Ülikool. On ilmne, et on olemas sellised suured või suur poliitiline vabadus, mõne riigi vabadus. Ja siis on olemas sellised lugematud väikesed vabadused, mida võidetakse kätehariduse, meelekindluse, huumoriväärikuse ja mõttetööga. Koole. Kunstiteadlane Gregor Taul kõneleb teemal metsavahivabakasvatus. Musitseerivad ja mõtlevad kaasa Marten kuningas ja Silver Sepp. Kokkusaamine on salvestatud Viljandi pärimusmuusika festivalil. Ühesõnaga, kõik, kes tahavad ööd magada Minu poolest ei ole midagi, nagu see tähendab, et inimesed tunnevad ennast hästi. Ausalt öeldes, ma olen väga närvis. Viimane kord, kui ma nii suure publiku ees kõnelesin. Ma olin veel rohkem närvis, see oli mõned aastad tagasi Eesti vabariigi parlamendisaalis. Kui te mäletate sellist üritust, nagu tähistati 25 aasta möödumist loomeliitude pleenumist, kus üks meie näitleja pidas sütitava kõne. Mina pidasin ka seal kõne, mis ei olnud mitte üldse nik, sütitav see täielikult märkamata ja mitte ainult, et kui see üritus läbi oli, siis tuli minu juurde üks väga oluline sotsioloog kes on juba meie seast lahkunud. Aga kes mängis olulist rolli Eesti taasiseseisvumisel? Paarkümmend aastat tagasi. Ta tuli minu juurde ja andis mulle selle pleenumite raamatu, mis taas ilmutati ja palus minu allkirja sinna. Ja ma andsin oma allkirja ja siis ta ütles, et nüüd ma saan oma lastelastele näidata, et kui Eesti riik peaks jälle langema, kes selles süüdi on? Ja ma rääkisin vabadusest vales kohas, valel valel ajal. Ma olen hariduselt semiootik ja kunstiteadlane, ma töötan siin üle Vallikääru Kondase keskuses kuraatorina nagu me teame, siis ladina keele kaudu sõna kuraator, see viitab hoolekandmisele hoolitsemisele mingit pidi muretsemisele ja, ja peale vahtimisele. Nii et eesti keeles võiks öelda, et ma olen muuseumivaht. Minu muuseum, kus ma töötan, tegeleb iseõppinud kunstnikega kõikvõimalike diletantide ja isakajatega. Aga palju on ka selliseid professionaalseid kunstnikke, kes miskipärast tahavad valida kõrvalisemaid, teid eme, siis hoolitseme, kaitseme arhiveerimine ka selliseid kunstnikke ja nende iseõppijate juurest jõuame ka vabagasvajateni ning tänase loengu teemani, milleks on metsavahivabakasvatus. Eelmisel aastal suvel külastas meie muuseumil prantsuse vabariigi suursaadik Eestis tema ekstsellents härra Michel Ranieri. Ja minu üllatuseks kõneles inimene, kes oli Eestis vaevalt aasta elanud kaunis ilusat eesti keelt ja kui ma küsisin temalt, et vabandust, kuidas te nii hästi eesti keelt juba kõnelete, millist aabitsat kasutate, sest aastased? Ei, minule soovitati kohe, et eesti keelt tuleb hakata õppima 60.-te aastate eesti luulega. Hando Runnel, Jüri Üdi Alliksaar ja ma olin täiesti pahviks löödud. See on suurepärane näide metsavahivabakasvatusest. Ja siin võiks tuua ka siis mõned sellised parameetrid selle metodoloogia kohta, et väga tihti metsavahivabakasvatus on, kavaldab keele üle. Võib-olla isegi võiks öelda, et ta läheb vastu sellisele lineaarsetele mõtlemisprintsiipidele. Aga samas, see, mida mina täna tahan siin teha, ei ole kindlasti vastandamine. Minu eesmärk on süntees ja võimalikult hea vabadus võimalikult paljudele inimestele. Mida ma hindan, on see just 60.-te aastate lõpus hakati kirjutama selliseid raamatuid, mis sügavus d läksid vabaduse teema kallale. Mida see vabadus meile tähendab? Ja otse loomulikult, et kirjutame neid raamatuid, mis siis alustati praegu edasi. Mulle tundub, et kuuekümnendatel kirjutati eesti keeles sellist luulet, mis on meie keelt kirjatunnetust väga tugevalt mõjutanud. Ja eriti kui ma vaatan oma põlvkonnakaaslaste peale ja oma tuttavate luuletajate poeetide lüürikute peale siis ma näen, et Jüri Üdi on seal kõikjal olemas. Ja ma arvan, et Marten ka sina vist oled sellest 60.