Tänases keskesaates kohtume Jüri järvetiga. Häälestagem ennast selleks Georg Friedrich Händeli muusikaga. Meie saade jõuab kuulajate juurde siis, kui on juba pine ja ja talvine õhtu, kõik on oma tubades soojade ahjude juures ja, ja ümberringi on siis lumi. Kuidas teile talv meelt? Talv mulle meeldib, aga, aga kui päris aus olla ja ma isegi ausalt öeldes kardan seda ütelda. Mul lumi ei meeldi, ilus ameti vaadata, kuidas sajab, vaadata küll, aga, aga kui see looja hakkab sul vähe elu segama. Ma elan meriväljal ja sellises kohas, kus kus teehöövel teed ei puhasta ja seetõttu olen ma iga talvel oma autoga lume sees, vahel näen kurja vaeva ja isegi pean kasutama teiste abi, et sealt välja pääseda. Nii et kõik on sinna elus suhteline. Jah, aga mida te talve õhtuti teete, kui sellele küsimusele on? Ei olegi järsku nii kerge vastata, ma olen, ma elus ei tunne igavust ja ei ole tulnud ja sellepärast und ja tegevust palju huvitav lapsest saadik olen tahtnud alati üksi kodus olla, siis ma olen omale ise mänge välja mõelnud. Ja ma üksi olen tundnud ka väikses toas olles suure ruumi kuningana ja hästi tulnud ja nii on mu õhtud alati millegagi sisustatud. No mis oleks meelistegevus, meeldib maletada malet mängida väga, kuigi mu mängutase ei ole nimetamisväärne, eriti tuleb ka veel maha võtta nimetamisväärne ja mulle meeldib vale spordilembeline, meeldib vaadata spordivõistlusi. Põhiliselt ma vaatan neid televisiooni kaudu, kuna ma elan meriväljal ja linnatulek on juba ettevõtmine. Ja ma olen selles mõttes õnnelik, et ma olen vanaisa, mul nii tütrel kui pojal on poeg pojapoeg kahjuks kaugel, ta elab vinnis tedama mäel, harvemini. Ma tahaks seda tihemini näha, aga igasugused asjatoimetamised ja kõiksugu asjad vahel segavad neid kontakte. Tütrepoeg see on mu silma algas fantaal napilt nelja aastane. Ja kuigi ta elab praegu eraldist ikkagi iga üle päeva, külastab meid kui ta ja sageli ööbib meeles, kui ta ööbib ennem magama, kui ma pean istuma ta voodiserval ja tema jutumänge kaasa mängima ja seal on veel üks huvitav, tähendab seik, kui ma märkan, et ta hakkab nagu natukene juba väsima siis ma laulan talle. See hällilaul võiks nimetada, on vana näitleja hällilaul ja kas igal õhtul uus või on üks ja see sama ei üks ja see sama, sest ma ei tea toredamat hällilaulu ja, ja, ja näitlejalikumat hällilaulu, kui see on, mida ma talle laule ma oleksin seda nõustele isegi laulma, kuid olgu ette öeldud, et nii halva häälega lauljat mina Eesti teatris ei tunne, kui olen mina. Ei, aga hällilaulu võib laulda just täpselt nii nagu on. Kui ma seda peaksin laulma, mul ei ole seda vas kuidagi, sest tallilaul ei ole ju saladus, aga siis ma tahaks stuudios üksi olla, paneme lapselapsed magama, eks ole. Nii mängult ja siis räägime juttu edasi. Päev on sind tütrepoeg väsitanud ära padjale panidki pea 50 aastat aplausi äkkära, sina, sest miskit ei tea. Sina ei tea, kuidas Prometheus suri? Oidipus. Mõtte sul? Sina ei tea veel, et jaagu olid kuri, et Hamlet ei olnudki hull. Tiina ja Margus ei saanudki paari. Kuigi neil arm oli. Vest mari raha eest osta võis kraami. Talent. See oli piibeli. Osta võib kõike peale andjassarni. Noorus on närbuv, kui õismärk otsa ees kukk kumis armi, see on vaid algus, poiss, tõuse ja kuku siis kasvatsasike. Elu on keerukas murd. Siis sulle küsimus. Padjale panidki pea 50 aastat aplause jääke ära. Sina sest miskit ei tea. Kui maja on vaikne ja televiisor on kinni keeratud ja lapselaps magab ja siis on raamaturiiulit ka lähedal, Nad on käeulatuses. Kui see raamatel rahuldamis läheduses on, siis pead tõusma võtma, sest toa kolme seina kujutavad ainult raamatuid. Aga raamatukogu on eklektiline, nii nagu näitleja Raamatukogu peabki olema, sellepärast et et näitleja peab olema hästi uudishimuliku pilguga ja, ja, ja, ja ta peab tundma erinevaid elualasid, sest kehastada