleskutses kirjas ja see oli omaette pidulik toiming. See oli ka rahvusliku ärkamisaja üks väga oluline asi, igaüks neid ettepanekuid, mismoodi omakandi lipp välja võiks näha ja meie ärkamisaeg, mis oli 1988 89, kui see laulev revolutsioon algas kuidas siis meiega siin oma lippe õmblesime. Meenutame, kuidas Rene eespere juures olime krabil, kuidas seal ees perede perekond põmblasse ja ma olin ka selle piduliku tseremoonia juures ja siis sõitsime läbi krabi alevi lipuga, Eesti lipp oli 88 ja suvel see oli väga pidulik, selline lippude õmblemine ja pidulik tseremoonia toimus ka taludes. Rongkäik läks siis Maarja kirikust mööda toomeorgu ja seal toimus pidulik jumalateenistus, see koht on veel tähistamata, aga noh, loodetavasti tulevikus see koht ka tähistatakse seal praeguse tenniseväljaku kõrval kohe seal toimus siis Viljandi pastori söržhelmanni liturgiline esinemine. Seal rääkisid mitmed kirikutegelased, see oli siis vaimuliku päeva sissejuhatus või üldse kogu laulu sissejuhatav üritus. Koorid esinesid seal põhiliselt Maarja kirikukoor, et seal oli esinemas Maarja kiriku segakoor. Huvitav, kuna seal oli väike poodium, sinna rohkem ei mahtunud. Ja rahvale jagati brošüüridena kaheksast vaimulikust laulust koosnevat kogumikku ja rahvas sai see ka koraale ja kõik neid laule, mis seal kõlasid, sai kaasa laulda. Aga rahvast oli uskumatult palju, seal sama lava jumalateenistusel tolleaegsed ajalehtede arvamuse kohaselt keskeltläbi 12000 inimest seal kassitoome aru, kuidas nad seal kaks inimestel ära mahtusid, isegi erinevad andmed on, need andmed on 8000, teised 10000 väga palju keskeltläbi 10000 ikkagi ära mahutada. Kõneles ka Peterburi Eesti Jaani kiriku pastor Cornelius Laalland. Sealt siis mindi rongkäiguga tagasi Vanemuise seltsi, siis toimus lõunasöök kell kolm päeval koguneti uuesti rong käigule, et minna nüüd ressurssi aeda, see on siis tänapäev Päevase Peetri kiriku vastas olevasse aeda saksa seltsi väga esinduslik seinaaed, seal oli ehitatud siis poodium, kuhu peale need 822 meest said ennast paigutada. Oli ka selline dirigendipulti, et päris niukene tornikujuline. Kuidas ta püsti seisis, seda ei oska keegi väga, mõned isegi kartsid ümber kukkuda, kui sinna Jansen Oikonilid üles ronisid, aga niuke? Mäksin kukkunud jah, selline hästi kitsas kitsa trepiga, nüüd ikkagi lai poodium, tänapäeval aga dirigendipulti seal kitsas ressurssi aed oli siis kohandatud, kuna aeg oli jah, üsna kasin see rahaliste vahendite poolest ka siis rahva jaoks olid tavaliselt laudadest pingid. Soome külalised olid erinevad armastatud sellest kohast, kus toimus, oli väga ilus vaade alla Emajõele vanalinnale. Praegu on seal sellised ehitised ees ja sellesama toimumise kohapeal on Mati Karmini loodud mälestusmärk väga paljutähenduslik mälestusmärk esimesele üldlaulupeole. Ja see mälestusmärk on seal sellises kohas, kus see laulupeo lava võis olla, aga praegu linnapeale mingit vaadet sealt ei avane. Kahjuks esimese päevakavale siis vaimulik muusika kuupäevaliselt on siis 18. juuni vaimulik päev vaimuliku muusikaga kava koosnes kolmest osast, esimest ja kolmandat osa juhatas Jansen teist osa, kuni leid, Friedrich Breneri vaimulikud laulud olid siis eesti