-te keelevahust nagu läbi immutatud. Võib-olla siin oleks esimene paus, kus ma annaksin siis sõna ja laulujärje Martinile üle? Ausalt öeldes mul ei ole sõnu. Aitäh Marten on, kui ma täna räägin teemal metsavahivabakasvatus, siis minu jaoks väga oluline metsavahti vabakasvataja. Mul õnnestus käia koolis niimoodi, et no umbes esimese 10 aasta jooksul ei lugenud mitte ühtegi kohustusliku kirjanduse raamatut. Ma olin väga hea spikerdada, aga ma suutsin ka kirjutada esseesid raamatutest, mida ma ei olnud lugenud, aga mind lihtsalt ei huvitanud raamatut, kuni siis Martin oli see inimene, kes minu jaoks paljuski avas silmad kuskil 10. klassi alguses. Ma olin niivõrd üllatunud, et kui palju võib lugeda ja kui põnev see on ja ma siis tahtsin võimalikult kiiresti kõik need 10 aastat tasa teha. Jah, aga lähme edasi 60.-te juurest, et see, kui ma täna räägin metsast, siis enamasti metsa all metsalise mõtlemise all, ma pean silmas seda, milles ka Valdur Mikita oma kahes raamatus räägib. Võib-olla meeldetuletuseks, et mets ei ole väga vanasõna eestlaste jaoks, sest neist said maaharijad kuskil esimese aastatuhande keskpaigas, enne seda, eestlased ja teised läänemeresoome rahvad elatusid sellest, mis nad metsast leidsid ja siis oli ka see suhe metsaga palju aktiivsem, palju intiimsem. Aga siis, kui hakati maad harima, siis loomulikult see pidi käima metsa arvelt ja algas selline lõputu võitlus, vägikaikavedu metsaga, mis siis põhimõtteliselt kestab siiamaani. Ja vot sel ajal siis tuli eesti keelde ka see sõna mets, mis algselt tähendas serva või äärt mis viitab sellele, et nende maaharijate jaoks muutus mets millekski mis jääb koduste põldude taha sinna äärealadele, seega midagi peidus olevat ja tumedat. Kes või mis on metsavaht? Et kui ma ennast nimetasin alguses muuseumivahiks, siis võiks öelda, et samamoodi ümber tõlkides metsavaht äärealade kuraator. Aga samas metsavahid on tänapäevaks nii võõrad tegelased, et neid ei olegi olemas. 1997. aastal kaotati Eestis ära metsavahi amet. Me võime küll romantiliselt sõita läbi metsade, vaadata, et oh, et siin on ju metsavahi maja, siis. Tegelikult need kõik erastati 97. aastal. Meil on küll kusagil Tallinnas ja Tartus RMK ametnikud, aga tõeliseid metsavahte meil ei ole. Mis muudab meie jaoks asja hoopis huvitavamaks, see tähendab, et meil on metsavahtide kummitused metsavahtide varjud, mis jällegist muudab metsavahtide potentsiaali palju kõrgemaks meil tuleb täita, et siis see metsavaht oma selliste hirmude või soovidega. Ja nüüd ma jõuan ühe päris reaalse metsa vahinen oma vanavanaemani meerid, suppinginen, minu vanavanaema sündis aastal 1904 Otepää lähistel. Aastal 1910 otsustas tema perekond ja mitte ainult perekond, vaid veel mitmed hõimlased onud, tädid kolida Moskva taha kaugele Venemaale. Nagu me teame, nii mõnigi eesti perekond tegi seda, et veel kaheksa aastat enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist tundus nii hoomamatu või abstraktne. Et miks olla siin, see oli üks suur lai kodumaa Venemaa. Igal juhul mu vanavanaema kassas seal üles. Ja nüüd 1936. aastal, kui tema oli 30 kaheaastane, siis hakati Nõukogude Venemaal inimesi sunniviisiliselt kolhoosidesse elama saatma. Kui varem oli minu perekonnal seal olnud siis mõnusama talu oma majapidamisega, siis nüüd tuli see kaotada. Kahjuks sellel samal ajal siis minu vanavanaema abikaasa arreteeriti ja, ja teda rohkem ei olnud. Ja mida need perekonnad tegid Nõukogude Venemaal tollal, et üks võimalus oli oma majad kokku pakkida, tõsta, viia need majad siis kuskile nii-öelda kolhoosi teiste kõrvale olla üheskoos, sest see oli tõesti hästi väike küla metsa serval. Aga kuna mu vanavanaema oli selleks ajaks üksi, kolme lapsega, sest temal ei olnud see võimalik ja keegi soovitas, et aga mine metsavahiks, et siis sul on võimalik jääda metsa. Ja nii oligi, vanavanaema läbis paarikuulise metsavahikoolituse pidi kõikvõimalikke taimi tundma metsanduse terminoloogiat ja nii edasi ja neil läks niivõrd õnneks, et see metsavahi talu, mille nad said, oli vaid neli kilomeetrit nende enda talust küll palju sügavamal metsa sees. Ja seal ta siis töötas metsavahina aastani 1946, kui nad tulid tagasi Eestisse. Võiks öelda, et selline ümberasustamine nende enda talust sinna metsatallu. Et see jäi siis sellise vabaduse definitsiooni raamesse, nagu seda on tunnetatud paratamatus. Kui tuleb minna, siis siis lähme. Aga loomulikult perekonnapea kaotamine seda ei olnud. Aga mida siis metsavahitöö tähendas, tema jaoks, ma arvan, kõige