tuleb igasuguseid kuju, süüa hea, kui mingit abimaterjal ja on omast käest võtta. Mul tavaliselt on kas kuus või seitse raamatut pooleli minema, peaksin häbenema ja pole nii, et kui ma ühes ühes raamatut tüdinen natuke siis ma võtan teise kätte ja on raamatuid, mis jäävadki pooleli lihtsalt sellepärast, et ta ei paelu või kuskil ma olen tunnetanud juba nii autori stiili ja ja jaa, aiman ka, et millega sa võiks lõppedes, ma jätan pooleli niisama nagu ma võin jätta pooleli edenduse sest maailma epa dramaturgiliselt materjali tunneks. Kuid tunnen, kui tugevalt näitlejad mängivad ja ka umbes aiman või olen lugenud, et millega see lugu lõpeb või midagi, mingit varasemat infot ma olen saanud ja ja mulle ei tekita see mingit probleemi. Kui raamat huvitab, siis ma vaatan ta lõpuni, loen kohe lõpuni, aga muidu tavaliselt. Oli Fabian. Siis ma lugesin ka läbi, Vassarmanni lendas üle käopesa, seda ma lugesin selle pärast läbi, et vaatasin etendust, ma ei olnud raamatut varem lugenud ja mul tekkis kahtlus. Kas kas autor päriselt nii on kirjutanud, kui kui mängiti ja ma kogesin, et ei ole päriselt niimoodi kirjutatud, aga teil oli siis ometi kergem, et nii pidi vaatasite, muidu ta ei oleks pärast esimest vaatust ära tulnud. Kui oleks teinud ja võsaga oli teine lugu selleks igal juhul lõpuni vaadanud, sest sest Tõnu kargi mäng on ikkagi üllatavalt nüansirikas ja, ja ja huvitav ja meisterlik ja, ja Tõnu Kark on kahtlemata meie noorema generatsiooni hulgas ikeks eredamaid, näitleja isiksusi, aga mis teid tema juures kõige rohkem? No see, mis tuleb emapiimakeskseteks sarmine, mida ei õpeta ükski teatrikool, vahenditus, orgaanilisus ta, hea enesetunne, ta mängulust. Et ta tunneb ennast hästi laval nii hästi, et võib-olla ei tahakski ära minna. Ja see on väga tore, see näitab seda, et inimene on materjalides küllalt sügavalt sisse läinud ja, ja ta võib ennast nii jäägitult ja nii üllatavalt väljendada, mis ongi kõige väärtuslikum näitekunsti juures just. Ma tahan rõhutada, siin loogilisus. Loogiline ja üllatav ettevalmistusperiood ilmselt on, on olnud küllaltki piisav ja mis kõige tähtsam roll on näitlejale väga meeldinud ega ega näidanud, on huvitavalt kirjutatud. Näidend on muidu huvitavalt kirjutatud, kui lugeja muljeid kõrvutada, siis etenduse vaataja muljetega, mida te kõige rohkem siis lavastusele ette heidate? Võib-olla liigselt improvisatsiooni lugedes mul kujudest jäi pisut teistmoodi mulje. Välja arvatud Tõnu Kark. Üldiselt jäi muidugi algul oli ka muidugi mõningaid mõningaid väljendeid, mida ta kasutas ohtrasti aga tema juures niivõrd ei seganud. Või kui kõige õigemini öelda ma vaatasin etendust huviga. Üldiselt näitlejaid huviga nagu lavastus, lavastaja silm oleks pidanud olema natuke kontrollivam ja natukene nõudlikum ja ja, ja ma ei saanud aru, milleks olete näinud ja nii et mul on selles tükis juhtisin oma seisukoht küll olemas ja ma tulin noorsooteatrist ära rahuldada vaata enesetundega. Mul oli kahju, et mul ei olnud kahju sellest vaesest peategelasest, kes seal raami peal oli, sest see etendus nagu ei võimaldanud mul selle niimoodi kaasa elada, aga filmi lõpul oli tõeline Katar, siis ma tundsin, et noh, mind on kuidagi puhastatud küll, et selle selle raskuse ja ülekohtu kaudu tähendab Filmulilinud sügavuti, mitte nii, kas on olnud mõndagi, kus te olete ennast ka näitlejana nii rõõmsana vabalt tundnud, kui te kujutlete tundvat? Tõnu Kark ennast nüüd selles käopesa ja ma olen tundnud seda tunnet, et nii hea on laual olla, et ei tahaks ära tulla, mis rollis? Õige mitmes rollis ma olen küllaltki palju mänginud suuri Osiga teatris. Kuid ma pean ütlema, et ma ei tea ühtki suurt osa, kus mul ei oleks olnud mõningaid selliseid kohti, kus ma tunnen, et vot siin maid tunnen nagu ennast hästi ja selle. Ma muidugi mingi rutiiniga lähen üle ja siis tunnen