heliloojatest ainukesed seal, noh loeme antud juhul Brennerd ikkagi eesti heliloojaks, sest siin ta elas, sind tegutses. Kõlab Friedrich Brenneri laul, issandat kiitke, kõik paganad. Kavast meil oli juba juttu, et suurem osa olid saksa laulud. Nende esitused, taset on tänapäeval väga raske hinnata, kuidas kõlas laul, sest esimest korda esitati vabas õhus. Kui rääkisime sellest peaproovist Maarja kirikus, siis seal ju kiriku akustika toetab. Aga nüüd olid mehed, ehkki lageda taeva all oli hoopis teine, helilaul kadus sinna, kus selle õhku kaugele. Ma imestan siiamaani, et miks ei ole tol ajal ette võetud sellist peaproovi seal toimumise kohas, aga see jääb mõistatuseks, miks seda ei tehtud, ju see oli siis raske organiseerida. Võib-olla võib-olla polnud selleks aega? Mitmesuguste, eriti Saksa ajalehtedes ilmunud arvustused on väga kiitvad ja laul olevat hästi kõlanud. Aga Jansen peakorraldaja, tema tegi samuti ju väga suured üleval Ta laulab kontsertidest, aga temal ei sobinud enda korraldatud üritust eriti kiita. Ja tema piirdus sageli üldsõnaliste soovituslike momentidega. Andes mõista, olid täitsa tore, aga, aga saksa ajalehed ikka andsid edasi suuri vaimustuse, puhanguid, lausa imetleti eestlaste lauluoskust ja kooslaulmise oskust eriti laulda võib ju hästi-hästi kõlada, aga kui seisa koos, siis mulje rikutud. Nii et sakslastel oli see väga suur üllatus, et seisis kõik koos, sest sakslased ju arvasid, et see asi läheb niikuinii aia taha, aga las laulavad niikuinii sisuliselt ja ütleme, koos on, see pooleks läheb aiataha, aga ei läinud. Ja sellepärast sakslased selle võrra rohkem ka avaldasid imestust ja kiitust, et maarahvas tuleb ja oskab laulda. Kunileid ja Jansen tulid üle ootuste hästi toimega juhatada võtamisega sest vabalt oleks võinud minna see asi ka aia ta siis oleks olnud raske koos hoida, kui juba hakkab loksuma. Esimesel üldlaulupeol oli see, et peeti kõnesid, küllaltki palju kõned olid pilli Keroodelt, kes oli, laulab president Willi Kerode kõne oli selline mõnus piibliteemaline selles mõttes, et laulik Taavetist luterist nendest mõlemast kui laulumeestest ja Williga Rode peo presidendina andis ka lõbusad karakteristik oma kõnes peojuhtidest Jansenist kuni leidist. Kahju, et selliseid tekste alles ei ole, aga igatahes mitmel pool avaldati arvamust, et see oli väga mõnus, noh, vaimuliku Willi kõrvade poolt väga mõnusas laadis, isegi sellises lõbusas laadis üldjuhtide kirjeldused siis Viljandi pastor hõrkhelmann siis jah, tervitustelegrammid olid, loeti ette Liivimaamaana loomulikult ja rüütelkonna pealikult Dellingshausen nilt. Kontserdi järel mindi jällegi rongkäiguga linna tagasi. Tollel oli rongkäik hästi palju, need meeldisid rahvale ja väga meeldisid ja toimusid iga päev on need rongkäigud. Õhtusöök oli kahes kohas, Vanemuise seltsis oli õhtusöök ja saksa käsitööliste seltsi ruumides. Seal esinesid mitmesugused koorid. Kas saksa seltside koorid, kes teid olid kaasatud, toimus nagu rahvalik pidu? Sakslased ja eestlased olid kõik segamini. Ei tehtud siin väga vahet, kes on kes, see näitas sellist teatud sõbrunemist. Pidusöögid ja pidulikud koosviibimised, kes neist taha võtsid. Ena võtsid osa laulukooride