olulisem, mille poolest ta eriti kangelaslik oli, oli see, et mina ei ole varem ega hiljem kuulnud, et oleks kusagil mõni naine olnud metsavaht eriti veel väga karmil stalinistlikul perioodil võime vaid ette kujutada, kui kange naine ta pidi olema, et kõikvõimalike ametnikega enamasti siis meestega rinda pista. Aga mida metsavahid teevad, tuleb tunda oma metsa, pikki puid. Kui kusagil kellelegi nähti ette, et tulevad küttepuud, siis tema valis välja, millised puud, kust, millised puud tuleb alles jätta nii-öelda pidas arvet, aga sõja ajal näiteks tegeles metsavaht põhiliselt korilusega ja mitte ainult tema, vaid ka siis kolm last pidid tegelema varakevadest kuni hilissügiseni. Kui vähegi midagi kasvas, siis sõja osalevatele meestele ja naistele siis kõikvõimalikke ravimtaimi korjama, kuivatama, marju, seeni ja see ei olnud siis mitte teps kerge töö. Aga samas, mida see minu jaoks tähendas? Kuna ma ei käinud lasteaias, siis kõik minu nii-öelda unejutud nii vanavanaema poolt kui ka vanaema poolt, kes siis siis oli lapse rollis, olid jutud, mis toimus metsas, kuidas jooksti eest karul ja, ja nii edasi. Nii nagu teatud mõttes olen ka nendes metsades üles kasvanud, vähemalt kogu minu kujutlusvõime pärineb nendest metsadest. Aga lähme veel spetsiifilisemaks, et tsiteeriksin mõne sõnaga Kalevi kulli, kes on väga oluline metsavaht. Eesti loodus ja kultuuriloos. Kalevi kull on Ants Viires olulisesse puude raamatus siis välja toonud, et millised on need silmad, millega üks metsavaht. Peab suutma metsas ringi käima. Et metsavahil peab kindlasti olema botaaniline silm selleks et üleüldse liigid ta määrata, millise puu või põõsa ka on tegemist, et lugeda metsa. Metsavaht peab evima ökoloogilist silma märgata, kuidas kõik elusolendid on omavahel seotud. Metsavahil on vältimatu metsanduslik silm. Kui sa raiud, siis sa pead ka hoolitsema selle eest, et sa külvaksid metsa ära, ei kaoks. Aga kindlasti ka puussepa silm, sest kust mujalt sa endale koju mööblit tarbeesemeid saad, kui sealtsamast metsast. Aga mis veel metsavahil on vältimatu uskumuslik meel, et kui sa liitled metsa vahel vahina, siis sa tajud ka selle metsaga hingelist seost. Ja miks mitte ka kunstiline silm. Aga nüüd siinkohal lõpeb Kalevi kulli parafraseerimine, mina lisaksin siinkohal, et mets ise kindlasti ei ole teos sellises poeetilises mõttes. Mets on pigem ütleme, sõnaraamat, väga-väga paks sõnaraamat ja võib-olla metsavaht on selle sõnaraamatu toimetaja. Ja nii palju, kui mina olen ise toimetamisega tegelenud, siis see on äärmiselt nüri töö. Äärmiselt kuiv, äärmiselt raske töö. Aga, aga tasub mitte rahalises mõttes vaid näiteks keelelises mõttes. Kui me nüüd tuleme sealt kaugelt Venemaalt Eestisse räägime Eesti metsa Vahtedest, siis ajalooliselt ei ole siinsed metsavahid olnud mitte sugugi sellised positiivsed tegelased keda oleks kiidetud või väga armastatud, sest tsaariajal enamik metsavahte töötasid mõisnike heaks, tulid sellised mõisnike erakuraatorid või galeristid. Mis veel hullem, paljud nendest tsaariajal töötanud metsa vahtides töötasid edasi ka kahekümnendatel Eesti riigimetsades ja neid kirutises kõvasti, kui sellised inimesed, kes pidasid ennast. Sest kui metsa jumalusteks veed Nemad võisid öelda, kes võib metsas marjul käia ja kes ei või käia. Ma leidsin näiteks Eesti kirjandusmuuseum, mis on selline dokument? 1940. aastal on Häädemeeste kihelkonnas täheldatud järgmine juhtum. Või siis üks proua jutustab kord olnud kusagil niisugune metsavaht, kes polevat lubanud-Nõmmes marju korjata kui saanud mõne marjulise käte või seenelise kätte võtnud kohe korvid ära ja sõtkunud katki. Kord varastatud seal metsavahil hobune, tallist uksele oli pandud silt. Korvid, marjad ja seened viisid. Säh sulle vabaduse piiramist. Ja nüüd veel üks lugu, mida ma kuulsin äsja mõned nädalad tagasi Vormsi saarel. Aime Piirsalu jutustas mulle, kuidas tema nägi ise, kuidas nõukogude ajal Rumpo küla metsavaht keda loomad nii väga armastasid, usaldasid et ühks põdravasikas oli metsas vigastanud ennast ja selle põdraema, siis lükkas niimoodi seda põdralast metsavahiaia vahelt sisse, et mine sinna, metsavaht