jälle ennast hästi ja need niisugusi niisugusi veikesid seenikesi võib olla sees ja see on täiesti loomulik ja ja selles pole midagi imestada, aga aga ikkagi tahaks, et oleks terve edendus kulgenud selliselt, et ei oleks mõningaid kohti, kus ma mõtlen ja see ei olnud täpselt mängitud. Väikestes osades suren, Duncon episoodiline roll, vot selle ma tegin. Nii et, et ma ei pea hetkegi, et ma oleksin ennast tundnud natuke nii et endal oleks midagi eitate, siis kuskilt ei ole küllalt tehtud või, või ei ole küllalt õigesti nähtud või võib-olla mõni roll, mis puhul te olete endale tänulik olnud, et et see näitlejakutse valinud, et tõesti tunnete, et vot see nüüd on kõige rohkem, mul on kaks sellist etendust olnud või õieti kolm, kus ma olen läinud peale etendust koju ja, ja rolli uuesti läbi mänginud kodus, kodus läbi maailma partneriteta ja lihtsalt omas omas stseenid kõik läbi mänginud ja ja see on mulle isegi rahuldust pakkunud, sest ma olen tulnud, et ma et seal terve rida kohti, mis on õnnestunud kusjuures läbi mängides vahelgi mõnda stseeni, kordan, olen korranud, kuid kahjuks mitte neid, mida oleks pidanud korraldama vaid neid, mida ma tundsin, et neil on õnnestunud ja kuskil nagu lasid veel läbi ja nautisid veel kord seda, et vot ma siin võlg valdan mõtet hästi Walden kuju eest ja ja see loob muidugi näitlejale hea tunde. Aga ma arvan, kuulajal oleks huvitav, kui te ütleksite, kelle rolliste niimoodi uuesti uuesti jälle olite, nii, see oli eksperi, Hamletit mängisin 60 76. aastal sõda Panso lavastuses Claudise kuju. Sest see on mul nagu kõige-kõige rohkem meeldinud, kuigi Mikiveri lavastuses Samledes mängisin polooniust, ma ei tundnud ka seal ennast ennast halvasti mitte ja. Aga ma. Ma arvan, et ma oma elus kõige sügavamalt olen teinud tööd just just selle näidendiga laudise rullis ja kui te küsite, miks ma tean ka, miks ma pean ütlema väga osavalt ja uudselt ja minuga ei ole keegi teinud niimoodi proovi, nagu nagu tegid Panso ja ei ole ta kellegi teisega teinud. Proovi. Ma ei ole kuulnud. Ilmselt sellepärast, et ta väga hästi mind tundis, rollis oli üks kolm-neli. Või võiks öelda isegi viis rasket monoloogi. Kui proov oli lauataguse perioodi lõpetanud, märkisime laval liikuma. Siis kui tuli minu monoloogi koht, siis Panso küsis, tahad sa teha joriseda, mõnuleda? Mõtlesin nii. Ahah, lähme edasi. Näitleja, see, andke märku sõna. Ja nii jälle, kui tuli jälle minu. Tahad teha? Ei taha. Ja nii läks umbes 12 proovi järjestikku ja mina ei taha, tema ütles hästi, lähme edasi. Vaat see, et ütles ja samal ajal ma tean, ma pean ühel päeval hakkama mängima. See tegi kuskil sellise tunde. Ma ei tea, et ma kodus oleks ühegi rulligma, üldiselt armastan tööd teha kodus, rolliga oleks nii palju teinud ka sellega, et kui ma siis näitan seal 13. korral ja siis valmis jah, siis tähendab, et veel võib-olla kui ma näitama hakkasin, oli ees ainult kümmekond proovidel ja mad. Kui näitasin, siis ma olin testi hästi ette valmistatud ja ja võib-olla see aitas rollile kaasa. Ja see oli ikka hästi osav võte tantsupoolt, sest ta teadis, ma pean mängima ja ta teadis seda, pean tegema tööd kodu ja see nagu aktiviseeris ja, ja see igatpidi õigustas ennast. Me teame, üldiselt üldiselt näitlejad sageli palju veidi kodus tööd. Paljud ei oska teha suust tõsine probleem, millest ma mõtlen näiteks teatrikooli noor lõpetab kooli täiuska kodus. Palju aega ja mul lihtsalt tuli, on see, et ma sattusin sellisesse kollektiivi nagu draamateatri kollektiiv, kuhu, mis oli ühendatud kolme teatri baasil, seal seisis meister meistri kõrval ja ja kui mina sinna kollektiivi peale instituudi lõpetamist sattusin, siis üllatav lihtsalt proovil viibida, kuidas järsku ühel proovil hakkab üks mängimas, teine mängima, kust tuleb, tähendab, pidi kodus töötva ma mõtlen. Aeg ma tahaks töötada, kuidas õpin, teksti