Stuudios on Alo Põldmäe ja me räägime esimesest Eesti laulupeost, õigemini laulupeo ettevalmistusest. Kuna biooni jäi neli kuud aega, see on väga lühike aeg, siis oli Vanemuise seltsil esimene ülesanne pärast kahekümnendat veebruarit 1869 organiseerida pidukomitee. See videokomitee moodustati seitsmendal märtsil 150 aastat tagasi ja korralduse andis Vanemuise seltsi juhatus 26. veebruari protokolliga asutada, noh selline seitsmeteistliikmeline komitee komitee saatis laiali sellise üleskutse. Ma tsiteerin siin seda. Kallis priiuse kingitus on 50 aasta eest kõige eesti rahvale antud, seepärast palume ka kõiki lauljaid, kes eesti keeles laulda võivad ja tahavad meiega ühes suures kooris selle kalliande eest tänulaulu laulda. Ja selles üleskutses rõhutati korduvalt, et pidu on kavatsetud kogu rahvas peona, mitte ei ole meie ant, kitsas mingi ringkond siin kiriklikud ringkondadega saksa ringkond vaid koos, mida me ka tänapäeval rõhutame, et, et kõikidele elanikkonna kihtidele oodatakse rohket osavõttu ja selline asi ilmus komitee üleskutsena saadeti laiali, ilmus ka ajakirjandus, Eesti Postimees, see seitsmeteistliikmeline komisjon, Johnson oli seal muidugi asja peakorraldaja. Omaettepanekul valiti biokomitee presidendiks Ado Albert. Hugo billi kiruda. See muidugi oli esimese hooga üllatav, aga samas ka täiesti loogiline. Sest Willi Kerodoli väga auväärne kirikutegelane, tema oli pidanud ka küllaltki palju läbirääkimisi nii Riias käinud kui Peterburis käinud, kiirendanud selle loa saamist. Ta on olnud kogu aeg kahe tule vahel baltisaksa juhtivate ringkondade ja eestimeelsed ringkondade ja venemeelsete ringkondade vahel. Igal pool on ta vastu sääreluid saanud. Nii nagu ühes Postimehe artiklis, mis on muidugi Janseni jällegi sõnastuses on öeldud, et ei saa eestlased läbi Willi Keroodega ja ei saa eestlased läbi villi köroodet. Ta ei saa temaga läbi, aga ei saa ka ilma temata läbi, nii et ta oli nagu selline noh, suunanäitaja igal juhul see, et ta valiti presidendiks. See oli muidugi väga oluline otsus, sest palju sõltusid kiriklikest ringkondadest, nimelt maakohtades tegutsesid kirikukoorid ja koolide juures koorid. Nende kooride juhid olid ju köstrid või kihelkonnakooli õpetajad. Nemad sõltusid otseselt kiriklikust kondadest ehk ütleme otse kirikust. Ja kui laulupeo komitee presidendiks sai kirikumees, siis olid need kõik tulemas, ei olnud vaja hakata ta uuesti neid üle seletama ja seletama. Need Johnsonile läks, roheline tuli selle näol, et ta taipas. Valime Philly kõrvade, mismoodi see valimine toimus, seda ei oska keegi öelda, aga igal juhul Jansen oli väga rahul, tema jäi asepresidendiks eestimeelsed ringkonnad ja muidugi eelkõige Jakobson oli väga nördinud, et baltisakslane sai Eesti suure peo laulupeo etteotsa. Aga Janson oli väga rahul, sest temast sai selle asepresidendi rollis teha, mida tema tahtis nii-öelda ikkagi nagu põhitöötajad, kes põhitöö tähendab, üks on president ja asepresident või nagu loominguliste liitude sky, eks ole, juht on aujuht ja siis aga asejuht, tegelik töötegija Jansen selliseks meheks kujunes, ta oli ja jäi sellisesse rolli. Ja nüüd ülejäänud komisjon siis komisjon moodustas veel neli alakomisjoni, oli vaja ju