raviks su terveks ja see väike põder ei tahtnud üldse minna, aga lõpuks siiski taltus. Ühesõnaga, nüüd peaks olema kogunenud piisavalt näiteid selle kohta, et metsavaht on kõige sobivam, muhedam, kõige mõnusam positsioon eesti kultuuri hooldamiseks ja arendamiseks. Ja minule on alati tundunud, et Eesti küsimus on maailma küsimus. Nii et metsavaht on kindlasti kõige parem tegelane kogu seda maailma päästma. Aitäh, aga miks just vabakasvatus? Sel lihtsal põhjusel, et ma arvan, et traditsiooniline haridus ei ole nii väga paindlik kui vabakasvatus, vabakasvatus kui seda kuidagi ette kujutada, siis võib-olla teile meenub kurtvanne kuti ühest raamatust karasside teooria. On olemas sellised ajad ja kohad, kus kohtuvad inimesed, kes miskipärast peavad kohtuma ja metsavahivabakasvatuse teostub või aktiviseerub siis ka määramatutel kohtadel, aga tal on sellised olulised tagajärjed. Aga loomulikult veel. Ma ei usalda tavapärast haridust või ütleme siis kooliharidust. No üks põhjus on see kasvõi koolivägivald ma jäänud ka puutumata koolivägivallast vähemalt põhikooli ajal. Ja seda on nagu raske andestada tavapärasele haridusele. Aga teine, mis on ka selline oluline põhjus, et kui ma alustasin sellest, et mul õnnestus käia koolis üheksa ja enamgi aastat niimoodi, et ma mitte midagi lugenud õieti ja ei õppinud ka õieti. Ja ühtäkki avastasin, et kui palju on võimalik mõelda ja lugeda. Ma mäletan, kui mulle see kohale jõudis, siis ma olin väga pettunud. Kuidas saab olla selline süsteem, et, et mina olen ainult üks nende seast, aga minusuguseid peab miljoneid olema. Milline mahavisatud aeg? 12 aastat hommikust õhtuni, sest kui võiks potentsiaali, on nii palju voolida inimestest kõige paremat. Aga tihtilugu ei saa sellest justkui mitte midagi. Ja siis kümnendas klassis ma ka otsustasin ära, et saagu mis saab, aga mina tahan saada õpetajaks, et kuidagigi muuta sellist tavalist haridust. Aga see tavapärane haridus ja see metsavahivabakasvatus, nad ei välista teineteist, nad võivad samal ajal ilmneda teineteise sees. Näiteks mul on kaks olulist lugu siiski kooliajast ma mäletan kahte korda, kui mind 12 aasta jooksul keegi õpetaja kiitis, läksid eriliselt hinge. Esimene kord oli kolmandas või neljandas klassis emakeele tunnis õpetaja küsis, et kes oskab öelda sõna, millest ei ole võimalik tuletada ülivõrret. Keegi ei osanud sellele vastata ja siis õpetaja lisas sellele küsimusele. Aga ütle sina, Gregor klassi kõige abstraktsem mõtlemisega laps. Ja loomulikult ma ei olnud elu sees kuulnud seda sõna abstraktne aga see jäi mulle nii meelde ka loomulikult ma ei osanud sellele küsimusele vastata. Vastus oli näiteks nelinurkne või viisnurkne. Ei saa öelda, mis viisnurkse. Igal juhul selle õpetaja kommentaarina talletasin, kandsin endaga kaasas tagataskus nagu mingisuguste salarelva. Aga Ma tooksin nüüd veel välja viis, kuus seika. Lugu minule olulistest metsa vahtidest, kes on mind mõjutanud ja ja kes võiksid maailma edasi mõjutada. Kõigepealt ma räägin ühest mehest nimega Fidan 10 aastat tagasi, pärast esimest aastat ülikoolis ma kolisin Londonisse, kaks kätt taskus ja proovisin seal hakkama saada. Ma elasin sellist, kui te võib-olla olete lugenud Orwelli raamatut Pariisi ja Londoni heidikud, sellist romantilist heidiku elu. Minu kõige lähedasem sõber Londonis oli üks Kosovost pärit mees pidanud. Zidane'i lugu oli järgmine. Ta oli põgenenud Kosovost Balkani sõdade aegu. Ta varastas oma isa tagant kõik raha ära, ta isa on Kosovo rahvuskirjanik. Kõike isa honorari siis maksis, vida on selle peale, et mingisugune mikrobussis, mees oli nõus viima 20 inimest mikrobussis Saksamaale. Ja nad olid vaevalt pool päeva sõitnud, kui selle mikrobussi vastu avati. Tulin, mõned lasti sealsamas mikrobussis maha, tema põgenes metsa. Ja kuidagi Sist pääses Austriasse ja sealt edasi Saksamaale. Ta elas hulguse eluaastaid Saksamaal. Kui ma näiteks uurisin temalt, et kas ta on kunagi kedagi tapnud, siis ta ütles, et Ta ei tea, võib-olla et kui ta kellelegi oli läbi kloppinud, et talt raha või süüa saada, siis võib-olla see inimene jäi kuhugi nurka. Aga sellegipoolest oli tegemist väga