tekst on peas, aga kuidas Krulli kallal töötada, seda ma ei taha. Nüüd ma oskan. Kas oskate ka teistele ütelda, kuidas ma oskaks seda teistele ka ütelda? Aga teistel poleks mitte midagi õppida, sest sest see on niivõrd intiimne teerulli kallal töötamine. Et igaüks tüütab isemoodi ja ma ei ole Ühegi oma kolleegi käest küsinud, kuidas ta kodu töötab. Ja minu käest ei ole küsitud ka, kuidas ma kodutu töötan. Aga mulle meeldib töötada ema ülal oma mõtetega, siis eriti sel perioodil, kui juba mingil määral skeem, ülesanded on selged ja ma tean, kus üks teine partner laval on sel hetkel, kui mina oma monoloogi või teksti annan. Eriti monoloogide puhul on ju parem ette valmistada ja, ja millega võiks teha mind häbistada ja millega mina võiks tema repliiki abistada, sest mängida tuleb ju ainult. Dialoog on ju kahe inimese vahel, see on ju lava laval nagu eluski, sageli võitlus, üks tahab oma mõtet teisele peale suruda, et asi on nii, teine asi on nii või kui seal vaidlus tekkiv ja teatris on kõik ju palju-palju kontsentreeritum ja, ja selles suhtes toimub seal kõik palju kiiremini ja, ja vot see töö mulle meeldib, ma näen kuskil rolli. Vahel tunned ise, troll on ees, kord taga, kord kõrval, vot kuskil ei, ei saagi sisse ja nii juhtubki, et niuke lava ime jääb, võib jääda ka tabamata, sest te lööte entsüklopeedia lahti ja vaatate seal mõne nimeka näitleja rolli, siis näete seal kuskil viis, kuus, kuus nime, noh, rohkem võib-olla ei saagi tuua, aga aga ikkagi, sest kõik kõik tööd ja tegemised ei lähe nii, nagu nagu me tahame. Ja nii on igal elualal, et, et loomingu muretum kõige rollidega ja iga töö muretum kõigi ülesannetega, ärge löök. Aga rõõmu kõigiga ei ole. Töörõõm jääb tulemata, sest asjad ei läinud nii, nagu ta. Te loetlesite oma niisuguste huvitavate rollide hulgast Shakespeari näidendite teatavasti filmirollidest on ka kuningas Liir, see, mis teile tõi ikka rahvusvahelist kuulsust. Kuidas nüüd praegu, suhe filmiga on vist viimane töö. Ma mängisin Mosfilmis õieti, see on Moskva televisiooni tellimus Mosfilmile mis kannab nime Lomonossov ja on kaheksa seeria line. Kahes esimeses seerias oli selline kuju nagu Christian Wolf. Christian Wolf oli filosoof ja valgustaja, nagu, nagu entsüklopeedia annab. Ta oli selles mõttes eluõnne, lõpseta elas temal õnnelikul ajal, kuna tol momendil, see tähendab seitsmeteistkümnenda sajandi kolmveerandil ja kuni 18. sajandi keskpaigani, mil ta elas, olid tema kui teadlane liider terves Euroopas. Ja Peeter Suur, kes oli, tundis huvi nii teaduse, tehnika kui ka üldse kogu elu vastu saatis Lomonossovi õppima tema juurde see Wolfilas Marburgis. Seal oli ülikool, vana ülikool, ta oli seal professor, õpetas filosoofiat. Temal oli selles mõttes õnn, et ta elas ajal, mil leib, mis oli juba surnud ja Foltardia Russo ei olnud, ei olnud jõudnud veel oma tähelendu alustada. Ja nii tutvus ja kasvatas. Ja andis esimesi filosoofilisi algeid noorele Lomonossovi lle. Vot seda kuju tulik kehastuda, see oli. Elas õnnelikult kasvõi sellegipoolest, et ta oli jõukas, ei olnud tal rahamuresid ja nautis, et oli suver Lääne-Euroopas. See kuju oli minul viibanem. Ta huvitas mind väga, ma püüdsin seda teha nii, kuidas oskab neid filmis me seda ka Marnburgis. Selle ülikooli seinal on tahvel Nõukogude Liidust, et siin õppis Lomonossov sel ja sel aastal. See ekraanile jõuab minu teadaolevatel andmetel vast 87. aasta lõpuks, kuna on tegemist ikkagi kaheksaseerialise filmiga. Aga mul mitte juttu kuulates tekkis küsimus, et öeldakse, et näitleja loob oma rolli elulisel materjalil hakkas see roll, mida te kehastate kas siis elurõõmus professor või miski muu kuidagi mõjutab ka teie oma elu pärast. Kas te hakkate vahel vaatama ilusale sama professori silgud? Ei, ei hakka, see tähendab, näitleja seda ei hakka iialgi nüüd vaatama selle pilguga. Mul on