esindajad Eestiski ja saksa seltside esindajad, kes võõrustasid Ki kooride esindajaid, mitte neid kõiki lausa ei käinud, aga kooride esindajad käisid mitmetes seltsides. Saksa käsitööliste selts oli väga sõbralik Eesti laulupeo suhtes. Samuti, kuna selle ressurssi aed oli ka saksa seltsi poolt üüritud päris soodsatel tingimustel. Lõppkokkuvõttes sakslased tulid ka just kaasa sellele. See vastuolu eestlaste ja sakslaste vahel pidupäevadel kuidagimoodi nagu haihtus, mitte päriselt loomulikult, aga ikkagi pidutsesite koos ajalehtedes tõtati politsei esindajate poolt, et mingeid pahandusi esimesel päeval ei olnud ette rutates öeldes ka teisel päeval kolmandal päeval ei olnud pahandusi. Mida Jansen siin kartis, et äkki tuleb moraaliga palju rahvast koos kohast ja nojah, et, et selle tõttu ainult meeskoorid olid lauljatena, aga pidutsemist ajal olid ikka mehed-naised koos, mingeid pahandusi ei olnud. Politsei arvamus oli täiesti ühene. Nüüd on teine pidupäev, 19. juuni, see on siis ilmalik kontsert. Jällegi peaproov kell kaheksa. Ja peaproov ilmaliku kontserdi peaproov toimus Tartu Ülikooli maneezis. See on siis praeguse Tartu Ülikooli peahoone peaaegu et kõrval seda hoonet ei ole praegu, alles seal oli siis ratsaspordiklubi seal maneeži, siis harjutati hobustega kõik võimalik. Sportlikke võtteid. Liivane põrand kogunes seesama 800 meest ja liiva sees tegid hommikul proovin, jätka, mehed läksid sealt minema, siis liiva rajades järgnesid meestele väga huvitav koht, igatahes see koht vajaks tähistamist, sinna mingi mälestustahvli või ma ei tea mingi mälestuspuldi ülespanemist, oleks tore, kui see saaks ka tähistatud. Rongkäik jällegi, rongkäik jah, kui palju koguneti nagu eelmiselgi päeval Vanemuise seltsi juurde keskpäeval, siis ja kell neli algas kontsert, aga nüüd teine päev, nii nagu ikkagi Eesti laulupidudel omaks ilma vihmatale piisa. Rongkäigu ajal tulid taevaluugid lahti ja tuli päris korralikku vihma. Kui jõuti kohale rongkäiguga, siis olid lauljad päris korralikult juba ammeriad. Laulude algus veidi venis, sest korraldajad tulid korraks kokku, Jansoniga eesotsas tehti kiire otsus, mis kõlas järgmiselt. Tulgu mis tuleb, pidu on lõpuni. Nii jäigi, selle peale lauldi läbise kava, natukene lühendati kõnesid, kõnesid oli õige palju ja pikalt ja öeldi kõnelejatele kohe kiiresti ära, et põhjalikud programm, kõned, tehke lühemalt. Et siis rahvas, vähemmeria kat üks huvitav moment, Jansen olevat pöördunud ühe lühikese sõnavõtuga rahva ja lauleta poole just selle, et, aga et kuulge, et meil on suur õnn, kuna ammu pole vihma sadanud ja kuna need meil on talumehi siin lauljad sealhulgas nii palju, oleme õnnelikud, et meil neid lõpuks vihm tuleb ja see muide innustas rahvast ka samamoodi. Tõepoolest vihma oli vaja, aga ta just sel ajal tuli, aga noh, see on meil. Me oleme hullematki harjunud, toob meile head, ainult huvitav asi oli see, et ka vihmavarjud olid seal inimestel kaasas. Aga vihmavarjud paluti siiski jätta kõrvale, sest siis oleks inimesed üldse midagi näinud nagu praegugi, et jah, nendega praegugi. Siin on üks mälestuskatke võru lauljalt, kes ütleb, et oma mälestustes too oli väega lige kontsert ja võt mahavarjud