südamliku inimesega. Ja siis pidan, rääkis mulle ühe sellise loo, kuidas keegi ei soovitanud talle, et aga Mined, põgene Taani. Taani on Euroopa üks kõige sõbralikumaid riike ja tal õnnestus Taani pääsemine, nii kui ta Taani jõudis, siis ta andis ennast üles, et tahtis asüüli taotleda. Kui ta oli siis seal kusagil külakeses, kus ta pidi ootama oma vastust, mis temast saab? Ta ei viitsinud oodata, ta pätsas kuskilt tanklast toitu. Ja mis juhtus, kutsuti sotsiaaltöötajad, sotsiaaltöötajad tulid kohale ja makset selle toidu eest selle võla ära. Fidan ütles, et ta pole elu sees tundnud ennast niivõrd häbistatud et see on selline nii vaba maa, et seal ei saa isegi varastada. Ja, ja siis ta läks tagasi Saksamaale, jätkas oma oma pikki rännakuid ja aga kuidas ta jõudis Inglismaale sellest mõni teine kord. Aga mis on Fidani puhul minu jaoks nii oluline on see, et teda ei ole Facebookis. Nii et mul ei ole aimugi, mis on temast saanud. Viimane asi oli see, et ma juhtumis andsin tema pojale nime. Aga mis sellest pojast on saanud, ma ka ei tea. Ja see on veetlev, et on veel nagu internetiväline maailm kusagil ja need inimesed, sa pead nendega kuskil metsavahi õiges tunnis mingis võpsikus kohtuma uuesti. Aga kui juba Londonist juttu oli, siis Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas, seal on selline tore mõte, et need bakalaureusetudengid, esimene kursus on neil nagu selline metsakursus. Et nad veedavad aega palju metsas, peavad seal hakkama saama. Teine kursus on linn ja, ja siis ühte seda linnakursust ma võin läbi ja see on siis niimoodi, et ma lähen septembris koos tosina tudengiga Londonisse Lähme metroojaamas, 48-ks tunniks lahku niimoodi, et kellelegi meil ei ole mitte ühtegi penni ega mitte ühtegi telefoni vaid võib-olla fotoaparaat ja märkmik ja pliiatsid. Ehk siis hakkama saada pagulastena, aga ka tunnetada ühte linna metslasena ja loodetavasti siis kunagi tulevikus vorpida või vormida neid siinseid linnasid niimoodi, et ka inimene, kes saabuks sinna dokumentideta ilmuma millegita, tunneks ennast seal mugavalt. Aga miks mitte siit kohe üle hüpata ka Viljandisse, kus integreeritakse samuti hästi selliseid erinevaid haridusmeetodeid. Mina olen igal pool uhkustanud, et Ma ei käinud lasteaias ja see mul hästi palju kasu toonud. Aga nüüd mu enda tütar käib Viljandis lasteaias, mida isegi nimetatakse vaba lasteaed. Ja nende lasteaia hoovis on siis suur puu, mille otsas on puuenn. Mis on fantastiline, selline muutus tavalises lasteaiakeskkonnas, noh me teame, et tavaliselt lasteaiaonnid on väga turvalised. Aga kui sinna onni otsa ronida, siis see kindlasti ei ole väga turvaline üldse sellega seoses. Vabadus ongi selline kahtlane mõiste termin arusaam et vabadus eeldab sellist sõltumatust, lahkulöömist, iseteadvust. Samas kui liiga paljud tahavad liiga palju vabadust, siis see võib muutuda kaoseks. Mistõttu on ühiskonnal vaja vabaduse reservaati reservuaare või vabadusekondensaatoreid. No ma pean silmas midagi paanikatubade taolist, kus sa võid minna lõhkuda aasale et korraks tunnetada ühes ruumis oma vabadust ja võib-olla raputada see üleliigne vabadus maha. See lasteaia puuõnn on täpselt selline ruum, kus lapsed, kes lähevad hulluks seal aias joostes nad korraks ronivad sinna üles, tunnevad kui hirmus seal lähevad tagasi maa peale, tunnevad, et tegelikult on palju parem olla. Natuke rahulikum ja mitte nii hirmus vaba. On üks Andres Ehini luuletus, mis praegu selle linna ja metsa nagu ristumiskohta praegu sobiks, väga hästi võib seda nagu eelmisel loojat Mul oli selline lugu, et mind on see kanduda mõnda aega. Läbi elektriliste tikksirgete tänavate kõnnib vaikne maag. Lõokesed laulavad ta habemes läbi rahvamurru üle kirju asfalti, kõnnib, vaikne vaikne maag. Ta habemes laulavad lõokesed ja kasvavad sinililled. Tapetud öid mööda kahisavaid päevi üle kuminate üle autokatuste mööda vitriin üle kantselei laudade, mis on kaetud kirjutusmasinate vaibaga. Kõnnib ülivaikne maag. Ta habe on roheline aas mäletseb Rammusaid veiseid. Ta haben rukkipõld, kus kõrred kõiguvad tuules hämariku eel koidu ajal lükates nagu mantli hõlmu laiali, suurte majade