tulnud mängida ka sturma pan füürerit kui standartne Süürida ja ma ei hakka vaatama elu mõni mõni ajaloo lehekülg kuidagi avaneb rohkem tänu sellele rollile, millesse tuleb süveneda. Noh midagi ikka. Aga ma ei oska öelda, mida ma mõtlen selle üle järele. Sul päris huvitav küsimus. Millise jälje jätab näitlejale üks või teine teatav roll. Aga kuidas üldse näitlejaga? Põhiliselt võiks öelda ühist teiste elukutsetega on nii palju, et veelgi kasvab praktilise töö najal, sest kui ei ole praktilist tööd, siis ei ole kasvu, aga aga kasvutegurid on hoopis teised. Me teame, et näitleja kõige suurem rikkus on tema emotsionaalne mälu. Tähendab, kui tähelepaneliku pilguga ta elus ringi liigub. Kuidas ta oskab ennast programmeerida, kuidas ta oskab seda, mida loeb, näeb, kuuleb, kogeb, kuidas ta sealt oskab midagi endasse talletada, endasse salvestada. Et see säiluks see vast on kõige tähtsam. Ja see ongi kasutegur lahtine olengi seal maal ja muidugi ma ei räägi veel seda, et nii nagu orgestrandil pill peab timmis olema, nii peab ka näitlejal pill timmis olema, sest sest näitleja on nii materjal kui loojemad ühes isikus, see tähendab, peab hästi tundma oma materjali. Ja selleks, et seda tunda, võib vahel isegi peeglit kasutada, sest näiteks mina olen vähemalt kasutanud. Mind kuidagi häiris alati, kui ma käisin tänaval ja tuttav tuleb vastu ja peab kinni ja ütleb, et Jüri, mis sul viga on? Tervis kehv või ma ütlesin ei, mul ei ole viga midagi ja, ja tervis ei ole kehv ja tuju on hea. Tähendab, mul on loodud selline ilmet, et kui olen tõsine või isegi natuke määratan, on nägu ikka nii nagu mure maali ees ja ja keegi mõtleb, et mul on mingi viga. Ma lähen hea tujuga, ma mõtlen, võib-olla meenutan veel piimast toredat ja koomilist lugu, mis ma kuulsin või mis minuga juhtus. Ja ma nüüd tean, et, et naeratus, väike naeratus, muie laval välja paistaks, siis ma tean, kuidas ma natuke pean oma oma näomuskleid liigutama, et see välja paistaks, tuleb materjali tundma. Ma rääkisin küllalt selgesti ja ma kujutan ette, kuidas te õpite peegli ees naerata. See oli ammu südama. Nüüd tean, et on jälle Need, kes peavad õppima tõsistegud tegema, sest vaata, mul on küllalt tutvusringkonnas inimesi, kes on selline mulje, et ta kogu aeg ainult määrat omad mured ja elake naerva ilmega läbi, ilma et ise võib-olla olekski sellest teadlik. Ma tahaksin ühest asjast veel rääkida lihtsalt sellepärast et kuulaja tähelepanu kurbade või midagi. Aga kui ma selle ära räägin, siis mul süda rahul, ma olen kogenud nii liikudes seltskonnas või või ka isegi Nurte Siirduda lavakunstikateedrisse õppima, plank kuulnud kuskil sellist väljendud, et teater võib-olla on üks tore asi küll et seal hästi lõbus, tubane töö ja ja, ja, ja väga lilleline tee, sest neid ju näitlejatelega jagatakse ja ja, ja ma pean ütlema, et kes nii mõtleb või nende mõtetega tuleb, et ainult teatris ennast näidata Ta ja ja teenida seal aplaus. Sellele kujuneb teater küll välja väga ebameeldivaks eksperimendiks, sest teatritee ei ole mitte kergete teede killast, seda ma võin enda najal öelda ja, ja see ei ole sile, asfalt ja kõverja konarline, auklik ja künklik ja ja loominguline protsess on täis tohutuid kahtlusi ja kõhklusi ja ja otsingud sageli jooksevad tühja ja, ja proovil kuskil tajud, et kuju liigub su ees su kõrval, Suttaga hetkeks võib-olla vilksatab korra, et sa oled nagu kujust, siis ta kaob jälle sust kaugele ja ja sageli lõpuproovidel tead ja voodilina on nagu köis ümber kaela ja ja see on nüüd see loominguprotsess on küllaltki raske, ma kadestan neid kolleege, kes ütlevad, et et loominguline töö pakkus talle rõõmu. Minule pakkus kured, teatritee on raske tee, aga see, kes on seda alustanud, see peab seda jätkama. Ja kõige kergemini kasvab näitleja kaasaegse repertuaari najal. Sellepärast et seda keskkonda tunneb ta