kontserdikomisjon ja kõnekomisjon, kõned olid ju väga tähtsad, kellele anda kõik kõneõigus ja mismoodi see oli kõik ju vaja stsenaariumis. Nii nagu praegu, kui ma vaatan ka siin tuvi laulupeo ettevalmistamisel, et mismoodi kõik pannakse paika kellaajaliselt veerand tunni täpsusega, kõik laulupeotule teekond või, või ükskõik mis rongkäik ikka need täpipealt tol ajal sedasama, et selliseid üritust ja ei oldud ju varem korraldada selle tõttu ma lihtsalt imetlen neid inimesi, kes olid suutelised nii-öelda peaaegu et aatia hoost alustama. Pidukomitee koosnes siis neljast alakomisjonist ja need alakomisjonid, siis olid nii laulu- ja kõnekomisjon ehituskomisjon. See oli väga oluline komisjon, sest oli vaja raha, et laululava kokku panna. Oli vaja, et jumalateenistuse jaoks Välil laululava. Kui panna toome orgu ja mitmesuguseid muid ehitisi, mis selline pidu vajas siis kolmas oli kassakomisjon. Kassakomisjonil tööd ei olnud, sest nende töö alles alles siis, kui üllatusega Leicki, et päris kopsakas kasum tuli selle laulupeoürituste piletite müügi näol, siis nende töö algas alles siis, kui laulupidu oli kohe tulemas. Käimas neljas komisjon oli korterkomisjon, mille pealikuks oli tulevane Johann Voldemar Jannseni väimees Heinrich Rosenthal. Korterikomisjonil oli väga tähtis roll, sest suurem osa inimesi ju tuli ja nad pidid oma neli päeva ju kuskil ööbima. Rosenthal-l oli palju tööd, et nad ära majutada, aga majutada kõik need 822 lauljat ja kõik väljastpoolt see tänapäeva mõistes isegi, on päris suur arv need kõik ära majutada kuhugi. Aga kes need siis olid, need komisjoni liikmed? See oli ka väga tark otsus, et igasuguste elualade esindajaid, sest no näiteks ka Jansen ei saanud hakata mingi korteri komisjoni või mingisuguseid toitlustamise asja ajama, selleks oli vaja komisjoni liikmed. No ma loen siin ehe valiku, neid, kes need komisjon siis olid. No võtame terve rida, oli üliõpilasi kolm üliõpilast nende hulgas siis oli Heinrich Rosen siis oli kantseleiametnik, see oli siis linnavalitsusest, kes ajab paberi asja dokumente, kõik kõikvõimalikke pileteid ja lubasid ja siis oli pottsepp koort, mis pottsepp tegi seda laimu, aga ju siis oli tema korraldaja nii-öelda rahvaesindus. Võib-olla Tartu Maarja köster Luik, see oli siis villi kirode abiline, kes korraldas igasuguseid asju, restoranipidaja, Tastuse, toitlustamine, pidusöögid ja restoranipidajatel oli siin tegevust kui palju ja tulu ka kindlasti, kui palju siis oli maaler, Hoffmann sinna kõik need dekoratsioonid ja, ja, ja nii-öelda ütleme isegi palju kujundada kõike seda ümbritsevat maastikku ja, ja hooneid, kus toimub majaomanik, lükk, loomulikult aitas korteri korraldada kaupmees Madisson, kes siis veel kaupmeestele, alati on suured üritused tähtsam voorimees tsirka, kel see on ka loogiline. Ma algul mõtlesin, et milleks voorimees, aga kes siis neid seal ringi sõidutama linna pealt kohale tuli, rahvas ise oma plaanvankril, aga, ja osa jalgsi ja, ja külavankritega, aga siin kohapeal pidi ju kõiki edasi-tagasi vedama ja ja kõik pidi organiseerima linna need voorimehed õigeks ajaks õigesse kohta. Täiesti loogiline. Kui majandus siis majaomanik, Lestmann, siis veel üliõpilased, Hofel, Miilberg, trükikoja