karjutimit. Ühelt poolt kontsert möödus ikkagi väga hästi, sest rahvas ei läinud ära. Rahvas tahtis kuulda, mida tehakse, niivõrd uudne asi oli juba kokku tuldud ja oli kokku tulnud. Nii et rahvas ei vähenenud sugugi entusiasmi kuskile lauljate poolt kub publiku poolt istuti vapralt edasi kontserdi lõpuni, kavas oli siis 15 ilmalikku laulu nendelt sonilt siis kaks laulu ja kaks Soome laulu. Kaks kuni leedi isamaalist laulu. Muide, kuni leidis juhatus ja temale anti au väga palju, ta tõusis lausa laulupeo üheks kangelaseks kõrvuti Jansoniga Jansen juba Lennaga, nüüd tõusis kõrvale veel teine kangelane. Aleksander Kunileid sõnad Lydia Koidula, Mu isamaa on minu arm. Tänases saates räägib Alo Põldmäe Eesti esimesest üldlaulupeost. Kõnedest oli juba juttu, et kõnesid lühendati, Jansen pidas lühikese ajaga lööva kõne Eesti tulevikust. Pastor hõrgherman pidas jällegi humoorika kõne jal senist, nii et Jansen sai seal mitte väga mitme kandi pealt. Selle ilmaliku kontserdi kõige suurem kõnemees oli Jakob Hurt, kes pidas lausa programmilise avaldusena mõeldud kõne. Ta pidi ka seda lühendama väga oluliselt, sellest on väga kahju, aga sellegipoolest kõne oli nii võimas. Sa ette kanda ainult ühe kolmandiku kõnest ja sai ette kanda kolm põhitõde. Nende kolme põhitõe valguses elati veel aastaid edasi, mis sisaldas selliseid programmilisi ettepanekuid, et eestlane ei tohi pidev selle haridusega, mis tal praegu on, vaid ta peab pürgima suurt rahvast tasandile ja iga kell jäämaga eestlaseks. Ükskõik, millises riides jää, sa ikka eestlaseks oli muidugi laenatud lause Jansonilt, kes oli sellise lause juba varem öelnud ja avaldanud, aga Jansen ilmnenud seda vist väga pahaks ei pannud, et tema selline lause sai võimenduse hurda kõne kaudu. Kõigi ilm väga kiskus väga vesiseks. Siiski kokkuvõtteks võib öelda, et mulje oli väga hea. Isegi öeldi, et võimas ja mindi märjana tagasi rõõmsana alla linna tagasi, kus toimus Vanemuise aias ägev pidusöök. Vot see oli nüüd pidusöök, millist ilmselt ei ole kunagi hiljem ka enam tehtud. Pidusöök oli Vanemuise seltsi aias, 1000-le inimesele võisid osa võtta kõik, kes seal soovisid, lauljad ka võisid osa võtta, seal oligi linnainimesi, seal oli ülikooli inimesi, kõiki, seal olid sakslasi, kõik kõiksugust, linnarahvast. Aga see oli tasuline, teost võisid osa võtta küll, aga kui tahtsid siia, siis tuli ikka maksta, tuli maksta. Kui oli kolme roheline pidusöök, see oli 90 kopikat, kaeru tavaline 50 kopikat joogid, siis maksti veel igaüks eraldi siis kes soovis selle pidusöögi keskel nii-öelda oli laud pidukomiteele ja aukülalistele, seal oli kõnetool, nii et jällegi kõnedel oli väga suur tähtsus. Rahvas oli läbisegi nii sakslased kui talupojad kui professorid ja maainimesi linna inimestega. Selline demokraatlik õhkkond valitses. Kokku oli 12 lauakõnet, isegi nii, et päris äge, nagu konverents. Kolmas päev, see on siis 20. laulupidu oli küll läbi, aga laulupeoprogramm jätkus täiesti hoolega. Hommikul mindi jällegi rongkäigus sinnasamasse ressurssi aeda, kus toimus kooride üksik esinemine, sellele momendil ei ole väga suurt tähelepanu pööratud. Kõik 43 koori esinesid ükshaaval valitud välja, vaid kõik said esineda enamuses