Rahulik kokamägi, kui teie tulite kunsti või hakkasite kunstist huvituma kunsti õppima. Kindlasti oli teil selleks omad tõukejõud, ehk te nimetasite mõned eestimaalijad, kes on Teile olnud eeskujuks, kes on kuidagi mõjustanud teie loomingut ja võib-olla ka teie kunstitulekut. Esimeseks õppejõuks ja peamiseks lähtepunktiks oli mul võõranso. Ma pean, ma arvan, väga heaks õppejõuks, ma hindan väga tema meetodid, ma lähenemisviisi. Suhtumist kunstis ja see oli väga-väga kõrgel eetilise tasemeline ja ta oli väga nõudlik suhtes. Varanson küll mulle päris paljanud ja selle minu alguses aste. Peol tudeks, kes küll otseselt kõikjal minu hõbedaga, kes selles majas ringi liikus, õpetajast võiks nimetada veel kitseja saani. Ardid habet soliga põlvkonda. Te lõpetasite siis 53., eks ole, oleks vallandanud. Alul oli see nagu test nimetatav Tartu riiklikus istutada hiljem peale ühendamist Tallinna kunstiinstituutidele, ta sai uue nime. Noh, mida me praegu Erkki nime all ja peale lõpetamist luulik kokamäge hakati hindama andeka portratistina. Kuid. Täna võib öelda niimoodi, et maastik on tõusnud võrdväärsena teel portree kõrvale. Jah, tõepoolest oli, tõesti oli aeg, kus mul portree esikohal kui ajaliselt üks. Kümmekond aastat 10 aastat tagasi, veidi hiljem, kui ma hakkasin suuremat tähelepanu pöörama maastikule ja ma pean ütlema, et maastik on väga palju andnud, mulle juurde laiendanud minu maalimis võimaluse v ja selle põhjal on ka vahest edasi läinud figuraalne kompressioon ja ka portree olema, siis ma olen kasutanud väga palju maastikuelementi. Kui palju nendest Maastikumaalidest on seotud konkreetsemate motiividega suvekodumotiividega sealt lähedalt või annad põhiliselt teele ateljees valminud siis. Kui kusagil liigut loodusmaastikus siis paratamatult talletub midagi mällu ja teinekord tuleb teha väikese märkaid, mida mina isiklikult väikestes kitsid Joosse no lihtsalt, teate omale mällu üks või teine koht ka tihtipeale ka selle arvestusega juba ette. Et ehk läheb vaja midagi sellist, kusagil ka midagi enda jaoks huvitavat palavamat. Ja muidugi on ka loomulikult suure kompressiooni või suurema sõduraalse kompressiooni puhul ei saa minna lõundiga maastikus, emaidus seal, vot seal tuleb ikka ateljees teha, aga enamasti käib seika mälusse talletatud looduse pildi kaudu. Hiljuti oli veel juubel. Kevadnäitusel on väljas teil varakevadine motiiv, kuidas ta nimi nüüd täpselt on? Seal valve mina ütleks kevadtalviseks maastikuks võib-olla ka noh, nagu ikka talvemassiga võib-olla noh, ma tahangi maalitud sel ajal, aga kas oli tunda seda kevade kevadist hõngu, natuke on muidugi iseküsimus. Teiseks pildiks on mul üks agulivaade on nii ka Tallinna äärelinnast maalitud ärenevati võib-olla Tallinnal küllaltki oma omane Ja need on, siis, võiks öelda mõlemad konkreetsed motiivid konkreetsemalt. D aga mitte ka päriselt nii nagu nad just loodus on, vaid ikkagi väikese muutusega või väikese valikuga tavast ma kunagi maa oligi. Just just sellisena kui, nagu Roolson. Kui tuleb ikka teha mingi valik muuta üht-teist. Seega juba töö käigus kujuneb välja, kui vaadata teie portreid Mida te tegite 10.-te aastate teisel poolel 60.-te algul ja praegu teie maastikke ja portreid? Siis võiks öelda niimoodi, et nad ei ole mitte ainult ainult mõõtmetelt suuremaks Hormaadilt suuremaks, vaid neisse on ka tulnud kuidagi väga palju niisugust õhku ja valgust. Nojah, kui see nii on, siis ma paneks ikka selle aasta korralisel ja Üks asi veel, mis on torganud silma viimastel aastatel neid küllaltki suuri nõuandeid vaadates, et te olete jäänud truuks ja maalikultuuriprintsiipidele, et te olete maalinud siiski küllaltki hoolikalt läbi, võiks öelda iga ruutsentimeetri. Tänapäeval on küllaltki levinud, kus suured pinnad on lihtsalt kaetud. Kas kunstnikule oma ajastu ja oma koolilaps ja midagi, mis on jäänud temale sisse? Midagi jääb ikkagi alles nädala lõpuni millegi nagu iive, produnt, Ruukse, millest ta ei saa päris lahti. Tahes-tahtmata. Teie portreeloomingus on väga suur osa olnud Lulik kokamägi laste portree reedel. See vist langeb, kui võiks alustada kusagil 50.