omaniku poeg Laakmann loomulikult kalt, kui palju trükiseid pidi ilmuma, kõik kutsed, isegi piletit ja kõik on ju trükitud kujul ja, ja peokavad ja kõik saadeti laiali. Nii et trükikodadele oli ka tööd, tegemist oli ikkagi oma funktsioon ja sama niisama logeleda auliikmeid, eriti sinna tegevkomiteesse ei valitud. Selline mees nagu tol ajal gümnaasium, õpetaja Jakob Hurt. Tema oli väga oluline mees, kes sai nii-öelda pidukõne koostaja, tol ajal juba oli autoriteet rahva hulgas ja ülikooli eks gootor Effholtz, tema rolli ma küll ei oska nüüd öelda, aga kuna Friedrich Brenner oli ülikooli muusikajuht, oli väga tähtsal kohal sellel esimesel laulupeol nii oma lauludega seotuna Maarja kirik kui esinemistega ja tegemistega siis ilmselt ta siis esindas ikkagi Tartu ülikool, ikka nii auväärne koht pidi sellises komisjonis olema. Seitsmeteistkümnest liikmest olid siis kas olid ainult sakslased, nii et ülejäänud olid eestlased, nii et see on ka rahvuse seisukohast väga huvitav, mis näitab, et eestlaste aktiivsus oli juba tol ajal ja tahe midagi saab teha, oli väga suur. Kes need sakslased olid? Trikki omaniku poeg Laakman president Willi kero, teise need olid kaks sakslast. Mis siis see pidukomitee veel tegi. Ta töötas välja kiiresti pidustuste kava ja tekkis sellega varakult teatavaks ja pidustuste kava siis oli järgmine, seitsmeteistkümnendal juunil saabuvad inimesed maakohtadest Tartusse, külalised igalt poolt. Ja seitsmeteistkümnendal juunil on vaimuliku kontserdi peaproov Maarja kirikus. 18. juunil on toomeorus avajumalateenistus ja peale lõunat vaimulik kontsert. Ressurssi aias ja 19. juunil on ilmalik kontsert ressursse aias. Ja 20. juunil on üksik kooride esinemine ja võistulaulmine. Lisaks on huvitav, et trükiti ära ka selline lause järgmisel, 21. juunil, kui pidu on justkui lõppenud, siis mõtlesiteerin pidugava ühte lauset võisid lauljatar imelikumaid hooneid ja asju näha, nii palju kuseks lukku saab antama. See tähendab seda, et Korsioonid linnakatsioonid linna peal ja, ja see on väga oluline maainimesele, sest paljud inimesed sattusid esimest vooru ikkagi esimest korda. Ametlikult olid nad nii-öelda siinkohal ja need toitlustati ja hoolitseti nende eest ja nüüd me võime siis ka linna vaatamisväärsusi ka vaadata. Ja muide, paljud jäid ka muidu talumeestel oli ju see probleem, et nagu ta seal ühe päeva hiljaks jäi, nii oli ju karistus missugune. Aga kuna ikkagi oli kokkulepe laulupeo puhul, et seal võib olla üks päev enam ei lugenud midagi, paljud kasutasid juuste, tutvusid Tartuid nende imelikumate hoonetega, nagu seal kirjas. Ei laulupeokomitee tegutses loomulikult enne laulupidu laulupeo ajal ja pärast laulupidu pärast laulupidu tegutsesid nad veel mitu kuud sest oli tarvis ju aruanded, et teha iga asja puhul on aruanne, mis on omamoodi, eks käsi ei mööda ilma kisklemised Boralemiseta üle 900 rubla oli ju tulu, see oli vaja nüüd ära jaotada, sellega tekkis suur pahandus, kellele see anda ja komisjoni liikmed pidid ka oma sõna ütlema ja kaalukat, kuhu minna, kuhu panna ja mida teha. Ikka veel mõnda aega oli see komisjon koos, aga põhifunktsiooni muidugi ta täitis laulupeo eel ja need põhiliselt neli kuud, mis jäi laulupeoni aega.