pikki varje kõnnib too nõnda rahulik maag. Ja näe, ta vaatab kaabakatele suhu, kohe kasvavad selle suust nartsissid. Ta säilitab selga kõveral joomaril. Licto kõrgub üle linna kui mastimänd. Taskus tuul, valge pilv ja koidutäht kõnnib mööda Viljandi linna. Paiknema. Eelmisel aastal kõndis mööda Viljandi linna veel üks vaikne maag kohati väga sõnakas. Tema nimi oli Jon dikti ja tema on järgmine persoon, kellest ma tahaksin kõneleda. Kes evib sellise kasvatuse edasikandmise oskust, on tipi, on Inglismaal sündinud aga pikalt juba New Yorgis elav kunstnik kolme või nelja klassi haridusega. Ja selle kolme-nelja aasta jooksul, mis ta veel enne teist maailmasõda Londonis koolis käis visati teda erinevatest koolidest viis või kuus korda välja. Seda tüdines koolidest ja ta läks tööle Londoni loomaaeda, mis, nagu me teame, on Briti kultuuriloos niivõrd tähtsal kohal. Ja mul oli võimalus minna ise külla selle aasta alguses Jon tipile ja tema prouale New Yorki. Täpsemalt küll Longaylandi-le Nad elavad, ütleme, pooleteist tunni pikkuse rongisõidu kaugusel New Yorgist. See kant, kus greid Gatsby tegutses ja kui ma siis jõudsin, Longaylandi läheb veel enne, kui New Yorki ja esimesel õhtul siis vestlesime Joani Johniga, et kas minna järgmisel päeval New Yorki siis John, kes on üle 80, kes kannatab sedavõrd raske haiguse all nagu Altžeimer, kelle mälu kaob. Aga kellel on nii võrratu huumorimeel, et arstid ei suuda aru saada, kas ta teeb nalja või ta ei mäletagi. Ja kui ma siis Johnile pakkusin, et kas me lähme järgmisel päeval New Yorki minu jaoks esimene kord sinna linna minna, siis John vastas mulle, et oled sa hull või homme laupäev, kes kõik need kollaasid ära teeb, mina küll sinuga ei tule sinna linna. Ma olin täiesti vapustatud, et üks selline üle kaheksakümnene mees, kes armastab oma kollaaže nii väga kusjuures tema viimane ettevõtmine oli see, et hakkas hiina keelt õppima. Ta tõlgib vana hiina luulet inglise keelde, et siis seda illustreerida. Tema jaoks sellise suurde linna minek niivõrd kõrvaline, niivõrd tähtsusetu, et sellega rikkuda ära üks tööpäev ei tule välja. Ja noh, põhimõtteliselt siis ma tulin täpselt samasuguse emotsiooniga sealt New Yorgist tagasi oma esimeselt reisilt, et Ma väga ei tahtnud sinna suurde linna kolama minna. Olin lihtsalt nii vapustatud selle inimese töö innust ja loomulikult huumorist, aga ka lihtsalt sellisest elutahtest. Ja ma tean, et, et aasta aega enne mind võiksid umbes samasugused emotsioonid olla ka Silveril, kuid Kristiinaga sealkandis vältisid ta New Yorki. Jätkab Silver Sepp. Kui Andres Ehin, kellega mul oli ka õnne kokku puutuda, oli sürrealist siis ja Andres tegi sellise sürrealismi baaskoolituse mulle mõne aastaga. Kui me lihtsalt kokku puutusime, siis Jondlik pealija dadaist, kes on siis selline lammutav ja hävitav sürrealismi vend. Ja mina hakkasingi tema Taismi jüngriks siis seal Longaylandi, eks, kõige huvitavam või selline ennast ületavam kord oli, kui me ta ükspäev hakkas tegema meeleavaldusi niimoodi paberi peale kirjutama, selliseid sõnamänge natuke raske tõlkida eesti keelde, aga ma, ma kiiresti noh, lihtsalt püüan seda edasi anda, mida me siis seal päeval tegime, mis lendlehte jagasime mööda linna. Pali Oyster Bay on ja oli linna nimi sihuke väike linn, paar tänavat ja ja priitahtlikud pritsimehed, kes kogu aeg vilatlased, et oleme valmis kogu aeg maju kustutama ja temaga inglane tema üldse ei puutunud, nende ameeriklastega ta väga eraldas ennast ära, et mina ikkagi inglane, valan, lähen nüüd oma meeleavaldusega sinna ja kõigepealt raske aru saada, milles ta nüüd ikkagi see meeleavaldus on. Esiteks, ta võttis mind koiliblikate kaitse organisatsiooni liikmeks, et kaitsta koiliblikaid ja siis, kui ma seda kuidas öeldakse, see meeleavalduse leht, mis on see deklaratsioon just, et deklaratsioon koiliblikate kaitsmiseks ja põhimõte oli selles, et sõnamäng, et kui me nüüd ütleme, moff pool, tähendab koiliblikatõrjevahend, mille sa paned. Aga on ju pool, tähendab ka ütleme eesti keeli siis nagu koiliblikakerad või saad aru, isased koiliblikad, neil on most pool Anneinud ütleme ja siis, see ei tähenda