-te aastate. Ta keskelt langeb sinna küll selle noh, lapsed on mind alati huvitanud ja suuremalt osalt on maalitud oma lapsi ja ka võõrad. Ja isegi võib-olla on teinekord tunud teha mingi tellimus. Keegi on tellinud oma lapse portreed, mida varasel ajal vast vahest ehk rohkem juhtus lastamelset väga raske maalida, lapsed nagu teada kõigile seisa paigal, väga elavad ja liikuvad. Ja teiseks lapse psühholoogia on kuidagi väga raskelt avada lastest lapsed näivad sarnased, mis tegelikult siiski ei ole, sest iga laps avaldab varakult tulema isiksus ja tegelikult see on siiski väga erinevad. Üheks teie lemmikmodelliks on paljude aastate jooksul olnud toda räpp. Jah, see on tõsi küll. Kui sellele nüüd otsin vastust, siis on seda isegi raske. Miks sa just nii on, võib-olla? See on üks võimalus ennast väljendada tema kaudu, sest nagu näitab aeg ja tööd ehk see ei ole veel ammendatud, kuigi alati tekib niisugune tunne, et noh, et enam vist ei tee, et see jääb viimaseks töö nagu ei oska sealt midagi välja pigistada. Aga siis leiad jälle midagi uut ja huvitavat. Maalikunstis on alati olnud omad rühmitused, omad koolkonnad, omad sümpaatiad maalijate vahel. Kas teie leiate oma laadile praeguses meie maalipildis? Mõne sellise kunstniku, kes teie arvates on teatud määral teie hingesugulane? Ma ei mõtle tingimata, et see peaks olema selline mõttekaaslaste grupp, kes käib koos ja koos, töötab või koos, arutab aga lihtsalt. Ühesõnaga teil on sellised sümpaatiad. Et tunnete, et selle või teise laad on teele lähedane? Muidugi mitte laadis, vaid siin võib-olla ka teatud temperamendi is ja üldse võib-olla lähenemises nii loodusele kui modellile, kui objektile üldse. Kui sellele vastata siis võib-olla tuleb lähtuda sellest punktist, kes mulle meeldivad ja meie kaasakunstnikest kõige rohkem. Näiteks võiks olla võib-olla. Maran, keda ma väga hindan margunstiga, suvi, modist küll minust, kõik noorematel oma nimekirjas, ma leian midagi ühist endaga kas ehk seal midagi on siiski ja võib-olla püüdluses. Ma nii väga-väga sügavalt ja põhjalikult pilti teostame läbi maalide viimistleda. Mida ma olen nimetatud kunstlike juures tähele pannud ja mida, mida ma ka hindadega. Hindate kõrgelt, ma arvan, et aga ise Devist natüürmorti pole kuigi palju teinud. Ma olen vähe teinud radioloogi vähesel määral tegeleda natüürmorti kuigi peab ütlema, et sellega võiks palju rohkem tegeleda. Ma pean natüürmorti väga huvitavaks ja väga kasulikuks võimaluseks igale kunstnikule ja leia, et sellega võiks siiski rohkem tegeleda. Kui te heidate pilgu tagasi kogu loomingule, siis missuguses suhtes kõige jämedamaks lõikes teil on, ütleme portree, maastik ja figuraalne kompositsioon. Peab ütlema, et viimasel ajal võeti vahepeal nagu oli portree anud tagaplaan hakkas domineerima rohkem maastikuviburajal, umbes võib-olla isegi maastik tikkus reise esiplaanile, tekkinud uuesti soo. Lähed õunaportree, rohkem on soov uuesti kõrda. Teiste saks hoonete poole. Just portree pole eelkõige kategoriaalse kompositsiooni. Mul on jäänud kuidagi silma ette, et tee oma maastikumaalides olete sageli otsinud voi leidnud küllaltki niisuguse lihtsa motiivi ja olete üritanud seda huvitavalt esitada. Võib-olla selles ongi asi, et miks ma kunagi nagu olin maastikust kaugel ja ei pidanud ennast siin samastipaaniakse, ei osanud ehk isegi läheneda vaskule, sest oli aegu, kus just maastik maris, su valitses niisugune noh, ilus motiiv ja selle küllaltki efektne esitus siis mis mul oli olemas ehk võõras ja nagu ei osanud sellele läheneda ise ja ja sealt midagi leida. Ma ise olen küll pärit Lõuna-Eestist, aga