ühe lauluga. Mõned sellised suuremad koorid said esineda ka kahe lauluga ja see kontsert kestis umbes kolm ja pool tundi. No vot ongi, et igaüks laul kiiresti peale, aga kuna koorid koosnesid nagu siin juttu oli 10-st kuni 15-st inimesest, siis see peale minek läks väga ruttu ja mahatulek väga ruttu, nii et iga kolme minuti tagant oli juba uus lugu ja uus koor. Aga see oli kooridele väga-väga tähtis moment esineda suure suur rahvahulgast, rahvast oli tulnud jällegi väga palju ja, ja seda nimetati nii-öelda rahvakontserdiks sõna otseses mõttes see nii ka oli 20. juuni samuti väga oluline üritus oli võistulaulmine. See toimus peale lõunat nüüd juba Vanemuise seltsi aias, kes siis sealt sealt tõi välja. Tegelikult valiti välja 22 koori, 43-st sõnaga, pooled said esineda, aga siin esinemise loa andis, selline žürii. Iga koor siiski ei saanud, sest täna pidi ikkagi publikule jätma ikka mulje esinemine kaast, rahvast tuli ka sinna päris palju. Žürii koosnes. Seal ja siis linnanõunik Valka, Peeter ja meie armas Aleksander, kuni leid, selline kolmeliikmeline žürii tegi eelmärkmeid, kes sinna võistulaulmisele võiks tulla. Noh, see oli ka muidugi eelnevalt juba ka kokku lepitud, kes avaldas soovi, kes esitas mingi kavalam, mis küll laulud nad, aga pooled koorid võtsid osa. Frans akt õhtukellad ka selle laulu nägu, kõik tänase saate eelmisedki laulud esitab Eesti rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel. Huvitav moment on see, et kuni esimese üldlaulupeoni ju ei olnud, neid koorijuht ei võta, aga kuna koore oli juba nii palju tekkinud laulupeost võttis osa 43 koori ja siis kogu Eesti peale oli sadakond koori igalühel ei jätkunud ju koorijuhte siis alles veel kümmekond aastat enne. Laulupidu viidi proovi läbi niiviisi, et lauljad koputasid ise rütmi jalaga vastu põrandat lüües või siis laulu rütmis keha kiigutades. Pea ajal üldlaulupeol oli aga kõikidel juba koorijuhid olemas, vaid üks koor eristus sellel võistulaulmisel. Räpina koor esines võistulaulmisel vanaviisi käte-jalgadega vehkides ja kehaga kaasa õõtsudes, äratades sellega publiku seas tähelepanu. Rahva seas oli selliste esinemiste kohta väljend, laulab jala järele. Aga mida siis lauldi? Võistulaulmisel lauldi, mõned olid laulupeo repertuaaris, kuigi paistis, et väga ei soovitatud laulupeo repertuaar. Aga ikkagi suuremalt jaolt tulid kavas ikkagist saksa laulud. Ja päris palju oli Soome laule, mida laulupeol ei lauldud, aga see näitas, et nii Janseni kui Jakobsoni kui Lydia Koidula poolt algatatud soome laulude toomine Eestisse. Seda ju levitati ka mujale. Ja võistlusel on seal päris suur hulk soome erinevaid laule. Ja nüüd esimese koha sai Estonia seltsimeeskoor Eduard Bergmanni juhatusel ja teise preemia sai kursimeeskoor ja kolmas koht anti lausa seitsmele koorile, nii demokraatlikud oldi helded. Need seitse koori olid siis Tartu-Maarja kihelkonna koor, Palamuse, Tarvastu, Maarja-Magdaleena p, tri, Jõhvi ja Koeru meeskond ikkagi üle Eesti, mitte ainult Tartu ta ja, ja täpselt ja toimus ka puhkpilliorkestrite võistlus. Kokku võttis osa võistlusest aga ainult kaks puhkpilli kestrit, kes söandasid võistlema, tulla palja laulu peale. Seal kokku oli viis orkestrit