midagi roppu, aga ütleme siis, nimetame ka eesti keeles näiteks mow pool on see, mis, mida ma panen appi, et kaitsta oma riideid, koikotid, väga hea koikotid, mille paneme kappijad, kaiste riideid ja siis selle deklaratsiooni põhitees oli see just et lõpetaja, käestobtissed, vants. Lõpetage see kohe see ebainimlik loomade piinamine, kuidas te saate panna koikotid kappi selle pärast, et sellepärast tuleb ju koi isased Carstreerida siis pole enam isaseid, kellel on korralikud kotid ja siis hakkavad ka, kui emased hakkavad. Lesbid, eks võivad hakata. Ja kogu koi populatsioon on hävimas ja me peame selle vastu võitlema ja käisime mööda linna ringi, jagasime neid igasse poodi ja püüdsime inimestele seletada ja seal oli veel kätt kats, mis rääkis kassi siseelunditest, aga samas oli ka sõnamäng siis minu viimane ülesanne oli selline enese tülastavam. Guru andis mulle sellise ülesande dadaistlik kuru, et nüüd vaata, seal on see kirik, et mine siin kirikusse, vaata see või noh, mitte päris kirikaga siis pastoraat ja vaat mina sinna pastorat seal oleks mees analise kirikumees on ju, et mina olen talle ka, seletas asi ära, ise isegi jooksin nukka, ta. Vaatas tema siis selline kahe päeva röödada istme jünger läheb ja läksin, seletasin asja ära, et väga on vaja kaitsta koiliblikaid. Jätkab Gregor Taul, kui eelmine aasta jõudis Viljandisse, siis kui ma juhatasin teda hotellist Kondase keskusesse, siis just sellel hommikul avanes hansapäevade turg lossi tänaval. Ja nii kui me selle turu algusesse jõudsime, siis ta haaras kusagilt triiksärgi ja läbi selle turu Sis käiskandeerida, sed Hitlers laast, sööd Hitlas, lase. Aga veel üks pisut teistsugune tegelane Peterburist. Aastatel 2010 kuni 2011 elasin ma Peterburis. Õppisin seal ja tutvusin oma sugulastega, keda ma ei olnud kunagi varem näinud. Minu sugulased elasid ühes paneelelamute rajoonis, see ei olnud Peterburi, Leningrad ja üldiselt nii võikski öelda, et Peterburis on praegu kaks linna. Ja kui ma metroopeatusest välja tulin, esimene kord, siis kujutage ette, et kui keset sellist paneelmajade lademed on üks raamatupood ühe paneelmaja keldris antikvariaat, siis ma lähen siin antikvariaati ja, ja ma ei suutnud ära imestada, et seal müüdi näiteks Wolt ääri kogutud teoseid prantsuskeeles antud välja mitusada aastat tagasi hinda 70000 rubla. Ja, ja selliseid absurdseid pakkumisi oli veel ja ma ei suutnud ära imestada, kes on need inimesed, kes ostavad siin sellise summa eest selliseid köiteid. Ja pool tundi hiljem, kui ma olin tutvunud oma ühe sugulase, mis aga siis ma sain aru, kes need inimesed on. Mischa on nii 60 aastane, tal on lastehalvatus, et ta praktiliselt terve elu veetnud sealsamas seal korteris, kuigi suveajal nad on oma daatias, mis ei ole kaugel Narva-Jõesuust, küll siis Venemaa poolel. Ja Külses missa kurtis seda, see oli just aeg, kui Eesti läks üle digilevile ja tema ei näinud enam Eesti televisiooni seal oma külas. Aga Mischa, kellel ei keegi vanematest ega keegi teistest ei kõnelenud eesti keelt, tema oli õppinud eesti keele selgeks, siis vaadates seal tatsas Eesti televisiooni. Ja millega ta veel tegeles oma toas, et täiesti arusaamatu miskipärast ta tõlkis remarki romaane saksa keelest eesti keelde ja sealt edasi türgi keelde. Kuidas ta türgi keelt oli õppinud? Ma ei tea. Aga miks ma seda juttu räägin, et on ilmne, et on olemas sellised suured või suur poliitiline vabadus mõne riigi vabadus. Ja siis on olemas sellised lugematud väikesed vabadused, mida võidetakse kätte hariduse, meelekindluse, huumoriväärikuse ja mõttetööga. Ja nüüd tagasi minu vanavanaema juurde kõige lõpetuseks tema on see tõeline reaalne metsavaht siin. Et ma olen nagu ajanud sellist keelevahtu siin üles, et metsa vaatan midagi metafoorselt, see vabakasvatus on midagi metafoorselt. Aga minu vanavanaema, keda meie peres kõik kutsusid Mannaks ja ma kasutan siin ka edaspidi sõna manna minu jaoks oli tema tõeline metsavahitöö see, mis ta tegi minu ja minu venna üleskasvatamisel. Loomulikult seal kaugel Venemaal, ta tegi ka tööd, aga see oli nagu rohkem see oli midagi muud. Aga mis siis juhtus? Ma olen üles kasvanud küll Tallinna kesklinnas ja suviti aedlinnas mäel, mis veel 90.