kõige paremini. Ja tema emotsionaalne mälu on kõige rohkem laetud oma kaasajast juba minevikku mängides. Seal tuleb väga palju õppida tundma ajalugu, ümbrust, olustikku, isegi kõike tausta. Huvitav on see, ma kadestan kõiki inimesi kõiki oma kolleege, kes ütlevad, vaat töö selle ja selle rolli kallal valmistas talle väga palju rõõmu. Siis panen landi peale kade, mina ei tea ühtki rolli, kus tööprotsessil tööprotsess oleks, valmistan mul rõõmu vaid vastupidi, muretist see et palju asju taba veel vahel ärritab see, et suurem osa mu kujudest, see, mida ma esimene kord loen ja esimese mulje sellest kujust, saar on puru vide käigus peaaegu alati muutunud. Tunned, et midagi jääb ikka ikka puudu. Et kuju ollu huvitavam kui ma seda teen. Vot see alaline mure ja see teadmine see muidugi teeb rahutuks ja, ja, ja selles suhtes ma ei ole kunagi ennast tundnud loomingulises töös õnnelikuna. Aga kes ta on, et kas on mõni tee mitte siis näitlejatee, mõni töö, mille tegemine iseenesest rõõmu pakub? Kas tööks seda saab nimetada, mõni tüür pakub rõõmu tavaliselt nisuke töö, mida ma teha ei oska, ahsoo nende, mida ma teha ei oska, mul pakub vahel kirjutamine rõõmu, aga kirjutamisest olen profaan. Aga mulle meeldib kirjutada ja meeldib sellepärast ka kirjutada, et et mind ei huvitagi see, mis resultaat see välja tuleb. Aga kui ma kirjutan, et on, siis kas see on dialoogis või on seal mingisugune monoloog või mingi kirjeldusmaisem näitlejana elan selle läbi ja kui ma olen selle lõpetanud, siis ma olen järsku tun, nagu nagu oleks midagi loonud ja midagi kihastandia mänginud ka. Ja samal ajal mul ei ole raske seda järgmisel hommikul minema, lihtsalt absoluutselt täielikud peate. Olen proovinud, aga siis mõned mälestused on jäänud, mõned märkused on olnud, aga siis ma olen nagu selle sellest loobunud, sest ma kardan, et et kui ma hiljem vaatanud ja kui ma mõnda asju vaatan, ma pidasin päevikut, kui ma olin teatriinstituudi esimesel kursusel loomingulist päevikud, et järsku olen kirjutanud mõnda asja, mis mis nagu ei olegi nii tähtis, aga mällu sööbinud mõni teine seik, mis on palju tähtsam. Ja nii mulle tundubki, et, et vähemalt minul, et ma ei tahakski päevikut pidada, lihtsalt tuleks sellega piirduda ja selle üle rõõmu tunda ja see on kõige tähtsam, mis on meelde jäänud. Et mida poleks vaja meelde tuletada, sest elu on täis nii palju pisiasju ja ilus arvamused, muutuvad, põhimõtted muutuvad, karakterid muutuvad, kõik, kõik võivad muutuda mitmete Soodone hoopis teise silmaga, tänase tarkusega ja isegi häbenen seda, mis ma olen kirjutanud, niisama nagu ma häbenen, kits Kärneriks, olen kirjutanud, et ma ei taha sellest rääkida, sest see pole midagi. Et kui oleks need ajad tagasi võib-olla mõne nüüd teisel hommikul ära visanud või nagu te praegu tegevad ja seal on üks lugu, on nagu muudetult, kui ta omal kohal käsikirja enam ei julge, kasutasin inimest, kes lavastus, seal on üks, üks estraadil lavastus siis ka. Aga see on ümber tehtud, et algselt oma nime ära võtta, sest niimoodi küll kirjutanud. Teeb nukraks ja neid aegu hindasite, kuid estraadil esinesid teistmoodi rahva. Ta on hästi raske kunst ja sellepärast, et ta erineb ikkagi teatrist tugevalt, kuna need teatris mängime neljas sein ees ja vaatajaga oleme kaudses kontaktis, kaudses kontaktis, see tähendab, et me kuuleme. Kui rahvas naerab või aplodeerib, hakkab köhima, sõna me tajume, aga me mäng ei muutu, pole otseses kutega straadil. Me oleme otseses kontaktis. Me pöördume otse. Rahvapooled näitlejanud, suures orbiidis. Ja huumoriga on ka selline raskused. Tavaliselt vastuvõtja vaimusuurus määrab selle ära, kas see on huumor, ravi on see laim. Eriti satiiri puhul. Ja repertuaari on raske leida. Kui kaheksa intermeediumitme, tegime Baskin käia, et Baskin oli väga hea partner. Nime tundsime teineteist hästi, siis samal