ja neist viiest siis ainult kaks osaliselt võistlusel, aga see tase olevat olnud väga hea ja toimus kõva rebimine. Väägvere mehed, kes olid juba varasemal ajal silma paistnud Taavi tuttav, erk Roosi juhatusel, nemad said endale väärilise vastase Kärklast Tartumaalt ja pilt sai võidupärja Väägver pasunakoor auhindadeks. Kuna oli vaene aeg ja auhindade jaoks eriti midagi saadud pakkuda siis nii kooridele kui puhkpilliorkestrile oli auhinnaks suur trükitud diplom. Neist mõned on teatri muusikamuuseumis Tallinnas täiesti olemas. Nad on sellise ilusa esikoht, kullad paberile, teine õpet Tartut ja kolmas pronksivärvi. Rahalist auhinna. Võite midagi meeneta. Kuna ei olnud võimalust, laulupeo lõpetas Janseni pidulik kõne, siis võistulaulmine oli läbi. Siis ütles Janson tänusõnad, vaata nendele kõikidele. Masing tsiteerin. Tänud tulemise vahva laulmise ja auväärt eluviisi eest. Ja lõpus veel öeldi paljude sõna täiesti spontaanselt lasti elada külvilli Keroodetkelliansonit külg, Kunileidi kindlasti elada eesti rahvast, pidu, publikut ja lauljaid. Tervitusi toodika Riia linnast ja laulu lõppu lauldi kolm korda keisrihümni jumal, keisrit kaitse saanud. Ja täpselt ja Jansen tänas Tiivel tsaar Aleksander teist, sest Janseni sõnade järgi ainult tema ajal olevat võimalik sellist pidu pidada. Janseni põhimõte oli siingi esiplaanil, et anna keisrile ta osa, anna jumalale osa ja siis on kõik rahul. Siis saame meie teha oma asja täpselt ja niiviisi. Kas siis meie esimene üldlaulupidu, rahvas oli väga ülevas meeleolus, sõideti laiali mööda Eestit ja igal pool kohtadel toimusid järel laulupeod ja rahvas lausa nõudis, eriti nendes kohtades, kust ei tulnud laulupeole inimesi, need tahtsid ka kuulda, mismoodi lauldakse ja kuna ikkagi oli ära antud ju ka laulupeo kava ka mujal, ka nendes kohtades, kes ei olnud eriti nendes kohtades, korraldati väikesed kohalikud laulupeod ja kutsuti külla teistest kihelkondadest isegi koore, nii et neid toimus kümnetes kohtades. Veel suve jooksul ja, ja veel sügise alguses toimus veel suur laulupidu Tartumaal järel. Nad olid ajakirjanduses väga-väga arvukad, kuigi ajakirjanduse järelkajad olid tükk maad hiljem. Eesti Postimehes ilmusid Janseni kirjutatud järelkajad viiendast juulist kuni kuuenda augustini on siis nädalalehtedes ja Pärnu Postimehes ilmus üheksandast juulist kuni 13 randa augustini põhjalikud ülevaated, kui keegi tol ajal tahtis põhjaliku ülevaate saada, mis toimus laulupeopäevade ajal. See luges kõike seda päris täpselt kirjeldatud artiklites Pärnu postimeest või Eesti Postimehest. Lydia Koidula, kes pidas ju mitu aastat kestvat kirjavahetust lauluisa Kreutzwald iga, kes elas Võrus sel ajal. Kreutzwald ei tulnud laulupeole mitmetel põhjustel, siin me oleme varem sellest ka rääkinud. Aga Koidula saatis kirja Kreutzwaldi-le ja selles kirjas oli öeldud niiviisi tappa, mida kadedad keeled ja suled ei sisistaks. See oli siiski eesti pidu. Alo Põldmäe rääkis meile Eesti esimesest üldlaulupeost MINA OLEN Ülle Karu. Tänase saate lõpetame lauluga, mida lauldi Eesti esimese üldlaulupeo lõpetamisel lausa kolm korda. Aleksei Lvov jumal, keisrit kaitse sa. Esitaja privaalia kammermeeskoor Hirvo Surva juhatusel.