-te aastate alguses oli nagu maakoht, aga ma ei käinud kunagi lasteaias, sest meie manna oli elus. Ta oli küll enam-vähem 90, siis ja üsna juba seniilne, hakkas nagu kuigi mõnes nagu mälu võis tal olla väga selge, aga näiteks üsna pime juba. Aga siiski, meie vanemad usaldasid mind ja mu venda mu manna kätesse. Ja ühtlasi siis see oli nagu ka lahendused, meie hoiaksime mannat. Aga tohutu usaldus meie suhtes ja vanavanaema suhtes. Nüüd on kümneid ja kümneid lugusid, mis ma võiksin jutustada, aga minu jaoks üks eriti määrav lugu. See juhtus suvel. Mähel. Märkasime üles ükskõik millal, märkasin, võib-olla keskpäeval või niimoodi ja emoniali süüa meile teinud laua peale oli kaks taldrikut pudruga. Pudru sees olid suured ussid. No ilmselt te olete ka näinud pudru sees uss. Mõne pudru sees võib neid eriti palju olla. Ja me püüdsime siis vennaga selgitada Mannale, et me ei saa süüa seda, sest siin on ussid. Ja ta ei näinud seda, ta sai pahaseks meie peale, et et mis tal uiskate siis see olukord ei kuidagi sinnapaika. Kuni ühtäkki sisenes meie koju suur bernhardiin elus väga-väga suur koer, keda me väga kartsime. Noh, kogu aeg olid uksed lahtipärane ja siis toimus midagi müstilistest. Meie manna arvas, et tegemist on siis Meiega kes on pannud peale sellise suure kasuka ja mängivad siis mingisugust looma või? Me vaatasime vennaga trepi pealt seda, mis toimub, me olime. Me olime absoluutselt hirmunud. Ühelt poolt, et see koer võib meid ära süüa. Aga teiselt poolt me olime hirmunud sellepärast et et meie manna ongi nõid ja ta oskab koertega rääkida. Ja ta jutustas siis koerale, et see on väga hea pudru ja ja mida me tegime vennaga, oli niimoodi, et me ronisime teisele korrusele, seal oli siin trepp, mis läks järsult üles ja me viskasime kõikvõimalikud asjad, mis olid teisel korrusel alla, et see koer ära läheks, aga nähtavasti ka see koer oli nii vana ja kurta, et ta nagu ei teinud märkamagi, et et kuni ta oli lõpetanud kõik pudru, siis, siis ta läks ära. Minule mu vennale ei jäänud muud üle, kui koristada terve päeva, koristasime asju teisele korrusele tagasi. Ja lõpuks, kui vanemad tulid koju ja me rääkisime selle loo ära, siis loomulikult meid ei usutud. Sest miks peaks üks koer tulema tuppa sööma meie pudru ära, on ju? Selliseid seikasid oli palju. Aga mitte ainult meie ei olnud vennaga kannatavat pooled, et tihtipeale oli see pigem niimoodi, et meie oma lapseliku svastikkuses tegin midagi Mannale midagi väga halba. Kas me peitsime ta kepi ära või? Ta ei saanudki terve päev tõusta voodist ülesse kuni enne, kui vanemad jõudsid. Me viisime talle kepi tagasi. Ja see õnnelik aeg kestis nii kaua, kuni mina pidin kooli minema. Ja kuidas ma südamest vihkasin kooli ja kartsin kooli ja muidugi, kuidas ma kadestasin oma venda, kes jäi veel kaheks aastaks koju. Sai vanaemaga Mannaga olla siis. Aga ühel hetkel, kui ma olin õppinud kirjutama, siis sellisel sädeme moment, tammusin siis mannatuppa, ütlesin, et laula, hakkasin laule üles kirjutama, see oli selline äratabamine, et ma olin tema vastu olnud nii palju halb lapsepõlves ja et varsti teda enam ei ole, neid laule ei ole. Ja millest me räägime? Ta oli inimene, kelle suus regilaul oli elus, sest tema vanaema rääkimata tema vanavanaemast kasvas üles kaugel 19. sajandi alguses. Ja mannavõistlus kogu aeg laulda, väga palju on ka selliseid väga roppe laule. Ja, ja siis ma kirjutasin, ma arvan, et see oli siis minu jaoks esimene moment, kus ma küündisin metsavahivabakasvataja tasemele. Ja võib olla ka see oli minu selline esimene museoloogiline akt, et ma mõistsin arhiveerimise tähtsust. Minu esimene tegu nii-öelda muuseumi muuseumivahina. Ja muidugi jah, Mayna tegi ka väga head mannavahtu. Kõige lõpetuseks siis manitesteerivalt, et vabakasvatuse eesmärk on uute metsavahtide kasvatamine. Metsavaht on meie maa sool ja koorekiht. Mannavaht mannavaht, aitäh. Kunstiteadlane Gregor Taul kõneles teemal metsavahivabakasvatus musitseerisid ja mõtlesid kaasa Marten kuningas ja Silver Sepp. Saate panid kokku Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.