ajal. Me teadsime Teie ette, nagu hakkaksid rääkima maailma parimat nalja. Kuskil selle barjääri ületamine ja juskui nagu vahelduslikke Mannetused tunnetud pole just täpselt niisugust materjali saada, kui tahad ja ma tean, minul läks. Üks asi, mis ma iseendale kirts, seda võeti vastu, see oli küllalt. Satiiriline lugu ühest ühest kriitikust, kes arvab ennast kodus tundvat igal kunstialal, kes võib iga kell ja igal ajal sõna võta. Selle idee ma sain, kui keegi võttiski sõna, kui tal seda öeldi, kas ei võtaks, sõnas vastas lihtsalt sõnavõtjate alati hakkab rääkima. Küllaltki emotsionaalselt ainult mitte midagi, ütle. Või sõna kriitika ütlesite, mis te arvate siis meie praeguses teatri ja võib-olla ka filmikriitikast peatsest samast professionaalsest kriitikast, aga need juba siis 85. kuuendal aastal kriitikat mingi jama etendus on, kas see puudutab teie edevust, kas te olete natuke edev, aga noh, jah, võib-olla nii palju puudutab. Päris head püüdist, teistele jättumust jääb mulje aga mitte sellele, et mulle muutuks see hinnang, mis mul endal on selle ühe või teise teise lavastatud peale, et ta seda muudaks. Seda ma ei ole. Olen kogenud, ma pean ütlema. Kriitikaamet on raske, hästi raske amet. Ma ei kahtle, et kõik nad püüavad ausalt tööd teha, kuigi kuigi lavastuse kohta võib tulla veel kohe-kohe täiesti vastandlike vastandlike arvamusi. Aga kurvaks teeb see, et ma olen kogenud seda, et üks või teine kriitikaga, kus ma ise olen kaasa teinud, on kuskil väga huvitavalt ja väga õigesti tabanud, tabanud, et midagi olulist on jäänud tegemata või et lavastuses on on midagi mis annab tunde, et lavastajad ja näitlejad ja kõik kogu lavastus on autoril alla jäänud. Kui sellist arukat ja tarka kriitikat loed, siis tekib selline kurb tunne, et minu pikka teatrit praktika jooksul ei ole kordagi olnud veel sellist juhust, et lavastaja oleks võtnud tüki tagasi proovisaali ja püüdnud parandada seda viga, mis, mis seal oli ja võetakse vastu loetakse nii, aga keegi enam proovi seal ei vii seda viga parandada. Seda üks näitleja ei sabad parandada, sest meil on nii sügavalt kollektiivne töö teatrietenduse loomine, et näiteks tavaline vaataja ei orienteeru, vaadates üldse, kui palju on seal neid näitejuhi, tööd või palju näitlejatööd või, või palju, on lavastuse heale menule kaasa aidanud hoopis niuke, kes lavale välja ei paistagi, välja ei loegi või või võib-olla ei aimagi. Kui ma mõtlen siin kõike seda suurt mehhanismi mees koostab teatri, teatri, kollektiiv, kõik, mis laval sünnib, ainult tuleb välja näitleja isiku kaudu. Tähtis pole mitte see, mis ta ütleb, tähtis on see, mis ta mõtleb, sellepärast ma vahel vaidlengi natukene sõna võtta, sest teatri etendust minnakse ikkagi vaatama. Mitte ainult kuulama, kuulatakse ainult kuuldemänge. Televisiooni etendusse vaadatakse, filmiga vaadatakse ja kuulatakse, ka ekste kuulatakse ja vot vot see, mis jäi ütlemata, see on kõige väärtuslikum, sest kui palju me ütleme ühte ütleme teist panime varjuv oma mõtteid elus ka võib-olla, kas me ei oska öelda? Sotsioloogid pole vist uurimisteinud, kui palju jätab üks inimene keskmiselt ütlemata. Ja kui palju ta ütleb. Aga mõtleb küll. Vaat nüüd kuidas seda, kuidas seda mõtet välja tuvat tabada, tabada peamist kujust, teine raske tabada žanrit. Kas saab teha neid parema teatri publiku kasvatamiseks midagi nagu te ütlete, et lihtne vaataja läheb, ta ei saagi varu keele teene seal on, et üks või teine lavastus on pingega, ei tühi või kriitik ka kriitika on ka nihuke vahepealne üks üks on nagu vaataja jaoks ja teine on nagu lavastajate näitlejate jaoks. Küsimus on selles, kas ta peabki aru saama sõda ja see, kui edendus ja tähendab, kui etendus on hea eksas, eks ta siis arvab. Kõik lülid on hästi töötanud ja kõik need ei ole ja noh, võib-olla siis ta ei orienteeru täpselt, kus triviaalsus