pole, ma olen tihti ka Lõuna-Eesti maastikku ja võib-olla lähen, lähedasem on just sellised. Vähem ütlevad ja lagedamad ja nukramad motiivid, mis on võib-olla lähedasemad minu hingele, minuga hingelaadile, Barakterile. Siin on muidugi psühholoogiliselt mõistetav küsimus. Kui maastikumotiiv on ise väga tugev, jääb kunstnikul vähem võimalust ennast avaldada, kuna see maastikumotiiv on juba ise niivõrd tugev ja pealetükkiv. Aga mul on niisugune tunne, et luulikuga mägi, teie olete püüdnud oma maastikumaalides just ennast avaldada ja seepärast ei ole motiivi ära kortsus või motiivi tugevustel eriti tähtis. Et kunstniku jaoks ei ole olemas valmis ilusat motiive, valmis ilusest, alles. Sellest olen kõik, mida, mida kunstnik teeb ühe või teise nähtuse põhjal võimaldab talle midagi luu. Tavalist algalaadsele ohvriks mõeldes, et, et ilus rutiin järelikult peaks olema ilus pilt. Kuid selleni kunsti jaoks seal ei ole mingit seost. Ma leian ikkagi, see suudab nagu keegi välja pigistada eest. Võib-olla isegi igapäevasest või tähtsatest nähtusest võivad teest. Et see maksab palju rohkem, seal on rohkem kaal. Kokku on mul olnud kolm persoon, näitustasin oli. Üheksandal aastal siis vahepeal oleks väiksem salonginäitus, kus olid ainult maastikud helistades olid kolmas, kes oli 79. aastal Kadrioru kunstimuuseumis kevadel, et praegusel kaks aastat tagasi see oli selle ülevaatlikumalt eksami sul seal olnud. Sellest lähtudes on võib-olla vara rääkida kvandi mingist uuest personalist. Kas te olete kunagi niisugust arvet pidanud, kui paljude aastas maalite või teatud perioodil ja missugused perioodid teel on üldse kõige intensiivsemad? Tuleb ikkagi välja, et kõige intensiivsemad perioodid kipuvad olema kevad. Eriti varakevad ja sügis. Südasuvise jääb ikka hõredamaks, ju siis on see looduskäimisvahelise suur ja nagu ehk endasse ammendamise perioodiks võiks seda nimetada. Kõigil, kellel ateljeed on, siia kunstihoone hoovi poole paistab päästiga vanalinn, kas vanalinnamotiivid ei ole viimastel aastatel tõmmanud? Ma olen seda vähe, kasutan ta ehk suuremas pildis on nagu täielikumalt ära kasutavad see nõndanimetatud pildis, mille nimi on Tallinn talv. Kus on esiplaanil protseduur. Jällegi minu tütre epu järgi mõeldud ja tagan siis kanalina vaade seal ehk nii. Eks põhjalikumat selle ärakasutamise olnud minu arust aknast iga päev näe. Sinu nimi on Paul saaled. Ta on siis vanema tütrepoeg. Kas sul meeldib olla siin ateljees mida siin töötavad? Koksid. Sa pilte kõvad. Ei meeldib rohkem. Kõrgemale. Käinud seal pilt on ja meie maa ahsoo. Paul oled siis alati vanaisa juures, siin, päeval vä? Trikate niisu vaatad pilte ja kopsiidemiseli. Main aasta hakkama. Kui suureks kasvad, siis hakkab kindlasti vä? Hakkan köis? Nüüd hakkab juba lähenema siis suvehooaeg ja kuidas teil on paanid eelolev suvi veeta? Ja ta ma tavaliselt ei tee väga suuri plaane ja tahaks, tahaks rohkem väljas olla ja looduskäia, millest on alati nagu suur puudujääk, tundub olevat rohkem ringi liikuda. Rohkem välja sõin, ostjal on üksteisega võimaluseks maja. Noh, mina ei saa piipari soojaks nimetada. Talumaja kus ma ikka aeg-ajalt viibinja, eriti kevadisel kevadel kevadisi niukseid Väljasõite teen, aga siis on mul veel üks iga-aastane. Ilmtingimata käik on lõunaasja, ma ikkagi ei suuda elada ilma selleta kust ma pärit olen. Läti piiri läheduses koja ääres, kus ma käin. Muide, seal Koiva jõe ääres käite siis? Tavastel on vanad harrastajad ka või? Kas maksab end väga esile tõsta, aga eks ole pigem pigem mingi lapsepõlvest jäänud nõrkus, kalapüük vahel külmutatud niimoodi, et see annab aja raiskamine, selle asemel võiks parem midagi maarjaaga, eks annab maalimiseks midagi juhul, sest see on ikkagi väga-väga vahendite kontakt loodusega ja seal võib üsnagi palju teinekord midagi näha ja tunda, mida sa muidu üldse tähele pane?