näitlejas või näiteks kas näitleja ei, seal näitlemisruumi seal ta Michael ülekohut teha ja vahel tehaksegi nii siis kui sinnapoole vahel võib öelda. Näitejuht, et näitleja tulnud mõttele järele ja näitleja öelda mina ei saanud vist aru ja et see nii mõeldud oma südameni Lagerfeld. Aga nüüd ega teatriühingu vaataja uurimisi ei tee, saadeber instituudis teati Ääro sektor, teatrisektor, Depkaa tellite nendega nende kaudu. Meie oma meilmajanduslikke võimalusi külvi läbi terve rida uuringuid ja mõningad ongi käsitlusel praegu ma tõesti nagu kõige tähtsam probleem on, kuidas me ruumid ei võimalda sisse seada teaduslikke kabinette nii nagu mitmetes teistes teatriühingutes on, oleks veel Umaga lava, et võiks, võiks anda mõnele näitejuhile eksperimenteerimiseks mingisuguseid võimalusi. Võnni Me oleme püüdnud praegu nende kvalifikatsiooni tõsta, nii palju, kui on võimalus. Nii näitleja, kuid näitejuhi, see tähendab seda, et oleme võime suunata teiste väga tugevate teatrite juure lihtsalt nende loomingulist kööki, et nad õpiksid natukene rohkem tundma, kuidas teised töötavad, sest sest see on kõige halvem, kui, kui kedagi ei nähta, nähakse ennast. Ja sest teatris on väga palju uut sündinud, mul oli võimalus ülemine aasta. Käia maansis Pariisis rahvusvahelisel teatrifestivalil ma kahtlesin, ma mõtlesin, ma olen küllalt palju teatrit näinud, ma olin kindel, et ma näen väga head näitlejamängu, võib-olla ka lavastustega. Aga et kas mind võib üldse midagi vapustada teatris ja mind tõepoolest? Kaks lavastust vapustas, ta üks oli üks belgia teatri eksperimentaallavastuste enneliks itaalia teatri lavastus. Akkermanni akadeemia. Mac Ackerman oli erateatrikooli õppejõud. Teatrikool on paljult selles stuudio nagu patroon või, või niisugune tugi oli, oli isiklikult kövelds. Ja kogu näidend oli sellest, kuidas neid õpetati, seal teksti ei olnudki seal etenduses, aga see mõju, ma pole nii fašismi vastastikune. Ja teine oli väga filosoofilise sisuga, oli absurd, absurdi-st oli pealkirja, seal kestis viis ja pool tundi, ilma vaheajata, üle poole poolte inimeste läks sellelt etenduselt ära. Hiljem või kui lavastaja võttis sõna ajakirjanduses. Ta ütles, et see oli taotlus ajada inimesi tigedaks. Kuule, aga samal ajal tal oli hästi filosoofiliselt läbi mõeldud. Et see ka ei kahetsenud, kes lõpuni istuma ja mina olin seal ja neid oli vähe ja need, kes ära läksid, pärast kahetsust tulid, tulid küsima, et mis, millega see siis ta losoofiline mõte oli, kui inimesed olid järsku ühte nägu kõik siis siis see on midagi vastuolulist, vaid vaid iga inimene on ainulaadne ja kordumatu nähe. Ja vot seda tõestas lavastus, kuidas, kuidas järsku see kujuneb kõik teiste töödega ühing annab väga palju võimalusi, mõtlesime sadamagruppide kaupa teatritest vaatama. Häid edendusi, käisime vaatamas. Minu arust olid tähtsamad, kus oleks saanud seda mängida, see oli teine tõepoolest, ka elamus oli hästi rikas lavas. Ma olen näinud seda tükki varem ka. Ja olen ka näinud, meil Eestis on teda mängitutega seal vaadates nagu teist. Mis teatas, sünnib, sünnib laval ainult näitleja kaudu. Näidata ikka nii minevikku, tähtsaid sündmusi kui kaasa ja aktuaalseid ja, ja tähtsaid ja suuri probleeme. See on ikkagi tänulik ülesanne ja ja küllap teda kroonib edu ka, kui midagi väga tahetakse. Seda on tõestanud mitmed inimesed. Ma tahaksin veel öelda seda, et iga näitleja suur eelis on individuaalsus. See tähendab isiksus, me ei tea, kust sünnivad isiksused ja kui palju neid sünnib kuid see on hästi suureks eeliseks. Ja sest see on kunst ja. Teatrikunst on kunst. Võib-olla sellepärast ta ongi kunst. Mõttega, et kunst on kunst nagu roos on roos tänase õhtujutu lõpetamegi Nõukogude Liidu rahvakunstniku, meie teatriühingu esimehe kirjerletiga vestes raadiotoimetaja Helju Jüssi. Lõpetame tänase päeva siis Händeli seltsis.